Отрывок из книги
See raamat ei ole hilinenud eneseõigustus ega ka enesesüüdistus. Samuti ei saa seda käsitada pihtimusena. Pigem lepituskatsena, mille objekt ei ole mind ümbritsev maailm, vaid mina ise. Sellega ei tarvitseta nõustuda, kuid see peaks aitama mind mõista.
Olin kaks ja pool aastat Adolf Hitleri sekretär. Kõnealune aeg välja arvatud, on mu senine elu kulgenud silmatorkamatult. Aastail 1947-1948 panin paberile oma toona alles väga värsked mälestused viibimisestAdolf Hitleri vahetus läheduses. Sellal vaatasime „me kõik” tulevikku ning püüdsime minevikku muide, hämmastava eduga, unustada ja tegelikust süütumana kujutada. Asusin täiesti siiralt asja juurde, tahtes jäädvustada selle aja tähtsaimaid sündmusi ja seiku enne, kui kunagi edaspidi huvi pakkuda võivad üksikasjad mälus tuhmuvad või sootuks unustusse vajuvad.
.....
Igatahes kinnitab mainitud otsus Hildegard Humpsi veendumust, et „see Hitler” olevat nende abielu lõhkunud juba 1923. aastal. Seda räägib ta pärast Hitleri võimuletulekut sageli ja pahandab nõnda Traudlit. Murdeealine tütar peab ema arvamust üheülbaliseks, asub füürerit kaitsma ja unistab võimalusest kunagi tema elu päästa, et ohvrivalmiduse kaudu kuulsaks saada. Üks kord näeb Traudl teda sellal näost näkku. Hitler sõidab autoga nn Pruuni Maja ette Briennerstrassel, tüdrukut valdab meeltülendav tunne, mida ta mäletab veel aastaid hiljemgi. Oma mulje Hitlerist võtab 15-aastane Traudl kokku lihtsas sõnastuses: „Füürer peab olema midagi väga suurt.” Ta on uhke Saksamaa ja saksa rahva üle ning nn rahvusühiskonna ülla idee mõju all. „Üks kõigi, kõik ühe eest!” Niipea kui kõlavad Saksa hümni helid, valguvad tal liigutuspisarad silma. Poliitilist haridust ei saa ta aga sellal ega ka hiljem ei koolis ega kodus. Luise lütseumi pedagoogid käituvad vaoshoitult, Traudl ei pea kirjutama propagandistlikke kirjandeid, mille teemasid paljude koolide agarad õpetajad oma õppeplaanidesse lisavad. Nürnbergi seadusi ning sääraseid mõisteid, nagu „juudiküsimus”, „rassihügieen” ja „rassihäbi” muidugi käsitletakse, aga ainult kui fakte. Ja need võetakse teadmiseks. Et bolševism on tsiviliseeritud maailma suurim vaenlane ning ohustab selle moraali ja kultuuri, peab Traudl sama hirmuäratavaks kui vaieldamatuks tõsiasjaks. Natsionaalsotsialismi edendatav kirjavara temani ei jõua, piiga öökapil on enne „Jonnipunn” ja „Pesamuna”, pärast Theodor Stormi novellid ning agnes Güntheri menuraamat „Pühak ja tema narr”.
Kodus ei arutleta natsionaalsotsialismi ega teiste maailmavaateliste küsimuste üle. Ema kannab Hitleri vastu küll isiklikku kauna, kuid füüreri poliitilised ettevõtmised teda ei huvita. Vanaisa kirjutuslaual seisab meene endistest aegadest – Baieri printsregendi Luitpoldi pilt tema omakäelise õnnitlusega kindral Maximilian Zottmannile 60. sünnipäevaks 1912. aastal. Kas need ajad olid paremad? Erukindral Zottmann oma mõtteid ei avalda, tema aktsepteerib kehtivat võimu, ja nii nagu enamikule n-ö harilikele sakslastele, ei tähenda natsionaalsotsialistlik süsteem tallegi mingit reaalset ohtu. Ta on raamatukogu abonent, ainus ajakiri, mida ta loeb, on Der deutsche Jäger (Saksa Kütt), raamatutega ei mõista ta midagi peale hakata. Kodus käib päevaleht Münchner Neueste Nachrichten, et põneva joonealuse romaani ükski osa kaduma ei läheks. Detektorvastuvõtjaga kuulab perekond soovikontserte, õhtuti istutakse ümber laua, kuuldeklapid peas ja tekstiraamat ees, ning jälgitakse telefoniliinide kaudu tehtavaid ooperietenduste otseülekandeid. Vanaisa vihastab iga kord, kui programmi edastamist häirib Traudlile või Ingele tulev telefonikõne.
.....
