Отрывок из книги
Lapsena armastasin ma alati muinasjutte – tegelikult ei väsinud ma kunagi neid üha uuesti ja uuesti lugemast. Ise lapsi saades avanes mul võimalus uuesti neid imelugusid läbi elada – tõdeda, et tõelise armastuse tee ei ole kunagi sile ning et õnnelikud lõpud on võimalikud. Üks lugu, mis mulle alati südamesse läks, nii lapse kui ka täiskasvanuna, oli „Kaunitar ja koletis”. Ma arvan, et asi on kogu selles armastus-võidab-kõik teemas, mis mulle mõju avaldab – vankumatu usk sellesse, et tõeline armastus suudab murda ka kõige õelamad loitsud ja päästa kõige kalgimadki südamed. Igatahes piisab sellest, kui öelda, et olen alati natuke romantik olnud ning kui hakkasin mõtlema raamatu „Põgenenud pruudi kannul” kirjutamisele, oli lihtne ära kasutada „Kaunitari ja koletise” teemat. Minu käänuline meel lihtsalt ei suutnud loole üht põgenevat, mälu kaotanud pruuti lisamata jätta.
Kui alustan armastusromaani kirjutamist, mõtlen alati väga hoolikalt loo toimumiskohale ning pean tunnistama, et Uus-Meremaa ilu on minu valikuid mõjutanud. See osa North Islandist, mida ma alati armastanud olen, on Taupo piirkond. Taupo järv on riigi suurim ning loodus selle ümber lihtsalt oivaline ilu ja mitmekesisuse poolest. Turistid tulevad kaugelt, et nautida selle maakoha suurepärasust – eriti need, kellele meeldivad vabaõhutegevused. Minu „koletis” vajas oma lossi ja valdusi ning missugune piirkond võiks selleks veel paremini sobida kui Taupo järve konarlik ja mägine kagukallas, mis on parim koht jahipidamiseks, kalastamiseks ja jalgsimatkadeks. Nii lõingi Luci Tautara mõisa eksklusiivsete seikluspuhkuste korraldaja impeeriumiks.
.....
„Samal päeval, kui me kohtusime? Aga kuidas...?” Belinda vaatas mehele imestunult otsa.
Luc ei pööranud temalt pilku. „Ma teadsin juba samal päeval, et sinust saab minu naine.”
.....
