Rob Roy

Оглавление

Walter Scott. Rob Roy

I OSA

I PEATÜKK

II PEATÜKK

III PEATÜKK

IV PEATÜKK

V PEATÜKK

VI PEATÜKK

VII PEATÜKK

VIII PEATÜKK

IX PEATÜKK

X PEATÜKK

XI PEATÜKK

XII PEATÜKK

XIII PEATÜKK

XIV PEATÜKK

XV PEATÜKK

XVI PEATÜKK

XVII PEATÜKK

II OSA

I PEATÜKK

II PEATÜKK

III PEATÜKK

IV PEATÜKK

V PEATÜKK

VI PEATÜKK

VII PEATÜKK

VIII PEATÜKK

IX PEATÜKK

X PEATÜKK

XI PEATÜKK

XII PEATÜKK

XIII PEATÜKK

XIV PEATÜKK

XV PEATÜKK

XVI PEATÜKK

XVII PEATÜKK

XVIII PEATÜKK

XIX PEATÜKK

XX PEATÜKK

XXI PEATÜKK

XXII PEATÜKK

Отрывок из книги

Sa palusid, mu kallis sõber, et ma osa sellest jõudeajast, millega saatus on õnnistanud mu eluõhtut, pühendaksin nende raskuste kirjapanekule, mis tabasid mind eluhommikul. Mälestus noist seiklustest – nagu Sa heaks arvad neid nimetada – on tõepoolest jätnud mu hinge keeruka segu vahelduvast rõõmust ja valust, kuid sellele liitub veel sügav tänutunne ja austus inimsaatuste juhtija vastu, kes viis mind noorpõlves läbi paljude ohtude ja vaevade, et rahu, millega ta on õnnistanud mu pika elu loojangut, tunduks mälestuste ja kontrastide tõttu seda meeldivam. Ma ei kahtle ka põrmugi Sinu sagedastes väidetes, et neile, kes armastavad kuulata vanamehe jutustusi endistest aegadest, leidub nii mõndagi huvitavat ja kütkestavat juhtumustes, mida ma läbi elasin rahva hulgas, kes on oma elukorralduse ja kommete poolest nii veidralt primitiivne.

Pea siiski meeles, et lugu, mida jutustab üks sõber ja kuulab teine, kaotab paberile panduna poole oma võlust ning et jutustus, mida jälgitakse huviga, kuulates selle häält, kes kõik ise läbi on elanud, ei tundu enam sugugi nii huvitav, kui seda loetakse kabineti vaikuses. Kuid Sinu suhteline noorus ja tugev tervis tõotavad Sulle pikemat iga, kui saab tõenäoliselt osaks Su sõbrale. Peida siis need lehed seniks kusagile oma kirjutuslaua salalaekasse, kuni meid lahutab sündmus, mis võib juhtuda iga hetk ja mis kindlasti peab juhtuma juba lähemate, kõige lähemate aastate jooksul. Kui meid lahutatakse selles maailmas – et võiksime kunagi kohtuda paremas, nagu ma loodan –, siis pead Sa arvatavasti oma lahkunud sõbra mälestust kallimaks, kui see väärt on; ja küllap leiad siis neis üksikasjades, mida ma nüüd otsustan paberile usaldada, ainet nukrateks, kuid meelepärasteks mõtisklusteks. Teised pärandavad oma südamesõpradele portreesid, mis kujutavad nende väliseid jooni, mina aga annan Sinu kätte tõetruu koopia oma mõtteist ja tundeist, oma voorustest ning nõrkustest, kindlas lootuses, et mu nooruse meeletused ja kangekaelne tormakus leiavad sedasama heatahtlikku mõistmist ning andestamist, mis Sinu poolt nii sageli on osaks saanud mu küpse ea eksimustele.

.....

Viimased sõnad lisasin ma mõninga õelusega, sest minu arvates oli Owen pisut liiga ruttu loobunud mind kaitsmast.

“Owen?” kordas isa. “Poiss on aru kaotanud, täiesti hulluks läinud. Lubage siiski, söör, teilt küsida: kui te minu nii külma rahuga Owenile üle annate, kuigi ma võin vist oodata ükskõik kellelt enam hoolimist kui oma pojalt, millised oleksid siis teie enda ülitargad plaanid?”

.....