Отрывок из книги
Ema suri teisipäeval, 17. novembril. Kuulsin seda naabrinaiselt – mis oli eriti irooniline, sest ei mina ega ema pole temaga kunagi lähedane olnud, ta oli riiakas, eluga rahulolematu naisterahvas tõreda, justkui kivist välja raiutud näoga; nende viieteistkümne aasta jooksul, mis me temaga ühes trepikojas elasime, oli aegu, kus ma talle isegi tere ei öelnud ja vajutasin mõnuga liftinuppu enne, kui ta hingeldades ja vaevaliselt jalga jala ette seades oma ukse juurest liftini jõudis – uksed sulgusid just sel hetkel, kui ta kohale jõudis, tema näole tuli nii naljakas ilme: monumentaalne nördimus. Neil aastatel (olin siis neliteist või viisteist) helistas ta tihti samasuguse näoga meie uksekella ja esitas lävelt – ema ei kutsunud teda kunagi sisse – oma pretensioone: sulavesi, mis saabastelt koridori tilkus, võõras, kes helistas pärast kella kümmet õhtul eksikombel tema uksekella, „mis tal jälle vaja on, ema”, küsisin valjusti, kui ema hääletoon muutus juba päris abituks: kogu oma elu jooksul ei õppinudki ta ennast kaitsma ja tühiseimgi lahkheli poesabas, millest teistel osalistel vaid silmad särama ja palged õhetama lõid, tekitas temale peavalu, südamekloppimist ja pisaraid. Kui sain kaheksateist täis, tuli naabrinaise iganädalastele sekkumistele ootamatult lõpp – ehk ta aimas, et olen valmis ema ukseesisel välja vahetama, ja lõpetas oma nördinud haarangud; mõne aja möödudes hakkasin teda taas teretama, tundes iga kord mingit ähmast võidukat pühalikkust, aga siis varsti kolisin kodust välja (võimalik, et pärast minu lahkumist sõda jätkus, aga ema ei rääkinud sellest kunagi) ja kujutluspilt tigedast, vaenulikust naisest, kellele tema nimi – Ljubov – armastusväärsuse puudumise tõttu täiesti ebasobiv oli, kuivas kokku ja muutus vaid üheks tähtsusetuks lapsepõlvemälestuseks.
Viimase kümne aasta jooksul ei ole ma vist kordagi tema häält kuulnud, kuid millegipärast tundsin ta otsemaid ära, pruukis tal vaid ütelda „Anjuta”; ta lausus mu nime, jäi siis vait ja ma sain kohe aru, et ema ei ole enam – ta ainult hingas telefonitorusse, katkendlikult ja häälekalt, ning ootas kannatlikult, kuni ma põrandale istusin, kuni püüdsin sisse hingata, kuni nutsin – ma surusin toru vastu kõrva ja nutsin, kuigi ei olnud veel sõnagi kuulnud peale oma nime; ma tahtsin nutta võimalikult kaua, et ükski sõna enam kuuldavale ei saaks tulla, ja tige Ljubovi-nimeline naine, kes oli minu mälus muutunud ähmaseks lapsepõlvepildikeseks – sulguvad liftiuksed, monumentaalne nördimus –, lasi mul nutta kümme minutit või kakskümmend ja hakkas alles pärast seda rääkima. Ta ütles siis – mina istusin samal ajal põrandal –, et ema ei piinelnud üldse, „televiisoris on muidugi palju igasuguseid jubedusi näidatud, aga ära sa midagi sellist mõtle, see kõik polnud hoopiski nii hirmus, ei mingeid krampe ega lämbumist, viimastel päevadel ei pannud me uksi kinni, Annake, paljugi mis, saad ise aru, hakkab halb – ukseni astuda ei jõua, vaatasin tema juurde sisse, tõin natuke puljongit, aga tema lamas voodis ja ta nägu oli väga rahulik, nagu oleks ta magades lihtsalt lõpetanud hingamise”.
.....
Serjoža proovis püsti tõusta; takerdusin käe otsa, milles ta hoidis ahjuroopi, ja sosistasin:
„Oota, ära tõuse, pole vaja.” Ja siis kostis klaasi tagant hääl:
.....
