Оглавление
Toomas Hendrik Ilves. Suurem Eesti
Saateks
Suurem Eesti
TEEME EESTI SUUREMAKS
AJALOOL VÕIVAD OLLA ERINEVAD VÄRVID
EESTI KUI IDEE
SINE IRA ET STUDIO
MAJANDUSE VÄLJAVAATED PIKEMAL AJAHORISONDIL
KES PEAB HOOLITSEMA RIIGI JULGEOLEKU EEST?
MEIE ISAMAAKÕNE
MEELOSLASI MÄLETADES
EESTI RIIGIMASIN VAJAB KORRASTAMIST
ME KÕIK VEEL ÕPIME KODANIKUKS OLEMIST
VÄLISPOLIITIKA JA DIPLOMAATIA KUJUNDAVAD MEIE TULEVIKU
VAID ÜHISELT TULEME KRIISIST VÄLJA
REAALAINED KOOLIS AU SISSE
EESTI PEAB OLEMA PAREM
RAHVUSÜLIKOOL RAHVUSVAHELISTUVAS MAAILMAS
KAS TAHAME ETTEVÕTLIKKU VÕI ETTEHOOLDAVAT EESTIT?
OOTAMA JÄÄDA POLE VÕIMALIK
ÕIGUSRIIK VAJAB PIDEVAT HOOLDUST
SAADA HOOLIVAKS JA SALLIVAKS RAHVAKS
KES JA KUS ME TAHAME OLLA?
Meie Meri
SOOME – EESTI „TEINE”
KEELED JA KULTUURID, GLOBAALSE TASAKAALU LIBLIKAD
KES ME OLEME? KUS ME OLEME? RAHVUSLIK IDENTITEET JA VAIMNE GEOGRAAFIA
MARE NOSTRUM
Laiem Euroopa
ISEKUSE ASEMEL VAJAME LOOVUST JA TEGUTSEMIST
LÕIM JA LÕIV ANNO 2007
PÕHISEADUSLEPING VÕI TUUMIK-EUROOPA
UUS EUROOPA UUES EUROOPAS
MEIE ÜLESANNE ON TUNDA MEIE EUROOPAT
UNUSTAGEM UUED LIIKMED
UUS JA VANA EUROOPA 2011. AASTAL
Väiksem maailm
GRUUSIA TEE
KÜLMA SÕJA JÄRGSE AJASTU LÕPP
NATO EESTIS JA EESTI NATO-S
PARES INTER PARES
SKEPTIK SAULUSEST PAULUSEKS
TÜRGINI JÕUDMINE EHK KALASUPIST AKVAARIUM
KÜBEROHUD JA KÜBERREAGEERIMINE. AVALIKU JA ERASEKTORI PARTNERLUS
Lahtised lehed
AJAKIRJANDUS – NELJAS SEISUS
VAJAME EMAKEELSET TEADUSLIKKU MÕTLEMIST
EESTI KEEL, MEIE OLEMISE PÄRISOSA
QUIS CUSTODIET IPSOS CUSTODES?
ISESEISVAS RIIGIS TULEB RÄÄKIDA ISESEISVA RAHVA KEELES
Midagi isiklikku
SINU VALGUSES NÄGIME KA MEIE VALGUST
VÕLULATERNA VABA VAIM
IN MEMORIAM: RICHARD HOLBROOKE 1941–2010
IN MEMORIAM: RONALD ASMUS 1957–2011
Lõppsõna
VIIS AASTAT EESTI RIIGIPEANA
Koostajate-toimetajate märkus
Isikunimede register
Отрывок из книги
Kui kirjutasin 2005. aasta sügisel ajakirja The Economist eestikeelsesse aastalõpunumbrisse oma arvamuse Eesti presidendi rolli ja ülesannete kohta, siis lisasin teksti alla märkuse: autor ei kandideeri 2006. aastal Eesti Vabariigi presidendiks. Tol hetkel olin selles täiesti veendunud, õigemini polnud kandideerimise mõte mulle pähegi tulnud. Töö Euroopa Parlamendi välisasjade komitee asepresidendina pakkus nii intellektuaalset kui välispoliitilist pinget, sain tegelda mind huvitavate teemadega, mis olid ühtaegu ka Eestile kas kohe või pikemas perspektiivis olulised. Olin sel ajal ette valmistamas mahukat raportit, millest on tänaseks saanud Euroopa Liidu esimene makroregionaalne programm ehk Läänemere strateegia. Selleks ajaks olin ka adunud, et Euroopa Parlamendi saadik võib viis aastat sihikindlalt tööd teha ja midagi tõesti ära teha, aga soovi korral saab selle aja suuremate süümepiinadeta süda-Euroopa elukvaliteeti nautides ka lihtsalt niisama mööda saata. Olin valinud esimese tee ega näinud vajadust oma plaane muuta.
Ometi läks teisiti. Tagantjärele on päris keeruline kõiki meelemuutuse tagamaid kirjeldada. See, et paljud Eesti poliitikud mind presidendivalimistel osalemiseks veenmas käisid, on avalikkusele küll teada, ent kaugeltki mitte määrav asjaolu. Ilmselt määras mu toonase otsuse äratundmine, et Eesti ei liigu enam päris selles suunas, millele olin pühendanud ligi 15 eelnenud tööaastat suursaadiku, välisministri ja parlamendisaadikuna. Eesti oli kaks aastat varem jõudnud kauaigatsetud sihtideni. Eesti oli saanud NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigiks, majandus kasvas, rahva elujärg paranes. Välispidiselt oli kõik justkui parimas korras. Aga rahvusvaheliselt tunnustatud eduloo ja sisemaise rahulolu pealiskihi all kogus jõudu kolm-neli aastat varem käivitunud protsess, mida võib nimetada avaliku sfääri politiseerimiseks või ka demokraatia privatiseerimiseks. Eesti oli enam kui kümnendi pidevalt pingutanud ja reforminud, nüüd tekkis kiusatus kaetud laua taha maha istuda ja end lõdvaks lasta. Polnud puudust ka neist, kellele seesugune puhkepaus näis viljade noppimiseks, oma sisepoliitiliste ja majanduslike huvide edendamiseks hästi sobivat. Just neist aastatest mäletame ordenisadusid ja hiljem välja tulnud maadevahetamise skandaale, just tollal siginesid meie kõnepruuki nii poliitilise rehepapluse kui ka JOKK-i mõisted. Veelgi olulisem oli mulle aga tõdemus, et vajadus töötada Eesti rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse nimel polnud 2004. aasta suurte liitumistega kuhugi kadunud, vaid muutunud varasemaga võrreldes spetsiifilisemaks ja vaimselt keerulisemakski.
.....
Näiteks ligi kahesaja tuhande ingerlasega, kellest Nõukogude Liidu lagunemise hetkeks oli järel vaid kümnendik.
Eestlasi päästis meie oma riik.
.....
