Mälestusi taimedest

Оглавление

Uku Masing. Mälestusi taimedest

Vabandus

Vahest Tartu ja Tallinna vahel ning eelarvamusist

Raamatute mõjust või pajukududest ja käokingast

Heinamaa saladused

Raikküla paanepäälseist ja soodest

Põlluäärsed

Aianukad

Ladina keelest, botaanikaaiast ja värvimisest

Toalilledest

Eesti orhideedest aiataimedena

Lisa

Uku Masingu mälestusi taimedest

Отрывок из книги

Viis meelt, öeldakse, inimesel on viis meelt ja neist kõige tähtsam nägemine. Seda võib lugeda, võib kuulda, võib uneski näha, ometi on kahtlane, kui palju see väide vastab tõele. Kui ühe võime olemasolu märgatakse alles tema puudumisel, siis ikka selle olemasolugagi ei ole asi päris korras. Muidugi, meil on võimeid, mis toimivad meie teadmisetagi täiesti edukalt ja vähemalt rahuldavalt. Hingame, seedime ega vaja nende tegeluste teadlikkust. Küllap näemegi ebateadlikult – ma ei kavatse pooltki sellest eitada – unenäod muidu oleksid äärmiselt haruldased. Aga sageli sedagi mitte. Enamasti on nägemine nagu mõni vastne ja ostmisekire rahuldamiseks hangitud aparaat, mida me ei vaja üldse või äärmiselt harva. Ja siis, kui teda kasutame, ei oskagi me temaga suuremat hakata pääle. Ja rahul oleme vaid siis, kui uus aparaat annab sama, mis endine. Kääname aparaadi nupu kuskile ja enamasti ta ei satu täppi. Kuuleme mingit lärmi, näeme mingit sompu ja – see on kõik. Viis meelt, öeldakse, inimesel on viis meelt. Aga tõepoolest on tal ainult võimalus nende olemasolemiseks.

Jah, üteldakse mulle, paraku asi näib nõnda ja teatavas mõttes on. Paraku inimene ei ole suuteline, tal pole aegagi rakendada kõiki oma võimeid, ta peab end piirama. Pole selles midagi halba ja on hädatarviline, et inimene spetsialiseeruks. Üks meist näeb ainult inimesi, teine näeb mööbleid, mõni paneb tähele koguni ainult silmade või juuste värvust. See on täieline paratamatus! – Mina mõtlen, et see on laiskus.

.....

Kuigi on väga palju nähteid ja asju, mis vajavad üldtuttavaid ja ülikuulsaid „lahtimõtestamisi” ja „väljaselgitamisi”, nende toimingute suhtes inimene ärgu tehku omale illusioone. Sihiks neilegi on vaid sedastus: seda asja ma tunnistan juba oma lapsepõlvest saati, selle suhtes mul pole midagi ütlemist, selle kõrval ma võin olla laisk ja magada, tema ohutus on tehtud kindlaks. Kui aga on „selgitatud välja”, et mu naaber ülemisel korral mulle laest läbi puhub öösel kõrvu katkubatsille, siis tuleb ta kõrvaldada! Viga pole eluilmas minus, sest ainult see tohib eksisteerida, mis mind ei ohusta ja minu „väljaselgitused” seepärast paratamatult vastavad reaalsusele. Kui ma arvan, et mind midagi ohustab, siis see mind ohustab, sest juba säärane arvlemine ise häirib mu rahu! Tõeliselt pole inimesel midagi vaja „selgitada välja”, ta teab juba enne, seda sõna ta kasutab hoopis teises mõttes: muile selgekstegemise nimetamiseks. Ta on „selgitanud välja” siis, kui teised tulevad appi selle eemaldamiseks, mis teda on „torganud silma”.

Emapiimaga olevat inimene omandanud oma harjumused ja tõekspidamised. Seda koledust ei väida materialistid, vaid idealistid, kelledele „piim” ja „veri” on väga erilised vedelikud. Sellisena on minu meelest see lause tobedus, mõtlen aga, et laps saab need kallid asjad – isegi aulised ja nii ränga vaevaga omandatud-järeldatud põhimõtted – sellest, mida ta ema teeb teda imetades. Või ei tee, tundes naudingut sellest sündmusest nagu koer või kass. Kui ta ema soeb juukseid, siis laps paratamatult spetsialiseerub miskile juustega neotavale – sest – see kuulub söömisnaudingu juurde. (Kui ema juhtumisi loeb midagi, siis raamat paratamatult hakkab kuuluma vajaliste esemete hulka.) Kui ta ema ei tee midagi, vahib vaid uimase näoga, siis lapski spetsialiseerub „mugavale äraolemisele”, mis seisneb täielises tuimuses ja ükskõiksuses välismaailma vastu, „puhtas olemises” ja selle hindamises. Et säärane ema lisaks puhtale nautimisele ja selle varjamiseks lapse „toitmist” tavatseb ja suvatseb pidada pühaks toiminguks, siis tema lapski väidab, et „puhas olemine” on püha ning iga tegutsemine põhiliselt patune, mõttetu ja tulutu. Ükski toiming ei anna inimesele midagi, kõik madaldavad teda – pääle söömise ja magamise, mis ainuüksi säilitavad inimesele tema püha loodusekrooni asendi. Nagu ta ema laiska nautlemist aistitavalt kohtleb pühaks, nii see laps maailmas ei leia muud rahuldavat kui emakutse (kui ta on emane) või võimalikult vähese endaliigutamise (kui ta on isane) psüühilises ja füüsilises mõttes. Aga neid asju, mis last segavad söömise nautimises, ta tingimata hakkab hävitama, mitte „silmatorkavaina”, vaid vaikset seedimist takistavaina. „Silm” tuleb hiljem vabanduseks, sest õigustada oma sügavat kõlbelist nördimust väitega, et see takistab edukat seedimist, vihastaks vaid teisi inimesi, kes iial ei lepiks ühega, kes oma kõhtu peab teiste omadest tähtsamaks. „Silm” on aga segasem termin juba, polegi nii indiviidi oma nagu ta kõht. Seepärast temast juba võib rääkida nagu miskist üldkehtivast, üleindividuaalsest. Eks ole Tšernõševskigi väitnud, et teise inimese silm näeb sama, mida minu silm, on aga absoluutselt võimatu, et teise inimese kõht seediks sedasama toitu, mis kõhus minul. Võimatu ka siis, kui see pumbataks mul kõhust välja ning söödetaks teisele sondisupina sisse.

.....