Отрывок из книги
Esimestel tundidel polnud mitte midagi, ei hirmu ega kurbust, ei aja kulgemist, isegi mitte ühegi mõtte ega mälestuse vinet, vaid must ja täielik vaikus. Seejärel ilmus valgus, õhuke hall päevavalguse riba, ning ma kerkisin pimedusest selle poole nagu sukelduja, kes aeglaselt pinnale ujub. Teadvus immitses mu ajju nagu aeglane verejooks ning ma ärkasin äärmiselt vaevarikkalt unenägude ja teadveloleku vahepealsesse videvikumaailma. Ma kuulsin hääli ja tajusin liikumist kõikjal enda ümber, kuid mu mõtted olid pilvised ja silmad ähmased. Nägin vaid tumedaid siluette ning valguse ja varju laike. Kui ma segaduses neid ähmaseid kujusid jälgisin, märkasin, et mõned varjudest liikusid, ja viimaks taipasin ma, et üks neist kummardus mu kohale.
„Nando, podés oírme? Kas sa kuuled mind? On sinuga kõik korras?”
.....
Minu jaoks seisneb selles ragbi olemus. Mitte ükski teine spordiala ei paku nii intensiivset isetuse ja ühise eesmärgi tunnet. Ma arvan, et sellepärast ragbimängijad igal pool maailmas tunnevadki sellist vendlustunnet ja kirge mängu vastu. Noore mehena ei osanud ma neid tundeid muidugi sõnadesse panna, kuid ma teadsin ja teadsid ka mu meeskonnakaaslased, et selles mängus oli midagi erilist, ning kristliku vennaskonna juhendamisel tekkis meis selle mängu vastu kirglik armastus, mis vormis ka meie sõprussuhteid ja elu. Kaheksa aastat mängisime kogu südamest kristliku vennaskonna jaoks – vennaskond noori ladina nimedega poisse, kes mängisid sügavate briti juurtega mängu Uruguay päikeselise taeva all ning kandsid uhkusega oma vormil erkrohelist ristikheina. Õigupoolest sai mängust meie elu nii suur osa, et kui me Stella Marise kooli kuueteistkümneaastastena ära lõpetasime, ei suutnud paljud meist taluda mõtet, et ragbimängupäevad on läbi. Meie päästjaks sai Old Christiansi klubi – ragbimeeskond, mille olid 1965. aastal moodustanud Stella Marise ragbiprogrammi endised õpilased, et anda Stella Marise ragbikatele võimalus pärast kooliaastate lõppemist edasi mängida.
Kui kristlik vennaskond alles Uruguaysse saabus, olid väga vähesed inimesed üldse kunagi ragbimatši näinud, kuid 1960. aastateks kogus mäng juba populaarsust ning Old Christiansil oli piisavalt meeskondi, kellele vastu astuda. 1965. aastal liitusime riikliku ragbiliigaga ning peagi olime kinnitanud kanda ühe riigi parima meeskonnana, võites 1968. ja 1970. aastal riiklikud meistrivõistlused. Edust julgust saanuna hakkasime planeerima mänge Argentinas ning avastasime peagi, et suudame vastu seista parimatele meeskondadele, mida sel riigil pakkuda oli. 1971. aastal reisisime Tšiilisse, kus tulime hästi toime, mängides tugevate meeskondade vastu, nende hulgas ka Tšiili rahvuslik meeskond. Reis osutus nii edukaks, et me otsustasime 1972. aastal tagasi minna. Ma olin seda reisi juba mitu kuud oodanud ja kui ma reisijate salongis ringi vaatasin, polnud kahtlustki, et mu meeskonnakaaslased tundsid sama. Me olime koos nii palju läbi elanud. Ma teadsin, et ragbimeeskonnas sõlmitud sõprused jäävad kestma terveks eluks, ja olin õnnelik, et nii paljud mu sõbrad olid koos minuga lennukis. Seal oli Coco Nicolich, üks meie lukkudest ja üks meeskonna suurimatest ja tugevamatest mängijatest. Enrique Platero, tõsine ja kindlameelne, oli tugi – üks neist tursketest kuttidest, kes aitavad rüseluses joont kindlustada. Roy Harley oli ääreründaja, kes kasutas oma kiirust selleks, et mahatõmbajate eest kõrvale põigelda ja jätta nad tühja õhku haarama. Roberto Canessa oli ääremängija ning üks meeskonna kõige tugevamatest ja vastupidavamatest. Arturo Nogueira oli lendav poolkaitsja, heade pikkade söötude tegija ja meeskonna parim lööja. Antonio Vizintínile võis juba peale vaadates öelda, et oma laia selja ja jämeda kaelaga on ta üks esimese rivi ründajatest, kellele langeb rüseluses kõige suurem raskus. Gustavo Zerbino – kelle julgust ja sihikindlust ma alati imetlesin – oli mitmekülgne mängija, kes tegutses mitmel erineval positsioonil. Marcelo Pérez del Castillo, veel üks ääreründaja, oli väga väle, väga vapper, suurepärane pallikandja ja raevukas mahatõmbaja. Samuti oli Marcelo meie meeskonna kapten, liider, kelle hoolde oleksime usaldanud oma elu. Uuesti Tšiilisse minna oli Marcelo idee ja ta oli palju vaeva näinud, et see võimalikuks saaks: ta oli üürinud lennuki, palganud piloodid, organiseerinud mängud Tšiilis ja tekitanud meeletu reisielevuse.
.....
