Отрывок из книги
Leena oli teatrist ise äratulnud. Ta sai ühel hetkel aru, et aeg on lahkuda. Kuigi paljud ta kolleegid ütlesid, et kus sa lähed, milleks, ära mine! Leena siiski läks, sest ta teadis, et tema vedru on maha käimas, ja seda teadsid tegelikult ka need, kes ütlesid, et kus sa lähed, milleks! Talle ei meeldinud ära minna, aga veel rohkem hirmutas teda mõte, et ta jääb kellelegi jalgu ja lõpuks ta saadetakse minema. Või siis jäetakse alles, aga ei saa enam rolle. Märgid sellest olid juba väga selged ja nähtavad.
Viimane lavastus, kus Leena kaasa tegi, oli Tšehhovi „Kajakas“. Kui teatris öeldi, et sel hooajal hakatakse lavastama „Kajakat“ ja et ka tema on selles trupis, käis korraks tal peast läbi mõte, et äkki mängib ta Irinat? Ta oli sellest rollist ikka ja alati unistanud. Midagi selles Irinas oli, mis tundus talle tuttav ja lähedane ja paelus teda. Leena sai aru, et puhtalt juba vanuse pärast ta ei saa Irinat enam mängida, aga mõte käis siiski hetkeks peast läbi. Sest lavastaja oli avangardist, keeras tihti asju pea peale, paigutas tegevusliine ümber, tõi sisse tegelasi teistest näidenditest, kärpis. Ehk võib ka Irina olla vanem? See oleks olnud nii tabav, nii märgiline – näitleja mängib näitlejat, ja peale seda rolli Leena lahkuks teatrist uhkelt, samas väga rahulikult ja vaoshoitult, ei pauguta uksi, ei nuta, läheb lihtsalt koju ja homme enam ei tule.
.....
Leena hoidis prille enda pihus ja raputas nendega:
„Siis sa oleksid varsti juba hauas väljas.“
.....
