Оглавление
Viktoria Tuulas. Karjala kauge kutse
Tõnu Tuulas, Viktoria Tuulas. Karjala kauge kutse
VAJALIKUD EELTEADMISED KARJALAST
Petroskoi ehk Äänislinna
Kiži
Solovetsi saared
Sandarmoh
Petroglüüfid
Sortavala ja reis ümber Laadoga
RUSKEALA LOODUSPARK
AUNUS
Viiburi
Repino
95 aastat. Karjala Vabariiki
Valamo
Karjala kosed
Paanajärvi rahvuspark
Važozero klooster
Veetee Läänemerelt Valgele merele
Karjala kivimid
Karjala tervisveed
Kultuurilise omapära kaitsevõimest
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
32
33
34
35
36
37
38
39
40
41
42
43
44
45
Отрывок из книги
Vabadussõjas aastal 1918 ütlesin Soome ja Viena karjalastele, et ma ei pane oma mõõka tuppe enne, kui Soome ja Ida-Karjala on vabad. Vandusin seda soome talupoegade armee nimel, lootes selle vapratele meestele ja ennast ohverdavatele soome naistele … Kakskümmend kolm aastat on Viena ja Aunus oodanud selle lubaduse täitumist, poolteist aastat on Soome Karjala austusväärse Talvesõja järel lagedana oodanud hommiku koitu … Karjala vabadus ja Suur-Soome sädeleb me ees maailmaajaloo sündmuste suurtes keeristes.2
Tegemist on tsitaadiga Soome sõjaväe ülemjuhataja marssal Gustaf Mannerheimi 10. juulil 1941 peetud nn mõõga tupestvõtu päevakäsust. Soome oli ajaloos esimest korda astumas mitte kaitse-, vaid ründesõtta, millele oli vaja leida kõigile soomlastele arusaadav õigustus. Mõistagi ei ole ajaloos asjad alati mustvalged ning nii tuleb ka selle kõne taustana teada, et Soome oli just sõlminud Hitleri Saksamaaga lepingu, mille kohaselt kavatseti ühiselt Nõukogude Liitu rünnata koordineeritud ründeplaani alusel. Soomel olid selgelt oma huvid, plaanid ja taktika. Peamine eesmärk oli tagasi vallutada Talvesõja tulemusel kaotatud Karjala alad. Saksa toe eest Põhja-Soomest lähtuvatel idasuunalistel rünnakutel oldi koos sakslastega nõus osalema ka Leningradi blokaadi korraldamises. Mannerheim nimetab Suur-Soome ideest kantuna oma kõnes eraldi Viena ja Aunuse karjalasi. SuurSoome liikumise ettekujutuse kohaselt tuli üheks suureks nn Suur-Soome riigiks ühendada kõik Soome ümbruses asuvad alad, mis olid asustatud läänemeresoome rahvastega (sealhulgas ka Eesti ja Ingeri alad). Suurriik pidi endasse haarama isegi Peterburi linna, ammugi siis Aunuse (vene Олонец), põhjas aga kogu Koola poolsaare; idapiiriks oli mõeldud Valge mere rannik ehk siis soomepäraselt Viena rannik. Karjalas ringi reisides on hea seda tausta teada. Kuigi Suur-Soome idee hääbus pea täielikult Jätkusõja lõppedes, leidub teatud heiastusi sellest Karjalas seniajani. Üheks näiteks on kindlasti soomlaste jonnakas tava nimetada Karjala linnu, külasid ja looduskohti jätkuvalt oma nimedega.
.....
Äänislinnas asusid omal ajal Venemaa kõige võimsamad relvatehased. Siis kandis linn raudselt Petrozavodski (Peetri tehased) nime
Mõistagi ei hakanud me seda delikaatset seika oma lahkele ja usinale giidile jutustama, vaid noogutasime tema Kuusineni-loo juurde vaevumärgatavalt peaga. Ka järgmine lause, millega giid asus tutvustama promenaadi lõpus asuvat ja nüüdseks taastatud ajaloolist linnakeskust, hüppas jälle kuidagi eriliselt esile: „Suure isamaasõja ajal, siis kui meie linn oli soomlaste poolt okupeeritud …“ Aga mingis mõttes oli tal ju õiguski: Soome ja Nõukogude Venemaa vahelise Tartu rahulepingu järgi ei kuulunud Petroskoi Soome Vabariigi koosseisu, seega ka mitte 1939. aasta lõpus, kui Venemaa Talvesõda alustas. Nii võibki asjaolu, et soomlased selle Jätkusõjas vallutasid, venelaste poolelt vaadates ka okupatsiooniks pidada. Kui aga uurida Jätkusõja kõige kaugemat Soome poolt vallutatud alade idapiiri (õigemini rindejoont), siis ulatus see 1942. aasta talvel Äänisjärve ja Laagoga vahelt sügavale itta, Aunusest tükk maad Peterburi suunas edasigi, Syväri (Sviri) jõe kaldani.4 Kui soomlased oleks siis tõsiselt soovinud venelastele haiget teha, oleks nad saanud Leningradi blokaadi idast täielikult sulgeda. Mannerheim oli sellise käsu andmiseks liiga arukas ja vene hinge ülihästi tundev suurte kogemustega väepealik, mistõttu liiguti täpselt sakslastega kokkulepitud piirini.
.....
