Candide

Оглавление

Voltaire. Candide

I PEATÜKK

II PEATÜKK

III PEATÜKK

IV PEATÜKK

V PEATÜKK

VI PEATÜKK

VII PEATÜKK

VIII PEATÜKK

IX PEATÜKK

X PEATÜKK

XI PEATÜKK

XII PEATÜKK

XIII PEATÜKK

XIV PEATÜKK

XV PEATÜKK

XVI PEATÜKK

XVII PEATÜKK

XVIII PEATÜKK

XIX PEATÜKK

XX PEATÜKK

XXI PEATÜKK

XXII PEATÜKK

XXIII PEATÜKK

XXIV PEATÜKK

XXV PEATÜKK

XXVI PEATÜKK

XXVII PEATÜKK

XXVIII PEATÜKK

XXIX PEATÜKK

XXX PEATÜKK

Отрывок из книги

Kuidas Candide[1] kasvas üles ilusas lossis ja kuidas ta sealt minema kihutati

Vestfaalis[2] härra Thunder-ten-tronckhi parunilossis elas noormees, kellele loodus oli andnud kõige mahedamad elukombed. Ta nägu oli ta hinge peegel. Ta mõtteviis oli kaunis otsekohene ja ta loomus ülimalt lihtsameelne: vist sellepärast kutsutigi teda Candide’iks. Vanad majateenrid arvasid, et ta on parunihärra õe poeg; tema isaks pidasid nad üht naabruskonna tublit ja ausat härrasmeest, kellega abiellumisest see parunitar aga kuuldagi ei tahtnud, kuna mees suutis oma aadlipäritolust tõestada ainult seitsekümmend üks põlve ning ta sugupuu ülejäänud osa jäljed oli hävitanud ajahammas.

.....

Nad palusid teda vastu võtta mõned eküüd, ta võttis need vastu ja tahtis kirjutada veksli, kuid härrad ei soovinud seda. Istuti lauda:

“Kas te ei armasta mitte kõigest hingest ...?”

.....