Отрывок из книги
Charles: Buttes-Chaumont’i pargi ja ümberkaudsete õllekate püsiasukas, kohtub Vernoniga esimese osa alguses, kui too on lääbakil pingi peal, haige ja palavikus. Charles hoolitseb Vernoni eest ja saab tema sõbraks. Sai kunagi ammu riikliku loterii peavõidu ja otsustas sellest mitte kellelegi rääkida.
Kiko: Endine börsimaakler, kokaiinisõltlane, elab Pariisi 8. linnajaos. Olles veendunud Vernoni geniaalsetes DJ-võimetes, võttis Kiko ta mõneks ajaks enda juurde elama, viskas välja, siis leppis temaga ära.
.....
Pärast seda võttis Vernon pikema jututa sisse kõik, mida pakuti. Ta oli kindel, et mitte ühegi toote jõud ei käi sellistest piinadest üle. Aga pool tundi hiljem oli ta liiga sodi, et valu tunda. Ta nägi asja justkui eemalt. Valuvaigistitest parem sai tema silmis olla ainult morfiinipump. Hambaarst, kellel on voli nii tõhus ravim välja kirjutada, tundus Vernonile igati usaldusväärne. See oli nii suur kergendus, et ta oma hammast enam ei tundnud, ta läks pikutama ja puhkas kolm päeva jutti, lastes antibiootikumidel mõjuda ja valuvaigistil teda aegluubis unenägudesse lohistada.
Samal ajal käis Vernoni ümber tema Pariisi-sõidu planeerimine. Talle meeldib, kui teda kantseldatakse. Asjad liiguvad, lööb ta siis kaasa või mitte. Ta ei pea haige olema, et mitte midagi teha. Kui vooluga kaasa minna, eeldab kommuunielu, et kogu aeg tehakse „midagi” – alati on vaja rehvi vahetada, kotte maha tõsta, juurvilju külma veega loputada, kuskil mingit tooli parandada. Vernon ütleb „ma lähen vaatan pleilistid üle” ja viskab voodisse pikali. Olukorra teeb imeliseks see, et kellelgi pole ütlemist. Vastupidi, juba ainuüksi mõte, et saaks Vernonile kuidagi kasulik olla, talle head teha, teda aidata, teeb kõigile rõõmu. Nii ta siis viskaski külili ja äratuseks öeldi talle jaam, kust välja sõita, rongiaeg, hambaarsti nimi ja koodid, millega saada sisse Kiko juurde, kes teda majutama pidi.
.....