Hüpnotiseeriv, liigutav ja stiilne romaan „Lillede keel“ põimib kaunilt ühte mineviku ja oleviku, luues elava portree unustamatust naisest, kelle andekus lillede alal aitab tal muuta teiste elu ajal, mil ta ise peab võitlust oma sünge minevikuga. Viktoriaanlikku lillede keelt kasutati romantiliste tunnete edasiandmiseks: kuslapuuõied tähendasid pühendumust, astrid kannatlikkust ja punased roosid armastust. Aga Victoria Jonesi lilled kõnelevad leinast, usaldamatusest ja üksindusest. Ta ei suuda kedagi endale lähedale lasta ja peab ümbritseva maailmaga sidet vaid läbi lillede ning nende tähenduste. Victorial pole kusagile minna ja ta magab linnapargis, kuhu istutab väikese lilleaia. Peagi avastab kohalik lilleseadja ta ande ning Victoria mõistab, et suudab välja valitud lillede abil aidata ka teisi. Aga kohanud lilleturul müstilist lillemüüjat, küsib ta endalt, mis on olnud ta elust puudu, ning seistes silmitsi piinava saladusega minevikust, peab ta otsustama, kas teistkordne võimalus õnnelikuks saada on väärt riski. Vanessa Diffenbaugh sai „Lillede keele“ kirjutamiseks inspiratsiooni oma kasuemaks olemise kogemusest. Tal on kolm last ja ta elab oma perega Cambridge’is Massachusettsi osariigis. „Lillede keel“ on tema debüütromaan.
Оглавление
Vanessa Diffenbaugh. Lillede keel
ESIMENE OSA. OHAKAS
Esimene peatükk
Teine peatükk
Kolmas peatükk
Neljas peatükk
Viies peatükk
Kuues peatükk
Seitsmes peatükk
Kaheksas peatükk
Üheksas peatükk
Kümnes peatükk
Üheteistkümnes peatükk
Kaheteistkümnes peatükk
Kolmeteistkümnes peatükk
Neljateistkümnes peatükk
TEINE OSA. ÕNNEST PUUTUMATA SÜDA
Esimene peatükk
Teine peatükk
Kolmas peatükk
Neljas peatükk
Viies peatükk
Kuues peatükk
Seitsmes peatükk
Kaheksas peatükk
Üheksas peatükk
Kümnes peatükk
Üheteistkümnes peatükk
Kaheteistkümnes peatükk
Kolmeteistkümnes peatükk
Neljateistkümnes peatükk
Viieteistkümnes peatükk
Kuueteistkümnes peatükk
Seitsmeteistkümnes peatükk
Kaheksateistkümnes peatükk
Üheksateistkümnes peatükk
Kahekümnes peatükk
Kahekümne esimene peatükk
KOLMAS OSA. SAMMAL
Esimene peatükk
Teine peatükk
Kolmas peatükk
Neljas peatükk
Viies peatükk
Kuues peatükk
Seitsmes peatükk
Kaheksas peatükk
Üheksas peatükk
Kümnes peatükk
Üheteistkümnes peatükk
Kaheteistkümnes peatükk
Kolmeteistkümnes peatükk
Neljateistkümnes peatükk
Viieteistkümnes peatükk
Kuueteistkümnes peatükk
Seitsmeteistkümnes peatükk
NELJAS OSA. UUS ALGUS
Esimene peatükk
Teine peatükk
Kolmas peatükk
Neljas peatükk
Viies peatükk
Kuues peatükk
Seitsmes peatükk
Victoria lillede sõnastik
Autori märkused
Tänusõnad
Autorist
Отрывок из книги
NÄGIN KAHEKSA AASTAT JÄRGEMÖÖDA UNES TULEKAHJU. PUUD, MILLEST möödusin, süttisid, ookeanid põlesid. Kui magasin, tungis lääge suits mu juustesse, ja kui voodist välja astusin, jäi mu padjale lõhnapilv. Siiski, sel hetkel, kui mu madrats põlema lahvatas, äraksin kui välgust tabatud. Terav kemikaalilõhn ei sarnanenud unenägude hägusale siirupilõhnale; need kaks lõhna olid sama erinevad nagu india ja carolina jasmiin, lahkuminek ja kiindumus. Neid oli võimatu segamini ajada.
Toa keskel seistes nägin tuleallikat. Voodi jalutsisse otsale olid kenasti ritta seatud tuletikud. Üksteise järel süttides moodustasid need varbadega voodiotsa peal hõõguva teivasaia. Tuld võtvaid tikke vaadates tundsin õudu, mis oli võbelevate leekide mõõtmetega võrreldes naeruväärne, ning põgusa halvava hetke jooksul olin taas kümnene, meeleheitel ja lootusrikas nagu ei kunagi varem ega hiljem.
