Ühel õhtul kaovad jäljetult 15aastane Cass ja tema 17aastane õde Emma. Merekaldalt leitakse perekonnale kuuluv auto, kuid uurijad ei suuda välja selgitada, mis tüdrukutega juhtus. Ilma ühegi vettpidava tõendi või usaldusväärse selgituseta naaseb Cass kolm aastat hiljem koju… aga ilma õeta. Ta räägib röövimisest ja sellele järgnenud erakuelust salapärasel saarel, kus teda koos õega kinni hoiti. Kohtuekspertiisi psühholoogi Abby Winteri arvates ei klapi aga Cassi loos kõik omavahel kokku. Nartsissistliku isiksusehäire eksperdina kaevub ta tõe leidmiseks sügavale perekonna ajaloosse. Ta pöörab pilgu nii tüdrukute emale – piltilusale edevale naisele – kui ka kasuisale ja kasuvennale, kahele “põnevalt ohtlikule” mehele. Abby avastused paljastavad klantspildi taha peituva väärastunud perekonna. Kus on aga Emma? Kes kaitseb keda ja kes valetab? Kas nartsissistlik isiksusehäire on nakkav, päritav, õpitav, kas katkisest peremudelist on võimalik end lõpuks välja murda? See on haarav lugu, mis annab samas lugejale võimaluse end psühholoogia vallas harida.
Оглавление
Wendy Walker. Kui Emma kadus
Wendy Walker. Kui Emma kadus
1. Cassandra Tanner – esimene päev pärast minu tagasitulekut
2. Doktor Abigail Winter, FBI kohtumeditsiini psühholoog
3. Cass
4. Doktor Winter
5. Cass
6. Doktor Winter
7. Cass
8. Doktor Winter
9. Cass – teine päev pärast minu tagasitulekut
10. Doktor Winter
11. Cass – kolmas päev pärast minu tagasitulekut
12. Doktor Winter
13. Cass
14. Doktor Winter – neljas päev pärast Cass Tanneri tagasitulekut
15. Cass
16. Doktor Winter
17. Cass
18. Doktor Winter – viies päev pärast Cass Tanneri tagasitulekut
19. Cass
20. Doktor Winter
21. Cass – kuues päev pärast minu tagasitulekut
22. Doktor Winter – seitsmes päev pärast Cass Tanneri tagasitulekut
23. Doktor Winter
24. Cass
Tänusõnad
1
2
3
4
5
6
7
Отрывок из книги
Me usume seda, mida tahame uskuda. Me usume seda, mida meil on vaja uskuda. Võibolla pole tahtmisel ja vajadusel vahet. Ma ei tea seda. Aga ma tean seda, et tõde võib meid vältida, peita end varjatud paikades, meie eelarvamustes, meie näljases südames, mis igatseb vaikust. Ent tõde on alati olemas, kui avame silmad ja üritame seda näha. Kui me tõesti üritame näha.
Kui me õega kolm aastat tagasi kadusime, ei olnud peale pimeduse mitte midagi.
.....
Cass, me peame koos issiga elama. Kas sa ei saa aru? Ilma meieta on ta nii kurb. Emal on härra Martin. Isal oleme ainult meie. Saad aru? Me peame midagi tegema ja kohe! Või on lootusetult hilja!
Emma ei pidanud mulle seda ütlema. Ma sain kõigest ise ka aru. Ema peigmees härra Martin kolis meie isa majja otsekohe pärast seda, kui isa oli välja kolinud. Tema poeg Hunter läks internaatkooli, aga elas meie juures siis, kui oli vaheaegadel ja nädalalõppudel kodus käimas. Ja ta tegi seda palju. Härra Martini endine naine oli kolinud Californiasse juba ammu enne seda, kui meie nendega tuttavaks saime. Härra Martin oli „eelpensionil“, mis tähendas, et ta teenis kõvasti raha ja mängis väga palju golfi.
