1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult

Оглавление

Uku Masing. 1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult

Saateks. Tuues avalikkuse ette uue teose Uku Masingu lõpmatuna näivast käsikirjalisest pärandist, peab selle raamatu toimetaja oma kohuseks tutvustada lugejaile neid asjaolusid ja põhimõtteid, millest käsikirjade editeerimisel juhenduti. Uku Masingu “Jüriöö” käsikirjade trükivalmis seadmine oli mitmekordselt keeruline ja aeganõudev töö. Nagu kõigi postuumsete väljaannete puhul tavaline, pole vahetu ja elav dialoog autoriga enam võimalik. Eriti keeruliseks teeb selle editsiooni asjaolu, et Uku Masingu järelejäänud paberite hulgas leidub ühe ja sama teema kaks erinevat käsikirja, milles paraku esineb sisulisi kattumisi. Esimene neist kannab autori omakäelist pealkirja “1343. Kirjutatud 1956” ja see sisaldab 49 lehte masinkirjas teksti. Teisel käsikirjal (80 lehte masinkirjas) tiitelleht küll puudub, kuid esimesel tekstilehel kordub taas käsitsi kirjutatud pealkiri “1343” ja pühendus “Pääpiiskop Jaan Kiivitile 50. sünnipäevaks”. Et Masingu ametivend ja EELK peapiiskop Jaan Kiivit sen. oli sündinud 27. veebr. 1906, siis pidi viimatinimetatud käsikiri valmima hiljemalt 1956. aasta jaanuaris-veebruaris. Toimetaja arvamuse kohaselt on pikem käsikiri sisuliselt küpsem kui esimesena nimetatu, ehkki seda mõtet ei toeta Masingu enda notiits, et “1343” on kirjutatud 1956. Nii või teisiti, aga Jüriöö teema kaks versiooni loovad mulje, et Uku Masing ise ei käsitanud oma kirjutisi kui lõpetatuid ega taotlenud teadaolevalt ka nende trükis avaldamist. Sellest tunnistavad ka arvukad ja ilmselt eri aegadel käsitsi kirjutatud servamärkused, läbikriipsutused ja lisandid. Kuna Masing oli 1963. aastani EELK Usuteaduse Instituudi õppejõud, siis kasutas ta oma käsikirju loengumaterjalina, millele viitavad mõned “Jüriöö” käsikirjade marginaalid. Tõsiasi aga on, et mõlemad käsikirjad läksid jüngrite kaudu liikvele ja nii on neid aastakümnete vältel teadmata arv kordi kirjutusmasinal või muul moel kopeeritud. Autori tahtest sõltumatult on Eestis käibel olnud (ja on kindlasti veel tänagi) arvukalt vigaseid koopiaid. Enim tuntud on vist pikem käsikiri, mis on Masingu alapealkirjast saanud iseseisva, ent õnnestunud tiitli “Vaskuks ja vikaaria Lohult”. Seda traditsiooni on järgitud ka käesolevale raamatule pealkirja leidmisel. Raamatu koostamisel aluseks olnud käsikirjade toimetamisel on üritatud arvesse võtta autori neid käsikirjalisi täiendusi, mis viitavad otseselt teksti parandamisele ja mis hõlbustavad käsitluse paremat mõistmist. Autori käsikirjades esinevad sagedased allikaviited on ühtlustatud ja täiendatud ainult lühendite osas. Tekstist paremaks arusaamiseks on lisatud tarvilikud allikaviited, kui need algkäsikirjas puuduvad. Lisatud allikaviited ja autori eksitusi seletavad märkused on tähistatud lühendiga Toim. ning nende eest kannab vastutust toimetaja. Masingu ladinakeelsete allikaväljavõtete tõlked on esitatud joonealustes viidetes ja märgistatud lühendiga Tlk. Pieteeditundest autori mõttekäikude ja arusaamade vastu on reeglina välditud Masingu ideede täiendamist ja parandamist hilisema (või ka varasema) ajalookirjanduse abil. Toimetaja arvamust Uku Masingu vaadetest Jüriööle võib lugeda raamatu järelsõnas. Uku Masingu keelekasutus on tihtipeale raske-ja omapärane. Kuigi Masing kirjutas ‘ü’ asemel eranditult ‘y’, on sellest siinsete käsikirjade trükkitoimetamisel siiski loobutud. Niisamuti on muudetud selgelt arhailised sõnakujud nagu ‘arkiiv, härtsog, pääpiiskop’ jmt. Masingu teksti keelelisel redigeerimisel on püütud võimalikult säilitada autori stiili eripära, lauseehitust on harvadel juhtudel muudetud vaid käsitluse selguse huvides. Sellele vaatamata pole Uku Masingu Jüriöö käsitluse lugemine hõlpus ajaviide, kuid eks sellest kuma läbi autori eriomane mõttelaad ja maailmanägemine. Et käsikirjade toimetamine lõpule jõudis, peab toimetaja oma meeldivaks kohuseks tänada Hando Runnelit asjalike nõuannete ja kannatliku meele eest, Merike Ristikivi, kes lahkelt tõlkis Masingu ladinakeelsed tsitaadid maakeelde ja Helle Rajamäge, kes aitas toimetajat tekstide arvutisse viimisel

1343. Kuidas roimarid valmistavad ajalugu. Inimest, kellele valetamine on loomuomaduseks, ei tavatseta iial igati uskuda, sest selline inimene valetab tahtmatult ja enam veel siis, kui tal on vaja end näidata paremaks sellest, mis ta on tegelikult. Igast reeglist on küll rohkesti teda kinnitavaid erandeid ning vahel olude sunnil tuleb arvestada habituaalse valetajagi juttu. Eriti siis, kui pole muid, kellelt oleks säilinud teateid. Kuid on vähe säärast kergemeelsust ajaloo kirjeldamisel nagu see, mis täidab meie standardteoseid Liivimaa ordu andmete kasutamisel 1343. aasta sündmuste arutlemisel. Ollakse päris kindel, et Bartholomäus HOENEKE kuulus Järva foogti õukonda1 ja ometi peetakse ta kirjeldust enamvähem tõekaks. Seda hoolimata tõigast, et igale ajaloolasele on ilmne, et ordu pidi võltsima. HOENEKE kirjeldus jätab ju mulje, et Jumal on õssitanud harjakad mässule õigete isandate vastu ainult selleks, et rahuldada ordu soovi ja kinkida talle Harju ja Viru, mida ta nii kaua, nii südamlikult on himustanud. Paraku, ei ole säilinud ühtki HOENEKEst sõltumatut üksikasjalisemat kirjeldust2 ja seepärast võib paista, et ütelda HOENEKE valetajaks, on omakorda tingitud eestlasele loomuomasest antipaatiast ordu vastu. Võib väita, et HOENEKE ometi jutustas tõiku ja neid ainult tõlgendas võõriti, seega ajaloolase kohuseks on leida, “mis juhtus tõeliselt”.3 Kuid HOENEKEs ei ole tegemist ainult tõikadega, mis säärastena lahutatavad interpretatsioonist, sest ta oma interpretatsiooni – kui see üldse väärib seda nimetust – esitab samuti tõigana ja selle pähe seda võtavad ajaloolasedki. Ja seepärast mina teavitan, et Harju “mässu” kirjeldus tuleb teha ilma HOENEKEta. Marburgi Wigand ja Hermannus de Wartberge jutustavad ainult seda, mida teatati võõrsile – ja seegi ei sobi HOENEKEga

Võiks ju väita, et „der Abt von Dünamünde“ ei ole Padise abt ning mainitud küla paigutada Lätimaalegi. Kuid siis poleks olnud lepitajaks Tartu piiskop ja pealegi sellest külast on andmeid mujal. Taani vasall Iohannes Undelempe poeg on „alodium unum, … in villa …, quae dicitur Pugete“ müünud 4. juunil 1277 Padise kloostrile47 ja see küla, milles ju Undelempe järglased võisid elada edasi, kuulus seega täisõiguslikult Padisele. Ordumeestel ei olnud seal igatahes mingit normaalset õigust võimutseda. See eeldus muudab totaalselt kogu 1343. aasta sündmustiku lahtiharutamise, kuid teeb mõistetavaks väga paljud siiani raskusteks jäänud olmad. Nõnda on nüüd täiesti arusaadav, miks ordu vajab nii suurt hulka tõendeid oma “väga hea ülalpidamise kohta”. Ta vajab neid, sest tungides Harjumaale ta tegi midagi, milleks tal polnud pisimatki õigust ega reaalset põhjendust, tegi midagi, mis sarnanes rüüsteretkega leedulaste või venelaste maale. Et ordu nii väga rõhutab, kuidas eestlased on tapnud sakslasist isandaid, siis on juba iseendast kaunis kindel, et liikumine ei olnud suunatud “isandate” vastu. Et ordu rõhutab taganemist ristiusust, siis on samuti päris kindel, et liikumine ei olnud suunatud kiriku vastu. Mu edasisest arutelust peab ilmnema, et isandate tapmist rõhutas ordu oma sissetungi õigustamiseks samuti nagu usust taganemist, kuid mitte ainult selleks. Eestlaste kohutavaist tegudest isandate ja vaimulike kallal räägiti ka selleks, et tappa neidsamu isandaid, kes eestlaste poolt ordu aktide järgi juba olid tapetud, ja ükskord ometi jahutada oma rängus hingelisis kannatusis vaevlevat südant munkade mõrvamisega. Sest habituaalse roimari tundlikule hingele ei ole rängemat piina kui nende inimeste eksisteerimine, keda ta ei tohi tappa. Paistab koguni, et see ei olegi ainus juhus, mil ordu on rakendanud edukalt seda meetodit, mis mu meelest ületab koguni Caspar Wandofeni omad “pahade” inimeste kõrvaldamiseks.48. Kui kõrgmeister Winrich von Kniprode49 on 1379. aastal viimaks saanud Tartu piiskopkonnast välja vastupiiskopi Albert Hecht’i, siis ta seletab paavstile, et Hecht’i kompliitse, “qui ut plurimum sunt neophiti et pertinaces“, on ta kutsunud tagasi usu ühtsusele sel määral nagu suutnud (ad fidei unitatem, quantum potuit, revocando).50 Lihtsaim tee sihi saavutamiseks oli osa neist tappa. Ja ühest teisest kirjast paavstile, milles mainitakse „complices vasalli et ei adhaerentes“51, järgneb peaaegu paratamatult, et ordumeistri „neophiti“52 on eestlasist vasallid. Ordumeister on siis kasutanud suurepärast võimalust, et kahandada selle ordule vähesõbraliku elemendi osatähtsust Tartu piiskopkonnas. Kui nüüd liikumine Harjumaal ei olnud suunatud vaimulike ega aadlike vastu, mis siis oli motiiviks? Mu meelest jääb ainsaks, ainult esimesel pilgul natukene kummaliseks võimaluseks väita, et see liikumine pole ülestõus ega mäss, vaid ettevalmistus ordu väljakihutamiseks Liivimaalt, ettevalmistus ordu hävitamiseks. Harjakate tegevus oleks siis esimene ja reaalseim kolmest taolisest katsest. Teiseks oli Tartu piiskop Dietrich Damerow 14. sajandi lõpul organiseerinud veerandi Euroopat ja ometi laastati selle eest Tartumaa 1396. aasta sügiseks vist sama põhjalikult nagu Harjumaa. Kolmandat kavatses 1418. aasta paiku Taani kuningas Erik Pommerist, kuid see ei jõudnud üldse plaanist ja kuulujuttudest kaugemale

Nimistu koostaja enamasti ei ole lugenud läbi ürikut terveni ja seepärast on mõeldav, et leides ühest ürikust Narva, vasallid ja lause, nagu „cum in propriis viribus deficimus“55, paistis talle sobivat see kokkuvõte. Umbes siis analoogselt sellele, kuidas mõned ajaloolased sessamas ürikus esinevast „prout timemus“56 loevad välja, et Harju-Viru vasalkond tõesti on 1344/45 kartnud ülestõusu puhkemist Narva ümbruskonnas ja seda ürikut nimetaksid vastavalt. Ühe ränga vastuväite saab mulle ette lükata. Mis põhjust siis Harju-Viru vasalkonnal tollal üldse oli karta ordut ja püüda teda hävitada, lootes selles abi rootslastelt ja venelastelt? Selle küsimuse vastab järgnev ülevaade sündmustest enne 1343. aastat, mis mitte sobides tavaliselt esitatutega, näitab minu meelest päris selgesti, et Harju-Viru vasalkond pidas võitlust paratamatuks, kuid oli hädas soodsa hetke leidmisega

Taani kuninganna Margaretha läänistab 29. septembril 1274. aastal „Iohanni, filio Undelempi, alodium unum in villa, quae dicitur Pugaete, ac curiam unam in castro Revaliensi, quae pater suus bonae memoriae, Undelempe nominis, prius a regno Daciae in feodum tenuit“.67 See tähendab, et Undelempe68 on olnud täisõiguslik vasall ja kuigi ta pojal pole nimi eestipärane, eestlane ta ju ometi on. Juba eelpool mainisin, et see Pugaetae69 on müüdud 1277. aastal Padise kloostrile ja siis emb-kumb, kas Johannesel on mujalgi maad, millest elatub, või ta jääb paigale Padise sõltlasena. Selle tehingu juures on tunnistajaks ka üks Yaldis de Toys.70 Kuid ürikuteraamatu hilisemas köites kinnitatakse,71 et tulevat lugeda Loys(en) selles ja ka 1275. aasta ürikus72 ning seega on ta paratamatult ka eestlane. Sest üks Yalde esineb 27. augustil 1255. aastal saarlaste vanemana73 ja veel 1425. aastal on Jaldes nimeks ühel Viljandi komtuuri mehel.74 Kui lugeda de Toys, siis muidugi järgneb, et see pere – kellel on tähtsust 1343. aastal – on eestlased. Nõnda lugemist õigustaks seegi, et ühes ürikus on Hermannus de Toys’il olnud maid „super littore maris, quod dictur Strand, et in parochia Ledenrode sita, quae prius ad marchiam Cardis pertinebant“.75 Kuid on võimalik ometi ka, et Loys ja Lays/Laydes on identsed. Üks Bertoldus de Laydes esineb 11. juunil 1325. a. virukana.76 Kogu „marchia Laydis“ ei kuulu Toys’ile. Sest Heyno Wredenbecke müüb 2. aprillil 1345. a. rootslastele „curiam nostram, dictam to der Layden“77 ja 24. juunil 1373. a. müüb Henno Houwenpe rootslastele „locum curiae in villa Laydes, ubi prius residebat Segeboldus Wredenbäcke“.78 Vredenbeke rootsluski on üsna kahtlane. Sest kahe üriku – 12. maist 134179 ja 6. veebruarist 134280 – paratamatu sõltuvus on võimalik ainult siis, kui on identsed Odwardus de Kummus81 ja Odwardus de Vredenbeke82. Viimane on igatahes surnud enne 24. maid 1346, aga Odwardus de Kummus – “honestus famulus, armiger”83 – elab veel 28. detsembril 1344. Et sama inimene on 12. mail 1341. a. Odwardus de Kummus ja 6. veebruaril 1342 Odewardus de Fredenbeke – see pole tollal päris võimatu. Et Houwenpe-Hawenpe-Haukimpe on eestlane, see pole vist üldse kaheldav, kuigi selle pere liikmeid on olemas veel 1390. a. paiku. Nagu ütlesin, on päris kindel, et vasallid isegi taipasid oma vabaduste suurust ning teadsid, et paremat korda üldse ei saa ollagi. Sellest “heast Taani ajast” ja oma õigustest kuulutab Harju-Viru vasalkond ju hiljemgi igal võimalikul ja võimatulgi puhul.84 Kuigi tavaliselt on kaotatu alati kallim olemasolevast, siiski on päris selge, et ilmaaegu ei tingitud Taani kuningas Christoffer’ilt 21. septembri 1329. a. ürikut, milles kuningas lubab, et ta oma armastatud Eestimaad „cum castris, civitatibus, munitionibus, inibi existentibus, per nos aut per nostros successores venditione, impignoratione, contractatione seu quocunque alio modio nunquam in perpetuum a corona vel regno nostro Daciae debeat alienari“.85 Sest kuigi vasallid võivad olla kaunis julged, et Taani ei võta neilt nüüdseid vabadusi, nad ei saa olla julged, et mõni kuninga soosik või ahistaja neid ei kupelda maha käepärasema tulu eest

Ordu oli vist liiga kitsi Mumme’ga ja lootis kõike saada jumalamuidu või kavatses Mumme koguni oma ülemustele teatamata teenida omale kannused. Igatahes näib ordu hiljem kahetsevat soodsa hetke möödumist, ning kõrgmeister, Braunschweigi hertsog Luder, on valmis hakkama kinni rukkikõrrest, et end aga kuidagi segada võõra maa asjadesse ning võida hirmutada Harju-Viru aadlikke. Lübecki rae vahetalitusel peab Braunschweigi Luder suhteid Marquard Breyde’ga ja 19. juunil 1334 teevad Luder ning Breyde ja tema „auxiliatores“ koosröövimise lepingu.121 Kui Breyde oma bandega „incusare vel impetere voluerit“122 teatavaid Taani kuninga vasalle Eestimaal „pro damnis sibi illatis“123, siis on tal selleks ordu poolt täieline nõusolek ja moraalne toetus kuni 24. juunini 1334. Luder tõotab koguni, et ei õssita kedagi teist takistama Marquardi tegutsemist Eesti suhtes. Kui aga ordu ometi peaks muutma meelt ja lööma nende vasallide poole, siis ta kohustub sellest teatama Breyde’le pool aastat ette. Muidugi, röövlidki vajavad teatavat moraali, ajagu nad oma asju „publice vel occulte“124, kuid lepingul on veel sees üks punkt, millest järgneb, et Luder on osavam röövel. Ta juba kavatseb kasutada teist ka oma privaatsaagi hankimiseks. Lubab hankida Breyde’le hüvituse „in amicitia vel in iure, si apud dictos vasallos hoc efficere potuerimus“125 ja selle aktsiooni tulemusest teatada talle enne paastuaega. Teisisõnu, Marquard Breyde ülendab kõrgmeistri oma asjaajajaks ja võimaldab talle nii kaua ja nii südamlikult himustatud juhuse segada end võõra maa asjadesse. Luder jälle omaltpoolt nähtavasti arvestab, et harjakad ja virukad ehk poevad tema kaitse alla, et mitte sattuda Breyde “abiliste” meelevalda ja siis muidugi ei oleks viisakas neilt midagi pigistada välja Breyde kasuks. Säärasel juhul muidugi ta meel on muutunud ja ta teatab sellest Marquardikesele. Küllap ta ongi need Breyde nõuded „in amicitia“ esitanud ja just selle peale valmistabki Saare-Lääne piiskop Jakob memorandumi selle kohta, kuidas asi oli Mumme’ga.126 Ordu on end aga siis vist määrinud nõnda, et loost ometi ei saa seda, mida on himustatud. Kummalisel kombel saab Breyde 19. juunil antud üriku kätte samal 19. juunil – kas pidas kõrgmeister asja ja Breyde’t nii tähtsaks, et ise tuli Lübeckisse või oli tal seal täisvoliline esindaja – Lübecki rae kaudu ning annab selle tõendi kirja kättesaamast.127 Ta laseb siis valmistada paberi, milles kuulutab, et nüüd on “discordia” tema, tema “fautores”128 ja ordu vahel lõppenud ning nad loobuvad ordu suhtes “incusare” ja “infestare”129 poliitikast. Kas ta midagi sellist on iial olnud suuteline tegema, selles saab küll kahelda, sest nadikaelad ikka tavatsevad hoobelda ning kasutavad vägevaid sõnu tühiste asjade kohta. On aga muidugi kujuteldav, et tal Lübeckis oli palju sõpru ja inimesi, kes lootsid tema kaudu rikastuda. Kuid on samuti mõeldav, et kõrgmeistrile ei olnud alatu enam ükski tee, ka mitte rukkivarga toetamine. Kõrgmeister muidugi esitas Marquard Breyde nõudmise Harju-Viru vasalkonnale ja see pidi siis paratamatult taipama, milline õrn igatsus täidab ordut oma mehist hellust osutada nõrgule vastristituilegi. Vaevalt on usutav, et see igatsus kellelegi Eestimaal meeldinuks, hulka arvatud maamehed. Teadlased on küll miskipärast veendumusel, et ordu aladel “talupoegade” põli ja järg oli parem, ent milline baltisaksa ingel seda neile on ilmutanud, seda ma ei tea. Ja kui ehk aadlikud nõustunuksid tollele pätikesele veel midagi viskama lõugade vahele, vahepeal oli sugenenud juurde uus oht ja küllap ignoreeriti kõrgmeistri ettepanekuid ja avaldusi kogunisti

HOENEKE jutt on just siin äärmiselt segane. Kui ta on rääkinud teate saatmisest eestlastele – arvatavasti Tallinna alla –, ta jätkab: „Meister tuli Paidesse ja käskis omi, et nad kõik talle järele tuleksid, samuti ka need, kes Riia piiskopkonnast“.175 Siis järgneb kirjeldus kokkupõrkest Ravenick’is, mille tulemustest „teatati meistrile kirjalikult; see oli väga rõõmus ja tuli Paidesse, nagu ülal tähendatud“.176 Et siin on midagi sassis, on ilmne, kuid vaevalt on lugu kunagi õiendatav. Et Paides kunagi midagi juhtus ja mingisugused saadikud seal ehk tapeti, on ühe HOENEKE ränga veakese pärast ometi tõenäone. Ta nimelt ütleb, et Paidesse „tulid ka Tallinna piiskop ja eestlaste neli kuningat kolme sulasega“.177 Kui HOENEKEt hetkeks uskudes oletadagi, et Tallinna piiskopil oli takistamata võimalik jõuda läbi eestlaste piiramisrõngast, mis asja siis oli temal Paidesse? Seda ei ole ükski ajaloolane suutnud seletada ja sageli sellest teatest vaikitakse. Ta ei saanud olla pantvangina eestlaste käes, samuti on täiesti võimatu, et ta saabunuks Paidesse kurtma, kuidas on tapetud vaimulikke ning nõudma karistust eestlasile. Oma pantvangi eestlased ei oleks võtnud kaasa tõlgikski, sest eesti keelt oskasid vennad Järvamaal. Vaimulik, liiatigi Tallinna piiskop, ei oleks aga iialgi läinud kaebama ordumeistrile, sest see tähendanuks tema tunnistamist vahekohtunikuks. Kui seda tollal teinuks Tallinna piiskop, miks siis mitte Harju-Viru vasalkond? Nõnda siis, emb-kumb, kas on HOENEKE Olavi lisanud oma tarkusest, et tedagi panna kerjajaks, ja nõnda rõhutada ordu vajalisust, või siis Olav oli tõesti Paides koos eestlastega. HOENEKE aga ei tahtnud ütelda, miks temagi oli tulnud

Paraku ma ei taipa siin sedagi, miks HOENEKE on nii palju asju võimatuseni kokku vassinud. Kui saadikud tõesti tapeti 4. mail, kuidas on siis kujuteldav, et ordumeister ometi terve nädala ootab veel enne tegutsemahakkamist? Sest ta peab ometi teadma, et appi on kutsutud rootslased ja et ka venelased võivad tulla laastama ta seljatagust. Kuningate tapmisest pidanuks aga eestlasedki teada saama, kas või sellest, et nad ei tulnud tagasi kokkulepitud päeval. Miks nemadki siis ei ole aktiivsemad? Raskusest Ravenick’iga ei ole ka välja rahuldavat teed. Kas saadikud äkki ei läinud Paidesse alles siis, kui ordumeistri väeosad juba tegutsesid Harjumaal, kunagi 11. ja 14. mai vahel? Kas nad üldse jõudsid Paidesse? Igatahes Tallinnas on 11. mail koostatud üks ürik, mille ordumehed pidanuksid hävitama, et HOENEKE versioon sündmusist jääks igavesti tõeks. Selles ürikus tunnistab teatav arv nõunikke Taani kuninga nimel ning teiste vasallide nõusolekul, et nad on võtnud üle Tallinna raelt teravilja, mis “mõnede julmalt mõrvatud ausate inimeste surma kaudu” on saanud Taani kuningale.179 Paraku ma ei tea, kas läänihärral oli õigust vasalli surmal omastada ta liikuv vara – kuigi ajaloolased näivad kõik seda pidavat endastmõistetavaks. Olulised on sellest tekstist aga kõik võimalikud imandused. Et teatavad “ausad inimesed” mistahes põhjusel on vilja kogunud Tallinnas, selles pole midagi imelikku. Kuid ajaloolaste kombel eeldades, et need “ausad inimesed” on eestlaste tapetud sakslased, läheb seegi imelikuks. Miks ei pannud need kõrged vasallid siis oma vilja kuskile Toompeale? Ja see ei ole ainus põhjus, miks tuleb arvata, et „homines honesti“ (ja pärastpoole „homines spoliati, combusti et interfecti“180) tähendab eestlasi, kes ei ole aadlikud. Esiteks, vahetegemine vasallide ja nende vahel on liiga selge. Teiseks, kui akti koostajal oli küllalt aega kirjutada „crudeliter“181 – mis ju kuidagi ei õigusta varade rekvireerimist –, siis tal olnuks samuti aega kirjutada, et mõrvajad on olnud nende ausate meeste eneste sõltlased jne. Kui ta seda ei ütle, siis see võib tähendada, et ta ei julge mõrvareid nimetada. Eestlased elik “usust taganenud vastristitud” polnud sellised kardetavad olendid. Liiatigi – eeldatud õigeks HOENEKE –, viha piiratud Tallinnas viibivas vasalkonnas olnuks nagunii nii suur, et nende sekretäril tahtmatultki sellest midagi sugenenuks ürikusse. Samuti kui eeldada, et “julmalt mõrvatute omaksed on pääsenud Tallinna, siis ometi neil olnuks õigus saada raelt kätte oma perele kuuluvat vara, milleks siis nõunike vahelesegamine? Kui aga eeldada, et rekvireeritakse nende aadliperede varad, kes on terveni tapetud, siis – kuidas teatakse, millised on tapetud nõnda? Ning „quorundam honestorum hominum“182 ei jäta muljet, et neid olnuks väga palju. Kolmandaks, on väga üllatav, et peetakse vajalikuks seletada selle vilja kasutamist, ning veelgi imelikum, milleks teda kavatsetakse kasutada. Ta on võetud “maa ja mainitud losside vajaduseks, milledes on riisutud, põlenud ja tapetud inimesi, ja sellesama viljaga meie neid mainitud losse kindlustame inimeste ja müüridega”. Esimesel pilgul võiks ju paista, et „castra praefata/praescripta“183 on Tallinna kaks lossi, milledes viibib põgenikke maalt. Kuid „interfecti“ olemasolu neis on ebatõenäone ja „combusti“ võiks tähendada “põletatud”. Edasi on imelik, et selle vilja varal hakatakse losse müüridega kindlustama. Kas siis Tallinna kantsid ei olnud üldse või polnud küllalt kindlad eestlaste rünnakute vastu? Kas siis Tallinna linn ei olnud ohustatud, et selle müüristamisest ja meestega varustamisest siin midagi ei lausuta? Kuigi sellist pole õigust küsida, ometi – miks ei ole Tallinna Linnaarhiivis säilinud ühtki ürikut selle kohta, mida kriitilisel ajal on tehtud? Mathias Esche külaskäigu kohta tehti protokoll, miks ei pidanud vasalkond ja raad kunagi mai algusel ühist koosolekut tõhusate abinõude üle arutlemiseks võitluses piiravate eestlaste vastu? Minu meelest selle üriku pealdises kirjutatud „… castrorum Revaliae et totius terrae Hargiae … „ võib tähendada hoopis “Tallinna ja kogu Harjumaa losside”

Parenbeke on küla Jõelähtme kihelkonnas ja võrreldav nimelt on Hageris mainitud Parenkotte küla.185 Seal kandis peavad olema olnud nähtavasti kõikide Parenbekede maad. Küllap on Bertramus de Parenbeke identne Erik Menvedi ajal läänistatud Bertram Farenbeck’iga.186 Ta esineb natukene iseäraliku iudex’ina 1328. aastal, kui Helmoldus de Zaghe Padisele kingib Wasemule,187 siis on koos Hinricus de Virkes’ega tunnistajaks, et Christianus ja Willekinus de Scherembeke on lõpetanud tüli Tartuga,188 mis ehk ometi võib tähendada ka, et Tartu piiskop on leppinud kokku Harju-Viru vasalkonnaga, kuidas tema käitub ordu hävitamisaktsioonis. Nähtavasti on Bertramus de Parenbeke elus veel 14. sept. 1359,189 kuigi mul selle üriku ehtsuses on kiusatus kahelda. Igatahes on Parenbeke perekond 1343. aasta paiku väga tähtis – kolm meest neist on nõunike hulgas – ja 1400. aasta paiku ta on üsna pisikene. Bertrami poeg Johannes on 13. augustil 1425 müünud Parenbeke küla Pirita kloostrile.190. Et Bertramus de Parenbeke ei esine üleandmisaktis, siis järgneb, et tema ja seega Taani kuninga ametnikud keeldusid täitmast ordumeistri soovi asuda päästjaks Tallinnale ja Harjumaale. Järgmised kaks on aga vist reeturid – nad esinevad üleandmisaktis esimestena. Iohannes de Sorsevere on vist pärit Virumaalt ja Hermannus de Tois üks haledasti hirmutatuid. Hoolimata oma vastutulekust ei ole nad ordule meelepärased, sest Narva üleandmisaktis puuduvad mõlemad, kuigi ehk seesama Sorsevere on mainitud Rakveres veel 13. nov. 1391.191

Mainisin juba, et see mees võttis 1323. aastal osa läbirääkimisest Novgorodiga ning 1341 arupidamisest Mathias Esche’ga. Mõned korrad esineb ta tunnistajana, kuid kaheksa tema antud ürikut on kinkimistest Padise kloostrile. Niguliste kirikusse Tallinnas rajab ta 27. sept. 1342 vikaaria hingepalve pidamiseks, andes selleks kümme adramaad „in villa Loole“.197 Umbes nii, nagu teaks ta ette, et järgmisel aastal ta pole enam elus. Selle vikaaria lõpetab Tallinna komtuur Heinricus de Eppenhusen 3. jaan. 1376,198 kustutades nõnda viimse jälje tema mälestusest maailmas tänase päevani. Nimest järeldades peaks ta olema pärit vist Sahalt, kuid andmeist ei selgu, kas tal seal on maad. Ma ei tea, kus asub Loole, hiljem Lohall.199 Keilas, Padise naabruses olevaist maadest, on juba mainitud kolm talu – Melemes, Koneke, Meleke, vist peremeeste nimedega nimetatud – tal küll „pheodali iure“ kuningalt.200 Kuid vähemalt osa suhtes on ta Johannes de Lode allvasall („ipsa bona ab … domino Iohanne [de Lode] in feodo possidebat“),201 kuigi ta ise on „miles“ ja mitte „armiger“.202 Seepärast ei ole võimalik pidada teda eriti jõukakski. Ta alalised kinkimised Padisele näitavad ta olnud tõbisevõitu ning mõneti veidragi. Kui ta 16. jaan. 1337 kingib Padisele teatava ala „a medio gurgitis praefati fluminis Wasemule versus praedictum monasterium de Pades sitam“, siis ta seal Wasemule jõe203 ääres nagu rajab esimese looduskaitseala, sest see antakse „tali conditione, quod nec ipsi, nec ego seu mei heredes, colonos ad inhabitandam ipsam terram locabimus, sed nec aliqua aedificia ibidem construemus“.204 Kui palju ta tundis end eestlasena, seda on raske öelda, kuigi igas kinkeürikus on eraldi mainitud eestlaste kohustused ja vähemalt neid kolme talu ta hüüab nimeti. Et ta oli “mässajaid”, see järgneks veelgi ühest asjast, mis aga toob uusi lahendatamatuid probleeme, pealegi võis selle jõe ääres olla paljudel maid. Tuleks ju eeldada, et Padisele kingitud maad jäidki sellele kloostrile, mis – HOENEKE järgi on nii väga – nii väga eestlaste läbi kannatanud. Kuid 28. aprillil 1364 kingib ordumeister Arnoldus de Vitinghove Padisele muuseas ka Wazemule küla, vahetades sellega kloostrile ühe ennemuiste kingitud küla mujal.205 LOA-s on koguni olnud ürik Tallinna komtuurilt Helmich von Depenbrok’ilt, mille sisuks „venditio quinque uncorum, in villa Foenemullorum (sic) sitorum, facta conventui et monasterio Padensi“,206 millega tõenäoselt on mõeldud sama piirkonda. Pole ju küll haruldane, et igasugused võimusnikud on omastanud kloostrite ja haiglate maid, ent – kas oleks nõnda koheldud eestlaste poolt hävitatud Padise kloostrit? Kas ordu võttis lahkelt oma kätte mõned külad, millede eest hoolitsemine laastatud kloostrile käis väga üle jõu? Paistab aga olevat muidki juhtumeid, milledest tohib järeldada, et ordu ei tunnistanud läänimeesteks ja maaomanikeks ühtki “mässajat” ning ei respekteerinud nende toimetatud kinkimisigi. Järgnevaist esinevad Hinricus de Virkes ning Hinricus ja Johannes de Parenbeke arutlemisel Mathias Eschega ning ka 16. mail 1343 üleandmisel, kuid mitte enam Narva loovutamisel. Kaheksas mees, rüütel Thidericus Tolk – küllap eestlane “tõlk” –, ei esine Esche loos, kuid on olemas nõunikuna 16. mail 1343 ja Narva loovutamisel. Neljast kannupoiss-nõunikust on Asserus de Nova Curia ja Iohannes de Mekes’ega lugu samuti nagu Tolk’iga. Need mõlemad võivad olla virukad. Kahest viimasest kannupoiss-nõunikust esineb IOHANNES DE REVALIA vist ainult 11. mail 1343. Kuid see pere on tollal nii hargnenud ning temas mitmeid samanimelisi, hiljem aga nii tähtsusetu, et selle mehe kohta pole midagi ütelda. Pisut selgem on lugu viimsega, kaheteistkümnendaga. GERHARDUS DE TOIS on võtnud osa nõupidamisest Eschega ja 12. mail 1341 on ta koguni „iudicio regio praesidens“.207 Kas ta äkki ei ole identne Riia linna võlaraamatus mainitud samanimelisega?208 Igatahes on ta pärast 11. maid 1343 kadunud. Sama perekonnanimega esineb 11. ja 16. mai 1343 ürikuis Hermannus de Tois, kes on ehk üks reetureid, kuigi arastatuks teda oleks vist hüüda õigem. Sest 12. sept. 1343 ta annab oma maad „… super littore maris, quod dicitur strant, et in parochia Lodenrode sita, quae prius ad marchiam Laydis pertinebant …“ Padisele nagu pandiks.209 Perenimi esines tollal sageli Riias, kuid Liivimaa ürikuteraamatu edasised köited – vähemalt 15. sajandi keskpaigani – on temast täiesti tühjad. 14. sajandi teisel poolel on ainsaks Iohannes Thoys „rector capellae in Odempe.”210 Võib olla, et selle pere suhted Riia sugulastega on teinud vajalikuks Riia linnagi tõendi, et ordu ülalpidamine Harjumaal on olnud väga laitmatu. Et ei ole mingit põhjust näha, miks 11. mail Tallinnas viibinud ja nõunikena tegutsenud BERTRAMUS DE PARENBEKE, HELMOLDUS DE ZAGHE, GERHARDUS DE TOIS ja IOHANNES DE REVALIA ei ole nõunikud 16. mai aktis, siis tuleb oletada, et nad on vaheajal saanud otsa või on keeldunud täitmast ordu soovi pitsatiga kirja asjus. Olgu teistega kuidas tahes, HELMOLDUS DE ZAGHE on kindlasti tapetud

Süüdistatava sõnastuse arengut on huvitav jälgida. Narva üleandmisaktis seisab juba „nos diversa supplicia et varias diversorum poenas, consanguineis nostris, parentibus et propinquis per infideles Estones, Christi nomen abnegantes, miserabiliter inflicta, eorumque insultationem temerariam et inhumanam, per quam bona eorum et fere totam Harriam ipsi Estones desolarunt funditus“.218 Selles on juba seletatud, mida tähendab “uskumatud eestlased”, on koguni ordule osutatud suuremat vastutulekut kui HOENEKE on lubanud endale. Mitte ordu, vaid „ipsi Estones“219 on laastanud peaaegu põhjani tühjaks Harjumaa! – Tallinna raad jutustab 13. mail 1373, et eestlased Tallinnamaal ja Saaremaal „a fide Christiana discesserunt, populum Christianum et clerum crudeliter … diversis mortibus interfecerunt … quos magister et fratres praedicti, ad petitionem episcoporum ac dominorum praedictorum et nostram, manu armata invaserunt … Fuit etiam tanta multitudo infidelium praedictorum et discedentium … „220 Rõhutatakse eriti vaimulike tapmist ning seda, mis tingimata on vale. Ei ole piiskopid ega Tallinna linn ise iial kutsunud ja palunud appi ordumeistrit. Lobajutt sakslaste vastu mässavaist ja ristiusku salgavaist eestlastest on siis alles aegamisi omandanud selge kuju. 16. mail 1343 ei ole ordumeistrile endalegi veel selge, kuidas seda kõige tulusamalt ja usutavamalt serveerida. Sama motivatsiooni korratakse ju veel 27. oktoobril 1343,221 kuid ühe väikese ning kujuka liialdusega. Siin ei seisa enam „elegimus“, vaid „omni instantia rogavimus!”222 Ja et sellele uuele alandusele anda usutavat nägu, siis lastakse need mangujad olla „nos, qui eramus adhuc superstites“.223 Sellega on antud mõista, et enamik muulasi nagunii juba oli tapetud – mis on kasulik ordule – ning seepärast vähemikul ei jäänud üle muud kui paluda – mis päästab nad suurimast alandumisest. Kuid siin ei ole veel juttu ühegi vaimuliku tapmisest, siin, kus olnuks selleks oivaline koht! Kui palju VOIGTi antud tsitaat tõepoolest pärineb Saare-Lääne ja Tartu piiskopi kirjast, pole kindel. Selles seisab: „Sub a.D. MCCCXLIII instante et saeviente crudelitate immani perfidorum neophitorum, in Estonia commorantium, qui diabulo instigante, in apostasiam relapsi, innumerabiles Christianos, clericos et laicos, senes et iuvenes, utriusque sexus, crudeliter occiderunt, quorum furor adhuc nondum quievit, qui etiam non solum rerum nostrarum depraedationem, immo etiam personarum nostrarum interitum cottidie machinantur.“224 Et ka 27. okt 1343. a. ürikus mainitakse edasises „perfidos ab infidelitatis errore“,225 siis on võimalik, et vaimulikud juba tollal eelistasid täpsemaid ja sobivamaid termineid. Vaevalt on vasalkonna alandamiseks mõeldud see, et ordumeistri “valijad” tõotavad üleantud kantside suhtes maksta ordumeistrile „pro expensis, damnis et interesse“,226 kui neile nad jälle antakse tagasi. Sest see sobis ordumeistrile ning võimaldas vasallidelegi säilitada lugupidamist iseenda vastu

“Meie avaldame teile tänu mitmel kombel mitte ilma põhjuseta teie nende ustavuseosutuste ja kuulekuseavalduste eest, mida teie meie esivanemaile ülitihti olete pakkunud ja pole ka meile ja meie Taani kuningriigi kroonile vähem teinud ega osutanud seega, et meie kantse ja kindlustisi, mis asuvad mööda Eestimaad, ränka ohtu sattudes (in gravi periculo ingruenti) enestele vabatahtlikult võtsite (vobis sponte assumsistis) meie kätele säilitada, teatades meile tihtigi (saepius) oma kirjadega, et, kui meie aga teile kindla saadiku läkitasime, siis talle meie poolt (ex parte nostra) needsamad kantsid vabalt loovutate. Sel põhjusel meie, pärast arutlemise toimumist meie ülikutega, olles juhitud küpsest nõuandmisest, määrame (destinamus) teile aruka ja õilsa mehe, isand Stigot Andersoni, rüütli, meie armastatud nõuniku, seades tema meie sealse maa capitaneus’eks, nii nagu meie vasallid Eestimaal meilt ülitihti on palunud (saepissime petierunt) ja andes talle meie kuninglikud õigused kõik üksiti, vabalt meie nimel seda teha ja tegemata jätta, mis on õigus, seepärast teid palume üpris hoolikalt (obnixius attentius), et teie sellesamale isand Stigotile, meie kindlale saadikule, meie ülalnimetatud kantsid ja kindlustused üksiti meie nimel (nomine nostro) vabalt tahaksite omaks anda, kes neid vastavalt teie truule nõuandele ja teiste meie truude omale, lahkelt peab valitsema (libenter regere debeat) ja maa olukorda paremaks korraldama (et statum terrae in melius ordinare), mispuhul, kui teie seda teete, meie teid ja teie ametijärglasi meie ja meie pärijate nõudeõigusest (ab impetitione) käesolevaga jätame rahule ja piisavalt vabandatuiks (dimittimus quittos et penitus excusatos). Muide aga olge talle abiks oma nõuannete ja avitusega arendades inimlikul moel koostööd (cooperantes humaniter una secum), et rahu, õigluse ja usu teerajad sellel maapinnal võiksid uuesti tekkida (ut pacis, iustitiae et fidei calles in illa patria poterint innovari); sest teie olete ometi lähedasemalt ja rohkem kui teised (familiarius et ultra alios) kohustatud pakkuma truuduse kuulekuseavaldusi meile ja Taani kroonile, milleks teid ei saada ainult teie ennemuistne truudus (praeexperta fidelitas), vaid tõesti ka meie vastu kohustuslik aupaklikkus (debita nobis reverentia), sest teie olete, kui tahate tähele panna (si vultis advertere), selleks meie vastu paratamatult kohustatud (obligati).248. Kui see ei ole ordumeistri pilkamine tehes temast selle, keda ta „saepius“ on teadnud end olevat – Taani krooni varade hoidja –, sest kantse ei anna tagasi tema oma käest, vaid „ex parte nostra“ – siis ei ole üldse võimalik kedagi pilgata viisakate sõnadega. Iga üksik sõna juba võis ordumeistri panna kiristama hambaid, sest igas on tunnustuse taga piste. Nõnda „sponte assumsistis“249 on muidugi kinnitus, et ordu ei ole Taanilt midagi nõudnud selle vaevanägemise eest, ühtlasi aga ütlemine, et ordul ei ole mingit tasu loota selle kuulekuseavalduse eest, mille ta ilma kellegi palumata ja spontaanselt on võtnud oma peale! Ometi on ju ordu lasknud anda endale pidevalt tõendeid, et ta on seda teinud vasallide ja paljude teiste härdate palvete peale, on lähetanud selliseid “koolitunnistusi” Taanimaalegi, kuid – kuningas teab paremini ja ütleb ikkagi „vobis sponte assumsistis“!250 Seejuures „in gravi periculo ingruenti“251 on nii abstraktne, et ta ei tähenda just seda mitte, mida ordumeister tahtnuks leida, ning mida HIÄRN siin saladuslikul kombel ometi on leidnud – mässavaist talunikest, nende vastu sõdimisest jne. Peaaegu võiks ütelda – ordu ei ole teinud muud kui on varisemisohus olevate losside arhitektuuri eest hoolitsenud! Kuid kõik muu, mida ta seal Eestimaal on talitanud, pole muud kui aiva halb. Õigupoolest võiks Valdemar nõuda hüvitust kõikide nende kahjude eest, mida ordu talle on põhjustanud. Kui aga ordu annab tagasi need kantsid, siis kuningas suuremeelselt loobub ja „dimittimus quittos et penitus excusatos“.252 Kuid, kui ordu suvatseb meenutada – tõenäone on küll, et ta seda ei tee –, siis just temale rohkem kui kõigile muile peaks olema endastmõistetav Taani krooni vastu „fidelitatis obesquia“ ja „reverentia“,253 sest ta on kõige üleannetumal kombel patustanud Taani õiguste vastu, rüüstates ja tappes Taanile kuuluval maal. Sellel maal ei ole kedagi, kes lepiks ordumeistriga, sest vasallid – needsamad, kes ordu teadete järgi nii härdalt on palunud temalt abi – on „saepissime“254 palunud kuningalt capitaneus’t enestele. Nad on loomulikult olnud sunnitud seda tegema, sest ordu ei ole pisimatki sammu astunud selleks, et maal taas oleksid olemas „pacis, iustitiae et fidei calles“.255 Ta on soetanud sõda, ebaõiglust ja tegutsenud siis kristluse vastu! Alles siis, kui maal on jällegi capitaneus – praegust peab ordu vangis 212 marga eest – on loota, et olukord saab „in melius ordinari“.256 Teisisõnu, ordumeister on täiesti võimetu hoolitsema maa hüvangu eest, ta on suuteline üksnes hoidma kantse oma käes ning valmistama igasuguseid kannatusi kõikidele. Kuningas ignoreerib koguni seda, et ordu on saanud tõendi, milles ta tunnistatakse Jumalale meelepäraseimaks

VASKUKS JA VIKAARIA LOHULT

See uks ei sobi sinna, kuhu ta on paigutatud. Vahetevahel sellist uhket asja on soovitav tõsta alamassegi paika. Raamatu järgmisel leheküljel laseb Wernerus kirjutada uuesti sellesama tõotuse, seletades aga, et „see uks on raua peale taotud ja ripub riieteaida (domus pannorum) ees, mis on tema maja trepi kõrval“.2 Kas ta aga sinna paremini sobis taanlasest raehärra või tema naise arvates? Võib-olla, kuigi lossi portaalile olnuks säärane luksuslik uks üsna imeline. Kas ta liikus hästi seal hingedel või tuletas igal avamisel ja sulgemisel raehärrale ja ta perele midagi meelde? Kui kauaks? Sest kirjutatud on, et teda võib nõuda tagasi (rehabere postulatur), kuid on ilmne, et teda pole käinud nõudmas need, kes ennemuiste sellest on astunud läbi – Helmoldus de Zaghe lapsed või sugulased. Neid pole ja neid vist ei tule, kuid ust võib nõuda siiski

Kuidas roimarid valmistavad ajalugu. Ordul on alati olnud aina kummardajaid ajaloolaste hulgas. Ühtedele on ta auline seepärast, et ta on sõdinud venelastega, teistele seepärast, et ta on võidelnud pappide vastu. Baltisaksa ajaloolased rõhutasid põhimõtteliselt esimest poolt ja neile kultuuri eest tänulised eestlased rõhutasid tavaliselt ka teist külge – ordu enese andmete varal tõestades, et ordu aladel oli pärisorjadest eestlastel elujärg kergem. Seega on siis just ordu võimaldanud eestlasile sellised suurepärased võimalused, et nad said omandada selle kultuuri, mida kirik omale sissesündinud tagurlikkuse tõttu loomulikult püüdis näidata kahjulikuks ja kõlbmatuks. Vaimulikud olid muidugi eranditult muulased, orduvennad ka küll polnud eestlased, kuid nad jõudu mööda ikka toetasid eestlasi kirikuvastaste ürituste läbiviimisel

Kubanti lahkumisel anastab ordu tema linnused, kuid ei anna vastavaid instruktsioone Rooma ja seepärast prokuraator kurdab, et ta süüdistusele ei ole osanud vastata muud, kui et ordu on kartnud, et mereröövlid „ehk nad alistada tahavad ja oleksid nad ära rikkunud“ (villeychte ynnemen wolden und hetten sy vorterbit).34 Kui aga Roomas hakkavad liikuma jutud, et paavst läkitab Kubanti vägevana tagasi ta piiskopkonda, siis teab prokuraator paavstile jutustada midagi kohutavat. Hansa mereröövel Bartholomaeus Voet olevat teatanud ordumeistrile, et ta säärase jälgi sündmuse toimumisel ei piirdu ainult Kubanti alade rüüstamisega, vaid kahjustab ka ordumeistri omi, lugedes selle süüks säärase kõlvatu piiskopi pääsemise Liivimaale. Et aga sellist kirja pole orduametnikel Roomas näidata, „siis on hädavajaline, et Bartholomeuselt saadaks säherdusi kirju“.35 Muidugi, kui Voet neid ka raha ja muude tõotuste eest ei kirjuta, siis võiks ordu nad ise valmistada, kuid asjaga on kibekiire. Olukorra päästmiseks palkab orduprokuraator ühe mehe, kes temalt natuke raha varastab, laseb end tabada ning siis süüdistab, et Kubant teda selleks kuriteoks ässitanud.36 Säärase süüdistuse peale Kubant vangistatakse ja kuigi kautsjonil vabastatakse, on prokuraator veendunud, et nüüd ollakse temast lahti. Aga nähtavasti ei ole see palgatu ikkagi täiesti usaldatav, sest temast teatatakse kõrgmeistrile, et see Goswin von Aschebergi kaaslane olevat Kubantile nimetanud kõik mõrtsukad ja juhatanud kätte riisutud vara asupaigad.37

Piiblikriitikat Hoeneke andmeile. ehk „villeychte“ ta siiski oli rumal. Teatavasti on paljud piiblikriitikute küsimused ja väited hiljem osutunud mõttetuiks, eriti siis, kui nad olid ainult nende maailmavaatest tingitud eelarvamuste tulemusiks. Ma ei looda, et kõik mu järgnevad küsimused oleksid mõttekad ja väited õiged. Mulle meeldiks, kui Euroopa arhiividest avastataks uut materjali – ka siis, kui need mu arvamused kummutaks mitmes suhtes. Paraku aga, Euroopa on hävitatud põhjalikumalt kui Mesopotaamia või Iisrael, ja avastada midagi uut on vist üsna lootusetu. Materjali võib küll leiduda sealgi, kus keegi teda ei aima, leidub paiguski, kust mina teda ei saa kätte

Dünamündest suruti tsistertslased välja mahhinatsioonidega, milledest võib kirjutada omaette raamatu. Võtan ainult ühe suurepärase lookese. Tookordne Järva foogt Hoier von Goldenberg (Woldenburg)48 on kaastegev orduteenri Egberti49 sokutamisel mungaks, õigemini spiooniks, Dünamünde-Padise kloostrisse. Kloostri prior on vennikeste vastane. See julm keeldumine solvab foogti ilusat hinge ja ta ähvardab Egberti kirjalikult, et kui see ei maksa kätte priorile, siis ta ärgu lootku enam ordu kaitset ega tulgu foogti näolegi. Peagi avaneb Egbertile suurepärane võimalus iseenda teostamiseks. Aastal 1308 tabab ta priori Tallinna lähedal kloostrile kuuluvas külas (in Revalia in una villa monasterii Dunemundensis) ja viib tema juures läbi keele äralõikamise suust ja parema käe äraraiumise sel kombel, et prior sureb. Saanud vabaks teda vaevanud hingelisest koormatisest, läheb Egbert Tallinna peale kõndima. Juhtub kokku mõnedega, kes on tema saavutusest juba kuulnud ning seda võõriti tõlgendades peavad vajalikuks ta võtta kinni. Egbert aga leiab, et see on huligaanitsemine tema isiku suhtes ning nagunii ilmaaegne, sest need, kellede käsul ta on oma ja ordu au jaluleseadmise läbi viia võinud, nagunii päästavad ta vaenlaste käest. Selle sõnavõtu peale lasevad ordut pelgavad tallinlased tal minna. Ta siirdub ühte ordulossi ja vabastanud end tülikaist mungarõivaist, asub oma endisele töökohale. Kärkna abti kahele saadikule, kes käivad nõudmas Egberti väljaandmist, vastatakse, et igaüks – tähendab, iga mõrvar –, kes tuleb nende hulka, peab tingimata saama rahu (deberet pacem habere), ükski võim maailmas ärgu vaevugu enam tema tülitamisega.50 Selle teo eest ei olnud ordu saanud mingil kombel karistada ning mungad muidugi igal võimalikul korral tänamatult tänitasid sellest kuriteost, hoolimata, et neile on kingitud maid, mida nad ei julgenud hakata kasutama ja on võinud osta 500 marga eest 4 küla, milledest pole kuulda midagi enne ega hiljem.51 On juhtunud muudki pahandavat, ent alles 1343. aasta avas ordule suurepärase võimaluse kättemaksuks mingisugustele munkadele. Kirjutati aktidesse, et Padisega on „villeychte“ juhtunud midagi ja pärastpoole soetati see kirjutatu tegelikkusse. Stockholmi viidud Liivimaa ordu arhiivis (LOA) on olnud ürik, mille regestis on kirjutatud „Tartu piiskop Johannes sobitab mõnede vägivallategude, eriti Pugat’i küla juures sooritatute, suhtes leppimise Dünamünde abti ja orduvendade vahel“.52 BUNGE paigutab üriku aega umbes 1350. aasta paiku, aga on raske uskuda, et ordu pärast 7. juunit 1347, mil ta on kinnitanud Padise privileegid,53 hakanuks kohe tüli norima ja Johannes von Vifhusen oli juba 1346 Tartu piiskopiks. Seepärast on üsna võimalik, et riid munkade (või võhikvendade) ja orduvendade vahel Aruküla Puiatul toimus aastal 1345 või veelgi varem. Muidugi, ürik ei tarvitse olla regestitud õieti. On nimelt veel üks saladuslik objekt. Riia näitusele 1896 pannud Riigiarhiiv Stockholmis pitsati ürikult, milles olevat mainitud 13. okt. 1345 Padise abtiks kedagi Johannest.54 Kuigi ARBUSOW selle mehe abtina kirja paneb, tema eksistentsis ta siiski kahtleb. Ja täiesti õigusega, sest mõned nädalad enne seda (26. septembril 1345) viibib Padise abt Nikolaus Tallinnas koos muude vaimulikega väga halvas seltskonnas, sest loomulikult seltskond, milles viibib ka „frater Gosswinus de Herike“, ei ole ohutu.55 On mõeldav, et Nikolausele midagi juhtus Goswini käe läbi, kuid just siis ei oleks Padise nii ruttu valinud endale uut abti. Mõeldav samuti, et Goswin koguni söandas Padisele määrata uue abti ja Nikolaust pidada vangis. Saanud 14. detsembril 1345 ordumeistriks ta võis ju unustada Nikolause vangi ja jätta ta uue komtuuri vabastada enne 5. veebruari 1346. Need on oletused, aga – mina ei taipa, miks seda ürikut pole andnud välja need, kellele ta on kättesaadav? On üsna kindel, et orduvendadel polnud mingit õigust minna Puiatule ega tülitseda seal, aga keda nad sinna jälitasid? Nad ei tükkinud ju ainult Puiatule. Järsku on ordul maid Padise ümberkaudugi: ta võib vahetada Waszemule56 ja müüa 5 adramaad „in villa Foenemullorum“,57 mis tõenäoliselt ammu juba on kuulunud Padisele või ordu poolt rekvireeritud mõnekümne aasta eest. Tuleb mõtelda ka sellele kummalisele olmale, et Rootsi Magnus viibib Tallinnas 1350/1351, kuid oma „armsa sõbra“, Padise abtiga ei saa kokku nähtavasti mitte Tallinnas, vaid Haapsalus.58 Piiblikriitiku arvates see ei tähenda muud, kui et Padise abt ei julge minna Tallinna. Kas siis vahepeal ei ole orduvennad katsetanud süüdata Padise kloostritki või viia selle kallal läbi mõningaid muid uuendusi? Aga, kui nad ka sellest loobusid, kuidas ometi võisid umbtänulikud mungad hakata Puiatul vastu oma äsjastele päästjatele või norida nendega riidu? Kuidas nad ometi olid võinud unustada, milliseid muresid, koormaid ja hädasid olid kandnud vennad hukates üleannetuid eestlasi? Paraku, vaimulikud oma parasiitliku tundeviisiga on selleks alati võimelised – ütelnuks HOENEKE. Aga piiblikriitik arvab, et mungad ei käitunuks nõnda, kui HOENEKE jutt oleks õige

Kui ordumeister Winrich von Kniprode on 1379 viimaks saanud Tartu piiskopkonnast välja vastupiiskop Albert Hechti, siis ta seletab paavstile, et on kutsunud tagasi usu ühtsusele nii nagu suutnud (ad fidei unitatem, quantum potuit, revocando) selle mehe kompliitse, kes „peamiselt on vastristitud ja kangekaelsed“ (qui ut plurimum sunt neophiti et pertinaces).60 Kangekaelsete tagasikutsumine muidugi seisnes eeskätt tapmises, auline otstarve muidugi õigustas vahendit. Ja pahu eestlasi jäi vähemaks. Kuid ühes kirjas paavstile mainib ordumeister „ta kompliitse vasalle ja tema pooldajaid“ (complices vasalli et ei adhaerentes).61 Võib-olla, et ordumeister valetab mõlemal puhul, kuid on samuti kujuteldav, et tema „vasalli“ ja „neophiti“62 on identsed suurused ja Hechti pooldajad tõepoolest olid piiskopkonna eestlasist feodaalid ehk talumehed. Ordumeister on siis lihtsalt kasutanud temale avanenud suurepärast võimalust, et kahandada selle teatavasti ordule vähesõbraliku elemendi osatähtsust Tartu piiskopkonnas. Kui leppida HOENEKE ja WARTBERGE tekstiga, siis peaks edasine tähendama, et kuningate olemasolu virgutab naisigi. Pehmemad mehed on jätnud ellu saksa naisi ja lapsi – nagu Iisrael hukates kaananeid ja midjaneid – aga naised peavad neid enestele ohtlikeks ja hukkavad needki. Kui mehed ja naised koos käisid laastamas sakste asulaid, siis see oleks kuidagi kujuteldav, kuid ikkagi vaevalt usutav. Šabloon on vajalik, et harjakaid esitada loodusliku, üldsuse tunnustatud õiguse ja seaduse vastu mässavate orjadena ning õigustada ordu õiendamisi harjakate naiste ja laste kallal 1343 sügisel. Küllap just seepärast ka WARTBERGE täiendab, et naised on pööraselt tapnud suuremate julmustega kõik needki, kelle mehed jätnud ellu (illos furiose mulieres atrocius peremerunt). Kas sellist seisis ka algses HOENEKEs? Igatahes midagi veel, sest teade jätkub praegu nii, et esimesel pilgul temast saab lugeda: mehed põletasid Padise kloostri ja mõisad, tappes eeskätt just meessoost olendeid, naised surmasid nende käest pääsenuid või põgenenuid (entquam) naissoost olendeid ning põletasid kirikuid ja eraklakabeleid (kluisen). Kas ta aga seda kavatses? Ehk on jällegi tegemist šablooniga, sest: kuitahes vagad olnuksid harjakad, eraklakabelite piisavalt eksisteerimist mina ei usu. Või siis harrastab ka siin ordu tavalist meetodit: et ise vaenata kirikut karistamatult, selleks tuleb rõhutada oma vaenlaste kuritegusid kiriku vastu ning need panna aset leidma lähimas tulevikus

Tallinna hoiaku muutumise põhjuseks oli küllap hirm sattuda mässuliste kirja. Oodata rootslasi, tähendas tõrkuda Taani kuninga vastu, kelle nimel ordumeister kohemaid võinuks tegutseda. Aga Tallinna „väikeses lossis“ oli ka Harju-Viru feodaalkonna esindus, selle tollal arvatavasti 12 nõunikku (consiliarii), kes koos kuninga läkitatud pealikuga (capitaneus) olid maa ametlikud valitsejad. Ka selle hoiak pidi muutuma, kas rae mõjul või mõjustades raadi. Ja mulle näib, et tohib peaaegu kummutatamatu tõena väita, et nõunikkond heitis enda hulgast välja need, keda HOENEKE nimetanuks „tapatalgu algatajad“. Need nõunikud on sellest hetkest peale ürikuist kadunud ning seda jälle mu meelest ei saa mõista teisiti kui, emb-kumb, kas nad on antud välja ordumeistrile ja hukatud või on nad langenud Sõjamäel, või on nad lahkunud Lääne-Harjumaale ja langenud võitlusis sügisel

HOENEKE raami pandult tähendab 11. mai 1343. aasta ürik, et Bertram de Parenbeke ja 11 vasalli on paljude teiste heakskiidul võtnud Tallinna raelt üle teravilja (nisu?, annona), mis „mõnede julmalt mõrvatud ausate inimeste surma kaudu“ (per mortem quorundam honestorum hominum, crudeliter interfectorum) on langenud Taani kuninga omaks.91 Teisi sõnu, vasalli liikuv varagi kuulub kuningale, kui ta sureb pärijateta! Surnuil, kelle nimesid teatakse, on siis Tallinna aitades vilja, nagu tavatses olla jõukamail. Nende mõnede vili võetakse „maa ja eeltähendatud losside tarbe tõttu, milledes on riisutud, põlenud ja tapetud inimesi, ning sellesama viljaga laseme kindlustada nimetatud losse inimeste ja müüridega“ (causa necessitatis terrae et castrorum praescriptorum, in quibus sunt homines spoliati, combusti et interfecti, ac cum eadem annona praefata castra hominibus et muris fecimus communiri).92 Need Tallinna väikeses ja suures lossis viibivad „homines“ oleksid siis muidugi eestlaste eest pakku pääsenud sakslased. Nähtavasti neil enestel ei ole varusid Tallinnas, neid tuleb toita riigi arvel. Päästjast ordumeistrist ei ole veel midagi kuuldud või siis eeldatakse, et ta võtab oma meestele need varud, mida eestlaste kaudu kannatanud vajaksid palju rohkem

Parenbeke on Jõelähtme kihelkonnas (Kostivere) Parasmaa küla ja on mõeldav, et ka BERTRAM de PARENBEKE elas seal. Küllap ta on identne Erik Menvedi ajal (1318) läänistatud Bertram Farenbeckiga,98 sest sellised nimede moondumised pole midagi iseäralikku. Siis esineb ta kohtunikuna (kaasistujaiks Tilo de Thoys ja Tilo de Kele), kui Helmold de Zaghen kingib 14. okt. 1328 maad Padise kloostrile.99 Viimaks on ta koos Hinricus de Virkese ja Tartu esindajate Eilardus de Wrangele, Arnoldus Stakelbergi ja Florekinus de Munnenbergiga tunnistajaks, et vennad Christianus ja Willlekinus de Scherembeke peavad rahu Tartu linnaga alates 4. märtsist kuni 24. juunini 1341. aastal.100 See lugu on ise väga kummaline ja jätab mulle mulje, et Tartu mehed on tüli kaudu Scherembeke’dega tahtnud olla kontaktis Tallinnaga ning kursis Rootsiga toimuvaist läbirääkimisist. JOHANSENi arvates ei ole 14. sept. 1359 esinev Bertramus de Parenbeke sama isik.101 Minu meelest võib isegi kahelda selle üriku autentsuses. Kuid, et 13. aug. 1425 võib Bertrami poeg Johannes müüa Parenbeke küla Pirita kloostrile,102 siis peab arvama, et koduküla on kogu aeg püsinud nende käes. Kannupoiss IOHANNES de REVALIA kohta puuduvad igasugused muud andmed, kui ta pole see Ioh. de Revalia, kes 1340. aastal peab maksma Tallinnale kodanikuõiguste (concivium) eest.103 Seda arvab ka JOHANSEN, üteldes ta tagatuks alates 1319 ja 1340. aastal on teda mainitud Oleviste kiriku juures majaomanikuna.104 HANSENI kataloogi järgi peab ta esinema enne 11. maid 1343 Tallinna Linnaarhiivi ürikus nr. 133.105 Pere päriskoduks on JOHANSENi järgi Räbala küla Jõelähtme kihelkonnas (Ülgaste).106 14. sajandi esimesel poolel on ‘de Revalia’ sagedane, 15. sajandil aga väga haruldane nimi

Nimi ‘de Tois’ ja ehk koguni mõned samad isikud esinevad tollal ka Riias, kuid 14. sajandi teisel ja 15. sajandi esimesel poolel on ainus, kes mulle silma on juhtunud, Iohannes Toys „rector capellae in Odempe“, kes ülendatakse Saare-Lääne piiskopi kanoonikuks.109 ARBUSOWi järgi on 1371. aastal Riia kanoonikuna mainitud Volquinus Toys ja 1391, 1398 Tallinna kanoonikuna Thidericus (Tidemann) Toys,110 kuid Liivimaa ürikuteraamatu VII–XI köiteis nimi enam ei esine. Selle perega ühenduses on paratamatu tuua näide baltisaksa genealoogide töömeetodist. Kuulsas 11. juuni 1325. aasta ürikus kasutavad sama vappi (kolm jalga) Herkyla, Kirkutta, Engila ning sedasama kasutab (selles mitteesinev) Tois. Vapi suhtes argumenteerib v.TAUBE, et LCDs on Kircotaen’ist eemaldatud Hermann Foot ja ta kaasaegseks omanikuks on nimelt taanlane Dominus Iwarus.111 Kuid LCDs on ka „Herman et duo fratres eius“ Tohise (Tois) ja Kohila (Koil) omanikud. Siit võivat järeldada, et need on Kircotaen’ist eemaldatud Hermann Footi pojad, kes oma liignime järgi kujundanud endale vapi (foot ‘jalg’), kuid siis hakanud end nimetama oma mõisate järgi. Eeldatud, et see kaunis lugu on õige, kuidas on siis seletatav, et Dominus Iwaruse järglased Kirkuttas samuti kasutavad seda vappi või siis kas „eemaldati“ need jälle sealt ja Footi järglased sinna tagasi? Minu meelest on see küll üks „rääkivaid vappe“, kuid ta on Herkyla/Herkele oma, kes oma nimest luges välja Härgjala. Muidugi on siis ka de Tois saksa päritolu ärarääkimata kahtlane. Liiaks paljugi tundub olevat andmeid HELMOLDUS DE ZAGHEst (nime kirjutatakse ka Zaghe, Zage, Saghen, Saghe, Sagen Sagha), mehest, keda pean tähtsaimaks tegelaseks, sest Padisel on hoitud tema antud ürikuid ja ehk on kirjutatud mõni juurdegi. Nagu juba mainitud, on peale ta poja Hermannuse, terve pere peale 1343. aasta 11. maid kadunud. Neid ei võta omaks kaudseltki von Zoege-Manteuffeli perekond ja seepärast on JOHANSENil teatavaid raskusi näidata, et nad on päritolult ikka sakslased. Ühist vappi kasutavad Hoppanurme, Kele, Kummus/Vredenbeke ja Zaghe, nimelt, kolme poolt jäära paremale. Selle väidab JOHANSEN Vredenbeke omaks, millest siis järgneb, et ‘de Zaghe’ on „deutschen Ursprungs“.112 Olevat olnud küll Sahal (Tallinna juures) eesti vasall, kes võinuks kanda sama nime, kuid see pere kaduvat sealt juba 1275 ja maa olevat de Lode omand. Seegi on paraku ainult üks üldtunnustatud deduktsioon ega tarvitse üldse käia Saha kohtagi, aga ta on liiaks pikk siin arutella. Paraku aga, de Zaghe vapp on tõenäoliselt jällegi „rääkiv“, tal on kolm sokku. Ja olgu Conradus de Zaghe (tagatav 1306–1316) Sahal olnud Yldelempi järglane või mitte, saksaks ei ole teda mingit alust pidada, ka mitte suhete pärast de Lodega. Nagu juba mainitud, on Helmoldil Lohul 10 adramaad, tal on läänina Taani kuningalt Wasemule külas vähemalt 3 (kui mitte 9 ja rohkem) adramaad113 ja teatav tükk maad läänina Iohannes de Lodelt,114 keda ehk võiks pidada ta äiaks. Perede vahel läbikäimist igatahes on, sest 1332 surnud Sophia de Zaghe maja Tallinnas kasutab 1333 Eylike de Lode.115 Et tal maad on Lohul, siis ei oleks päris rumal oletus (mis leidub juba JOHANSENil), et perele kuulus tollal ka Kuusiku mõis Raplas (saksa nimi Saage ja võib kahelda, kas Kuusiku ongi ‘kuusik’ tuletis). Seda võib peaaegu kindlalt väita ainult siis, kui JOHANSENi kombel uskuda, et de Kummus on sidemes Rapla Kumma külaga.116 Kuid vist on üks taoline kohanimi Keilaski ja, kuigi mulle meeldiks Rapla osatähtsust 1343. aasta sündmusis puhuda võimalikult suureks, Keilasse sobib de Vredenbeke igati paremini. Romaani konstrueerides võiksin väita, et Helmoldus de Zaghe päris oma poolhullult või ülbelt ristiisalt Helmoldus de Lodelt palju omadusi ja plaane, ning et ta isiklikult süütas Jüriööl 1343 maja Raikküla Pakamäel, kuhu 13. saj. algul eestlased teatavasti tavatsesid koguneda nõupidamisile.117 Sääraseil näiliselt tühiseil toiminguil on suurte tegude algatamisel olnud alati vapustavam mõju kui pikil kõnedel. Ürikuist ei paista midagi, mis näitaksid ta erilist sobimist, kuid paarist asjast võib järeldada, et ta on tahtnud alustada ammu enne 1343. aastat, kuid igasugused imelikud lood on teda seganud. Jätan kõrvale kõik ürikud, milledel on tähtsust rohkem Padise ja Helmoldus de Zaghe isikliku elu suhtes.118 Muudesse tuleb sageli midagi sisse lugeda, sest ilmselt ei ole paljudes üldse kohtlast juttu. Koos kolme ordu esindajaga on härrad Woldemar van Dolen, Hinrich van Parenbeke (seesama nõunik, kes kaob 1343) ja Helmolt van Saghen olnud tegemas rahu Novgorodiga. Kelle esindajana Woldemar van Dolen fungeerib, seda mina ei oska ütelda (võiks olla ka Saare-Lääne või Tartu piiskopi oma), kuid kahe viimase suhtes pole kahtlust. Huvitav on selle üriku lõpplause: „Et venelaste algkirjad, mis on antud lepingu kohta novgorodlaste ja kogu kristlaskonna vahel (twischen den Novgarderen und deme menen kerstendome), sõnasõnalt räägivad nõnda, selle kohta oleme meie, härrad Hinrick van Parenbeke, Helmolt van Saghen, rüütlid, oma pitserid riputanud selle käesoleva ärakirja külge.“119 Sellest tuleb järeldada embakumba, kas oskasid ainult need mehed vene keelt või siis nemad ainult oskasid nii korralikult eesti keelt, et võisid ajada asju Novgorodis. Kuid Helmold de Zaghe peab olema tollal olnud üsna noorukene ja tema kaasavõtmine sellele teekonnale seletub ehk romantilist laadi oletusega: tal on oma silmaga võimalik näha suurte orduhärrade tegemisi, ühtlasi aga ka esitada vajalised akreditiivid Novgorodis ettevalmistatavast üritusest teadjaile. Midagi taolist oletama õigustab seegi, et 2. okt. 1323 Gediminasega sõlmitud rahule Taani kuninga poolt on saadikuiks Tallinna dominiiklaste prior (prior predicatorum) Arnoldus ja Hinricus de Parenbeke, mitte aga teine Novgorodis käinu.120 1326 detsembris on ta nähtavast rängalt haige. 1327 alates on ta nõunik.121 Edaspidi juhtuvat on võimalik ehk mõista oletades, et ta oma seisukohta kasutas relvastuse kogumiseks oma majja Tallinna, kuid on lasknud end kuidagi ahvatella orduga sõbrutseval Marquard Breydel. 11. aprillil 1332 on Marquard Breyde ees tunnistajaiks feodaalide poolt Helmoldus de Zaghe ainuüksi ning Tallinna raehärrad, kuidas Nicolaus Smet vannub teps mitte vaenata oma kuninga vasalle ega Tallinna kodanikke.122 Et säärasest isikust pole midagi kuulda enne ega hiljem, siis see ürik jätab konspiratsioonipeitmise mulje. Peaks arvama, et suhe Marquard Breyde ja de Zaghe vahel on parim võimalikke. Aga niipea kui „domina de Zaghe“123 läheb kõige liha teed, siis hangib Breyde ilma rae nõusoleku, tahte ja abita endale kõik tema maja võtmed ja riivid ja Taani kuninga nimel omandab otsemaid kõik tema varad.124 Raele on vastav tõend antud „sabbato Dominicae Iubilatote“, seega 9. mail 1332. Kuid sellesama Breyde ja nelja kaasistuja (tavaliselt on neid kaks) – Bartholomaeus de Velin, Hinricus de Parembek, Tilo de Kele ja Johannes Hawenpe – ees on „sabbato post Dominicam Misericordia Domini“, seega samuti 9. mail 1332, Helmoldus de Saghen vormistamas kingitust Padise munkadele ja kirikule.125 Midatahes siin luuletada ja mõelda, ma ei suuda uskuda, et Breyde sekretär nimetanuks sama päeva kahel kombel, kuid ometi ei ole taibatav, milleks selle pidanuksid võltsima enestele Padise mungad mistahes ajal. Ma ei suuda uskuda, et mungad nimetanuksid end „monachi Cisterciensis ordinis in coenobio Padis“, „monachi de Pades“ ja oma kloostrit „ecclesia Padensis“,126 samuti on täiesti ebatõenäoline, et nõnda neid nimetanuks Helmoldus de Zaghe. Kuid nõnda võis neid hüüda see ordusõber ninatark lübecklane, kes kohtles Harju-Viru vasalkonda (ja mitte ainult neid) otse nagu Aafrikas mõni inglise resident neegripealikuid. Sekretär on konstrueerinud ka väga ebasobiva „Comparuit coram me, iudicio regio, … praesidente“127 lause ja kogu üriku sõnastus on mu meelest täis ähmi. Kui veel meenutada, et selle daatum tähendab „laupäeval pärast Issanda Halastuse pühapäeva“ ja mõtelda, et de Zaghe lubab Padisele igal aastal oma elu kestel isiklikult (resignans et dans singulis annis, temporibus vitae suae, … per ipsum, … absque impedimento aliquo, singulis annis exsolvendam) poole lasta’t jahvatamata teravilja (dimidiam lastam durae annonae), ent pärast isand Helmoldi surma (post obitum vero domini Helmoldi) saavad mungad veski omale, mõtelda, et ehk just selsamal ajal Marquard Breyde pitsitas välja Tallinna väiksesse lossi „vastuvõetud“ Tallinna piiskop Olavilt „12 lastas 4 talenta minus 3 culmat“128 rukist, siis ei tohiks olla võimatu järgmine romaan. Marquard Breyde vangistas ka Helmoldus de Zaghe ja päris suuremeelselt, mis on tema viimaseks sooviks selles maailmas (või midagi taolist). Häbematu vang vastas, et soovib teha ühe kingituse Padise munkadele, kes muidugi olid avantüristi meelest madalaim tõug inimesi. Ja just see irvitamine Breyde arvel vapustas sekretäri nõnda, et ta enam ei suutnud kirjutada daatumiks „Hõisake Pühapäeva laupäeval“. Liiatigi, kingitus Padisele on võimalik ainult „per ipsum“,129 mille peale Breyde võis pärida, mida vang mõtleb siis oma surmast või vabanemisest ja üleannetu vang käskis kirjutada, et siis ei jätka seda kaunist kommet ta pärijad – mis normaalses olukorras oleks oodatav – vaid mungad saavad veski omale! Kuigi Marquard Breyde kunagi suvel või sügisel 1332 kihutati Eestimaalt tagasi Lübeckisse,130 kas see tõi Helmoldus de Zaghele vabaduse, kes teab? Ei taga tema vabadust isegi olm, et 30. juulil 1333 keegi Nicolaus Bremis, kellest enne ega hiljem pole midagi teada, müüb Helmoldus de Zagheni nõusolekul Marquard Breyde poolt Tallinna raele 18 Riia marga eest 4 täiesti valmis angarium’it (välisepikoda) ja 3 mitte viimistletud viskemasinat (instrumenta balistarum, saksa keeli springal).131 Ehk saab ta vabaks alles 1337 algul, sest 16. jaanuaril 1337 Padisele antud ürik on väga pidulik nagu säärasel puhul kohane, kuid tegemist on ometi nendesamade asjadega, milledega 9. mail 1332. Ei ole mõistetav sama asja pisut teisiti määramine 5 aastat hiljem, kui ta kogu aja olnuks vaba. Nimepidi on ürikus mainitud kolm poega ja väimees pärijaina, kes ehk kõik on olnud arvamusel, et isa vabanemist tuleb pühitseda kinkides Padise abtile, konvendile ja kloostrile veski, mille nad eelmise üriku järgi oleksid saanud alles pärast ta surma. Et kinkimise tunnistajaks on siin seesama Iohannes (de) Hawenpe (Hennekinus Haukimpe), kes 9. mail 1332 oli tunnistajaks Tallinnaski, siis tohib arvata, et see kannupoiss (samuti nagu Tilo/Thidericus de Kele ja Hinricus de Thoreyda vist) kuulus Helmoldus de Zaghe teenijaskonda ja pole juttugi sellest, et Havipea võiks olla sakslane. Varem või hiljem saab ta jällegi nõunikuks, 30. juulil 1340 võtab osa koosolekust, millel korraldatakse heinategemiseõigusi Tallinna ümber ja 10. märtsil 1341 tegeleb samuti nagu nõunikud ja Tallinna raad Rootsi kuninga salasaadiku Mathias Esche’ga, kelle külaskäigu kohta kirjutavad protokolli, milles muidugi on juttu hoopis muist asjust. Vaevalt on kõik nõunikud ja kogu Tallinna raad nõus alustama aktsiooni ordu vastu, küllap venib algus muilgi põhjusil. Seepärast on mu arvates 12. mai 1341. aasta ja 6. veebr. 1342. aasta ürikud132 pigemini konspiratsioonist osavõtjate kaitsevahendid spioonide eest, kui mõeldud tegelikeks. On ju kummaline, kuidas Owardus de Kummus ja Everhardus de Mekes (kes enam iial ei esine ja on ehk 1318. aastal mainitud Evert Mekis’ega, keda seal on küll kaks isikut, ometi identne) pandivad kuni 2. veebruarini 1342 Tallinna raehärrale Gerlacus Lebart’ile Melendese talu Wassemules, mille alles 6. veebruaril 1342 Helmoldus de Zaghe koos kahe teisega annab pandiks Odewardus de Fredenbeke’le (ja mitte kohtuniku ees) kuni 2. veebruarini 1344. Esimene akt toimub kohtunik GERARDUS de TOYSe ja tema kaasistujate Hinricus Sorsevere ja (ametlikult ka) Hinricus Enbeke ees. Viimast pole kohal ega pandiksvõtjat! Teise tunnistajaiks on Bertoldus Svarte (kellest muud pole teada), Heyno de Fredenbeke ja Tylo de Casewolde (mu meelest Tallinna raehärra Thidericus Cosfelt). Neist adramaadest on juttu hiljemgi: 28. dets. 1344 suureneb nende arv 9 peale ja 24. mail 1346 on jälle juttu 3 adramaast, nähtavasti ei taheta võimaldada orduvendadele Helmoldus de Zaghe küla ülevõtmist.133 Vend Herike Tallinnas võis ju eeldada, et sinna on peidetud varasid või tulusaid ürikuid, millede kaudu on võimalik kahandada vaenlaste arvu ning omandada uusi varasid. Igatahes ei ole neid adramaid 1344 ega 1346 nõudmas või soovimas ükski Helmoldus de Zaghe järglasi või sugulasi ja viimaks saab ordu nad ikkagi omale ning müüb või vahetab Padisele. Helmoldus de Zaghe ei maini oma poegade seas Hermanni 6. veebr. 1342 ega 27. sept. 1342, ta väimees (või sugulane?) Iohannes Duserus (Düser) on vähemalt perelt ühendatav 1306 Rakverest tagatud rüütli Johannes Diser’iga134 ning nime järgi võiks olla sakslane. Et vikaaria rajamisürik on ärakiri, siis ei ole mulle selge, kuidas mõista ta lõppu, kas selles H. de Sagha on Helmoldus või keegi ta poeg. Tunnistajaiks on sõpradena mainitud Thidericus de Kele, Bernhardus, Hinricus ja teine Hinricus de Thoreyda, kes vähemalt pidid aimama, millise tagamõttega vikaaria on rajatud. Kogu see andmestik ei tõesta muidugi, et just need mehed olid ordu vastu suunatud aktsiooni juhid, teeb ainult tõenäoliseks, et oli juba mitu korda üritatud katset ordut hävitada. On loomulik, et sellest võtsid osa sakslased ja taanlasedki, kuigi HOENEKEle ei sobi seda tunnistada. Seda kummalisem on ta lugu vangistatud sakslasest. Ta ei suvatse ütelda, kust orduvennad on selle püüdnud kinni, kas Sõjamäelt või kuskilt mujalt, kuid ta kirjelduse järgi peaks selle mehe ülekuulamine ja kandupidi ülespoomine toimuma just Tallinna lossi ees väljal. Tagamõtteks on linlaste hirmutamine, sest õigupoolest ei ole ordumeistril õigust mõista kohut vasalkonda või kodanike hulka kuuluva üle ka siis, kui see on kõikide meelest reetur ja oma elu päästmiseks läinud üle eestlaste poole. HOENEKE tahab muidugi rõhutada sakslaste üksmeelt: kõik teised on lasknud end tappa või pääsenud pakku, kuid see pole kindlasti ainus tagamõte. Küllap ta tahab hoiatadagi, hoolimata oma loo vastavusest tõele. Kui ta mässajad talumehed juba jätsid ellu ühe sakslase, kes tuli nende poole üle, siis on küllaltki alust oletada, et nad talitasid nõnda ka teistega ning – kuna Harju-Viru aadlikud sellesama HOENEKE arvates ei paista silma erilise vaprusega – on loomulik arvata, et eestlaste hulgas oli palju sakslasi argade hulgast. Ometi ei ole see lugu meeldinud WARTBERGEle või siis ta on meelsamini usaldanud kuulujutte kui ordule soodsamaid. HOENEKE on moonutanud loobudes seletamast, kuidas see sakslane ometi ammu juba ei pääsenud põgenema eestlaste juurest ja WARTBERGE kasutab suurepärast võimalust omistamaks eestlasile neid kuritegusid, milledes pärastpoole süüdistatakse orduvendi, just sellesama loo alusel. Tema järgi Tallinna piiravad eestlased „peale selle, nagu kuulukse, röövinud ristikuju haiglast linna ees, poosid nad selle poodute laipade kõrvale võllasse ja, nagu kinnitatakse, kellegi kristlaspoisi lõid risti ristilöödud Issanda kombel“ (insuper, ut fama est, imaginem crucis de hospitali ante civitatem rapientes iuxta suspensorum cadavera in patibulo suspenderunt, et, ut asseritur, quendam puerum christianum crucifixerunt in modum crucifixi domini).135 See on ordu nörssimismenetlusis tavaline „etwa/villeychte“-stiil ja jutustatu suurepärane eksponaat orduvendade soovunelmaist

Ürikud, mis on dateeritud 16. mail 1343137 ja 27. oktoobril 1343,138 eksisteerivad ainult Köningsbergi Orduarhiivi ärakirjadena ning on seepärast sõnastuselt ja (nimedeltki) kahtlustatavad. Mõlemad 24. jaanuaril 1345 väljastatud ürikud139 on veidral kombel originaalidena Kopenhagenis ja Stockholmis ning Tallinna rae ürik 13. maist 1373140 on kontseptina või ärakirjana Tallinna Linnaarhiivis. Et nad aga kõik on muidugi sõnastatud ordu eeskirjade kohaselt, siis ei ole ehk väga oluline arutella, mida kopistid võiksid olla lisanud esimestesse, kuigi on päris kindel, et nad üksikuid termineid on muutnud oma kasuks. Tsiteerin neid edasises ülalesitatud järjekorras kui A, B, C, Ca ja D. A väidab, et peale mõlgutlemist ja nõupidamist põhjusel, et pärast „uskmatute eestlaste rünnakut, nende isandate riisumist ja tapmist, nende varade röövimist ja laastamist, niisamuti ka nende väga paljusid kuritegusid“ (cum post invasionem Estonum infidelim, depraedationem et interfectionem dominorum suorum, spolisationem et desolationem bonorum eorundem, nec non et malefacta eorum quam plurima), „meie maa ei saa pääseda ja rahuneda üleüldse kellegi teise kaudu“ (salvari et pacificari per alium nullatenus posset; muide, mõlemad verbid on sisult üsna ebatäpsed), kelleks ongi valitud ordumeister ning talle on antud ustavalt hoida (fideliter conservanda) Tallinna ja Rakvere lossid. Põhjus on jutustatud äärmiselt lühidalt, kuid väga täpselt on kirja pandud käitumine lossidega. Ordumeister seega jätkab 1332. aasta poliitikat maa päästmiseks ja rahustamiseks! Küsitavaks jääb ainult, kas ta omistab eestlasile juba toimetatud kuriteod (malefacta) või need, mida ta alles kavatseb edukalt läbi viia. Kuigi B loendab needsamad vasallid ning lisab Tallinna rae, on tekstist endast täiesti ilmne, et sõnastus on määratud üriku alguses mainitud vaimulikele, kelle seisukohalt on kirjutatud kõik edasine. Leitakse pärast A peaaegu sõnasõnalist tsiteerimist, et „meie, kes olime selle ajani jäänud veel ellu“ (nos, qui eramus adhuc superstites), teisi sõnu, vaimulikud mehed, olnuksime kohustatud „neidsamu rebelle sundima ja kutsuma alistumisele oma isandaile ja kiriku ühtsusele“ (eosdem rebelles ad dominorm suorum subiectionem et ad ecclesiae unitatem cogere et revocare non valentes), kuid meie pole seda suutnud teha. See „unitas ecclesiae“ kõlab nagu võitlusest skismaatikute vastu ja sobiks seepärast paremini aega 1380–1450 kui 1345. aastasse. Taibates oma võimetust, on needsamad „neid sundiva palja hädatarvilisuse, paratamatuse tõttu“ (ob meram necessitatem, nos urgentem) – mis neile ordu käsul küll saab mõistetavaks alles 27. okt. 1343 – „kogu innuga palunud“ (omni instantia rogavimus) appi vaga ordumeistrit, et see suvatseks ometi vaimulikke pidada vääriliseks neile abi osutada (dignarentur subsidium repartiri) vaid selleks, et „ohjeldada ja kutsuda tagasi mainitud truudusemurdjaid uskmatuse eksitusest“ (ad compescendum et revocandum dictos perfidos ab infidelitatis errore). Ja vaimulikud kitsipungad ei ole lubanud selle olulise tähtsusega töö edukalt läbiviimise eest mitte midagi konkreetset, vaid on palunud abi vihjates tasule Jumalalt! Nii häbematud nad on olnud! Kummatigi nad ise tunnistavad seda, ordu on ikkagi toiminud „Divinae remunerationis intuitu“.141 Kuid ühekordsest kinnitamisest ei piisa. Tõendi lõpul väidetakse siis veelkordselt, et ordumeister ja vennad on kogu seda ränka vaeva näinud ainult „meie mitmekordsete ja hädaliste anumiste peale, kaitstes meid, maad ja losse ja eelmainitu tegemiseks“ (ad supplicationes nostras multiplices et necessarias … in defensando nos, terram et castra, et ad faciendum praemissa). Kõik, mis on juhtunud ja tehtud on „meie pealekäimise peale juhtunud, sest on tõenäoliselt karta, et, kui nende türanniale kähku vastu ei astuta, kasvab nendesamade uskmatute arv liiga, eriti seepärast, et teised selle provintsi vastristitud nende eeskuju kaudu ässitatult juba hakkavad kõikuma“ (ad nostras instentias evenire, quia timetur verisimiliter /villeychte/, quod, nisi celeriter eorum tirannidi occurratur, ipsorum infidelium numerus nimium augmentetur, maxime quia alii huius provinciae neophiti, eorum exemplo provocati, iam incipiunt vacillare) Kui keegi usub, et ordu kaitsmiseks tema laimajate eest, keda ei suvatseta selgemalt osutada, on vaimulikud vabatahtlikult andnud talle säärase tõendi, ei ole midagi parata selle inimese lihtsameelsuse ja orduusklikkuse tõttu. Kui vaimulikel olnuks abi vaja, siis nad esitanuksid vastavad paberid ordule mai algul või augusti algul ning ordu hoidnuks neid nagu kõike kallimat vara ilma peal! Et nad seda pole teinud, siis peavad nad tegema seda tagantjärgi (üks kuju sellest ürikust ehk on kirjutatud juba augustis) üpris kerjavate sõnadega. Orduvenna teoloogilised teadmised ei ole põrmugi kasvanud vaimulikke pinnides, „perfidus“ ja „infidelis“ häirivad teda, igaks juhuks ta kasutab mõlemat, samuti ei saa reaalsuse meel kuidagi toime usutava teksti koostamisega. Sest „nos, qui eramus adhuc superstites“142 tõmbab kriipsu alla just sellele veale, mida pidanuks vältima. Oli tehtud palju juttu juba vaimulike mahanottimisest, kuid ometi tahab tõend olla kõikide võimalike vaimulike ja võimalikult paljude vaimulikkude abipalve, sest muidu ta jälle ei loeks midagi. Seda sobimatust orduusklik ega uskmatu ei paneks ehk tähele, kui poleks sellist väidet. Teine puudus on veelgi rumalam, tingitud ilmselt olmast, et ordut süüdistatakse omavolitsevas rutakuses, hoolimatuses nende instantside vastu, kellelt ta vähemalt pidanuks nõu küsima. Ordu väidab, et ta end on lasknud kaua ja härdalt paluda, nii kaua juba, et mingisugused „teised“ on hakanud vaaruma, kuid ometi sessamas lauses kinnitab, et ta on kiirelt astunud vastu neile türannilistele eestlastele, et nende arv ei saaks kasvada „liiga“ suureks! Paraku on maailmas lugu nii, et võidetu halvustamine on ühtaegu iseenda halvustamine ja tagasihoidlikkus on omadus, mida saab teavitada ainult midagi tegemata jätnult. Vaimulikud, kes „ob meram necessitatem“143 ordu käes vaeveldes on palunud teda tagantjärgi appi, teadsid muidugi, et „remuneratio Divina“144 võib tähendada ka „Jumala karistust“, kas orduvend seda teadis, see neid vaevalt huvitas. Kuigi 24. jaanuar 1345 seisab ürikuil Narva lossi ülevõtmise kohta ja see peab olema koguni toimunud vasalkogu üldkoosolekul, ei saa ma lahti tundest, et tuleb lugeda 24. jaanuar 1344. Ordu teatab C kaudu, et ta on Taani kuninga nõunike ja vasallkonna „kangete pealekäimiste pärast“ (ad instantias validas) võtnud oma kätte Narva lossi, mille need on talle andnud ja loovutanud „mitmesuguste ohtude tõttu, mis neile kõikjalt kerkivad esile“ (propter diversa pericula, ipsis undique eminentia). Orduvendi nähtavasti ei vaeva küsimus, kuidas vasallid tulid toime Narvaga 16. maist 1343 kuni 24. jaanuarini 1345, mind vaevab aga, kuidas nad tulid toime teda loovutamata? Kuidas Burchard von Dreynleve peaaegu terve oma juhtkonnaga sai viibida Harju-Viru vasalkonna koosolekul (placitum generale) või, mis vägi oli tema vahekohtunikel (compromissi)? Vaevalt on võimalik kujutella alandavamat ürikut uhkeile feodaalidele kui see, milles nad „oma jõudude nappusel“ (cum in propriis viribus deficimus) „alandlikult ja innukalt on anunud“ (humiliter supplicavimus et instanter) ning „taas anuda tahavad ja käesolevaga (nüüdsest peale?) anuvad“ (iterum supplicare volumus, et ex nunc supplicamus), et neilt ära võetakse võla pandiks hooldamisele Narva loss, et „midagi taolist Harjumaal juhtunule ei juhtuks mujalgi, mida neil on aga alust karta“ (ne similia ad haec in aliis terrae Estoniae partibus, prout timemus, contingere possint). Siin on siis ordul võimalus panna vasalle kirjutama alla oma täpsemale versioonile, irvitades nende üle, keda ta just paneb kannatama seda, mida ütleb nad kannatanud olevat. Nimelt, need vasallid toimivad nii ettevaatlikult „mitte ilma põhjuseta põues, tähele pannes neid mitmesuguseid piinu ja mitmesuguste erinevaid vaevu“ (quod nos diversa supplicia et varias diversorum poenas … non immerito praecordialiter attendentes; tekst, mille sõnade üliküllus on tingitud ehk sellest, et supplicium on ühtaegu „anumine“ ja „piinamine“), mis „meie sugulasile, vanemaile ja omakseile Kristuse nime salgavate uskmatute eestlaste poolt haletsemisväärsel kombel toimetatud ning nende meeletut ja ebainimlikku irvitamist, miskaudu nende varasid ja peaaegu kogu Harjumaad needsamad eestlased põhjani laastasid“ (poenas, consanguineis nostris, parentibus et propinquis per infideles Estones, Christi nomen abnegantes, miserabiliter inflicta, eorumque insultationem temerariam et inhumanam, per quam bona eorum et fere totam Harriam ipsi Estones desolarunt funditus, non immerito…). Sellest võikast ürikust, mis vääriks pikka arutelu, on ilmne, et ordu peab vajalikuks alandada vasalle põrguni, pannes nad anuma minevikus, olevikus ja tulevikus, siit leiab võimaluse seletada, et „infideles“ tähendab tema keeli „Kristuse nime salgajad“ ja kummalisel kombel asendab varemini teavitatud „oma isandate tapmise“ terminitega „supplicia“, „poena“, „insultatio“.145 Kuid ahnuses lüüa kaht kärbest korraga, on ordu siingi teinud ühe ränga vormivea. Kui vasallid loovutavad Narva ordule oma armetuse ja hirmu tõttu, siis nad ometi ei loovuta seda ühtaegu pandiks 1423-margalise laest võetud võla eest. Ei saa ka eeldada, et nad selle võla tasumise kaudu ja järel on kohemaid nagu vastsündinud vägevad ja julged võtma ordult tagasi Narva lossi ja kaitsma seda edaspidi. D on Tallinna raelt ja linnalt ordule antud tunnistuseks, et ta on alati käitunud korralikult. See ürik on esitatud paavstile ja kardinalidele, kellede ees ordut on kirjalikult laimatud, teavitades vaenlaseks kirikule. Tallinna rae tunnistuse kohaselt on kõik säärased jutud valed, taolist pole nad näinud ega näe ega ole kuulnud oma vanemailt. Nüüd võiks normaalselt oodata jätkuks, et nad jutustaksid, kuidas ordu on soodustanud kirikut – ja see tunnistuse lõpul seisabki. Aga ei ole oodatagi, et kirikuvaenulisuse esitamisele järgneks: „Kuid meie ja meie vanemate ajal taganes ristiusust Saare-Lääne ja Tallinna piiskopkonna rahvas – ent mitte ühtaegu, vaid eri aegadel – tappis ristirahvast ja kleerust julmalt neissamus piiskopkondades ja Tallinna hertsogkonnas mitmesuguste surmamisviisidega, kellele vastu panna ei suudetud siis mainitud piiskopkondade isandate ega hertsogi ega meie läbi; keda mainitud meister ja vennad relvajõul ründasid ja nende uskmatutega väga paljusid taplusi algatasid ja pidasid, ent paljud vennad ja nende kannupoisid said surma neis lahinguis. Oli ka väga suur mainitud uskmatute ja taganejate arv, et mainitud Liivimaa ordumeister vajaduse sunnil palus toetust oma kõrgmeistrilt, kes talle läkitas paljusid relvastatuid, sellesama ordu liikmeid, kelledest ka paljud sellesama maleva printsipaalidest said tapetud, mis on tõigaks paljudele meist, kes elasime tollal ja mäletame“ (Sed temporibus nostris ac parentum nostrorum populus Osiliensis ac Revaliensis dioecesum, non tamen eodem tempore, sed divisis temporibus, a fide Christiana discesserunt, populum Christianum et clerum crudeliter in eisdem diocesibus ac ducatu Revaliensi diversis mortibus interfecerunt, quibus resisti non poterant per dominos tunc diocesum praedictarum, nes ducem, seu per nos; quos magister et fratres praedicti, ad petitionem episcoporum ac dominorum praedictorum et nostram, manu armata invaserunt, et quamplures lites cum eisdem infidelibus inierunt et obtinuerunt, multis tamen fratribus et eorum sequacibus in eisdem bellis interfectis. Fuit etiam tanta multitudo infidelium praedictorum et discedentium, quod magister Livoniae praedictus subsidium a generali suo magistro necessitate exigente postulavit, qui sibi multos armatos, eiusdem ordinis professos, direxit, ex quibus etiam plures ex pricipalioribus ipsius exercitus fuerunt occisi, quod multis ex nobis constat, qui tunc viximus et recordamur). Pikemalt põhjendamata väidaks iga piiblikriitik, et just seda osa on ordumeister vajanud. Nähtavasti on 30 aasta möödumisel keegi Saare-Lääne piiskopkonnast ordu muistsed süüd vastselt üles kergitanud või avastanud ning Tallinnast peab siis paavstile minema kaasaegsete (mitte tookordsete!) teade, kuidas asi oli tõepoolest, kuid – nii muuseas. Tekst annab siis ordu versiooni sündmusist nii, nagu talle oli tarvis seda süüdistuste vastu esitada. Selles on „infideles“ nüüd juba „discedentes“,146 ordumeistri kutsujaiks on kõigepealt piiskopid (kuid „petitio“ on viisakas sõna), vasallidele (kui neid üldse mainitakse) lisandub võimetu hertsog ja rõhutamine, et kõrgmeistri läkitatud polnud rämps, vaid aulised orduvennad jne. Et sedagi ürikut ei tohi uskuda ajaloolise tõe teatamiseks, see on ilmne. On tsiteeritud veel üht ürikut,147 mis peab olema Tartu ja Saare-Lääne piiskoppide teade, kuid algselt ei sobi selleks. „1343. aasta kestel toimub ja märatseb Eestimaal elutsevate truudusemurdjate vastristitute tohutu julmus, kes kuradi ässitusel ususalgamisse tagasilangenult on julmalt tapnud arvutult ristiinimesi, kleerikuid ja võhikuid, vanu ja noori mõlemast soost, kellede pöörasus siiani veel ei ole soikunud, kes ka ei plaani igapäev ainult meie asjade röövimist, vaid ka meie isikute hukkumist“ (Sub a. D. MCCCXLIII instante et saeviente crudelitate immani perfidorum neophitorum, in Estonia commorantium, qui, diabulo instigante, in apostasiam relapsi, innumerabiles Christianos, clericos et laicos, senes et iuvenes, utriusque sexus, crudeliter occiderunt, quorum furor adhuc nondum quievit, qui etiam non solum rerum nostrarum depraedationem, immo etiam personarum nostrarum interitum cottidie machinantur). Piiskoppide käest võib olla ainult täpsem termin „perfidi neophiti“, järgnev meenutab HOENEKEt ja lõpu, – kui üldse ise – on piiskopid pidanud kirjutama nuttes või hambaid kiristades. Sest see tähendab, et ordul on kavatsus korraldada saagirikkaid rüüsteretki piiskoppide maile. Aga, kui juba arvutult palju on tapetud kristlasi, kuidas siis truudusemurdjad ikka veel ainult „peavad plaani“? HOENEKE jutustuse ja Tallinna-Rakvere loovutamiseüriku (A) võrdlemisel ilmneb veelkordselt, kuidas ordu valetab ja väänab tõiku, et toetada endisi valesid. Jättes kõrvale küsimuse, kas lossist ordumeistri juurde audientsile saabunud teda ikka tänasid eneste päästmise eest eestlaste käest (nii võis olla ju lavastatud), on esmalt selge, et „bevelhebbere“ on midagi muud kui nõunikud. Losside loovutamine mõlemal korral on tingitud küll võimetusest neist kaitsta, kuid HOENEKE motiveerib seda võimetust omakorda põhjendusega, „seepärast et nad naised, lapsed ja kõik oma on kaotanud“ (Dewile se wif, kint unnd alle dat ohre vorlaren hedden).148 On hale mõelda, et sellist põhjendust üldse keegi on kunagi suutnud uskuda Harju vasallide omaks, sest siit järgneb ju paratamatult: vasallid on viibinud Tallinnas, maal on olnud neil mõisates lapsed ja naised! Orduvennad ei võinud muidugi pidada oma meyersche’sid149 ordulossides, kuid pole iialgi olnud kuulda, et vasallide naistele oleks sissepääs Tallinna väikesse lossi keelatud. Ta ei saa aga teisiti, sest ürikusse on sugenenud üks valetamisest sõltuv hädakene. Vasallid ei tunnista otse oma võimetust, vaid ütlevad „post invasionem … terra nostra salvari et pacificari per alium nullatenus posset“ ning selle „invasio“ kestel on eestlased tapnud oma isandad ja rüüstanud nende varad.150 Kui aga eestlaste isandad on tapetud, kes on siis veel see ‘vasallide kommuun’, kes tegutseb ning mis õigusega ta tegutseb, kui ta isandaist ei koosne? Kui aga „communitas vasallorum“151 ei ole isandad, kes on siis need tapetud isandad? Sellest hädakesest väljarabelemiseks luuletab HOENEKE endale kaela hullema. 24. jaanuaril 1345 vasallid ka ei räägi enam isandaist, vaid „communitas vasallorum“ sugulasist, vanemaist ja omakseist, kes on tapetud hirmsal kombel. Veidram tulemus valede kuhjamisest on 27. okt. 1343. aasta ürikus: ellujäänud vaimulikud nendivad, et nad ei ole suutelised olnud siis, kui eestlased on tapnud oma isandad, neid eestlasi sundima oma (tapetud) isandate sõna kuulmisele! Ordumeister on nähtavasti ainuüksi võimeline vajaduse korral elustama neidki, keda ta on käskinud kuulutada mõrvatuiks

„…pannes neile vägivaldselt peale (sundides neid?), et nad läbiksid kõrvalisi teid, mida nad ei olnud kohustatud (ei tohtinud?). Mille tõttu ta ise ütles, et nad on pälvinud surmanuhtluse (?) ja kaupade kaotuse, sundides neid selleks – kui nad kaupadega koos tahavad pääseda –, et, andnud tõotuse ja ausõna, lisanud vandegi, nagu me oleme kuulnud, nad lubasid end olevat kohustatud esitama end ja oma kaupu, mis neil seal kaasas või nende vahetussaadused, järgmisel nelipühal (1. juunil 1343) eelmainitud Narva lossi, olgu loss piiratud (?) või mitte: mille kohta mõned teie kaaskodanikest ja meie omadest vastu tahtmist pidid pitserdama lahtise kirja, mille härra Conradus ise laskis kokku kirjutada oma meele järgi.“ „…violenter, imponens eis, quod vias indirectas, quas non debebant, transivissent. Ratione cuius ipse dixit, eos poenam vitae et bonorum privationem incurrisse, coartans eos ad hoc, si cum bonis vellent evadere, quod, fide data et sub honore, iuramento addito, ut didicimus, promiserunt, se et bone sua ibidem secum habita, vel eorum commutationes in festo pentecostes tunc proximo in castrum Narviae praedictum, castro circumvallato vel non, debera repraesentare: super quo quosdam de vestris concivibus et de nostris patentem litteram, quam ipse dominus Conradus pro suo placito conscribi fecerat, invite oportuit sigillare.“170. Tegelikult juhtus muidugi midagi muud, kuid tartlased arvavad, et lugu tuleb esitada nõnda. Päris selge ta ei ole, võib olla, et siiski tahetakse ütelda, et Preen veab kaupmehed ise tagasi keelatud teid pidi ja hakkab neid selles teos süüdistama. Selle tõlgendusega lõpp ei sobi, sest säärase kunstliku süü eest võinuks Preen neid karistada kohe ja siis lasta minna oma teed kaupmehed, kes on andnud tõendi, et nad on eksinud korra vastu ja kandnud karistuse. Kuid Preenile on oluline, et nad 1. juunil 1343 – ja mitte hiljem – peavad olema Narvas endist teatamas ning tõestamas, et nad on kaupmehed, olgu siis Narva piiratud või mitte. Et see võib olla ka juriidiline fraas (dieses mag mit Wällen umgeben sein oder nicht),171 siis sellest ei järgne, et Preen oodanuks piiramist, kuid nähtavasti on talle tähtis, et kahtlasi isikuid ei liiguks Narva ja Novgorodi teel pärast 1. juunit 1343. Lübecki sõprus orduga oli notoorne ja seepärast tohib oletada, et Preen käsib kaupmehi liikuda kõrvalteid pidi seepärast, et nad ei tohi näha peatee ääres toimuvat.172 Kuid need mehed ei mõtlegi pidada lubadust, millest loomulikult järgneb, et nad ei olnudki kaupmehed. Olles kaupmehed, pidanuksid nad oma tuleviku huvides sõna pidama

(Memoriam nostrarum animarum in perpetuum peragentur) „Meie hingede mälestust peetakse igavesti“ – nii soovib Helmoldus de Zaghe oma palgatud preestritelt, aimates, et ta varsti unustatakse. Tema ja ta kaaslaste, Rapla ja Keila talumeeste ja vasallide ning paljude teiste mälestamise põhjusest olen ehk piisavalt kirjutanud. On kahtlane, kas kunagi jõuan läbi arutella hilisemate kronistide andmed, milledes teatavasti vahel just juhtub säilima vanemat. Kahtlane samuti, kas suudan korralikumalt läbi tuhnida kogu Harju-Viru 14. sajandi esimese poole ajaloo kohta avaldatud ürikud, milledes on tõenäoliselt üpris palju sobimatut baltisakslaste levitatud traktaatidesse. Sirvimise põhjal juba julgen väita, et see, mida harjakad aastakümneid ette valmistasid, polnud mäss ega ülestõus. Faktilist analoogiat mul pole pakkuda, lähimat võiks ehitada, pannes harjakate asemele iiri sinnfein’id. Kui need otsustaksid teostada laulik Taliesini unistuse, kavatseksid kihutada sassenachid-saksid välja Põhja-Iirimaalt, Šotimaalt, Mani saarelt ja Walesist ning nii nagu Shan Van Vochti laulus, kaupleksid endale appi prantslased ja hollandlased, siis oleks tegemist võrdlemisi sobiva paralleeliga sellele, mida mu meelest tahtsid teostada harjakad. Mõistagi, poolik on seegi analoogia, sest Iirimaa on kogenud sakside vägivalda palju sügavamalt kui Harju-Viru mehed tollal olid kogenud ordu oma

UKU MASINGU VISIOON JÜRIÖÖST. Kes soovib Uku Masingu kirjatööde lugemisest saadud muljeid ehedana hoida, ei pruugi järelsõna lugemisele aega kulutada. Tegelikult on postuumselt ilmuvaile käsikirjadele üldse sobimatu järelsõnu kirjutada, see ei muuda enam midagi. Autor on surnud, tema kirjutatud tekstid eksisteerivad edasi ja elavad iseseisvat elu autori tahtest sõltumatult. Dialoog autoriga saab toimuda üksnes tema kirjapandu kaudu ja vahendusel, kuid seegi jääb mõneti ühepoolseks. Vast tuleb sellise dialoogi tähendust isegi piirata, sest lugeja suhtleb üksnes tekstiga, saab sellest omamoodi aru, lisab mõttes või koguni leiutab intensioone ja tõlgendusi, mida autoril polnud kavaski oma raamatusse sisse kirjutada või ära peita

„Ajaloolaste arvel on vahetevahel olnud lugeda ja kuulda õige teravaid ja valimatuidki etteheiteid Jüriöö ülestõusu allikate ebaõige kasutamise pärast. Ajaloolased pidavat pimesi kinni ühekülgsetest allikatest, laskvat end rakendada „ordupapi riimkroonika lõõga“, uskuvat naiivselt ordu, selle röövlite ja kurjategijate kamba poolt sihilikult võltsitud kirjeldusi ja muud sellist. On soovitatud heita kõrvale tendentslikud kroonikad ja uskuda vaid teatud ürikuid, kuhu kaudselt olevat peidetud tõde Jüriöö ülestõusust. Niisugused etteheited ja soovitused ei vii Jüriöö ülestõusu uurimist edasi, nende esitajatele võib aga soovitada oma võimeid rakendada ajalooallikate kriitika põhimõtete tundmaõppimiseks ja nendest arusaamiseks.“ Suure tõenäosusega on Sulev Vahtre selles epistlis osutanud ka Uku Masingu käsikirjadele, mainimata küll autorit ennast. Üksikasjalikumat arutlust Masingu Jüriöö käsikirjade üle ajaloolaste poolt pole kirjasõnas peale paari kommentaari leida. Tõnis Lukas on söandanud arvamust avaldada Masingu „Vaskukse ja vikaaria Lohult“ kohta, mida ta hindab „huvitavaks keskaegsete ürikute analüüsi mahu poolest, kuid liiga hüsteeriliseks, et seda pidada tõsiseks ajaloouurimuseks“. (Akadeemia 1993/4, lk. 693). Ajaloolaste tsunfti suulises traditsioonis on Masingut tavapäraselt seatud ühte ritta Juhan Luigaga ja mõlemad mehed kui teaduslikule vaateviisile mittevastavate ja ebasobivate käsitluste autorid kõrvale heidetud. Juhan Luiga vaateid 1920. aastail kritiseerinud Juhan Libe ja Hendrik Sepa kirjutised on samuti unustusse vajunud, ehkki nende ülelugemine pole huvituseta. Luiga ja Masingu tööde kõrvutav lugemine on kahtlemata õpetlik, aga tuletada sellest ideede järjepidevust või isegi Masingu vaadete laenulisust oleks ilmselt ennatlik ja eksitav. Masing tunnistab ju sõnaselgelt: „Et ma nüüd meelega ei lugenud Juhan Luiga raamatut ega selle arvustusi, siis ma ei tea, kas midagi mu eeldustest ja tõestustest on juba kirjanduses esinenud. Kui üldse, siis ainult selles teoses. Kui aga ka Luiga tulnuks samale mõttele, siis seda kindlam on sellist tüüpi tõlgenduse vastavus tegelikkuses juhtunule.“ Masingu väite siiruses pole põhjust kahelda, tõepoolest ei leia me Masingu käsikirjades märke väitlusest Luiga vaadetega, millest ta vaevalt et oleks loobunud, kui ta Luigat ja tema kriitikuid tõepoolest lugenud oleks. Iseenesest on ülestunnistus „meelega ei lugenud“ Masingu kui laia lugemusega autori jaoks esmapilgul kummastav, aga tegelikult võib olla hoopis tähenduslik. Naaseme selle mõtte juurde veel kord allpool

„…kuigi ma ise olen harjakas ja nelikümmend aastat olnud pahane kõigis kirjanduslikes käsitlusis oma esivanemaile osaks saanud alanduste pärast, ma ei tahaks kirjutada järgnevatki.“ Siin on selgelt sõnastatud Raikküla mehe rahvuslik kreedo, mille aluspõhjaks on pahameel sakslaste poolt tema esivanemaile tehtud ülekohtu pärast, mida ta on kandnud kogu oma teadliku eluaja. Masingu põlvkonna peale mõeldes polnud see mingi poeetiline ega rahvusromantiline liialdus. Imestama paneb vaid see, et veel Jüriöö lugude kirjutamise aegu, vahetult Stalini surmale järgnenud ajal, vaevab Masingut sama saksavaenulikkuse kompleks, mis paljusid eesti haritlasi näiteks 1930. aastate lõpul, eriti väljendusrikkalt aga baltisakslaste ümberasumise ajal. Näiteks on Masingu järgmine tõdemine peaaegu täht-tähelt identne 1939. aastal kirjasõnas pruugitud fraseoloogiaga: „Sest teatavasti ei tohi riivata „sakste vana“ venitatud ja võõbatud väljaandeidki, kui kaasinimesed oma lihtsameelses lapseusus teda tunnistavad.“ Sellise kõrvutamise hoomamiseks piisab, kui lugeda Anton Hansen Tammsaare tollaseid artikleid. Mõttemallid tema ja Masingu vahel on üllatavalt paralleelsed

Need luuleread osutavad Uku Masingu mõtete kestvusele üle aastakümnete ja oma rahva saatuse kõigi pöörete kiuste, niisamuti kui ka luule ja ajalootuule vahelise rajajoone tühisusele tema siinses loomingus. Kui järelsõnas kirjapandu võib tunduda ülekohtusena manalas autori suhtes, ei saa toimetaja ometi maha salata, et ta on kriitiline ajaloolane, kelle nägemus kauge mineviku kuristiku taga asuvast Jüriööst on teistsugune kui Uku Masingul

Отрывок из книги

Käesolev e-raamat sisaldab autoriõigusega kaitstud materjale ja kogu e-raamatu sisu on autorikaitse objekt. E-raamatu kasutamine on lubatud üksnes autoriõiguste omaniku poolt lubatud viisil ning tingimustel.

Tingimused e-raamatu kasutamiseks:

.....

Kuid siiski on alles mõned asjad – ürikud ja ordu eksimused –, mis võimaldavad HOENEKE-RENNERi asemele oletada midagi muud. Esmalt, Tallinna linnale antud ürik 11. maist 1343, mille koostajaiks on “vices capitanei gerens et iudex castrorum Revaliae et totius terrae Hargiae“ Bertramus de Parenbeke koos 10 nõunikuga.38 Selles ürikus on tähtis peaaegu iga asi, mitte ainult sisu, vaid ka andjate nimed ja eriti see olm, et viis päeva enne Tallinna üleandmist ordule on Toompeal Taani kuninga capitaneus’e „vices gerens“39 kohalikust aadlist, kellel sellele lisaks on veel üks kummaline ja ainulaadne tiitel. Samuti aga see tõik, et Bertramus de Parenbeke ja enamik tema nõunikke ei esine 16. mail 1343 üleandjaina. Ürik ise õigustab küsima, kus oli tollal siis Taani capitaneus, miks ta polnud Tallinnas, ja kes ta oli? Sellele küsimusele annab vastuse üks ordu liigsest ettevaatlikkusest tingitud ürik LOA-s, mis juba ainuüksi teeb võimatuks HOENEKE-RENNERi jutu. Nimistu koostaja on küll vahel vassinud, kuid Liivimaa ürikuteraamatu 6. köite lisas kirjeldatud üriku nr. 974c sisu sobib ordu taoliste väljapressimistega mujal ja seepärast on usutav, et LOA-s leidus ürik aastast 1344: „Des Ritters Conrad Preen, seiner Söhne und mehrerer Beamten des Königs von Dänemark Versicherung, dass sie keine Rache dafür nehmen wollen, dass sie wegen 212 Mark von dem Orden in Estland gefänglich festgehalten werden.”40 Et Conrad Preen on capitaneus 30. juulil 1340,41 siis pole põhjust arvata, et ta seda ei olnuks aastal 1343 või mõtelda kedagi teist tema asemele. Pealegi on ta kaasvangideks taani ametnikud. Kuid, et need mehed üldse kunagi oleksid laenanud ordult või mingil põhjusel pidanuks tasuma sellise veidra summa või poleks seda suutnud, seda võib uskuda usklik lapsuke lugedes “sakste vana”. Kui aga ordu on vangistanud kõrgemad ametnikud, siis mu meelest on ainsaks arvestatavaks põhjuseks, et need keeldusid andma ordumeistrile seda pitsatiga kirja, mida ta HOENEKE järgi nii väga ja nii südamlikult himustas. Kui oletada, et Conrad Preen viibis Narvas, siis oleks mõistetav, miks üleandmisürikus Narva puudub, oleks ehk taibatav koguni järgnevas puudutatud ürik LOA-st.42 Kuid see olm, et capitaneus ei tule harjakate “mässamisel” Tallinna, paneb HOENEKE teated teiseltki küljelt neile väga sobimatusse valgusse. Edasi on tõenäone, et Conrad Preen oma kaaslastega oli vangis veel 24. juunil 1344, mil Taani kuningas teatab ordumeistrile uue capitaneus’e saatmisest43 ja ta saadab uue pealiku nähtavasti just seepärast, et on asjata oodanud Conrad Preeni vabastamist. Pärast teate saamist Taani kuningalt polnud ordul enam mõtet Conrad Preeni vangis pidada, see oli koguni natukene ohtlik ta reputatsioonile. Juhtunule ei saanud tagantjärgi anda enam õiget nägu muidu, kui sellise üriku hankimisega ja vangide vabastamisega. Võib koguni kujutella, et ordu andis neile kviitungi selle 212 marga tasumise kohta, mida nad enne seda ei tahtnud või ei saanud maksta.

Teiseks ordu veaks või rumaluseks on LOA-st pärit ürik, milles „Bischof Johannes von Dorpat stiftet einen Vergleich zwischen dem Abt von Dünamünde und den Ordensbrüdern in Betreff einiger Gewaltthätigkeiten, besonders beim Dorfe Pugat verübt“, mille BUNGE paigutab 1350 ümber.44 Andmete järgi raamatuis on Johann von Vifhusen aastast 1346 Tartu piiskopiks, kuid ma ei saa lahti tundest, et ta kuskil sellena on tagatud juba 1341.45 Kuid see ei ole nii tähtis, sest igatahes peab lööming olema olnud ammu enne leppimist ning 7. juunil 1347 kinnitatakse Padise privileegid ordu poolt.46 Teisisõnu, tüli ja leppimine peavad olema juhtunud enne seda. Kuid on väga imelik, kuidas ordu ja Padise mungad üldse võisid kakelda, kui ordu need vaesekesed oli päästnud eestlaste meelevallast ja pälvinuks ainult südamlisemat tänu? Kas aga need eestlaste tapetud mungad ei saanud otsa alles selle küla juures? Kuid millise õiguse või ettekäändega ordu üldse tungis Padise maale? Ma esitan edasises oma meelest küllaltki sellist, millest tohiks järeldada, et just Padise klooster oli üks “mässu” koldeid ning et ordu omastas kõik “mässajaile” kuulunud kinnisvarad. Ükskõik, kas selles külas valitses keegi eestlastest Padise vasallina või tuli ordu üle võtma otse munkade valduses olevat maad, tõenäoliselt just selles kokkupõrkes tapeti need juba ammu eestlaste poolt tapetud 28 munka. Neid ju nagunii polnud ordul enam elusate kirjas ning puhastustulest tulnud tontide hukkamine polnud kuritegu!

.....