„Elulõng“ on peaaegu sadat aastat hõlmav eepiline romaan sõprusest ja armastusest, mis jäävad kestma nii looduslike kui inimese põhjustatud katastroofide ja pöördeliste sündmuste kiuste. Romaani tegevustik saab alguse 1917. aastal, mil suur tulekahju Thessaloníki linna hävitab. Sel samal aastal sünnib Dimitri Komninos, romaani üks peategelasi. Tema ja ta abikaasa Katerina elud on tihedalt põimunud nende kodulinna Thessaloníki saatusega. Pikkade aastate jooksul tuleb toime tulla nii hirmu ja tagakiusamise, Teise maailmasõja ja natsikuritegude kui ka majanduskrahhiga. Briti kirjanikku Victoria Hislopit tuntakse tema ajalooliste romaanide järgi. Romaan „Saar“ on ilmunud ka eesti keeles. Hislop kirjutab reisijutte sellistele ajalehtedele ja ajakirjadele nagu the Sunday Telegraph, The Mail on Sunday, House & Garden ja Woman & Home. Ta jagab oma aega Kenti, Londoni ja Kreeta vahel. Ta on abielus ja tal on kaks last.
Оглавление
Victoria Hislop. Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan»
Proloog
Esimene peatükk
Teine peatükk
Kolmas peatükk
Neljas peatükk
Viies peatükk
Kuues peatükk
Seitsmes peatükk
Kaheksas peatükk
Üheksas peatükk
Kümnes peatükk
Üheteistkümnes peatükk
Kaheteistkümnes peatükk
Kolmeteistkümnes peatükk
Neljateistkümnes peatükk
Viieteistkümnes peatükk
Kuueteistkümnes peatükk
Seitsmeteistkümnes peatükk
Kaheksateistkümnes peatükk
Üheksateistkümnes peatükk
Kahekümnes peatükk
Kahekümne esimene peatükk
Kahekümne teine peatükk
Kahekümne kolmas peatükk
Kahekümne neljas peatükk
Kahekümne viies peatükk
Kahekümne kuues peatükk
Kahekümne seitsmes peatükk
Kahekümne kaheksas peatükk
Kahekümne üheksas peatükk
Kolmekümnes peatükk
Epiloog
Victoria Hislopi Thessaloníki
Отрывок из книги
Erilised tänud:
Minu tädile Margaret Thomasele (1923–2011) suure armastuse ja julgustuse eest, Ian, Emily ja Will Hislopile David Millerile Flora Reesile Konstantinos Papadopoulosele Evripidis Konstantinidisele Minos Matsasele tema inspireeriva muusika ja loa eest tsiteerida tema lugu „To Minore tis Avgis”, „To Nisi” („Saare”) trupile ja meeskonnale kõige selle eest, mida nad mulle õpetasid, Ateena Benaki muuseumi fotoarhiivile Londoni Raamatukogule rahuliku keskkonna eest, kus ma sain seda raamatut kirjutada, ja kõigile minu sealsetele vaikivatele kaaslastele.
.....
Suvel on õhk nii liikumatu ja vesi nii loid − just nagu õli, ning ma tean, et mäed on uduvine sisse ära kadunud. Kuumus põrkab kividelt tagasi ja ma tunnen seda läbi oma kingataldade.”
Mõlemad mehed seisid näoga mere poole. Seda ei saanud kirjeldada kui tüüpilist Thessaloníki hommikut. Nagu pime mees oli öelnud, ei olnud olemas kahte ühesugust päeva, kuid nende ees avaneva vaatepildi puhul oli siiski ka midagi muutumatut: samaaegne aja ja ajatuse tunne.
