Manööversõjapidamise käsiraamat
Описание книги
Ameerika Ühendriikide sõjalise mõtleja ja ajaloolase William S. Lindi „Manööversõjapidamise käsiraamat“ on üks olulisemaid 20. sajandil sõjapidamise arusaamu muutnud raamatuid. Olgugi, et manööversõja põhimõtted on leidnud kasutust alates sõjapidamise algusaegadest, koondas need printsiibid selgesse ja arusaadavasse vormi just Lind. Raamat, mis sai kaante vahele 1985. aastal, on tänaseks jõudnud ka paljude riikide relvajõudude ametlikesse lahingueeskirjadesse ja manööversõjapidamise põhimõtted on omaks võetud kui tänapäevase sõjapidamise alused.
Selles raamatus ei teooritiseerita üleliia, vaid tuuakse selgeid ja kergesti arusaadavaid näiteid manööversõjapidamise rakendamisest rühma, kompanii ja pataljoni tasandil. Eriti oluline on, et väljapakutud lahendeid on rikastatud ajalooliste näidetega, kus need samad põhimõtted on taganud edu lahingus.
See raamat on oluline ka seetõttu, kuna toob esile ja tõestab, et tark ja avatud mõtlemisega sõdur lahinguväljal on see, kes otsustab lahingute tulemuse, mitte kõrgem staap, parem relvastus või reeglite järgi kirjutatud plaan. Kõik sõltub inimesest ja üksusest, milles on sisemine harmoonia ning arusaamine seatud eesmärkidest. Viimaste eelduseks on tõeliste juhtide olemasolu, selliste, kes on oma valdkonnas pädevad, hoolivad inimestest, arendavad neid ise leidma lahendusi ja haarama initsiatiivi.
Originaalraamatule on lisatud kolonel Michael D. Wyly essee manööversõjapidamise õpetamisest läbi tema enda kogemuste. Viimane sobitub suurepäraselt raamatu teemaga ja annab arusaamise headest manööversõjapidamise õpetamise meetoditest.
Mis peamine, käesolevas raamatus kirjeldatud põhimõtted ja mõtteviis on suures osas edukalt rakendatavad ka muudes ametites, kus on tegemist inimeste juhtimisega või motiveerimisega, olgu selleks mis tahes asutus või ettevõte. Öeldakse, et nii elu kui ka äri on võitlus, kus vastaseks on iga probleem, mis vajab lahendamist. Oma konkurenti võidab tavaliselt see, kes suudab probleemi lahendada kiiremini ja soodsamalt. Just selliste mõttekäikude ja lahenduste tarvis on käesolev raamat ka kindlasti hea iga valdkonna juhile, sest inimeste motiveerimise alused tulemuslikemate saavutuste tarvis on valdavalt universaalsed.
Kapten Eero Aija ja reservkapten Rene Toomse
Оглавление
William S. Lind. Manööversõjapidamise käsiraamat
William S. Lind. Manööversõjapidamise käsiraamat
Kaassõna ja autorite tutvustused
Autoritest
Tänusõnad
Eessõna
Sissejuhatus
1 Manööversõjapidamise teooria
2 Taktika ja operatsioonid
3 Tegevusviisid ja struktuur17
Laskurjagu
Jalaväepataljon ja kõrgemad üksused
Tuletoetus
Tankid ja mehhaniseeritud jalavägi
Pioneerid
Lahinguteenindus
Kokkuvõte
4 Amfiiboperatsioonid21
5 Haridus ja väljaõpe
Kokkuvõte
Kirjanduse ülevaade
Lisa. Taktika alused
Eessõna
Sissejuhatus
I loeng: tugevused ja nõrkused maastikul
Probleemülesanne nr 1: tugevused ja nõrkused
II loeng: ülesandekeskne taktika
Probleemülesanne nr 2: ülesandekeskne taktika
Probleemülesande nr 2 lahendus
III loeng: põhipingutus
Probleemülesanne nr 3: põhipingutus
Probleemülesande nr 3 lahendus
IV loeng: ründeobjekti kontseptsioon
V loeng: reservi kontseptsioon
Manööversõjapidamise õpetamine
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
32
33
34
35
36
37
38
39
40
41
42
Отрывок из книги
Rene Toomse
«Kunsti ei saa tabelitesse panna!» ütles William Lind, «ükski kunstnik ei ole maalinud teost, järgides vaid formaalseid reegleid.» Seepeale astus ta ruumist välja ja jättis meid nõutuna oma operatsiooni raskuskeskme määramise tabelit põrnitsema. See oli minu esimene lähem kokkupuude Billiga (lühend Williamist). Aasta oli 2009 ning see manitsemine leidis aset Tartus Balti Kaitsekolledžis brigaadi staabiohvitseride kursusel. Mõned päevad hiljem, Saaremaal, operatsiooni Albion õppereisil, sain ma Billiga arutleda sõjapidamise kui filosoofia üle terve õhtu mõnusas Veski kohvikus. Tema vaated nii sõjapidamisele, maailmale kui ka «poliitilisele korrektsusele» oma sõnumi edastamisel kujundasid kindlasti minu edasisi sihte ja meetodeid.
.....
Alles hiljuti pakkus keegi sellele küsimusele veenva vastuse. Selleks oli USA õhuväe erukolonel ja hävituslendur John Boyd. Kolonel Boyd alustas manööversõjapidamise teooria väljatöötamist mitte maaväelahingutest, vaid uurimusega õhulahingutest, mida matkiti Nellise õhuväebaasis 1974. a ja mis viis ta Korea sõjas toimunud õhulahingute uurimiseni. Liitlased saavutasid langenute suhte 10:1 Põhja-Korea ja Hiina õhujõudude üle. Kolonel Boyd alustas oma uurimust küsimusega: «Kuidas ja miks meil nii hästi läks?»
Ta märkis, et mitmete traditsiooniliste lennukiomaduste järgi oli kommunistide põhiline hävituslennuk MiG-15 ameeriklaste hävituslennukist F-86 parem. Sel oli parem tõusukiirus ja kiirendus ning see säilitas ka väiksema pöörderaadiuse. Aga kahes vähem silmnähtavas omaduses ületas F-68 kommunistide MiGi. Esiteks tagas F-86 mullikujuline kabiinikuppel piloodile hea vaate, kuid MiGi kabiini lame kate raskendas piloodi nähtavust. Teiseks, kui F-86-l olid tõhusad hüdraulilised juhtimisseadmed, siis MiGil olid need mehaanilised. See tegi F-86-st võrreldes MiG-iga erksama, kuid eelkõige kestvama lennuki.
.....
Добавить отзыв
Отзывы и комментарии читателей
Нет рецензий.
Будьте первым, кто напишет рецензию на книгу Manööversõjapidamise käsiraamat
Подняться наверх