Оглавление
Toomas Taul. Tuba 116
Paberraamatu ilmumisandmed, mille järgi on valmistatud e-raamat
Saateks
II osa. 1. PEATÜKK. Kohtla-Järvel ragistab kaevur põlevkivi. Narva huugab, nii et liinid punased. Ja Pälsoni ühikad säravad tuledes. Priiskamine. Kas ainult? Nii on ju vaenlasele kõik näha. Mis siis, kui vihastab ja viskab pommiga? Ja üldse: miks tolmub seinal evakuatsiooni plaan, aga õppusi ei korraldata? Kitsaskoht on vaja likvideerida. Realistid peavad ise hakkama saama, meie Raudamiga päästame fillide ühika. Alustame neljandast korrusest. Tom koridori ühes, mina teises otsas, vajutame märguande peale korraga lülitile. Siis mööda treppe vutt-vutt allapoole. Kahe minuti pärast on ühikas osaliselt päästetud. Tubade elanikud vastutagu enda eest ise. Ei näe käia? Mis jutt see on! Õige ühiselamlane jõuab ka käsikaudu oma kambrisse. Ja võõraid pole siia vaja. 2. PEATÜKK. Uue Pälsoni avara vestibüüli paremas nurgas on kastikesed, kuhu laekub ühika elanike korrespondents. Sellest kõrgemal teadetetahvel. On igati õiglane, et Tuba hõivab tahvlist umbes neljandiku. Hõivang hakkab kandma pealkirja „116. teatab“ Hiljuti on Toa suurkogu arutanud küsimust, kuidas võidelda koristamise vastu. Üks kord nädalas on ilmselgelt liig. Mis sest, et kordamööda. Muudkui liiguta viit voodit ja tolmu nende all. Siis veel pesemine. Nii võib ju ära sureda. Ainus lahendus näikse olevat koristaja palkamine. Ja Toa rubriiki teadetetahvlil ilmub kuulutus. Kirjaploki lehelt naeratab vastu mopstaar. All lühike selgitav tekst. Boonus: pühapäeviti võimaldatakse koristajal serveerida kohvi härradele otse voodisse. Palk 5 (viis) rubla kuus. Kuulutus ripub tahvlil mitu nädalat. Ent paistab, et tööpuudust ei ole. 3. PEATÜKK. Õnnetus ei hüüa tulles. Jõuan Tuppa ja saan kuulda, et härra M. on armunud. Ei noh. Varblase äga ja vähkremist mäletavad kõik. Nüüd siis see. Antikangelast ennast pole näha. Ülejäänud on kahvatud. Kiiresti moodustatakse Kire Ohjamise Komitee, koosseisus Ulf ja Lind. Esimehed Pest ja Varblane. Edaspidi jälgitagu härra M-i ööpäev läbi. Tema katsed talitada omapäi (= valesti) tõkestatagu eos. Ei mingit „jäätist“ ega „kino“ Me pole keskkoolis. Kõigepealt tuleb Neiule teada anda, et teda on märgatud. Seda tehakse kirja teel. Mille kirjutamiseks on parim aeg metateaduse loeng. Ja koht Keemiahoone ringaudikas. Paigutume kolmekesi ülemisse looži. Õrrele. Ulf kirjutab. Lind kui kurtuaasse lüürika asjatundja poetab aeg-ajalt pärleid 13. sajandist. Provence’i rüütlitelt. Ulf tõstab pilgu, kuulab, mõtleb, jääb rahule ja paneb kauniduse paberile. Mina olen kiibits. Itsitan ja kaitsen perimeetrit. Õnneks keegi ei ründa seda. Loengupidaja all sügavikus undab meloodiliselt. Neiud ja usinad noormehed kribavad konspekteerida. Siiski ei tohi minetada ettevaatust. Kirjutamisvedelikku imeme läbi kõrre. Tuleb hoiduda luristamisest. Kiri valmis, rändab see mööda pingiridu allapoole. Jõuab lõpuks härra M-i Unelmate Valge Õieni.22. 4. PEATÜKK. Mõni päev hiljem nabitakse tänavalt kinni jõnglane. Surutakse pihku kommituutu ja saadetakse missioonile. Väikese meelehea eest mõistagi. Jõngel peab sisenema ühikasse. Minema neljandale korrusele ühe teatud ukse taha. Koputama ja teatama, et ševaljee see-ja-see on saatnud Dulcineale kompvekka. 5. PEATÜKK. Möödub veel paar päeva ja tänavalt nabitakse kinni teine jõnglane. Eelmisest veidi suurem. Tema ülesanne nõuab rohkem füüsilist jõudu. Ta peab viima Väljavalitule härra M-i kingituse. Hobuse. Armastatule kingitakse ikka hobuseid. Või lambaid. Ratsu on küll plastist ja ratastega, aga omal jõul trepist üles ei saa. Lisaks peab saadik teatama, et lähiajal on oodata Armunu visiiti. 6. PEATÜKK. Määratud päeval määratud kellaajal konvoeeritakse puhtais rõivais härra M. Väljavalitu ukse taha. Seda teeb Kirekomitee. Mina olen manukas. Koputame. Avatakse. Astume sisse. Millegipärast on Silmarõõm täna ka oma toakaaslased loengutest vabastanud. Nood lebavad, igaüks oma voodil. Tekk lõuani ja silmad suured nagu tõllarattad. Väga õige. Klassikalist kosjaskäiku näeb tänapäeval harva. Et hajutada viimaseidki kahtlusi, kõmistab Varblane: „„Mu arm on nagu ruske roos“. Selle surematu rea pani 1794. aastal kirja Šoti luuletaja Robert Burns.“ Seejärel küsib Ulf mesimagusal häälel, kas „meie sõber“ tohib istet võtta. Luba antakse. Härra M. toetabki pool kannikat ihaldatud voodi „reformile“ Voodi omaniku suunurgad tukslevad. Katsugu ainult naerma hakata! Dulcinea toakaaslased näikse mõistvat üksnes seda, et võõrad ei õpi EPA-s. Delegatsiooni ülejäänud liikmed jäävad seisma ja jälgivad hoolega, et ei sünniks midagi sündmatut. Aga mida siin ikka sündida. Härra M. on kahvatu ja hõõrub higiseid peopesi vastu pükse. Enda arvates märkamatult. Pinge kasvab. Mees, sa ei tulnud siia istuma! Lõpuks avab Armunu suu ja koondab kõik oma tunded ühte lausesse: „Teil on väga ilus tuba.“ Sellega on kirg maandatud ja delegatsioon lahkub idamaiseid kummardusi tehes. Veerand tundi hiljem viiakse härra M-iga läbi vestlus ja tehakse talle selgeks, et üldine hüve on tähtsam kui indiviidi heaolu, mistõttu tal tuleb leppida teadmisega, et olend, keda äsja külastati, on nüüdsest Toa Lemmik. 7. PEATÜKK. Esimese korruse skeenele on ilmunud uusi tegijaid. Nad pole verisulis, kuid olid seni oma toas vagusi. Nüüd hõivatakse igal võimalusel vestibüül. Täpsemalt kummipuu all olevad tugitoolid. Vanemad kursused on lootusetult kaldu teaduse poole. Sookruus, Pauk ja Grass Vahekursuselt ilmutavad paindlikkust. Nende kalle sõltub suuresti hetkemeeleolust. Mõnikord seltsib nendega isand Roots. Praegu on Roots „idamees“ Mälli jünger.23. Tulevik näitab, et kui vaja, saab Rootsist juht. Suur juht. Sookruus on spetsialiseerunud „kesklehtedele“ Nende pealkirjadest leiab alati midagi naljakat. Tema loeb selgelt hääldades ette ja väike heledapäine Pauk kihistab naerda. Grass on rahutum. Ei malda tugitoolis istuda. Ta rikastab emakeelt sõnaga „plämpama“ Kuidas Grass plämpab? Ta uitab mööda esimest korrust. Astub sisse kõikidesse tubadesse, mille uks ei ole lukus. Uurib, kas midagi süüa on. Ja poetab mõne grassismi. Kord ilmub ta Muutunud Teadvuse Olekus Toa uksele. Vaatab hetke Lindu. Siis avaldab: „Sina, Varblane, oled mensupoeg.“ Ja õõtsub edasi. 8. PEATÜKK. Kui realistid ei maadle parasjagu Bernoulli võrrandiga, mõtlevad nad välja ristsõnu ja mõistatusi. Jüri Elken küsib minult ilmsüütu näoga: „Kui palju kaalub filoloogi aju?“ Ma saan aru küll. Ta tahab mind tögada. Kaudselt. Mis teeb mulle nalja. Otseselt. Sest Jüri peaks teadma, et ma ei ole filoloog. Ka temale meeldivad „kesklehed“ Satun talle külla hetkel, mil ta viisistab artikleid „Lahing Berliini pärast“ on juba valmis. Nüüd on ta ette võtnud kirjatüki, milles väidetakse, et nõukogude noorsugu oskab ka ilma alkoholita rõõmu tunda. Muidugi oskab. Ja kui on olemas vabavärss, siis on olemas ka kantviis. 9. PEATÜKK. Toas puhkeb alalõpmata vaidlusi selle üle, mida võiksid Neiud teha hilja õhtul neljanda korruse õpitoas. Arvamusi on erinevaid. Tõde tuleb lõpuks teada saada. Siirdutakse asja uurima. Ulf avab õpitoa ukse – ja kinnitust leiavad halvimad ootused. Kümmekond lauda on kaetud õpikute, konspektide ja rotaprintidega. Neidude pead laualampide kahvatus valgussõõris on roosinuppudena norgu vajunud. Jube. Kulub mitu sekundit, enne kui suudame end koguda. Siis hakkab Ulf korda looma. Ta astub kõige lähema laua juurde ja ütleb vaikselt, aga kindlalt: „Misasja te tukute siin? Vaadake, mis kell on! Misasja te rikute oma silmi? Te ei saa niimoodi mehele kah. Minge magama.“ Ulf räägib hellalt ja hoolitsevalt. Nagu vanem vend. Nagu isa. Nagu hea inimene. Ning Tuba hakkab korraldust ootamata laualampe kustu vajutama. Neiud tõusevad sõnatult, korjavad oma kraami kaenla alla ja väljuvad õpitoast langetatud päi. Arusaadav. Nad tabati teolt. Te hüüate nüüd: „See on ahistamine!“ Te hüüate: „Miituu!“ Aga ärge hüüdke. Mõelge enne. Ja kanduge korraks hüpoteetilisse tulevikku. Paar aastat on möödunud. Tiiu on küll õnnelikus abielus, aga tema nägemine on vilets. Sulnil augustiõhtul kutsub Uuno teda appi kombaini remontima. Ta palub, et naine annaks talle põõsast sinna aja jooksul kogunenud käigukasti. Tiiu kannab küll tugevaid prille, kuid ulatab mehele sellegipoolest heedri. Nii jääb remont venima ja Leningrad nälga. Rõhutan: nii OLEKS VÕINUD minna. Aga tänu Ulfile ja Toale ei läinud! Tegelikkuses säilitavad Tiiu ja teised neiud hea nägemise, saavad mehele, täidavad spordiloto kaarte prille vajamata ja sõidavad äsja võidetud Žigulitel kursuse kokkutulekule. Leningradi elanikud aga näksivad vobla kõrvale kaeraküpsiseid ja mõmisevad rahulolevalt: „Ну молодцы, куратики! Не зря мы вас освободили.“ Niisiis, kellel oli õigus? 10. PEATÜKK. Eero Loone seminaridest jäävad kõrva sõnad „konvergents“ ja „võõrandumine“ Konvergentsist varsti enam ei räägita. Ilmselt on ketserlik mõiste. Aga võõrandumine hakkab endast juba märku andma. Iga elatud sekundiga järjest rohkem.24. 11. PEATÜKK. Üldjuhul ei tähista Tuba sooritatud eksameid. Nii teevad plebeid. Paraku on igal reeglil erandid. Ja nii juhtub, et keset talvist sessi satuvad mõned Toa liikmed taas Kasekesse. Jälle peab epakas (üks teine) oma sünnipäeva. Jälle kutsutakse tubalased lauda. Õhtu edeneb, üritus sujub. Saabub aeg koju minna. Ühika poole kulgedes tunnen, et tänav õõtsub. Maakera telg on määrimata. Ja kus Puhk on? Mida lähemale Pälsonile, seda enam mattub kõik sinisesse vinesse. Kas suits pööriöö luhtadelt? Jamps. Praegu on jaanuar. Ühika uksest pääseme sisse, aga Toa uks on lukus. Teiselt poolt kostab helisid. Prantsatusi, sekka klirinat. Realist ütleks: kehadele rakendatakse pöördemomenti. Ja jõudu, millel on suund. Aga kes rakendab? Poltergeist? Doppelgänger? Müra on keskmiselt vali. Toa uksele läheneb vanema kursuse neiu ja pomiseb rahulolematusi. Ärge pomisege rahulolematusi, seltsimees vanema kursuse neiu. Minge tagasi oma kajutisse. Uks on endiselt lukus, ent helid lakkavad. On võimalik, et kehasid, millele pöördemomenti ja jõudu rakendada, enam ei ole. Kulgen valvelauda. Mõõdukalt ergas emand Valgerist on vardad kõrvale pannud. Ta võtab telefonitoru hargilt, aga numbrit ei vali. Ei ole tooni? Äkki on partisanid juhtme läbi lõiganud? Lollus. Kust need partisanid siia said? Keerake telku kinni, ma tahan magama minna. Aga telkut ei ole. Ja äkki juhtub ime. Toa uks avaneb. Välja lipsab tume vari ja haihtub. Pääseme sisse. Meile avaneb pilt. Voodid on mõnevõrra kummuli. Kõikjal killud. Torm on oma laterna kaasa viinud. Altarit ega tema maali pole näha. Veerand tunni jooksul ja ühise pingutuse tulemusena moodustub kildudest kõrge kuhi. Keegi avab akna ja Tuppa tungib arenenud sotsialismi jahe, terase ja kivisöe järele lõhnav õhk. Istume vaikides põrandal. Siis kostab koridorist samme. Täpsemalt kontsade klõpsumist. Nii saab läheneda ainult hea inimene. Neljanda kursuse vene fill Ljuda Netšajeva pistab pea Toa uksest sisse ja hüüatab: „Issand, poisid, mis teil juhtus?“ Keegi vastab vaikselt: „Tuba läks katki.“ Äärmiselt täpne formuleering. Ljuda vaatab, vaatab, mõtleb hetke, ja ütleb siis: „Aga poisid, teil on kindlasti kõht tühi. Tulge üles, mul on natuke kartuleid.“ Veel veerand tundi, ning me istume neljanda korruse köögis ja mugime praekaid. Elu Maal on siiski võimalik. Ljuda, miks sina ei võiks mu vanem õde olla? 12. PEATÜKK. Kaks päeva hiljem koputab keegi Toa uksele. Sisse astub korrusevanem Rein Kärner. On häbelik. Ütleb: „Te, mehed, ärge pahandage, aga ma pean teid ülehomme natuke sõimama.“ Kellel võiks olla midagi sõimu vastu? Sõim ergastab, innustab parandama üksikuid puudusi. Ja eks ole ka varem üht-teist kuuldud. Nagu siis, kui meid oktoobrilastena kell viis üles aeti ja partorgi juurde karja saadeti. Nii et sõima, Reinuke. Sõima kohe mitu. 13. PEATÜKK. Mingit erilist sõimu ei tule. Üsna tavaline tuim ümin. Siis mõõdetakse välja karistused. Ulf ja härra M. peavad üliõpilaste ühisest kodust lahkuma. Linnul ja minul aga tuleb ümber paikneda Uue Pälsoni keldrisse. Täitsa huvitav. Ma polegi varem põrandaalune olnud. Puhk, kes taipas õigel ajal kaotsi minna, jääb ainsana Tuppa. Lippu hoidma.25. 14. PEATÜKK. Kroonu on tige. Tuba olevat tema inventari lõhkunud. Vale puha. Poltergeist lõhkus. Milles meie süüdi oleme? Aga kroonut pisiasjad ei huvita. Karistustki ei pöörata enne täitmisele, kui kahju on heastatud. Otsustame teha korjanduse. Heategevusliku. Annetajatele hea, meile kasuliku. Käime kolmekesi – Lind, Ulf ja mina – läbi kogu ühika. Kõik toad, mille uks koputamise peale avaneb. Sissejuhatuseks meenutab Varblane potentsiaalsetele heategijatele Maalaste hiljutisi saavutusi ilmaruumi hõivamisel „Neil Armstrong ütles Kuule astudes: „See on väike samm ühele inimesele, kuid tohutu hüpe inimkonnale.“ Ja nüüd ütlen mina: „Need kakskümmend kopikat on teie jaoks väike raha, aga meile on see varandus.““ Siis tuleb minu etteaste. Kalkide südamete pehmitamiseks. Esitan kitarri saatel refrääni Ivan Rebroffi repertuaari kuuluvast romansist „Пожалей меня“, milles minategelane palub temategelannat talle halastada ja „valgustada tema tumedat elu“ Lisaks pala, milles on read „Купите бублички, гоните рублички.“ Lõpuks võtab Ulf selgemast selge kokku malbe nendinguga, et tulekahju ja loodusõnnetuse eest pole keegi kaitstud. Poltergeisti ta igaks juhuks ei maini. Palu, ja sulle antakse. Ainult ühes teise korruse toas tuleb ette tõrge. Voodil lebav ja konspekti embav neiu toob kuuldavale keerulisi sõnu. Ta räägib „objektiivsest“ ja „subjektiivsest“ Mis see siia puutub? Kas tema ei olegi siis Kaardiväe ja Punalipulise Tartu-Riikliku üliõpilane? Ja meie vend ja võitluskaaslane? Vist üle õppinud. Oeh. Lõpuks on kõik korrused ja toad läbi käidud ja kahjutasu koos. Ning me saame kroonule need närused pennid raudhammaste vahele visata. 15. PEATÜKK. Hilistalvised õhtud on jahedad. Ja Toas, kus me kellegi hajameelsuse tõttu jätkuvalt vegeteerime, on pime. Aga Ulf tahab lugeda. Jaan Oksa „Vaevademaad“ Ta paneb mantli selga, võtab tooli, väljub ühikast ja istub Toa akna alla. Laualamp aknasimsil annab valgust. Kinos Ekraan on lõppenud seanss. Massikultuurist lohutust saanud nõukogude inimesed valguvad kodu poole. Aga mitte mööda mõlemat kõnniteed. Ulfi märgates siirduvad need, kes algselt kavatsesid mööduda Uue Pälsoni eest, realistide ühika poolsele trotuaarile. Sest: üliõpilane loeb väljaspool ühiselamut. See on ohu märk. Võib-olla on puhkenud mäss. Ja pärast võidakse tunnistajaks kutsuda.26. 16. PEATÜKK. Ilm 9. aprilli pärastlõunal on imeliselt soe. Imre Hegedüs väljub realistide ühikast, kaenla all tema parim sõber jalgpall, ja siirdub kõrvalolevale muruplatsile. Talle järgneb veel mitu realisti. Fillidest vutifännid ei lase end kaua oodata. Varsti on mansad koos ja läheb lahti. Toa akna all süttib ootamatult lõke. Iseenesest. Ilma pioneeriloitsuta. Ainult kütust on vaja aeg-ajalt juurde anda. Wochenposti aastakäik põleb päris hästi. Nüüd ilmuvad välja mõlema ühika mõlemast soost lüürikud. Tuuakse lagedale kitarrid ja käiakse poest kevadvedelikku toomas. Varsti on rahvast nii palju, et kogunenud võtavad enda alla terve Pälsoni tänava. Autoliiklus lakkab. Ja mida muret? Tartus on ruumi küll, sõitku mujal. Niisiis, mängitakse jalkat, lauldakse, juteldakse ja ollakse toredad. Kevadpidu. Aga miski ilus ei kesta kaua. Kohale vurab kaks sõiduautot. Ühes on miilitsaonud. Kevadekummardajad aetakse mõõduka kisa saatel, kuid ilma suurema vägivallata laiali. Kõigil kästakse ühikatesse naasta. Teine auto jääb peatuma Toa akna juures. Autos istuvad kardinali kaardiväelased. Sealt raporteeritakse: „Киев сорок, Киев сорок, да ничего серёзного, просто балуюця.“ Ettekanne edastatud, väljub keskmist kasvu, sportlik, tsiviilriides ja heledapäine oper masinast, sammub Toa akna alla ja hõikab puhtas eesti keeles: „Noh, mehed, kuhu te siis järgmise lõkke teete? Tuppa või?“ „Just nii, seltsimees ülem,“ kraaksatab Ulf vastu. Mõni tšekist on selgeltnägija. 17. PEATÜKK. Niisiis on Toa kohale kogunenud sünged pilved. Meid sunnitakse lunastama võõraid patte. Ja nagu näitas kevadpidu, ei lasta ka rahu eest võidelda. Isegi raadio, mille ümber tubalased sooja otsides kobaras on, väljutab järjest kahtlasemat kraami. Ainus helge hetk saabub siis, kui Top Twenty ülevaatesse siseneb ja hõivab mitmeks nädalaks esikoha pala nimega „Here Comes The Sun“ Aga sellest on vähe. Maailm meie ümber on varsti jälle väliselt tuim, aga seesmiselt kaval ja alatu. Kõige lõpuks läheb kõht tühjaks. Ning taas laenab Lind Šoti klassikult ja Toa nurgakesse teadetetahvlil ilmuvad read: Siis lõbus salkkond õhtu eel, kel taskuis puudub raha, on summas kõrtsi poole teel, et juua rõivad maha. All selgitav tekst: „116. läks Volgasse.“ On nimelt teada, et kui siseneda mainitud restorani tagauksest ja väita end olevat kellegi tuttav, lastakse teil endal istekoht otsida ja tuuakse lauda üheksa kopikat maksev taldrikutäis praekartuleid. Volga on üpris õdus kohakene. Ning seal selgub, et meil on siiski veidi raha, nii et rõivad jäävad selga. Ja lisaks kartulitele saame endale lubada ka pisut mõtlusvedelikku. Tagasiteel teeb Tuba lühikese peatuse maja ees, kus dekadentlikud kirjanikud enne sõda prassisid ja liiderdasid. Majaesisele piserdub urinaati. Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema. 18. PEATÜKK. Kohtuotsus on täide viidud. Edaspidi tuleb rääkida Toast Eksiilis. Keldris on üllatavalt palju ruumi. Kaheksa voodit. Üks on Linnupesa, teist haldan mina. Ülejäänutes magavad segaseisuslased. Nii-öelda üliõpilaste reserv. Ühel pühapäeval korraldan protestiks kõige vastu lühikese bed-in’i. Ei tõuse koist ei hommikul, ei lõuna ajal ega ka mitte pärastlõunal. Riietun ja väljun alles siis, kui väljas läheb pimedaks ja mul hakkab igav. 19. PEATÜKK. Juhindudes Partei 24. kongressi otsustest, kohtuvad tubalased eksiilis öö hakul Toome tenniseväljakute juures. Arutusel on küsimus, kas vabastada Tartu vasakult või paremalt poolt. Vasak variant eeldab pikka laskumist viie tänava kohtumiskohani. Parempoolse puhul tuleks ületada mõõdukas tõus ja langeda siis kesklinna peale Kuradi- ja Inglisilla alt. Äkki märkab kellegi terav silm rohul kiisut, kes mõni tund tagasi oli kindlasti elus. Kange, kuid kohev, tekitab ta kõigis sügavat aupaklikkust. Käiku läheb plaan C. Otsustatakse naasta baasi. Koolnu võetakse kaasa ja smugeldatakse läbi trellitatud keldriakna ühikasse. Poole tunni pärast kaunistab ta 409. toa ust. Linnas pole sellisel kellaajal hobuseid ega lambaid kusagilt võtta. Ja ma olen aru saanud, et selles toas elavad kellegi jaoks Väga Tähtsad Isikud. 20. PEATÜKK. Veel mõni nädal, ja ilmad on nii ilusad, et lihtsalt peab ringi uitama. Kord üksi, kord hulgana. Aga värske õhk tekitab söögiisu. Vaist ja nostalgia juhivad meid Tuppa, mis on elaniketa ja vahepeal remondi tarvis sisustusest tühjaks tehtud. Istume põrandal. Niisiis, restorani jõudsime, aga mis on menüüs? Mitte nihtigi. Tuleb leiutada. Kusagilt „laenatakse“ peotäis kartuleid. Siis ilmuvad välja halud. Tuli alla, see tähendab põrandale, ja paarikümne minuti pärast nosime küpsetatud mugulaid, suu nõgine. Eeskirju järgitakse rangelt. Lõpuni põlemata lõkkematerjal viiakse ühika taha šlakihunnikusse. Ja enne lahkumist veendutakse, et mustjas laik põrandal enam ei suitse. 21. PEATÜKK. Mul on hädasti vaja uut hõumriiding’ut. Seni on mind varustanud Tomi kursusekaaslane Krista, kes käib kogu aeg ringi, nina raamatus. Tavaliselt näen teda Vanas Kohvikus või selle ees. Tänane päev pole erand. Krista seisab suitsetajate spaleeris ja vestleb kellegagi. Kurdan talle oma muret ja ta lubab aidata. Sisenen kohvikusse. Kahe trepilennu vahelisel mademel märkan Vseviovi Vanemalt kursuselt. Ta on haavunud ilmega ja kahvatu. Räägib sosinal Kirchile, et Õppejõud olevat tema kohta halvasti öelnud. Kuidagi kaude. Kuidagi rahvusega seoses. Kurb küll. Tahaksin lohutada, aga ei julge. Ikkagi Vanem kursus. Muidu ütleksin, et Õppejõud olevat ka minu kohta poetanud, et tema arvates pole minusuguse koht ülikoolis. Ja lisaksin: „Ära nuta, Taavi! Tuleb aeg ja sind kuulab kogu maa! Ja saab teada, et Venemaa on müstiline.“ Selle viimase väite osas jään küll eriarvamusele. 22. PEATÜKK. Üliõpilaste enamikku ootab pärast lõpetamist ees hiilgav õpetajakarjäär. Mõnes maakoolis. Selleks tuleb valmistuda. Tuleb pioneeride peal kätt harjutada. Pioneer on kah õpilane, aga samas midagi veel rohkemat. Ta on pioneer. Nagu skaut või hartser või hitlerjunge. Niisiis sõidame Tartus ehitatud armsa bussikesega Käärikule väljaõppelaagrisse. On teada, et selles laagris oleme ise vaheldumisi pioneerid ja kasvatajad. Bussis leidub rõõmustavalt palju neide, kes laulavad vanu tudengilaule. Üks laul räägib sellest, kuidas noormees saadetakse tema kodukülast kahekümne viieks aastaks tsaari teenima. Ta jätab oma tütarlapsega hüvasti ja palub, et too talle „surmani truiks jääks“ Tütarlaps lubabki seda ja ootab veidi, kuni noormees püssimeeste vahel ära viiakse. Siis aga toimub tema teadvuses kiire areng. Sest samal hetkel, kui buss üle Otepää linnamäe serva Käärikule viivasse kurusse kukub, paiskub akendest välja helehäälne koor: Hää-ähh, või surmani, hea kui homme lõunani, hää-ähh, või surmani, hea kui homme lõunani. Mu silmad lähevad heldimusest märjaks. Tõesti, tõesti, ma ütlen – Eesti Neijo, sina oled jätkusuutlik! 23. PEATÜKK. Rivistuste, koonduste, lõkkeõhtute ja vilenööripunumise sekka õnnestub meil põgusalt tutvuda ka Kääriku lähiümbrusega. Ühe sellise uurimisretke ajal hakkab meid vaevama janu. Satun koos Ulfi ja härra M-iga vett otsides majapidamisse, mille õuele on kirdetuul kandnud suure tüki Kääriku staadioni jooksuraja tartaankatet. Perenaine on umbes viiekümneaastane. Tal on kaks kätt ja kaks karku, aga ainult üks jalg. Emandat nähes tardub härra M. paigale, muutub kaameks ja kaotab kõnevõime. Tema silmadesse ilmub kummaline läige. Joome kärmesti, täname ja lahkume. Sadakonna meetri pärast hakkab härra M. jälle häälitsema. Ta vaatab tühjusse ja pomiseb: „Geront, Geront …“ Hiljem Ulfiga asja arutades jõuame oletuseni, et juhtunu võis olla latentse trauma ilming. Toa Lemmikust liigvarase võõrutamise tagajärg. 24. PEATÜKK. Nädalavahetustel lähetatakse Käärikult Tartusse saadikuid, kes naastes toovad kaasa gossipit, uusi. Loomingu Raamatukogusid ja pioneerivedelikku, mida Bulgaaria sõbrad on meie jaoks ettenägelikult kolmeliitrilistesse korvpudelitesse villinud. 25. PEATÜKK. Mööda mägiteid ja orge läheneb Käärikule Ajalooteaduskonna prodekaan Benjamin Nedzvetski. Ta märkab eluhoone sissekäigu viilkatusel istumas pioneeri. Lähemale jõudes tunneb Benjamin istuja ära. See on ju Sakala kullisilm Hannes Varblane, kes seirab valvsalt Ugandi maastikku. Punane kaelarätt kaelas, niisiis on kõik määrustepärane. Nedzvetski hüüatab: „Ohhoo, pioneer katusel!“ Dedutseerib veidi ja jõuab järeldusele: „Aga õige kah, Varblane on ju lind.“ Ben mõistab šõud. 26. PEATÜKK. Lasen Saatusel end Tartust ära viia. Mistõttu kohtumised tubalastega eksiilis piirduvad edaspidi põhiliselt loengutega. Tuleb ette ka erandeid. Kolmanda kursuse sügis. Osa loenguid toimub Tomi juures. Sõidame bussiga äärelinna ja kõmbime tema majani. Helistame kella. Tomi sümpaatne nooruslik ema avab ukse ja ütleb, et Toomas on kodus. Laseb meid sisse. Mina ei laseks. Me oleme nii loomingulised, et iial ei või teada. Ronime mööda treppi teisele korrusele. Tänases loengus räägib Tom Scott Joplinist. Näputäis daatumeid, siis kuulame läbi kogu plaadi. Mulle ragtime täitsa meeldib. Enne kui me minema asutame, teatab Tom, et ta tahaks meiega filmi teha. Visandab musta kurdplekiga kaetud ahjule isegi esimese stseeni. Mõte on huvitav. Võtame kaaluda. Paraku näitab aeg, et Tom teeb küll palju filme, aga hoopis teiste näitlejatega. Loengu ajal on sadanud padukat. Soinaste bussipeatuses laiutavad neli pirakat lompi. Midagi Ulfi eksperimentidest on ka mulle külge jäänud. Hüppan kõik lombid ükshaaval läbi. Kolmas on kõige sügavam.27. 27. PEATÜKK. On saabunud Kursuse kord noori rebaseks lüüa. Pärast tseremooniat ülikooli klubis minnakse Toome varemeid vallutama. Esimesena kohale jõudnud ronivad üles ja loobivad allolijatele kaela põlevaid säraküünlaid. Seejärel siirdutakse Õllekasse, kus ootab ees pikk laud. Õppejõud ja tudengid istuvad kõrvuti. Akadeemiline vendlus ikkagi. Kõrts on maast laeni täis tubakasuitsu. Kostab kannude kolksumist, röhatusi ja kõnekõma, mida võlvid kenasti võimendavad.28. Ainus seisja laua taga on Villem Ernits, kes peab loengut Eesti karskusliikumise ajaloost. Tal on vaikne hääl ja nagunii ei kuula teda keegi. Ent ta ei lase end häirida ja räägib oma kurva loo lõpuni. 28. PEATÜKK. Toa purunemise esimest aastapäeva tähistatakse piduliku vastuvõtuga Uue Pälsoni vestibüülis. Õlletehasest on tellitud vaadike. Toani viiv osa koridorist kaunistatakse. Võimaluste piires. Külalisi tuleb lähedalt ja kaugelt. Ministrite Nõukogu esindajana viibib kohal Raivo Tõnurist. Tubalasi eksiilis pildistatakse koos Lemmikuga ja ilma. Jäädvustatakse ka Toa sõpru. Üldpildile mahuvad kõik ülalnimetatud ja murdosa muudest pidulistest.29. 29. PEATÜKK. Laskude kaja Müncheni olümpial pole veel vaibunud, kui Tartus puhkeb taud. Keegi laseb liikvele düsenteeriapisiku. Eeskätt murrab see üliõpilasi. Süüdlane, Vana Kohviku köögitööline ja ilmselt Inglise luure agent, tabatakse peagi, aga sellest pole enam kasu. Taud möllab, roe voolab. Kogen ka mina surmalähedast kogemust. On küll nii, et inglid laulavad, ja väga ilusasti. Ammu välja töötatud metoodikat järgides ja vilunud liigutustega lohistatakse, kantakse ja sõidutatakse nõrkenud noorharitlasi Tartu ümbruse põdelatesse. Minu laatsaret asub Udernas. Esimene hommik. Ärkan kell kuus. Pime. Kusagil huikab vedur. On küllaltki võrdlemisi õudne. Haigetoa uksele lähenevad sammud. Panen igaks juhuks silmad kinni. Ja õigesti teen. Siseneja klõpsab tule põlema. Siis torkab kõikide voodite asukatele kaenla alla jääkülma kraadiklaasi. Otsekohe hakkab halvem. Palavikku siiski ei ole. Väljas läheb valgeks, silm juba seletab, ja ma märkan üllatusega, et olen ainus ülikooli esindaja. See kohustab. Kolm ülejäänut on inimesed kohtadelt, see tähendab ümbruskonna talupojad. Lahja tee, hommikune lurr ja ravimid manustatud, algab vestlus ja koroonamäng. Partii edenedes mõistab üks talupoeg, et hakkab kaotama, ja kommenteerib: „Asi läheb krediidiliseks.“ On aeg minna sooritustuppa. Seina ääres riiulil lebavad sangaga teraskiivrid. Iga põdulandi tarvis üks. Tegu tehtud, peab tegija sellele ise hinnangu andma. Seinal on nimeliste ruudukestega tabel. Kui ruudukesse ilmub „sikisaki“, siis jääb veel arenguruumi. Kui aga „kriips“, tekib lootus saada välja kirjutatud. Ühel päeval on mulle kogunenud juba nii palju kriipse, et mind lubatakse õue jalutama. Väljun, seljas leebelt psühhedeelsetes värvides haiglaülikond, ja asun ümbrust uudistama. Jahe. Õuel täheldan keldrit. Astun sisse. Selgub, et see pole kelder, vaid ootetuba. Puusärk on tühi ja ilma kaaneta. Õige küll, enne meid olid siin tiisikerid. Toateenindus jätab soovida. Surilina on pisut määrdunud. Väljun ja heidan pilgu hospidalile. Arhitektuur hilisristirüütellik. Ilmselt mõis. Siin siis kasvatatigi noorparuneid. Et saata nad pärast koos külakurnajate ja muude valgekaartlastega soomusrongidel Tallinna Sitsi vabriku verd köhivaid naistöölisi kimbutama. Ja siis veel imestatakse, et Punaarmee sekkus! Punaarmee on alati kaitsetuid naisterahvaid kaitsnud. Rääkigu revisionistlikud ajaloolased paguluses mida tahavad, küll meie juba teame. Mõni päev hiljem tunnistatakse mind terveks ja ma leian end Elva raudteejaamast. Septembri lõpp näitab oma parimat palet. Oo ilu, värskust, kirkaid värve ja taevasina!30. 30. PEATÜKK. Uusima aja lugu hakkab Kursusele lugema Kaido Jaanson.31 Ta kannab kampsunit. Järelikult on hipi. 31. PEATÜKK. Ühel vaheajal teatab Ulf, et ta ei suuda enam ja on otsustanud kõndima minna. Tunnen sama. Kõmbime Toomele ja ronime varemete otsa. Praegu, valgel ajal, nõuab see minult hoopis rohkem julgust kui siis, kui rebaseid löödi. Aga Ulf läheb ees ja kuhu minulgi pääsu. Jõuame üles lõunamüürile. Vaatleme ümbrust. Mulle sellest piisaks, aga Ulfile mitte. Ta sätib end seljaga vastu veetorni ümbritseva puust ehitise seina, ajab käed laiali ja hakkab mööda poole meetri laiust „rada“, külg ees, lääne poole nihkuma. Ei vaata alla kuristikku, vaid otse ette, kaugusesse. Jälgin teda hirmunult. Minut hiljem kaob Ulf puuputka nurga taha. Mu pulss kiireneb. Kuulatan teraselt. Ei karjatust, ei matsu. Veel minut, ja ta ilmub uuesti nähtavale. Varsti on jälle minu kõrval. Olevat tahtnud näha, kuidas tenniseväljakud ülalt paistavad. Kõuts, kes kõnnib katustel.32. Läheme mööda võlvipealseid põhjapoolsele müürile ja võtame istet. Kumbki mõtleb oma mõtteid. Tartule avaneb siit hunnitu vaade. Riia tänava lampiderida laskub nälginud hobuse selgroona Võidu silla poole. Kevad. Õhus on lõhnu ja ärevust. Tahaks kellessegi armuda, aga kole kõrge on. 32. PEATÜKK. Kui keegi on metoodiline, siis on see Palamets. Ta tahab meile selgeks teha, kuidas lastele õigesti ajalugu õpetada. Palametsas on tubli annus teatraalsust. Ta räägib mõõdetud toonil, hääldab selgelt ja tal on isikupärane sõnavara. Ning ta joonistab tahvlile kauneid skeeme, mis ühendavad omavahel teisi skeeme ja toovad ilmsiks seose kõikide asjade vahel siin maailmas. Kursus vaatab, kuulab ja kannab kõik kenasti konspekti. Too audikas Keemiahoone ukse kõrval on liiga väike, et tähelepanematusega silma torgata. Kõigi jaoks peale Varblase. Sest Lind tagumises reas loeb külmavereliselt. Kas angloameeriklasi või Vene emigrante või mõlemaid. Teatakse rääkida, et Palamets on saanud tavalisest parema kodanliku kasvatuse. Võib-olla tõesti, sest ta ju näeb kõike, aga ei reageeri. Teatud hetkeni. Ja kui see hetk on käes, küsib ta: „Seltsimees Varblane, kas teid see skeem ei huvita?“ Lind ajab end aeglaselt püsti, vaatab üle esimese rea õppejõu jalgade poole ja vastab, samuti selgelt hääldades: „Seltsimees Palamets, skeem viib skemaatilisusele.“ Võtab siis uuesti istet ja loeb edasi.33. 33. PEATÜKK. Major Komarov on nähtus isegi teiste sõjalise kateedri ohvitseride hulgas. Väikest kasvu, kühmus, tige ja räägib kergelt inisedes, läbi nina. Tema tõttu tehakse koguni klassika ümber: ZOMPi mattes maa ja taeva, piniseb ja vingub Sääsk. Milles siis asi? Asi on tuumapommis. Te avastate selle ühel hetkel enda eest ja peate jalaga kaugemale lööma, et teie peale satuks võimalikult vähe radioaktiivset saasta. Tunduks nagu lihtne, aga ei ole. Sest niisama huupi lüüa ei tohi. Enne peab läbipaistva plastist nelinurga, kurikuulsa lineika abil välja arvutama tuule suuna ja kiiruse ja jumal teab veel mille. Minu jaoks täiesti lootusetu üritus. Näen, et ka Ulf ja härra M. on hädas. Ning veel paljud teised. Kateedriesine on palverändureid täis. Aga Komarov ei taltu. Lineika peab selgeks saama. Kuni kusagilt kõrgemalt poolt antakse talle mõista, et ta peab kiusu lõpetama. Ja me kuuleme lõpuks ometi võlusõna zdanoo. Ilmselt on marssalite arv Nõukogude armees ohtlikult vähenenud.34. 34. PEATÜKK. Suvi. Äge sõjategevus Lõuna-Leedus. Meie, diversantide rühma poole roomavad urrates ja lõgisedes kolm tanki. Jalaväest ma ei räägigi. Tõrjume vaenlast edukalt paukmoonaga. Äkki kostab läbi automaatide reipa plaksumise inimhääl „Pest, Pest, miks sa ei tulista?“ hüüab keegi [nimi toimetusele teada] Ulf on toetanud oma Kalašnikovi vastu noort mändi, lebab selili ja loeb mingit Bertolt Brechti teost, mille on äsja üllitanud Loomingu Raamatukogu ning mis on talle postiga sõtta saadetud. Häält kuuldes vaatab ta üles hüüdja poole, kuid ei ütle midagi. On veidi kahvatu. Ulfi ilmes peegeldub raskesti kirjeldatav segu kaastundest ja põlgusest. 35. PEATÜKK „Mis sa need kuradi sakslased siia vedasid?“ küsib Kusti minult Vanas Kohvikus meie lõpetamist tähistava sümpoosioni ajal. Miks siis „kuradi“ sakslased? Kõigest kaks päeva tagasi olid nad ju Kasekeses Kusti suurimad sõbrad. Kolm Jerevanis füüsikat õppivat Ida-Saksa tudengit on teel koju Tartusse põiganud ja neid võõrustatakse külluslikult. Üks vastuvõtjaist on Rein Kärner. Kuna ta on saksa fill ja ühtlasi kõrge komsomolijuht, lõuatakse Kasekese peasaalis läbi kogu Wehrmachti repertuaar. Külalised on vastuvõtjate teadmistest hämmingus. Miks siis nüüd turtsuda? Mossitan mõnda aega. Aga peatselt saabub Mäll, kaasas anum graduatsioonivedelikuga, ja kuigi on kesköö, lööb päike jälle särama. Pärisvalguse koites viiakse läbi kõik nõutavad tsunftiriitused. Osa õppejõude taob värskete vilistlastega Vana Pälsoni muruplatsil jalkat, teine osa lihvib mu kaunite kursuseõdedega oma suudlemisoskust. Vivat academia! Vivant professores! Elagu kõik! 36. PEATÜKK. Lõpp. Amba. Šluss. Arve
1 Jaak Naber, oponent: Esimese kursuse algul toimus püha riigikeele oskuse katse. Sellele ma ei läinud. See pakkoryssä oli mulle juba keskkoolis vastikuks tehtud, tegijaks suurvenestajast õpetajanna (vist ühe legendaarse kolhoosi legendaarse esimehe tütar, see esimees aga olnud tegelikult venestunud ingerlane või karjalane). No et ta meid Toompea Vene katedraali viis, oli temast iseenesest tänuväärt tegu, hiljem pole mul siinmaal ei Vene pravoslavije ega kreekakatoliku kirikutesse asja olnud
jne, tülpimuseni. Ja kui mõnikord terve klass mõnd asja ei taibanud, tavatses ta irvitada: „Милые мордочки, круглые глаза!“
2Jaak Naber, oponent: Pestist, sisseastumisest, raadiost ja muustki algusaegsest
3Heinart Puhkim, retsensent: Üks seik seoses Vitkaga veel
4Jaak Naber, oponent: Tolli pani oma ladina keele kaustiku kaanele kirja oma tollase elufilosoofia ja võib-olla enamiku oma selle keele alastest teadmistest sõnadega „Vita coitus est. Coitus bonus est“
5Heinart Puhkim, retsensent: Toitumisest ja muust, ka Toomemäe tanumatel
6Jaak Naber, oponent: Onu Mišal oli oluline koht inglise keele mõninga spetsiifika omandamisel. Regulaarselt kuulus sellesse Oral Drill, Linguaphone Course’i tundides, kus tuli võimalikult täpselt matkida makilindilt ette mängitavate eeskujulikus Tartu Oxford English’is (Oxford English oli ülikooli keelestandard) lausete hääldust ja intonatsiooni. Taulil tema musikaalsuse ja muusikalise kuulmisega seoses sellega ilmselt probleemi polnud, eks ta tegi ise biitlite jt repertuaari inglise keeles lauldes ka salatrenni. Minul aga küll. (Ei mäleta, kuidas meie
7Jaak Naber, oponent: Meil juurutas Pesti ka üldnimetuse „seitse püha teadust“: partei ajalugu, diamatt (dialektiline materialism), ajamatt (ajalooline materialism), teaduslik ateism, kappolök (kapitalismi poliitiline ökonoomia), sots-polök (sotsialismi poliitiline ökonoomia), teadkom (teaduslik kommunism) 8Jaak Naber, oponent: Mens sana in corpore sano
9Jaak Naber, oponent: (No) Hair
10Jaak Naber, oponent: Osalesin novembris 1971 järjekordseid tudengipäevi avanud Fackelzug’is, mis jäi pikaks ajaks kui mitte viimaseks, siis igal juhul üheks viimastest. Tõrvikud jagati rahvale spordihoone ja Toomemäe müüritisse eelmisel aastal paigaldatud tahvli „Siia rajatakse Tartu teadlaste aumüür“ (see on tänini rajamata) vahel, sealt siirduti Mitšurini ja 21. Juuni tänavat pidi Raekoja platsile. Tõrvikud visati hunnikusse ning asuti kuulama rektor Koobi kõnet, mille ta pidas Raekoja platsil aianduse ja mesinduse poe kohal asuvalt rõdult. Iga lause järel rõkkas väljak: „Hurraa!“ Kord tuli see aga poole lause pealt. Koop: „Ma julgen arvata …“ Väljak: „Hurraa!“
(Toomas Tauli kommentaar 30. septembril 2018: Kogudus ei vahetanud nime. Tõurastatud nimekuju kasutati alates 1972. aasta juunikuust kuulutustel, mis reklaamisid selle ansambli esinemisi. Bändi liikmed ei saatnud neid kuulutusi ei ajalehte ega kleepinud tahvlitele. Bändinimede „korrigeerimine“ algas pärast Romas Kalanta enesepõletamist Kaunases 14. mail 1972. aastal. Arnold Koop oli selles protsessis parimal juhul ettur. Surve polnud suunatud ainult Koguduse vastu. Julgeoleku nõudel noriti absoluutselt kõikide kallal.) 11Jaak Naber, oponent: Torpa
12Jaak Naber, oponent: Tänava ja temaga seonduv
13Jaak Naber, oponent: Esimene eksamisessioon
Vitka
14Jaak Naber, oponent: Osalesin minagi selles Tauli kirjeldatud pühas aktsioonis, lihtsalt pulli mõttes. Kuna linnaliinide bussijaama Lenini-kuupi oli põletatud ööl vastu 17. aprilli 1970, „valvasime“ seda kella kolmest poole kuueni järgmise kuupäeva hommikupoolsel ööl. Kellega koos, ei mäleta, kellaaeg on muidugi tollal kehtinud Moskva ajas
15Heinart Puhkim, retsensent: Mommseni monograafia alistamise lugu
16Jaak Naber, oponent: Meil oli mõnevõrra pistmist teise Jaroslavi – Raidiga, kes lõpupoole oli pro forma meie kursusejuhendaja
17Jaak Naber, oponent: Kõmsi
18Heinart Puhkim, retsensent: Minu jaoks Pesti, aga muidu Ulf, Olavi, jt olid 1970. õppeaasta alguseks jõudmas Rudolf Pälsoni 14–116 komplekteerimisega lõpusirgele. Ulf-Olavi-Pesti oli oma üldiselt tulemuslike pehme-strateegilis-taktikaliste manöövritega alustanud juba aasta tagasi Leningradi mnt 89-s, kui minu 547.-st 548.-sse enda ja Mart Helme tuppa korraldas, sest olevat selline rahulik mees. Pealegi viibivat pidevalt mujal ehk vedavat Jaanimõisas sitta, puid, heina jne. Eesrindliku 116. komplekteerimine käis vastavalt plaanile. Kõigile koikusid jagus. Esimene tõrge tekkis härra M-iga, sest tema nõudis radikaäärset kohta ja põhjendus oli aukartustäratav: tema teivashüppe isiklik rekord oli juba 3 meetrit ja 40 sentimeetrit. Ei mina tea, palju või vähe, sest pole hüpanud. No ja selle tulemusega oleks ta ehk pääsenud ka ülikooli koondisse. Aga millalgi varem oli toimunud TRÜ ja Helsingi ülikooli maavõistlus kergejõustikus ja millalgi võis jälle juhtuda. Ikkagi rahvusvaheline kergejõustikuvõistlus! M. kujutas ette, kuidas president Urho Kaleva Kekkonen talle Karutapja ordeni kaela riputab (või noh, soomlastel on selle ordeni nimi miskit muud, aga seda ei tohi nõukogude üliõpilane teada). Ja M. tahtis sinna pääseda ja hakkas mitu korda nädalas rohkem trenni tegema, et üha kõrgemale hüpata. Ja eks ta jõudumööda hüppas vist ikka ka, kuni päris pöördumatult ja lõplikult järele jättis ja humala usku hakkas, nagu tudengitel tihti juhtus. Kas soomlased ei julgend tulla või jättis hüppamise muidu katki – no mis see minu asi on. Aga meie ohverduseks 1970. aasta septembris nõudis oma higiste trenniriiete kuivatamise õigust radikatel ja kõige paremat voodikohta toas. Ja selle õiguse koos aknaaluse separaatkohaga ta ka sai. Haisesid ta ketsid ja muud, aga polnud kõige hullemad
19Jaak Naber, oponent: Kalendrisuve lõpuks oli otsas meie „pingviinide elu ehk enne kui saabuvad rebased“ (Voldemar Panso kerge ümbersõnastus Juhan Smuuli näidenditeksti pealkirjas). Nad saabusid. Ja kui kolmel aastal oli koolide feminiseerunud ajalooõpetuse tulevaseks päästmiseks eelistatud vastu võtta noormehi (meie olime viimane „poiste kursus“), siis nüüd oli rebaste hulgas prevaleeriv naispool
20Jaak Naber, oponent: Paar Pesti (h)äppeningi
21Jaak Naber, oponent: Teisel kursusel sai mu elupaigaks tänav, mille kohta vana kuulus Villem Ernits oli öelnud, kui talt küsiti, kus asetseb New Yorgis Wall Street: asetseb umbes samamoodi nagu Herne tänav Tartus
22Jaak Naber, oponent: Mida härra M. ei teadnud
23Jaak Naber, oponent: Mällist, Mälliga ja Mälli ümber
24Jaak Naber, oponent: Üht-teist seoses korüfeedega teiselt-kolmandalt kursuselt
Ülo Vooglaid luges meile teisel kursusel psühholoogiat. Eks tema huviks oli eeskätt sotsiaalpsühholoogia. Nii oli meile kohustuslikuks lektüüriks jänkijapsist professori Tamotsu Shibutani 1969. aastal vene keeles ilmunud „Социальная психология“, mis sisaldas ka kirjeldust väikegrupi mõistest, mida Vooglaid ka ise põhjalikumalt käsitles. Meile andis ta kursuse sotsiaalse skeemi loomise eesmärgiga ülesande panna kursuselt kirja viis sümpaatiat ja viis antipaatiat kaaslastena raskel matkal ning lubas igaühele individuaalselt ja saladuskatte all teatada tema kohta antud hinnangute tulemuse. Minul jäi see siiski kuulmata, küllap seetõttu, et ma ei külastanud temagi loenguid just hoolsalt
Jaan Konks luges meile Aasiat-Aafrikat kolmanda kursuse sügissemestril 1971; ta oli tollal veel üldajaloo kateedri juhataja. Kolmanda kursuse algul käis kateedrite juhtseltskond meile meie närust tulevikuperspektiivi ette manamas: valmistugu me ikka hoolega reaalsuseks – õpetajaametiks. Konks: „Oli meil siin noormees … luges romaane … tundis huvi budismi vastu … nüüd on sõjaväes …“
Vellavere ’72: (veel Viisjaagult). Millegipärast tuli meil 27.–30. märtsini veeta Vellaveres ülikooli puhkebaasis. Loenguid tulid sinna pidama algupoolel Pärl (loogika) ja seejärel Piirimäe (arhiivindus). Minnes panime oma kola Elvas takso peale ja kõndisime jala kohale. Seadsime ennast sisse ja Pärl luges veidi. Õhtul tulin Tartusse tagasi, osalesin oma tulevase teisepoole sünnipäeva tähistamisel 409.-s
Pulmapäeva eelmängud
25Jaak Naber, oponent: Puhk tegi omade heaks tegusid ka teises, Veel Suurema Ülemuse – kursusevanema ametipositsioonis. Esimesel kursusel ma mitte ainult ei lasknud ennast rebaseks lüüa, vaid ei hakanud tellima ka teklit: jälle üks kr’di vormimüts, kooliaja mütsinõuetest oli täiesti kõrini … Teisel kursusel otsustasin meelt parandada ja oma pikajuukselisuse tasakaalustamiseks vähemalt tekli hankida. Sai siis Puhk vaeva näha, et see tellimus koos meie rebaste tellimusega teele läheks, ja tekli ma sain (neljandal-viiendal kursusel kaunistasin hilissügiseti ja talviti oma kolu teisepoole kootud sinimustvalge peakattega)
26. detsember [1971; tolleaegses ülestähenduses koos hilisemate täiendustega] Reedeses tsiviilkaitses oli Fomenko. Tahtis mind möödunudreedese pausi pärast pihile võtta, ent ma lasin jalga. Näis, mis nyyd saab! Ehk ununeb tuleva semestri alguseks ära
Kolmas külastus toimus viienda kursuse algul, 8.–9. septembril 1973 juba muutunud/muutuvate perekonnaseisude tingimustes. Sedapuhku olid poissmehestaatuse veel säilitanud Puhi külalisteks Nabrad, Pärdid (in spe), Varblased (in spe), Pestid (in spe). Toimus perekondlike talvevarude täiendamine ümbruskonna seenemetsadest, saime ohtra saagi (minu olematute mükoloogiliste teadmiste juures jätsin korjatava näpuga kätteosutamise teisepoole hoolde). Käisime saunas ja tegime au Puhi pruulitud õllele. Hiljem sattus Linda Karlovna peale, kui tema viimase loengu eel sel käigul klõpsitud fotosid vaatasime, ning lausus jooginõud tõstva Heiksi pilti vaadates: „Muidugi joote piima.“ Kinnitasin, et tegemist oli teist sorti vedelikuga. Kommentaare ei järgnenud, eks ta teadis meid ja meie harjumusi juba omajagu … 26Olavi Pesti, atestatsioonikomisjoni esimees: „Vaevademaad“ lugesin demonstratiivselt, et saada ajendit meie ühikatoast väljaheitmise üle kurtmiseks. Ja – ime küll! – kaastundlikke inimesi isegi leidus; mäletan vähemalt paari, kes andsid konkreetset nõu uue elukoha leidmiseks-üürimiseks. Selle järele tegelikult vajadus puudus, sest elasime sama ühika naabertubades „partisanina“ edukalt edasi … 27Jaak Naber, oponent: Seltsimees Taul oleks kahtlase väärtuse ja päritoluga hõumriiding’u ning ebatervislike õpetuste kuulamise asemel pidanud tutvuma progressiivse Austraalia kirjamehe Alan Marshalli raamatuga „Ma suudan hüpata üle lompide“, mis ilmus eestikeelses tõlkes juba aastal 1963, ning rakendama selles sisalduvat positiivset sõnumit meie helges Nõukogude tegelikkuses, mida ei saa tumestada mingid ajutised nähtused, nagu sademete tagajärjed. 28Jaak Naber, oponent: Minu suhted tudengielu selle butafoorse küljega olid pigem passiivsed. Jäin tudengiks löömata – polnud mingit tahtmist läbi teha seda vabatahtlikku lollitamist. Kolmandalt kursuselt, kui asi oli meie korraldada, ei meenu, et oleksin ettevalmistamisel kuhugi käe külge pannud. Osalesin siiski sel Toomemäel ja õllesaalis 16. novembril 1971 peetud üritusel, ent kuidagi ei meenu, et oleksin viibinud löömistalitusel, küll aga oli mul õllekas plämakas viltu, ma olevat teinud tohutult kommentaare Siilivase kõnele, Piirimäega lolli juttu ajanud ja Mällile karmilt öelnud. Ühesõnaga suhtlesin õppejõududega. Ja sattusin šveitseriga peaaegu kakluseni läinud sõnelusse, mille pealt tulevane teinepool mu minema tiris ja Wall Streetile eskortis
29Jaak Naber, oponent: Sellel aastapäeval külastas meid ka Mäll. Rekordhetkel viibis väikeses intritoas umbes kakskümmend inimest. Vaat joodi muidugi tühjaks väga kiiresti, edasi järgnes muusika kuulamine ja tegevus vabas vormis, eks siit-sealt toodi ka lisa. Pestil oli kuidagi õnnestunud Toa uued asukad selleks õhtuks-ööks minema rääkida, sedapuhku siiski Toas mingeid purustusi ette ei tulnud
Olavi Pesti, atestatsioonikomisjoni esimees: 116. toa aastapäeva tähistati järjekindlalt veel kümmekond aastat, alati 18. jaanuaril. Toa uutel elanikel paluti viisakalt ruum seks puhuks vabastada, kuid nad võisid ka rahulikult üritusest osa võtta. 30Jaak Naber, oponent: Samalaadne olukord tekkis peaaegu aasta jagu varemgi, oktoobri keskel 1971, kui Pesti, Pauk ja Gurfinkel nakkuskahtlusega hospitaliseeriti. Oletati salmonellat, süüdlaseks kohvikumaja kartulisalat. Juba ülejärgmisel päeval käis Pauk Luunjast hüppes ja rääkis, et tegemist oligi toidumürgitusega. Kümmekonna päeva pärast ilmus vaatevälja ka Pesti
31Heinart Puhkim, retsensent: Kaidoga suhtlesime peale ülikooli ikka ja jälle. Korra trehvasime ülikooli raamatukogu lugemissaali suitsuruumis. Aga Kaido oli nii populaarne õppejõud, noored ajaloohuvilised neiud karjana ümber, et ma ei pääsenud jutuvestjana löögile. Ja kui Kaido susse sahistades lugemissaali poole tüüris, sädistasid kaunitarid jätkuvalt tal sabas. Siis vist millalgi trehvasime Tallinnas Rahvusraamatukogu fuajees, kus äsja mingi konverents oli toimunud. Kaido oli siis silmanähtavalt tige. Nagu ma aru sain, oli toimunud mingi välispoliitikaalane konverents ja vist keegi ta endistest õpilastest oli talle külmalt sisse sõitnud. Eks ta ole, sest äraaetud hobused lastakse maha või paremal juhul viiakse lihakombinaati. Kaido oli selleks ajaks selgelt oma õppejõu- ja muu võimaliku karjääri apogee ületanud ja elas seda silmanähtavalt üle. Ilmselt ei mõjunud see ka tema tervisele hästi. Eelviimane kord kohtusime Tartus Raekoja platsil ühe vabaõhukontserdi ajal. Ta hoidis mul hõlmast kinni ja sõnas, et räägime ikka veel. Näitas, et natuke üle keskmise švipsis Linnart Mäll on silmapiiril ja tahab juurde tulla. Kaido jälle sõnama, et nähtavasti on Mällil joomatuurid, aga temal pole aega ega tahtmist jooma hakata, tööjärjed ja tähtajad suruvad peale. Seal me siis Tartus Raekoja platsil rahvasummas seisime ja iga teine mööduja tervitas Kaidot viisakalt, tahtis kätelda või muidu juttu ajada. Kaido oli Tartus tuntud ja tunnustatud linnakodanik!
32Olavi Pesti, atestatsioonikomisjoni esimees: Meenub veel üks samasugune juhtum, mille üle nüüd ise kah imestan. Nimelt ronisin I kursuse sügisel akende kaudu ühika 548. toast 547.-sse. Välimine aknasimss oli küllaltki lai (ehk u 15 cm), kuid kahe akna vahekaugus üsna aukartustäratav ja korrus viies. Selle vingerdamise põhjus: raadiovastuvõtja (vist VEF-12) oli millegipärast 547. toas, selle uks aga lukus, kuid algamas oli väga tähtis muusikasaade … 33Jaak Naber, oponent: Palametsa sõnul võinuks tema nimi mingit 1930. aastatel nõukogude pedagoogikas levinud nimede lühendamisekomprimeerimise kommet järgides olla Hilpal. No eks argivestlustes saigi seda nime kasutatud. Kuup ja Kera aga pani talle ühes oma sketšis nimeks Hildegard Pilamets. Ta oli asjatundja ka aristokraatlike kommete alal ning õpetas meile, et kui tõsta pöial püsti, moodustub randmel kõõluste vahele Prantsuse ohvitseri nuusktubakatoos. Muudkui kergita ranne nina juurde ja tõmba tubakas ühte sõõrmesse
34Jaak Naber, oponent: Minu sõjaline
Vojevoodidelt saime kuulda meeliülendavaid asju. Näiteks liikurseadeldistel rakettide ääretust tähtsusest: „Вот представьте себе – будет война. Таллина не будет, Тарту не будет – но ракетные установки остаются!“ Tõeline võidurõõm …
35Olavi Pesti, atestatsioonikomisjoni esimees: Kunagises kuulsas Kolme Koopa Kohvikus asus Tartu põhiline õllekas, mis peatselt väärindati nimega Humal. Sinna sissepääsemine olenes suuresti šveitserite suvast, kuid üliõpilased kuulusid üldjuhul ühte eelistatumasse „sihtgruppi“. Mäletan kolme Humala legendaarset šveitserit. Borka oli turd ja tugev, heledamat verd, elas Kingissepa tänavas vist Paadi ja minu tollases kõrvalmajas. Marienburg oli tema paarimees (vahel tegutsesid ka ükshaaval), tüüpiline Odessa stiilis juudi suller, kes olevat olnud kõva käsi illegaalses kinnisvaraäris; tema enesepoomise põhjustanuvat pärimuse kohaselt see, et lasi endal selles vallas esimest korda naha üle kõrvade tõmmata, mida ei suutnud üle elada. Heiki, väiksem, väle ja käbe, (näiliselt?) väga lahe ja sõbralik, ilmus areenile veidi hiljem. 36Jaak Naber, oponent: Selline kiri ootas meid laual, kui asusime Tauliga 1971. aasta juuli lõpul pesitsema tuppa Karepal kunagise tuntud Kunda vabrikandi Soucantoni suvemajja, mis oli muudetud pioneeride elupaigaks. Pioneerilaagri kolmas vahetus. Meie olime siis nimepidi rühmajuhid, kes pidid oma rühma juhtima koos kasvatajaga. Seegi kord sattusime praktikat tegema koos Kädiga, nagu oli olnud ka aasta varem Kõmsil. Võtsin endale vanima, I rühma. Loomulikult tutvusime kohe ka Pesti poolt osutatud kaubanduslike huviväärsustega ja kasutasime nende võimalusi, nii ka edaspidi
Lugu sai ootamatu jätku. Kui reedel, 8. oktoobril Nõmmele koju jõudsin, rabas ema mind teatega, et paar tundi varem oli helistanud Tauli rühma Sirje ning öelnud, et Kati on tapetud ja et ma kindlasti matusele läheksin, kui peaksin kodus olema. Muidugi läksin, matus oli pühapäeval, Kati maeti Metsakalmistule oma isa kõrvale, kes oli maetud alles paar päeva varem. Loomulikult oli kohal Sirje, ka Tähti oli sinna tulnud. Saime kuulda, et nädala algul oli surnud Kati isa, kes maeti kolmapäeval. Seal ja peietel oli ka Otsa-koolis teisel kursusel laulmist õppiv Nikolai, kes piiras Katit juba ammu ega andnud talle rahu, oli end sokutanud nende perekonnatuttavaks ja sai isaga eriti hästi läbi. Kati soovis küll sellele loole lõppu teha, ent ei söandanud, kartes, et poiss endaga midagi halba ette võtab. Peiete õhtul oli neil ilmselt tõsine jutuajamine. Igatahes olid nad ühes eraldi toas olnud ja kui kuuldi karjatust, tormati vaatama ning nähti seina najal tuikuvat verist Katit; enne kiirabi saabumist oli ta surnud. Kaks noahoopi – ja ta ei jõudnud kahekümne kolmanda sünnipäevanigi … Nikolai hüppas teise korruse aknast alla, väänas jala ja saadi kätte
1973. aasta 2. oktoobri hommikul oli NSV Liidu ajaloo kateedris järjekordse pedagoogilise praktika avanõupidamine, eks muidugi Palametsa & Co. show. Juba enne oli kuuldusi liikvel olnud, ent seal kuuldu ületas hullemadki ootused. Nedzvetski teatas miilitsast dekanaadile saabunud uudiseid. Neljapäeval (ilmselt siis 26. septembril) oli Poksija kodus joonud ja pärast seda mingi oma daami poole läinud. See aga polnud teda sisse lasknud, seal oli mingi autojuhist vennike ees olnud. Poksija oli siis seda isandat oodanud ning ta põhjalikult läbi kolkinud – rasked kehavigastused. Poksija ise oli alles päeval või õhtul kätte saadud ning eeluurimisvanglasse paigutatud
Isikunimede loend (Loend ei hõlma üldtuntud autoreid jt isikuid, kes ei ole tegevusega otseselt seotud. Isikute tegevusalad on esitatud tolleaegse, 1969.–1974. aasta seisuga)
