Hambaid risti surudes pigistas Kaaren välja kolmanda verepiisa. Võlukepid vihisesid üha kiiremini ja Hõbe lähenes lugemisega lehekülje lõpule: „ … saveat delo as sek asi eiem.”Kaaren sirutas jalad tiigipõhja poole, pani silmad kinni ja pomises: „Kitsevägi, kitsevägi, kitsevägi…”Järsku puudutasid ta jalad midagi siledat, kõva ja külma. Ta avas silmad ja seal see oligi – kuldne ring, mida läbis rist. Nad olid värava jälle üles leidnud!…Fantaasiaraamatus „Allikahaldjas” viib teaduse populariseerijana tuntud Tuul Sepp lugeja seiklema eesti mütoloogiailma. Kinnise loomuga 12-aastane Hõbe ja tema ülimalt innukas ajaloohuviline väikevend Kaaren veedavad suve maal rangevõitu vanaema ja leebe vanaisa seltsis. Tiigi põhjast avastatud värava kaudu sattuvad nad Unustusemaailma, kus tegutsevad meie esivanemate elu vürtsitanud, kuid tänaseks unustusehõlma vajunud värvikad kangelased ja nõiduslikud olendid. Mis aga juhtub, kui piirid Unustusemaailma ja pärismaailma vahel enam ei pea?
Оглавление
Tuul Sepp. Allikahaldjas
Tuul Sepp. Allikahaldjas
VÕIKS ARVATA, ET SEE OLI TORE
JUURED OLEKS VÕINUD PEENRASSE JÄTTA
SIIN ON MINGI IMELIK KIVI KESET TIIKI
*
SEAL PÜHAS ALLIKAS OLLA ELANUD ALLIKAHALDJAS
SEE PEAB MIDAGI TÄHENDAMA!
ÕIGE MATKAMINE HAKKAB SIIS, KUI TEEMOON VÄLJA VÕETAKSE
ME PEAME SELLE AVAMA
SAUNAVAIM VÕIB KA PÄRISELT OLEMAS OLLA
KULDNE VÄRAV SÄRAS RINGINA NENDE PEA KOHAL
TEID PIDI AINULT ÜKS OLEMA!
KAAREN ON OLULINE
„TEID ÄRA SÜÜA!” LÕRISES TONT JA KARGAS HÕBEDALE TURJA
KUIDAS KUNINGA JUURES SÜÜAKSE
MITTE LOHED, VAID DINOSAURUSED
NII LIHTNE ON EKSIDA
MINU MEELEST ON SEE KOLLASERV-UJUR
VIIGE ALLIKAHALDJALE SÕNUM
TA OLI KRAAVIKALDAL
*
PEAAEGU LÕPP
PÄRIS LÕPP
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
Отрывок из книги
Suve kättejõudmine tähendas Hõbeda ja Kaarna jaoks kahte asja. Esiteks, kool oli lõpuks läbi ja kogu õpitud tarkuse võis kolmeks pikaks kuuks peast välja visata. Teiseks, nende raamatutest, pliiatsitest, soditud paberilehtedest ja vanadest kommipaberitest tühjendatud koolikotid pakiti täis riideid, kaisuloomi ja muud eluks hädavajalikku kraami ning nad saadeti mitmeks nädalaks linnast ära maale.
Võiks arvata, et see oli tore. Värske maaõhk, tervislik toit, palju õues olemist – täiuslik puhkus. Mitte Hõbeda jaoks. Tüdruk oleks palju parema meelega linna jäänud. Seal olid neil naabrilapsed ja jäätisekohvikud ja internet ja telekas. Aga paraku pidid ema ja isa suvevaheajale vaatamata tööl käima. Mõlemad olid teadlased ja suvi tähendas nende jaoks pingelist välitööde hooaega. „Kes teid valvab, kui meid kodus pole?” selgitas ema mossitavale Hõbedale, toppides tema pungil koti taskutesse viimaseid palliks kokkukeeratud sokipaare.
.....
Väikse künka peal kitsukese rohtukasvanud autotee lõpus ootas neid pisike maamaja, mida kolmest küljest ümbritses mets. Hõbedale tundus alati, et maja on nagu linnumuna metsapesas. Maja ees kasvasid suured kased, mis suve algul poetasid kollakaid pikki urvaõiejuppe, suve teisel poolel aga sama karva lehti. Maja kõrval oli tiik, mida oli mõned aastad tagasi süvendatud. Tiigist toona välja tõstetud muda paistis siiani kaugemal kaldal tumeda kühmuna silma. Varasuvi oli selle katnud lopsaka nõgese- ja naadivaibaga.
Vanaema ootas neid kaskede alla kaetud lauaga, millel troonis värske rabarberikook. Pannkooke ta ehk tõesti ei teinud, kuid mõnusaid pehmeid hapupiimakooke siiski päris sageli. Ta haaras kohe Hõbeda oma raudsesse tervituskallistusse ning ütles: „Küll sa oled alles kasvanud, plika! Aga ikka nii kange.”
