Оглавление
Toomas Vint. Avalikult abielust
Toomas Vint. Kunstniku elu
TIPUS. Kuulujutud, need vastikud või imepärased
Tavalisel sügisõhtul
Tipus
Sajab … sajab
PETTEKUJUTELMADE LINNUPARV. Akna taga on hämarduv park
Take this Walz
Pettekujutelmade linnuparv
Vesi verekarva, taevas tummine
* * *
* * *
KUNSTNIKU ELU. Telefoniuputamine
Vene koer
Kunstniku elu
Andres Saks
Näitus Pariisis. Montparnasse’il
Autori sünd
TOOMAS VINDI RAAMATUD
Отрывок из книги
Üks mobiilikõne võib inimese senise korraliku pereelu käkerdada masendavaks kaoseks. Pöörata elu pea peale. Mõnikord tuleb ette ka vastupidist, kuid viimane olgu öeldud rohkem suusoojaks või siis lohutuseks neile, kes ei jõua ära kiruda maailma tehnilist progressi. Ent kiruda polegi mõtet – mobiiltelefon, mis saab inimese kätte igal kellaajal ja igast paigast, on tänapäeval sama oluline tööriist kui arvuti, ja meie loo juures peaks arvestama, et TV-inimese Reesi Ermi telefonikõne oleks Viviani ja Voldemari varem või hiljem kätte saanud, ja kõik oleks ikkagi läinud nii, nagu sedapuhku läks.
Kui telefon helises, tõstis Voldemari mobiili oma kõrva juurde kõigepealt tema abikaasa Vivian. Autos oli küll „käed vabaks” seade, kuid seekord polnud viitsitud seda telefoniga ühendada. Roolis istuvale Voldemarile tundus korraks, et Vivian räägib mõne nende ühise tuttavaga, aga siis näis, et hoopis võõraga. Ega ta väga tähelepanelikult juttu ei jälginudki, sest parasjagu oli võimalus mööda pääseda ees uimerdavast Subarust, ja kui ta lasi jala gaasipedaalil jälle lõdvemale, sirutati tema poole telefon, ning Voldemari küsiva ilme peale tegi Vivian üksnes mitte midagi väljendava veidra grimassi.
.....
„Ma palun, et sa edasi ei sõidaks,” ütles Vivian seekord väga viisakalt, kuid Voldemari kõrvus säärase häälega, mis kõlas nagu järsk pidurile vajutamine.
Voldemar pööras tee äärde ning seal nad istusid ja vaikisid. Mõne aja pärast venis Subaru mööda, siis kaks haagissuvilat ning viimaks ka ähvardavalt tee peal looberdav metsaveomasin. Voldemar hakkas autot juhtima alles viiekümneselt ega nautinud maanteeseiklusi. Hindas mugavat ja ohutut sõitu ning kui see oli parajasti võimalik, siis ei tahtnud ta mitte mingi hinna eest peatust teha. Voldemar teadis, et Vivian ei saanud sellest aru, alatasa mangus naine, et võiks mõnes kaunis kohas peatuda, kuid mees sõitis tuimalt edasi ja Vivianil oli jälle põhjust nina vingu tõmmata. Kuid seekord ei tahetud peatust looduse nautimiseks. Ümbruses polnud midagi erilist. Ainult võsastunud metsaserv, kus mõned noored kased olid juba kollakaks tõmbunud.
.....
