Отрывок из книги
Kell oli juba kümme minutit kolm läbi, kuid Colinit polnud ikka veel. Nick põrgatas korvpalli kõigepealt parema käega vastu asfalti, siis vasakuga ning taas paremaga. Iga põrgatus tekitas lühikese meloodilise kumina. Ta püüdis rütmi hoida. Veel kakskümmend põrgatust, ja kui Colin selleks ajaks pole tulnud, läheb ta üksi trenni.
Viis, kuus. Polnud üldse Colini moodi ilma põhjenduseta tulemata jätta. Ta teadis suurepäraselt, kui nobe nende treener on inimesi meeskonnast välja viskama.Ka Colini mobiil ei olnud sisse lülitatud. Nagunii ta unustas jälle seda laadida. Kümme, üksteist. Aga et ta unustas ka korvpalli, sõbrad ja meeskonna? Kaheksateist. Üheksateist. Kakskümmend. Ei mingit Colinit. Nick ohkas ja korjas palli kaenlasse. Polnudki paha. Täna saab ta viimaks ometi parim korvikütt olla.
.....
„Siin võib mis iganes mängus olla. Kuule, tavaliselt olen mina sinust paranoilisem!” Jamie virutas nagu kinnituseks oma kapi ukse pauguga kinni. „Kas sa sellele pole mõelnud, et Colin võib olla kellestki sisse võetud? Enamik inimesi hakkab just siis imelikult käituma.” Jamie pööritas silmi. „Äkki on see Gloria? Ei või ju iial teada. Või siis Brynne. Ei, Nick, va võrgutaja, temal jätkub vaid sinu jaoks silmi.”
Nick kuulas vaid poole kõrvaga, sest kaks kuuenda klassi poissi seisid temast veidi eemal koridoris tualettruumi ees. Need olid Dennis ja … veel mingi poiss, kelle nimi Nickile meelde ei tulnud. Igatahes rääkis Dennis midagi kiirustades teisele poisile, hoides sealjuures ta nina all õhukest kandilist pakikest, mis tundus väga tuttav. Teine poiss irvitas ja toppis asja märkamatult oma kotti peitu.
.....
