Отрывок из книги
Väike tüdruk tundis, kuidas külmatunne sääri mööda ülespoole hiilis ja selja sisse puges. Ta püüdis end esiistmel kõrgemale küünitada, et paremini välja näha. Süvenenult silmitses ta ümbritsevat lumehangedest kaetud maastikku, kuid ei märganud ühtegi karilooma. Loomade jaoks on väljas liiga külm, mõtles ta ja soovis, et pääseks sellest autost ometi kord välja, tuppa tagasi. Ent öelda ei julgenud ta midagi. Tüdruk poetas vargsi pisara, samal ajal kui tema kõrval istuv mees auto käivitamisega vaeva nägi. Tüdruk surus huuled kokku ja pööras näo kõrvale, et mees seda ei näeks. Ta saaks kurjaks. Tüdruk vaatas maja poole, mille kõrval auto seisis, ning lootis silmata teist tüdrukut, kuid ainus nähtav elusolend oli koer Snúdur, kes magas välisukse ees trepil. Nüüd tõstis Snúdur kiirelt koonu ja vaatas tüdrukule pingsalt otsa. Tüdruk naeratas koerale kurvalt, kuid juba langetaski loom pea ja sulges silmad.
Auto jõnksatas käima ja mees sirutas end istmel. „Lõpuks ometi,” ütles ta madala karuse häälega ja masin võttis kohalt. Mees vaatas hetkeks tüdruku poole, kes oli end nüüd jälle otse pööranud. „Lähme teeme ühe väikese sõidu.” Tüdruk rappus istmel, kui nad ebatasast, augulist sissesõiduteed mööda edasi liikusid. „Katsu millestki kinni hoida,” ütles mees, ilma et oleks tüdruku poole pilku heitnud.
.....
„Ma teadsin, et sa oled skeptiline,” torises Jónas. „Aga sellegipoolest on see tõsi ning pealegi on see asi siinkandis hästi teada. Müüja teadis selle kohta kõike, aga ei ütelnud tehingu ajal midagi. Ma loen seda pettuseks, eriti seetõttu, et talle oli teada, millised on minu kavatsused hoonete ja maaga. Siia tulevad väga tundlikud inimesed, ma pean siin silmas nii kliente kui ka töötajaid. Nad tunnevad ennast halvasti.”
Thóra katkestas teda. „Kuidas need kummitused endast märku annavad?”
.....
