Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani
Описание книги
Raamatu autor on meditsiiniteaduste doktor. Üle 25 aasta töötas ta Tallinnas anestesioloog-reanimatoloogina. 1990. aastal siirdus ta homöopaatilise ravi juurde, töötades Reindhardt Volli meetodile tuginedes välja originaalse diagnostika- ja ravimeetodi. 1999. aastal asutas ta koos mõttekaaslastega Tallinnas KoLeGa kliiniku, kus kasutatakse tšakradiagnostikat ja ravitakse homöopaatia põhimõtete alusel seniajani. Raamatus antakse põhjalik ülevaade inimorganismi toimimisest ja seda mõjutavatest teguritest; meid ümbritseva keskkonna, meie mõtete, samuti sündides kaasa võetud energiate mõjust organismile. Autor räägib oma rikka kogemustepagasi põhjal, kuidas homöopaatia abil vabaneda allergiast, depressioonist, mitmetest kroonilistest haigustest, vaktsineerimise tagajärjel tekkinud tüsistustest, seada korda suhted ümbritsevaga ja tulla toime kriisiolukordadega. Juttu on bioväljast, energeetilistest kehadest, tšakratest, karmast, stressist, erinevate haiguste tagamaadest ja paljust muust. Autor tegi pikka aega koostööd doktor Luule Viilmaga, kellega kahasse välja töötatud preparaatide tutvustus ja nende mõju kirjeldused on raamatu oluline osa.
Оглавление
Zoja Gabovitš. Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani
Sissejuhatus
Eessõna asemel
Pika teekonna etapid
Verejooksud
HEPARIIN
Hemosorptsioon
Enterosorbent
Maavärinad
Kirjanduslik-ajalooline ülevaade
Volli meetod
Radium bromatum
Glonoinum
Esimene ettekanne. Allergia
Patendid
BRÜSSEL
„Kõige tähtsam on kliima sinu maja katuse all…”
Bioväli
FÜÜSILINE KEHA
EETERKEHA
ASTRAALKEHA
MENTAALKEHA
KAUSAALKEHA
BUDDHI KEHA
ATMANI KEHA
Tšakrad
MULADHARA
SVADHISTHANA
MANIPURA
ANAHATA
VIŠUDHA
ADŽNA
SAHASRARA
Karma
Peganum harmala
Esimene artikkel
Tšakradiagnostika
Transfeer
Mõttevormid
Unenäod
Allergia ja „antiallergeenid”
Luule Viilma
Stresside keel
Keha keel
Kuidas töötada stressidega
Paaristestimise meetod
Võitlev diletantism ehk veel kord käsust „Ära tee kahju!”
Shankarani kontseptsioon
Kasutatud kirjandus
Отрывок из книги
Minu tudengipäevad sattusid meditsiini hoogsa arengu ajajärgule. Eriti puudutas see uusi distsipliine, teiste hulgas ka reanimatoloogiat ja intensiivravi. Ilmusid uued ravimid, nüüdisaegsed aparaadid ja ravimeetodid. Nagu iga ajaga kaasas käiva oma eriala entusiasti, oli ka meie, arstiteaduse tudengite jaoks kõige olulisem olla kursis uue infoga. Mitte maha jääda, mõista ja omandada uut, püüda oma teadmisi kasutada. Mitte mööda lasta just seda, mõnikord ainsat võimalust – ja vähemalt püüda haiget päästa.
Sel ajal ei saanud meil isegi tekkida mässumeelset mõtet, et võib olla ka mingi teistmoodi meditsiin peale akadeemilise. Muidugi olime üht-teist kuulnud Hiina akupunktuurist ja Siberi šamaanidest – just sellises koosluses serveerisid meile informatsiooni Tartu ülikooli professorid. Nimetati isegi niisuguseid mõisteid nagu fütoteraapia ja homöopaatia, kuid kõike seda peeti TÕELISE arsti tähelepanu mitteväärivaks.
.....
„Ma teen ettepaneku tõmmata protokollist maha kogu see hullumeelne jama, millega tuli välja niinimetatud teaduslik juhendaja. Kui see on hädavajalik, võite lisada minu arvamuse. Kirjutage: „Töö on tähelepanuväärne, hiilgavalt vormistatud ja suurepäraselt illustreeritud. Suure praktilise tähtsusega.” Kõik! Kas hääletame?”
Kõik naeratasid ja hääletasid nagu üks mees poolt. Akadeemik kutsus mind enda juurde ja ütles: „Anna meile andeks, et nii inetult välja kukkus. Aga mul on väga hea meel, et me selle segaduse kiiresti lahendasime…”
.....