Оглавление
Urmas Sõgel. Sõgelite saaga
Mina, Ummi
Vanemad
Algus
Rannamõisa
Minu koolid
Meie perekonna sõbrad ja värvikad tuttavad
Tibi spurt vabadusse
FU 70 ja uus elukoht
Esimene armastus
Pulmad
Lapsega ülikoolis
Meie kursus
Spurt 1
Lapsega Tallinnas
Apogee. Tunnustus
Manöövrid
Lõks
Jälle pulmad
Pedasse õppejõuks
Raadiolainete abil Valgesse Majja
Jälle lahutus
Putš
Ühing Teadus
Papa Apa
Uus perekod
Minu elu poliitikas
Untsu läinud presidendivalimised … või siiski mitte
Ühingu Teadus lõpp
Sossu
Jälle riigi leival
Betlemi tädi korteriseaduse muudatus
Aasta oli siis 95
Kultuuriministeeriumi taasloomine
Endel Sõgel 17.06.1922 – 07.12.1998
Mind on petetud
Ilo
Europrojekt 1
Minu aeg Bruno Sauliga
Minu aeg Heliga saab otsa
Europrojekt 2
MTÜ Kakumäe Selts
Perigee – madalseis igaveseks?
Äratus
Hullumaja, Seewald
Epiloog
Lõppsõna
Nimeregister
Отрывок из книги
Tallinnas, Sakala tänava sünnitusmajast väljastati vanematele koos minuga rohekassinisele blanketile sulepeaga täidetud ja templiga kaunistatud tunnistus nr 4411, mis on tänaseni alles, ja seal on kirjas: „Käesolevaga tõestatakse, et Sõgel, Erika Lembitu tr. sünnitas haiglas 25. nov. 1952. a. kell 13.00 elusa ajalise poeglapse.” Läks täide ämmaemand Liia Prohhorova südamelöökide järgi tehtud ennustus: „Tuleb töökas poiss, sünnib teisipäeval.” Pärast mitmeid raseduse katkemisi kandis minu vanemate armulugu lõpuks vilja, täitus isa unistus: sündis poeg ehk mina ja me olime isaga väga lähedased kuni tema maise teekonna lõpuni 7. detsembril 1998. aastal. Täna võin öelda, et olen ainus inimene, kellele isa usaldas avada oma tegeliku olemuse. Selle raamatu kirjutamisel kasutasin materjale tema väga isiklikust arhiivist, mille ta enne surma mulle üle andis.
Isa, sõjas karastunud rindemees, oli enne minu ilmaletulekut hirmsasti pabinas ja kindluse mõttes organiseeris Tallinnasse sünnituse kulgu jälgima hea tuttava, tuntud Moskva professori, kelle ta viimasel minutil oma Pobedaga hotellist sünnitusmajja toimetas. Tõele au andes oli Endli autojuhtimise oskus päris vilets, rääkimata juhilubadest, mida isal tükk aega polnudki. Sellel ajal maksis miilitsa jaoks rohkem punaste kaantega töötõend, mille näitajale aupaklikult kulpi löödi. Pärast rallit Tallinna kitsastel ja jäistel tänavatel vajas kõigepealt turgutust külalisarst Moskvast, kellele seltsimees Sõgeli kihutamine ja ebakindel sõiduviis olid jätnud kustumatu mulje, mis lühidalt mahtus venekeelsesse väljendisse „Nu tõ dajoš!”1.
.....
Siin maailmas viibides sain juba varakult aru, et see, mis asetseb kahe kõrva vahel, ei ole ainult juuste kammimiseks ja pudru sisseajamiseks, vaid tegemist on instrumendiga, millega on võimalik ennast kehtestada. Olin siis ligi nelja-aastane ja vanemate jutu järgi oskasin küll lugeda, aga ei tahtnud rääkida. Siiani on meeles, kuidas me perekond Mustmetsaga puhkusereisil Võrtsjärve ääres olime ja majutuskohta otsisime. Elmar Mustmets, ajalehe Kodumaa peatoimetaja, parteinomenklatuuri esindaja, teadis erinevaid paiku, kus oleks võimalik ulualust saada. Päeva lõpuks jõudsime ühe vana talumaja juurde. Lapsevanemad olid rõõmsad, et koht ööbimiseks olemas, ja titad käsutati peale õues toimunud õhtusööki tuppa magama. Takseerisin maja seestpoolt – nõgised seinad ja räämas majapidamine ei sobinud mitte – ja see päästis mu keelepaelad valla. Tulin hoonest välja ja hõikasin üle õue: „Ummi ei taha tädi tuppa minna!” Olin välja öelnud oma esimese lause ja sellest hetkest peale hakkasin rääkima, nagu hiljem öeldakse, liigagi palju. Minu suitsutare ees öeldud arvamust ei võetud küll tõsiselt, kuid hüüdnimi Ummi läks laiemasse kasutusse ja on senini käibel.
Oma tegemistele ja väljaütlemistele tagasi vaadates võin öelda, et mul on alati olnud maailma asjadest oma arvamus, mida olen ka vaatamata keerukatele aegadele julgenud kuulutada. Selles osas sain hea kooli oma perekonnas toimunu põhjal.
.....
