Ainus armastus

Оглавление

Tõnu Õnnepalu. Ainus armastus

AINUS ARMASTUS

SAATEKS

I

MINU ESIMENE LUULETAJA

ÜHEST BETTI ALVERI LUULETUSEST

TAMMSAARE KUI EESTLUSE ALUSTEKST / EESTLASE PEALISTEKK2

KUI…: KÜPSEMINE. ALEKSANDER SUUMANI KAKS LUULETUST JA ÜKS RAAMAT („MEIL SIIN HÜPERBOREAS”)

SÕNADEST JA ASJADEST

ASITÕEND

KEHA – HÜÜDJA HÄÄL DISKURSIIVSES KÕRVES?

VERI VÄLJAS

II

„JA LAHKUDA POLNUD KERGE”

NELI ROMAANI

AVADA PAISE

SS-OBERSTURMBANNFÜHRER MAX AUE, LIGIMENE

III

PUNAMÜTSIKESE SAAGA

TOMI FANTASMID

SAMURAI KIUSATUS

NAIS-HAMLETI IDEAALIOTSINGUD

RUUTUEMANDA ARMUKE

DIPLOMAATILISED KÕHKLUSED

POEEDI RAHU JA ARMASTUS

AEGA VEEL ON

IV

THÉRÈSE

AASTAD

ILMUMISANDMED

NIMEREGISTER

Отрывок из книги

Algatus selle raamatu kokkupanemiseks pärineb Marek Tammelt ja tema tegi ka esialgse valiku. Tahan teda tänada selle suure töö eest: kogu tolle materjali sõelumine, väljaotsimine vanadest väljaannetest… Mul endal enamasti nende artiklite „käsikirju” enam polnud – käsikirju ju enam polegi! Ja ma pean tunnistama, et ise ma selle valikutööga vist hakkama poleks ka saanud. Raske on otsustada kogu selle kunagi kirjutatu juures, mis võiks veel huvi pakkuda. Vahel tundub, et kõik mingil määral, vahelt, et eriti mitte miski.

Tõsi ta on, et artiklid on rohkem omas ajas kinni kui luuletused või romaanid – „tõeline kirjandus” –, aga et siin kogumikus ilmuvad artiklid siiski vähemalt käsitlevad seda tõelist kirjandust, siis ehk langeb pisut selle ajatusehelki ka neile. Ühesõnaga, kord juba valmis valikuga silmitsi seistes leidsin, et nende aja jooksul kirjutatud ja eri väljaannetesse laiali pillatud kirjandusmõlgutuste ühtede kaante vahele koondamine võiks tõesti olla mõttekas. Kokku annavad nad omamoodi väikese kirjandus- ja mõtteloo, pajatades korraga nii ühe inimese kirjandusja elunägemise arengust kahekümne aasta jooksul kui ka kogu (eesti) kirjanduses ja ühiskonnaski toimunud muutustest. Kakskümmend aastat pole ju pikk aeg ei kirjanduse ega ühiskonna jaoks, aga samas on just sama kaua olnud meil nüüdset Vabariiki – kui sellele mõelda, siis terve ajalugu juba! Ja kirjutuse, mitte üksi kirjanduse koht ja olukord – kas pole see viimase kahe kümnendi jooksul just seoses meeletute tehniliste muutustega, mida võib õigusega kõrvutada trükikunsti leiutamisega, teisenenud sedavõrd, et sellest teisenemisest keegi veel õieti aru ei saagi? Igaüks saab olla autor, igaüks kirjanik, ja isegi kui see pole tõsi, siis iial ajaloos pole inimkond veel andunud sellisele nonstop kirjutamisorgiale (sõnumid, meilid, kommentaarid jne – tõtt-öelda ma ei teagi, mis kõik!). Kirjutus on seegi ja kuskilt sealt kasvab viimaks välja ka uus kirjandus… Mis vormis, keegi ei tea.

.....

Selle edasikestmise, aegade sillaks olemise juurde kuulus ka taas edasi luuletamine. Sellel tegevusel, aktil endal oli suurem sümboolne tähendus kui neil luuletustel. Mitte et need oleksid olnud just halvad. Neis on ju ikka seda Alverile omast mahlakat ja jõulist keeletunnet, on vanaduse elutarkust. Aga vanaduse elutarkus ei ole luule allikas. Ta on selleks liiga tark. Ehk liiga rumal. Luule on küll elutarkuse väljendus, aga elu enese tarkuse, mitte selle, mille me elust enda arvates kogume ja korjame. See elu enese tarkus on palju vahetumalt kättesaadav nimelt kohe alguses, kui elutarkust veel peaaegu ei ole, aga elu jõud on oma apogees.

Mida me luulest õieti otsime? Kui muidugi kõrvale jätta nii vajalikud aktuseettekanded, manitsevad ja õpetlikud värsid tormakale noorsoole ning ilukirja sobivad read tähtpäevakaardil, diplomil, hauasambal, tütarlapse salmikus. Muide, ka nende võib-olla osalt naeruväärsete luuletarvituste juures mängib ikkagi kaasa ka luule tegelik vägi ja võim. Midagi ei ritualiseerita, ei lülitata ühiskondlikesse tseremooniatesse ju niisama, sellel on või on vähemalt kunagi olnud mingi põhjus.

.....