1945. aastal võtsid Itaalia partisanid Como järve ääres kinni ning lasid maha Benito Mussolini ja tema armukese. Paraku kutsusid duce surmaga seotud kahtlased asjaolud esile mitmeid vandenõuteooriaid, mis siiani käibel püsivad.
1992. aastal Milanos pakutakse äsja viiekümneaastaseks saanud hädavaresest kirjamehele Colonnale toimetuse juhi ametikohta ja muinasjutulist tasu raamatu kirjutamise eest, mille aineseks on vastloodud ajalehe igapäevatöö kajastamine. Ülesande teeb eriskummaliseks talle usaldatud salajane info, et võimsa meediamagnaadi omanduses ajalehest on tegelikult plaanis koostada vaid kaksteist piiratud levikuga pilootnumbrit ja needki väljapressimise eesmärgil. Colonna võtab pakkumise vastu ning vähehaaval mässib üks kolleeg ta vandenõuteooriate võrku, mille osalisteks on nii Mussolini ja tolle teisik kui ka terve Euroopa ja Ameerika võimuladvik.
Umberto Eco (1932–2016) on maailmakuulus Itaalia kirjanik ja semiootik, paljude esseekogumike ja seitsme romaani autor. „Olematu number” jäi tema viimaseks romaaniks. Ta oli mitmete ülikoolide, sealhulgas Tartu ülikooli audoktor.
Оглавление
Umberto Eco. Olematu number
1. Laupäeval, 6. juunil 1992 kell kaheksa
2. Esmaspäeval, 6. aprillil 1992
3. Teisipäeval, 7. aprillil
4. Kolmapäeval, 8. aprillil
5. Reedel, 10. aprillil
6. Kolmapäeval, 15. aprillil
7. Kolmapäeval, 15. aprilli õhtul
8. Reedel, 17. aprillil
9. Reedel, 24. aprillil
10. Pühapäeval, 3. mail
11. Reedel, 8. mail
12. Esmaspäeval, 11. mail
13. Mai lõpus
14. Kolmapäeval, 27. mail
15. Neljapäeval, 28. mail
16. Laupäeval, 6. juunil
17. Laupäeval, 6. juuni lõuna ajal
18. Neljapäeval, 11. juunil
Отрывок из книги
Täna hommikul ei tulnud kraanist vett.
Kruuk-kruuk – kaks imiku krooksu, ja kogu lugu.
.....
Teise õppeaasta lõpus – loengutes oli mind näha olnud sama tihti kui kuuvarjutust – söandasin küsida, kas võiksin teha oma lõputöö irooniast Heine loomingus (mulle tundus lohutav, missuguse asjakohase küünilisusega suhtus see autor õnnetusse armastusse – valmistusin parajasti oma isiklikeks armastusekogemusteks). „Oh teid, noori inimesi küll,” kurtis Di Samis, „teil on ikka kange valu kohe kaasaegsete autorite kallale söösta…”
Korraga koitis mulle, et mul pole lootustki Di Samist endale juhendajaks saada. Siis mõtlesin õnne katsuda professor Ferioga, kes oli noorem, paistis silma vaheda arukusega ning uuris romantismiaegset ja sellega piirnevat kirjandust. Ent veidi vanemad kursusekaaslased hoiatasid mind, et Di Samis hakkab igal juhul teiseks juhendajaks ja et mul ei maksaks läheneda professor Feriole otse, sest Di Samis saaks sellest jalamaid kuulda ning vannuks mulle igavest vaenu. Pidin kasutama kaudseid teid, jättes mulje, et Ferio on ise teinud mulle ettepaneku juhendajaks hakata, ning korraldama asjad nii, et Di Samis kuuleks seda tema ja mitte minu käest. Di Samis vihkas Feriot sel lihtsal põhjusel, et oli ise ta õppejõu kohale määranud. Ülikoolis käivad asjad (tol ajal käisid, aga ilmselt ka nüüd) vastupidi kui tavalises maailmas – mitte pojad ei vihka isasid, vaid isad poegi.
