Оглавление
Vladimir Wiedemann. Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias
Eessõna
ESlMENE OSA. Seitsmekümnendad
Eelmäng: Aasia idee
Magical Mystery Tour
Dušanbe – kaifide linn
„Narkomide kišlaki“ argipäev
Adžina-Tepe
Fani mäed
Hodži-Obi-Garm
Sündmused ja mõtisklused
Moskva–Dušanbe
Kabodijon
Öine remont
TElNE OSA. Kaheksakümnendad
Moskva sanitarid
Eeslid raamatukoormatega
Jagnobi teejoomine
„Sijoma kaksikud“
Lumeinimese jälgedel
Joogide kommuun Clara Zetkini tänaval
Komarovi hooaeg
Püha Kaljukitse radadel
Lühikesed lood
Teekond maakera sisemusse
Moskva zikr
Uued ajad, uued kavatsused
Džirgital–Pašimgar
Paik, kust algab kommunism
Tadžiki boheemlaskond
KOLMAS OSA. Üheksakümnendad
Viimane reis
JÄRELSÕNA
Sõnaseletusi
Отрывок из книги
Vaatamata Nõukogude Liidu püüdlikule poliitikale kontrollida ja juhtida (ning seega piirata) inimese elukaart ja meelepilti, oldi 1970. aastate Nõukogude Eestis siiski – küll läbi raudse eesriide kõverpildi – küllaltki hästi kursis samal ajal läänes toimuvaga. Kujutlusvõime jõudis kaugemale kui Nõukogude Liidu tsensuurihaardes infoväli.
1960ndate lõpus haaras Ameerika ja Lääne-Euroopa noori plahvatuslik sotsiaalne idealism, kulmineerudes legendaarse 1968. aasta Armastuse Suvega läänerannikul ja massiivse Woodstocki festivaliga idarannikul 1969. aastal. Hipiliikumisena tuntud globaalne pööre sillutas vikerkaarevärvilise tee kosmosesse, väljendudes psühhedeelse rokkmuusika laines, uut Veevalaja ajastut kuulutavas new age’i liikumises, aga ennekõike noortes endas, kes ei nõustunud jäikade sotsiaalsete iganditega ning otsustasid elada oma elu isemoodi. Areng rahvusvahelises meedias võimaldas selgesti visualiseerida koledusi Vietnamis, mis oma võika tõelisusega lõikas sügava lõhe turvalisse teadvusesse. Midagi raputas kogu esteetilist universumit, Swami Prabhupada ümber paisus Hare Krišna liikumine ja Steve Jobs sai happetripist inspiratsiooni.
.....
Õppehoone, kus loeng toimus, asus viie minuti tee kaugusel, samal Ajni tänaval. Astusime sisse, tõusime teisele korrusele ja võtsime auditooriumi viimases reas laudade taga kohad sisse.
Kaaslastele tutvustas Vares mind kui mingi komisjoni liiget, kes tahab näha, kuidas loeng käib. Viimaks tuli ka õppejõud. Saalis oli umbes nelikümmend inimest ja mind ta arvatavasti esialgu ei märganudki, või siis lihtsalt ei pööranud võõrale tähelepanu – paljugi mis. Loeng algas. Seda, millest õppejõud parajasti rääkis, ma enam ei mäleta, kuid äkki hakkas see mulle hirmsal kombel naeru peale ajama. (Kanepisuitsetamise levinumaid tagajärgi on reaalse põhjuseta ohjeldamatu naermine. – tlk) Esialgu püüdsin naeru tagasi hoida. Seda märgates sosistas Vares hoiatavalt:
.....
