Отрывок из книги
Külmast karedate kätega tõstab Feofan kirve ja lajatab keset halgu, mis tervena on tule hakatamiseks liiga jäme. Parajad halud on rõske sügis nahka pannud; rahutu suve jooksul on neid mahti olnud sauna otsa juurde virnakesse varuda, ei enamat. Ei oleks pidanud puid tehes kiirustama, mõtleb Feofan. Poleks olnud tarvis karta kohaliku rahva suhtes üsna ükskõikseid sakslaseid, kes mootorrataste ja veoautodega läbi Peipsi järve äärsete külade voorisid. Nüüd võta või kõik virnad laiali ja lõhu üle. Hea, et Hariton on tagasi. Küllap varsti julgeb too ennast rohkem õues näidata, näe, täna ongi juba kuhugi läinud. Õieti ei peakski siin pingutama, endal liikmed otsast külmumas; poeg on üksi mitme mehe eest väljas, tema käes suhiseks kirves kergelt nagu võsakiin takjapuhmas. Feofan tõmbab korraks hinge, siis tõuseb kirves uuesti. Kui halg kaheks peeneks tükiks lendab, kostab kõlinat.
Sellise külmaga on oodata, et vastu hommikut hakkavad väravapostid praksuma. Pärast sooja sõjasuve on lumi sel aastal vara maha tulnud. Siiski on inimesed jõudnud valget vaipa oodates juba rahutuks muutuda. Mida paksem lumi, seda rohkem on põhjust toast, pimehoovist ja laudast nina mitte välja pista, ehk lausa tare tänavapoolsed aknad luukidega sulgeda ja suletuks jätta. Aruta isekeskis või naabritega, selge on ainult see, et head ei ole tulemas. Sõda on veerenud üle maa vääramatult nagu kevadine susisev ja paukuv rüsijää, mis liigutab paigast mitmetonniseid rändrahne, kisub teinekord kaldaäärseid puid juurtega üles ning võib kõrkjastiku siledaks liivarannaks äestada või ei tea kust tulnud kiviklibuga täita. Need, kelle sõda ellu jättis, on jälle koos, kuid paljud kirjutamata ühendused inimeste vahel on pöördumatult puruks rebitud, nende asemele külvatud kurbuse ja vihkamise mõrud seemned.
.....
Tihti ärkab Merkul öösiti üles, meeles vaid üks – kuidas valgete käelintidega mehed 1942. aastal nende uksele kolkisid, maja pahupidi pöörasid ja isa kaasa viisid. Pärast saatsid omakaitsemehed külavanem Arhipile sõna, et tulgu vankriga järele. Ehkki ema keelas, oli Merkul ise kuulidest puretud surnukeha pesnud, riietanud. Pesuvesi visati keldrisse, nagu tavaks, ja tapetu maeti surnuaiale, mis siis, et ta suri palveta, võõraste püssimeeste keskel. Ega taevas temast kaugemal olnud, kui suri, ütles Arhip tookord.
„Ega sa minust nüüd halvasti ei hakka arvama?“ küsib Apollinaria. Tema pea puhkab Haritoni õlal. Too mängib õrnalt tüdruku juustega.
.....
