Отрывок из книги
1790. aasta augustis ratsutasid kolm meest mööda muularada, jätsid Grambleri kaevanduse selja taha ning pöörasid küla lõpus olevate majalobudike poole. Oli õhtu, päike oli just silmapiiri taha veerenud ning kergest läänetuulest pillutatud pilved hakkasid loojangu järelkumas hõõguma. Isegi kaevanduse korstnad, millest polnud juba peaaegu kaks aastat suitsu tõusnud, omandasid selles õhtuvalguses maheda küpse värvuse. Pikema korstna avasse olid tuvid endale pesa teinud ja meeste möödudes häiris üleüldist vaikust nende tiibade plagin. Pool tosinat last mängis kahe sara vahele riputatud omatehtud kiigega ning majade ukse eest saatis paar naist, käed puusas, mööduvaid ratsamehi pilguga.
Ratsanikud olid tagasihoidlikult riides auväärsed inimesed; üleni mustas nagu ametnikud, jätsid nad sadulas istudes tähtsa mulje – harva nähti viimasel ajal sääraseid selles pooleldi lagunenud ja suuresti mahajäetud külas, mis oli sündinud ja elanud ainuüksi selleks, et teenida kaevandust, ning andus nüüd, kui see oli surnud, ka ise pikkamööda hävingule. Tundus, et mehed ratsutavad siit lihtsalt läbi – nagu olnukski loomulik –, aga küla lõpus noogutas üks pead ning seni nähtutest kõige armetuma hüti juures tõmbasid nad ratsmed pingule. See oli ühekorruseline saviosmik, millel korstna aset täitis raudtoru, katusel olid aukude katteks lipp lipi ja lapp lapi peal kotiriide- ja triivpuutükid ning ukse ees istus kummuli pööratud kastil rangisjalgne mees, kes vestis mingit pulka. Istuja oli kasvult alla keskmise ja tüüakas, kuid juba aastates. Ta kandis ratsasaapaid, mille tald oli nööriga kinni seotud, kollaseid seanahast pükse, räpast halli flanellsärki, mille üks varrukas oli küünarnukist saadik ära rebitud, ning jäika musta nahkvesti, mille taskud pungitasid igasugusest väärtusetust kilast-kolast. Mees oli peaaegu hääletult vilistanud, aga kui ratsanikud hobuse seljast maha ronisid, kohendas ta torruaetud huuled õigesse asendisse ja põrnitses võõraid kulmupuhmaste alt umbusklikult oma verdunud silmadega. Nuga puutüki kohal peatunud, uuris ta tundmatuid.
.....
„Emand Poldark.”
„Emand Poldark. Ee ... jah, proua.” Kas ta kujutas üksnes ette, et mehe silmis oli vilksatanud ootamatu uudishimu.
.....
