Kõik poisid ei saa suureks on kaasakiskuv raamat 10-14 aastastest poistest, kelle suvevaheaega mahub niihästi põnevaid seiklusi kui ka ootamatuid sündmusi. Raamatu esimeses osas ehitavad kaks sõpra Jan ja Villu parve ning vallutavad väikese saare. See hakkab aga silma ülejäänud külapoistele, kellele see, nagu arvata võibki, kohe mitte sugugi ei meeldi… Teises osas võetakse Jan ja Villu poistekamba täieõiguslikeks liikmeteks. Naaberkülas on loomulikult oma kamp ja iga – aastane tava nõuab oma – välja kuulutatakse sõda! Need on tõestisündinud lood 1980. aastate alguse Lõuna – Eestist ja suurem osa tegelasi on pärit autori lapsepõlvest.
v1.0 – создание FB2 – Arien
***
Jan oleks hea meelega olnud kuskil mujal, ilma tumerohelise pintsaku ja kõri kägistava peenikese, pisikeste ruutudega lipsujupita – ta polnud kunagi varem lipsu kandnud. Kõik Jani ümber kannatasid. Osalt kõrvetava kuumuse, peamiselt aga kokkusaamise põhjuse tõttu.
Kokkutulnute seas askeldas turske, pisut punetava näo, enesekindla käitumise ning hästi selga istuva ülikonnaga mees. Ta astus punaseks nutetud silmadega naise juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Süsimusta peaga, üksikute esimeste hallide juuksekarvadega naise pilk eksles üle mornide nägude ja peatus Janil.
Jan tundis naist hästi. Ta nägi teda igal hommikul, kui kooli läks. Jan pidas teda parimaks emaks, kes ühel lapsel olla sai. Tema nimi oli Maria ja ta oli Jani pinginaabri Villu ema. „Näe, pane tasku,” ütles Maria talle alatihti ja surus kommi pihku. Harva oli see tavaline komm, ikka võõramaine, mida naljalt iga päev ei saanud. Kogu nende korter lõhnas sama magusalt kui maitsesid need kommid.
Jan saabus Villu maja ette, võttis seina ääres teiste inimeste vahel koha sisse ja jäi ootama. Räpakalt laotud punastest tellistest krobeline majasein oli just kui äsja küpsetaja vahelt tulnud kuum vahvel. Päike surus oma teravad kiired otse Jani lagipähe ja tedretähnilistele põssid pluusikaeluses.
Maria vaatas Janile otsa, naeratas ning juhatas tundmatu mehe tema poole. Võõras otsis rahva seast õiget nägu ja noogutas.
Mees kiirustas majja. Hetke pärast oli ta kandilise tahvliga tagasi ja astus otse poisi suunas.
„Tere, sa oled vist Jan?” küsis ta toonil, mis teadis vastust. Mehel olid head silmad, mida ääristasid väiksed peenikesed kortsud. Need tegid tema ilme pisut kavalaks. Jani pinginaabril Villul kortse polnud, kuid muidu meenutas mehe nägu just Villut.
„Jah,” sosistas Jan. Talle tundus, et on meest varemgi näinud.
„Mina olen Karl. Mõtlesin, et sina sobiksid kõige paremini plaati kandma,” lausus mees ja kergitas käes olevat tahvlit Jani poole. Jan haaras sellest kahe käega kinni, kivitahvel osutus ootamatult raskeks.
Karl juhatas Jani end kolonni sättivate inimeste ette. „Kui muusika hakkab mängima, hakka vaikselt liikuma,” lausus ta poisile poolsosinal.
Jan jäi ootama. Talle meenus, kes see võõras mees oli. See oli Villu onu, kes töötas kaubalaeval. Onu Karl oli suu rema osa ajast välismaal ja tagasi tulles tõi alati Villule ja tema vanemale vennale maiustusi. Sealt olidki pärit Villu ema antud kommid.
Jan seisis ja tema koormale oli lisandunud kivist tahvel. Ta langetas pilgu ja luges ühelt poolt siledaks lihvitud hallilt kiviplaadilt graatsiliste tähtedega graveeritud kirja „Armas Villu Juhanson”, ja selle all „14. märts 1972 – 7. september 1982”.
Jan tõstis pilgu liivaselt asfaldilt ja vaatas enda ees seisvat veokit. Kroogitud tumepunase riidega kirst autokastis tekitas temas hirmu, kuid veelgi enam segadust. Ta mõistis küll, mis oli mõne päeva eest juhtunud, kuid tundis surma lähedust esimest korda ja see oli midagi kirjeldamatut – hiilivat ja hirmutavat.
Kõik jäi liiga vaikseks. Oli 1982. aasta september. Koolivaheaeg oli olnud nii põnev, ja äkki…
Jan võpatas – matuseorkestri puhkpillid alustasid oma jorinat ja auto tema ees võttis paigalt. Jan hakkas pinginaaber Villu järel minema. Villu istekoht koolis Jani kõrval oli olnud juba mitu päeva tühi.
ESIMENE OSA KUIDAS SARVEDETA SAATANAD PÕRGU VAALA KAITSESID
KALAPÜÜGIL SÜNNIB VAPUSTAV PLAAN
„Aga sa pista uss korraks suhu ja siis vaata, kuidas näkkab!” jagas Villu oma teadmisi kalapüügist.
„Loll oled või?!” hüüdis Jan, ise sõbra soovituse üle naerdes, kuid nõuande paikapidavuses ka mõnevõrra kaheldes. „Sa vist käid isaga liiga palju kalal, et sellist juttu ajad. Purjus mehed teevad nii,” lisas ta targalt, sest teadis, et mehed tulid alati kalalt, viinahais küljes.
„Isa teeb alati nii ja kogu aeg saab kala,” ei jätnud Villu jonni.
„Minu pärast tehku, aga mina ei kavatse seda limast vihmaussi suhu panna. Küll siin näkkab niisama ka,” lausus Jan. „Miks sa ise ussi suhu ei pane?”
„Miks-miks! Näed ju, et ma püüan saiaga. Ma tahtsin näha, kas sa julged seda teha,” ütles Villu ja hakkas ise ka naerma.
„Ja nüüd olen siis sinu arust argpüks või?”
„Nojah, natuke ikka.”
„Püüa kala, ära aja lolli juttu,” lõpetas Jan vaidluse.
Keset järve, mille kaldal poisid istusid, ilutses väike saareke. See polnud tavaline järv. Esiteks oli ta kolmnurkne – tavalised järved polnud niisugused. Ja teiseks oli selles järves tohutult kalu. Nii palju, et isegi oskamatud kalamehed lahkusid sealt pärast mõnetunnist kaldal kükitamist ämbritäie ahvenate, kokrede ja särgedega. Selle järve ääres kala püüdmine oli lausa igav, sest õnne ja oskusi ei läinud üldse tarvis. Vaja oli ainult õngeritva ja ussikesi või saia, mida konksu otsa panna.
Seda teadsid nii Jan kui ka Villu, kes õngitsemiseks alles ettevalmistusi tegid. Vihmaussi suhu panemine – isegi kui see oli vanade kalameeste komme – olnuks sellest järvest püüdes kas rumal või… No igatahes poleks sellest mingit kasu olnud, sest kala oleks näkanud nii või teisiti.
„Oh sa poiss, mul juba rabab!” hõiskas Jan ja sikutas ritva ülespoole. Ta tõmbas seda järsult üle pea, nii et nööri otsas olev kork ja konks maandusid suures kaares poiste selja taha pika heina sisse. Konks oli aga tühi.
„Ära tõmble niimoodi,” ütles Villu. „Lase kalal rahulikult näksida ja kui kork vee alla vajub, siis tõmba välja.”
„Aga kork ju liikus, järelikult kala oli otsas,” kaitses Jan oma teguviisi.
„Muidugi liikus, kala ju hakkas ussi sööma, aga ta polnud veel konksu otsa jäänud,” ütles Villu.
„Kust sa tead, mis ta seal vee all teeb?”
„Ega teagi, aga isa on rääkinud, et nii käib,” lausus sõber.
Villu isa oli osav kalamees, kes võttis poja tihti järve äärde kaasa. Lõuna-Eestis, kus poisid elasid, oli palju väikseid veekogusid. Mõne ääres sai ainult kaldalt püüda, kuid mõnele võis ka paadiga minna, mis oli eriti lahe. Vähemalt Villu jaoks. Nii teadiski Villu, kuidas kalamehed käituvad ning mida teevad, et midagi ka konksu otsa jääks. Ussikese suhu panemine oli siiski kalamehenali, mida oskamatute õngitsejate arvel tehti.
Villu niisutas väikest saiatükki suus ja veeretas siis näppude vahel, kuni tekkis kuulike. Õrnalt sättis ta selle konksu otsa ja viskas ka enda õnge vette.
„Tead, me peaks sinna saarele onni tegema,” ütles Jan unistavalt ohates. Sõbrad vaatasid poolesaja meetri kaugusel olevat madalat küngast, mis meenutas veest välja ulatuvat vaalaselga.
See oli tõesti vaala moodi. Mitte niisama vaala, vaid vett välja purskava vaala moodi. Vaaladel on turjal õhuauk, kust nad pinnale tõustes õhku hingavad. Enne sissehingamist puhuvad aga vett välja, nii et see purskkaevujoana õhku tõuseb. Sellel saarel oli kujuteldavaks veejoaks umbes meetri kõrgune üksik kuusepuu. Miks just üks ja kuidas see sinna kasvama oli sattunud, seda poisid ei teadnud.
„Ega su isal äkki kummipaati ole?” jätkas Jan.
„Ikka on, aga mulle ta seda ei anna. Ta käib sellega kalal.”
„Kuidas me sinna siis saame?”
Villu ei saanud probleemist aru. „No aga ujume, see pole üldse pikk maa.”
„Kuule, mina ei kavatse sellesse vette minna!” teatas Jan veendunult. „Kas sa pole siis kuulnud, et see pole ujumiseks kõige puhtam?”
„Paljugi mida räägitakse, aga isa ütleb alati, et kui kalad elavad, siis on kõik korras, sest kala elab ainult puhtas vees,” targutas Villu jälle isalt kuuldud teadmisi.
„Nojah, see võib nii olla küll,” tunnistas Jan, kuigi pisut pettunult. Ta oli veendunud, et see vesi pole puhas, sest nii oli ta kuulnud öeldavat. Järve kõrval oli veel üks väike veekogu, mille vesi oli kindlasti väga must. Seda oli nii ninaga tunda kui ka silmaga näha. Seal ei käinud keegi kunagi kalal ja ega seal ilmselt kalu olnudki.
Jani arvates polnud ka saarega järv puhas. Ta pani ridva kõrvale ja küünitas end vee kohale. Villu vaatas imestunult, kuidas sõber vee kohal seisis ja suud maigutas.
„Mis teed nüüd?”
„Ootva, ma eiv svaa…” sisistas Jan imelikult. Ta maigutas veel natuke ja sülitas siis suhu kogunenud sülje vette.
„Vaata!” näitas ta Villule sõrmega veepinnale laotunud sülge.
„Mida? Sinu tatti või?”
„Minu tatti jah. Kui tatt läheb vees laiali ja kaob ära, siis on vesi puhas, aga kui jääb ujuma, siis on must,” teatas Jan.
„Kust sa seda võtad?” uuris Villu ja jälgis Jani süljelärakat.
„Nii millegipärast on. Proovi ise mõnikord mõnes sopases lombis, siis näed, et seal tatt laiali ei lähe.”
Villu vaatas endiselt vette. Jan uuris samuti oma vaevaga kogutud sülge, mis ikka veepinnal hulpis.
„Näed, tatt ei lähe laiali, järelikult on vesi must ,” võttis Jan oma katse tulemuse kokku. „Järelikult ei maksa siin ujuda.”
„Mina ei tea sellest tativärgist midagi, aga kalad ju elavad siin ja ei sure,” ütles Villu, lootes oma isalt kuuldud tõe pealejäämist.
„No sina võid siis ujuda, aga mina seda ei tee,” pani Jan vaidlusele punkti.
„Kah mul asi, kui vaja, ujun lõdvalt,” teatas Villu ja kohendas õngeritva.
Poisid istusid mõnda aega vaikides.
„Hopp!” hüüdis Villu, tegi väikse nõksatuse ning tõmbas õnge sujuva liigutusega kõrgemale. Tema õngekonksu otsas siples päikese käes sillerdav väike koger.
„Nägid!” ütles poiss uhkelt. Jan ei vastanud, vaid jälgis oma õngekorki. See liikus pidevalt, kuid vee alla ei vajunud. Ja siis ei liikunud enam üldse.
„Sul on sööt otsast ära söödud,” lausus Villu.
Jan tõmbas õnge välja. Tõesti, konksu otsas polnud enam midagi. Ta võttis vanast kilukarbist järgmise vihmaussi – usse kaevasid nad sealtsamast järvekaldalt puude varjust – ja sättis selle konksu otsa. See oli vastik tegevus ja ei meeldinud Janile üldse. Ussil võis ju valus olla, arvas ta.
Villu oli selle aja peale juba õnge uuesti vette saanud ning ka teise kala välja tõmmanud. Naeratus tema näol läks järjest laiemaks.
Janile ei andnud saarele onni ehitamise mõte rahu. Ta viskas õnge vette ja jäi mõneks minutiks mõttesse.
„Noh, mis sa passid, tõmba!” ehmatas teda juba mõne hetke pärast Villu hõige.
Jan märkas, et tema õnge kork oli veepinnalt kadunud. Ta tegi äkilise liigutuse ja tundis, kuidas käte vahel oli midagi raskemat kui ainult õng. Hetke pärast kerkis vee kohale priske ahven, kes ei kavatsenudki oma kodust võitluseta lahkuda. Jõuliselt sipeldes sai temast lendkala, sest Jan ei suutnud õnge kuidagi nii sättida, et kala kaldale saada. Nii pöörleski ahven vee kohal, nagu sõidaks karusselliga.
„Tõsta ridvaots kõrgemale, siis tuleb kala sinu poole,” õpetas Villu sõpra, kes kohe ka tema sõna kuulas.
Lataki!
„Ptüi! Öäk!” tegi Jan. Ootamatust kalameheõnnest ähmi täis, ei suutnud ta vasaku käega õngenöörist kinni haarata ning rasvane ahven sööstis täie hooga talle vastu nägu.
„Sa oled ikka ka lahe kalamees!” parastas Villu naerdes. „Kõigepealt magad näkkamise maha ja siis saad veel kala käest peksa.
„Mis ma teha sain, kui ta nii hullult siples,” õigustas Jan oma kohmakust ja pühkis näo särgikäisega limast puhtaks.
Kala siples rohus, kus ta ei tundnud ennast üldse nagu kala vees.
„Päris äge purakas! Palju suurem kui minu kaks tükki,” tunnustas Villu.
Jan oli natuke kohmetu.
„Pole viga jah, ju suurematele kaladele meeldivad ussid. Sa peaks ka proovima ussiga püüda,” pakkus ta Villule.
„Võib kah vahelduseks,” võttis Villu pakkumise vastu ja tõmbas konksu veest välja.
Nii veetsid poisid järve ääres mitu tundi ja kalad ei lasknud neil igavust tunda.
Villu ja Jani esimene ühine kalalkäik lõppes suure päraselt. Õhtupoolikul kodu poole astudes loksus nende kotis üle kolmekümne kala, suurem osa neist küll pisikesed. Kuid nagu ütles Villu: „Sellest pole midagi, sest mu ema väikseid tahabki, nendest tulevad kõige paremad kalakotletid.”
Nii saidki kõik kalad Villule, sest Jani ema armastas suuri kalu ning isale meeldisid räimed. Seepärast ei hakanud ta oma kalu koju viima.
Kalapüük meeldis Janile rohkem, kui ta oli arvanud. Ussidest oli tal küll kahju ja kaladest ka, aga see ununes peagi. Kalalkäimisest hoopis tähtsam oli, et Jani peas kummitas kaldal saadud mõte: saarele tuleb ehitada onn!
SOLGITIIK JA SAAR TULEB VALLUTADA
„Paps, mis järv see Kelleri külje all on, kus me eile Villuga kalal käisime?” uuris Jan järgmisel päeval isalt. „Sa mõtled neid kahte seal metsa ääres põllul?” „Nojah, see imelik kolmnurkne järv ja see teine ka.
Ühes on jube palju kalu ja järve keskel on saar.” „See on tehisjärv,” sõnas isa. „Et siis nagu kellegi kaevatud või?” uuris Jan. „Kaevatud jah. Ja tegelikult pole need päris järved, need on tiigid,” seletas isa. Nüüd mõistis Jan, miks järved olid imeliku kujuga – need olid inimese tehtud, mitte looduslikud. „Aga miks need sinna kaevati?” jätkas Jan. „Need kaevati kuus-seitse aastat tagasi, et solki puhastada.” Jan hakkas taipama, millest jutt käib. Ta oli ju esimesest tiigist mööda kõndides tundnud vastikut haisu, aga arvanud, et tiigis on lihtsalt seisev vesi ja sellepärast on see hägune ja nii kinni kasvanud.
„Neid nimetatakse settetiikideks,” jätkas isa. „Kogu Kelleri must vesi läheb mööda torusid puhastusjaama. Kui sa WC-s vett tõmbad, siis see jookseb kõik sinna jaama ja sealt edasi tiikidesse.”
Jan võbistas õlgu – öäk!
„Seal jaamas käib esimene suurem vee puhastamine ning pärast seda pumbatakse vesi mööda kraavi esimesse tiiki,” selgitas isa pojale. „Esimeses tiigis on vesi veel solgine, seal see settib ja mustus langeb põhja. Pinnale jääv puhtam vesi liigub edasi teise tiiki, kus see edasi settib. Seal on vesi juba puhtam, aga ka mitte täiesti puhas.”
„Seda ma eile Villule rääkisingi, et ega see vesi puhas ole, aga tema ütles, et kui kalad elavad, siis on puhas,” uhkustas nüüd Jan, et oli sõbrale õiget juttu rääkinud.
„Kalad elavad seal tõesti. Kelleri kolhoos tegi sinna kalakasvanduse ja lasi tiiki kalamaime,” lausus isa. „Ju siis on vesi kalade jaoks piisavalt puhas.”
„Aga kas seal ujuda tasub?”
„Selles ma väga kindel pole, pigem ei soovitaks.”
Neist sõnadest Janile piisas – tema sinna vette ei lähe, seda enam, et oli seda ka Villule lubanud.
Jan mõtiskles isalt kuuldu üle. Oli ikka päris ebameeldiv, et tiigivesi oli tegelikult tulnud kogu Kelleri rahva WC-dest. Mitte küll otse, aga siiski.
Jani ei huvitanud tegelikult eriti, kas tiigis sai ujuda või mitte. Tema meeles mõlkus ainult mõte, kuidas saarele pääseda ja sinna onn ehitada. Mõelda vaid: sul on oma saar! See oli midagi müstilist, mida polnud ühelgi Kelleri poisil ja mis oleks teised kadedusest roheliseks ajanud. Tulgu mis tuleb, aga selle saare me Villuga vallutame, mõtles Jan.
Juba järgmisel päeval hakkas Jan tegutsema, et unistus täide viia. Oli suvevaheaeg ning ta teadis, et Villu magab pikalt. Kooliajal magas ta tihti hommikuti sisse ja nüüd, kui kohustusi polnud, põõnas lõunani. Seega ei hakanud Jan pinginaabrit hommikul tüütama, vaid seadis üksi sammud tiigi äärde.
Jan teadis, et paati pole neil kuskilt võtta. Võiks ju tavalise kummimadratsiga saarele ulpida, aga kui onni ehitamiseks läheb, siis on vaja vedada puuroikaid ja oksi, mida madratsiga poleks teha saanud.
Jan jalutas ümber tiigi ja vaatas saarekest. Kui see oleks vaal, võiks ta ju kalda äärde ujuda ja mind peale võtta, unistas ta, kui äkki kargas talle pähe suurepärane mõte.
Tiik asus metsa ääres. Kiviviske kaugusel kasvas võimas segamets. Kõige äärmised puud olid millegipärast lehised, mida Jani kodukandis muidu palju ei kasvanud. Need olid tohutud puuvolaskid. Lehiste taga oli hakatud metsa langetama. Paljud kuused, kased, lepad ja muud puud olid juba maha saetud, lehised aga metsa äärde alles jäetud. Ju need on väärtuslikud, mõtles Jan.
Ta sammus metsa poole. Igal pool vedelesid palgid. Oli meetriseid jämedaid pakke ja ka pikemaid ja peenemaid. See oligi see, mida vaja! Neist saab ju parve ehitada! rõõmustas Jan.
Ta oli oma ideest nii vaimustuses, et tormas jooksuga
Villu majani, kuhu oli ligi kaks kilomeetrit. Hingeldades ja higist leemendades andis ta sõbra ukse taga kella.
Möödus ligi minut, enne kui korterist kostis kobinat. Villu avas ukse ja vaatas Jani pooleldi suletud laugude vahelt.
„Pane kähku riidesse, mul tuli mõte, kuidas me saarele pääseme!” lausus Jan õhinaga.
„Mis saarele?” küsis Villu pärast väikest pausi.
„No mäletad, seal, kus me kala püüdsime!”
„Mis kala?” ei saanud äsja voodist tõusnud unine Villu sõbra jutust aru. „Kuule, ära seleta, pane riidesse, võtame minu keldrist sae, kirve ja naelad ja lähme tiigi äärde!” Villu mõtles veel pisut ja lükkas siis ukse rohkem lahti. „Oot, tule tuppa, mul läheb natuke aega.”
Kogu aja, mis Villul kulus riidesse panemiseks, istus Jan nagu sütel. Ja ega aega vähe kulunudki. Vähemalt ärkas Villu seepeale enam-vähem üles. Nüüd liikusid nad Jani kodu poole. Sealt võeti isa tööriistad ning pikal uhkel sammul astusid poisid kahekesi vastu oma kuulsusrikkale tulevikule – päris oma saare vallutamisele.
ESIMENE SUPLUS SOLGIVEES
„Mis sa arvad, kui suure parve me peaksime ehitama?” küsis Jan.
Kummalgi poisil polnud parveehitamise kogemust , aga eks filmidest oli nähtud, milline see välja peaks nägema. Janile meenus kohe raamatutegelane Robinson Crusoe, kes tahtis üksikult saarelt minema pääseda. Ega see tal korralikult õnnestunud. Mees pidi oma vigadest õppima ning vigu tegi ta palju.
Jan ei tahtnud, et nemad Villuga vigu teeksid. Tal polnud selleks aega, sest saarele pääsemise mõte kannustas teda. Ta oleks tahtnud juba kohe praegu seal olla.
Villu ei osanud ehitamise kohta midagi asjalikku öelda. „Võtame need pakud ja lööme lattidega kokku. Neid on siit hea tiigi äärde veeretada, pole liiga suured,” pakkus ta.
„Et siis paneme mitu pakku kokku?”
„Nojah, pole ju vahet, kas pakud või peenemad palgid – puu on puu ja püsib vee peal ikka.”
Ka Jan pidas seda loogiliseks.
Pikemalt mõtlemata hakkasid nad pakke veeretama. Mõnekümne minuti pärast oli tiigikaldal üheksa rasket pakku, peaaegu ühesuurused, igaüks umbes pool meetrit pikk ja vähemalt kolmekümnesentimeetrise läbimõõduga. Metsa alt tõid poisid kümmekond väikest kuusetüve, et nendega pakud omavahel kokku liita.
Kahekesi sättisid nad puud nii, et üheksast pakust tekkis kolm üksteise järel asetsevat paari. Jan lõikas kuuseoksad saega palgijuppide pikkuse järgi parajaks. Nii pealtkui ka altpoolt lõi ta oksad naeltega pakkude külge nii, et kõik pakud püsisid koos.
„Nagu oleks parve moodi,” arutles Jan.
„Kuidagi ebakindel tundub ja ruumi pole ka palju,” lausus Villu.
„Proovime kõigepealt, kuidas see meid kannab. Kui kannab, siis saame ühe pakurea juurde panna, et ruumi oleks rohkem,” ütles Jan.
Poisid lõid parvele käed külge ja hakkasid seda vee poole tõukama.
Mauhti! vajus raske parv vette. Korraks tahtis Janil hing kinni jääda, sest parv vajus sekundiks täiesti vee alla, kuid tõusis siis uuesti pinnale. Villu haaras metsast kaasa võetud pika toika ning hoidis sellega parve kalda küljes kinni.
„Ma ei arvanud, et see nii sügavale vajub,” lausus Jan mõtlikult. Tõesti, pakud oli vaid umbes viie sentimeetri jagu vee peal.
„Kui meie ka veel sinna peale astume, siis ma ei tea…” jättis ta lause lõpetamata.
„Ma võin proovi teha, ma olen kergem,” päästis Villu olukorra. „Sa niikuinii siin ujuda ei julgeks, aga kui mina vette vajun, siis mul on sellest ükskõik.”
Jan tänas sõpra mõttes.
„Anna mulle käsi ja astu peale,” juhatatas ta Villut. „Kui kannab, siis hüppan mina ka sinu taha.”
Villu sirutas jala välja ja vajutas kergelt parvele. See hakkas kohe kaldast eemale liikuma ning Villu sai aru, et tuleb kas plaanist loobuda või kohe parvele hüpata. Ta valis viimase variandi.
Kiire hüppega oligi ta parvel ja jäi ebalevalt kõikuma, nagu seisaks süldil, käed laiali ja jalad põlvedest konksus.
„Oh sa poiss, see on päris jube!” hüüdis ta. „Anna mulle ruttu toigas, muidu see sõidab mul kaldast eemale.”
Jan ulatas Villule pooleteisemeetrise puurondi. Sellest oli kõvasti abi, sest toigast põhja surudes sai Villu ka tasakaalu hoida.
„Noh, kuidas on?” uuris Jan õhinal.
„Kõigub, aga muidu püsib vist pinnal.”
Vastus polnud just kõige entusiastlikum, aga andis Janile julgust. Ta heitis pilgu parvele – ainult paar sentimeetritulatus see veel üle veepinna.
„Hea küll, ju ta kannab meid mõlemat, ma lükkan ta täitsa kaldasse ja siis hüppa peale,” lausus Villu.
Jan pani Villu eeskujul ühe jala parvele, tõukas end teisega kaldast lahti ning parvel ta seisiski. Kuna ebalev veesõiduk kõikus tõesti mehemoodi, haaras Jan Villu õlgadest, sest kuskilt mujalt polnud kinni hoida.
„Appi! Mu jalad on juba täitsa märjad!” hüüdis Jan.
„Mul ka, aga päris põhja see ikka ei vaju,” rahustas Villu.
Villu hakkas parve toikaga vaikselt edasi tõukama. Kalda ääres oli vesi väga madal ja see oli lihtne, kuigi parv liikus vaevaliselt. Jämedad ja rasked pakud istusid sügaval vees ja tegid liikumise aeglaseks.
Kui poisid olid jõudnud kaldast umbes kümne meetri kaugusele, teatas Villu murelikult: „Jan, vaata, toigas läheb juba nii sügavale, et ma ei ulatu varsti enam põhja.”
Selle peale polnud poisid ehitamistuhinas tulnud, et vesi võib tiigi keskel sügav olla, ning seepärast tulnuks tõukamiseks pikem kaigas võtta.
„Proovi natuke veel lükata, varsti peaks ju jälle põhi tõusma hakkama, saar tuleb lähemale,” utsitas Jan sõpra. Tal oli peas ainult üks mõte: jõuda saarele, muu polnud praegu tähtis.
Villu kükitas ja surus toika põhja, nii et ainult väike jupp jäi pihku. Ja siis, kui ta tahtis toigast põhjast välja tõmmata, etuut tõuget alustada, jäi see ootamatult kinni.
„Aih, ma ei saa seda enam kätte, see on mudasse kinni jäänud,” kaebas Villu.
Ta pingutas veel. Parv liikus vaikselt edasi, Villu aga ei lasknud toikast lahti. Kõigest jõust pingutades unustas kükitav Villu tasakaalu hoidmise, lõi kõikuma ja…
Enne kui Jan jõudis Villu aitamise peale mõeldagi, vajus parv tema jalge alt ära ning ta prantsatas maoli vette. Villu kukkus sinnasamma, toigas ikka veel tugevalt pihus. Parv aga liugles koormast vabanenuna poistest üha kaugemale.
„Ah sa poiss!” karjatas Jan.
Poistel polnud aega lobiseda. Jan proovis jalgu põhja panna, aga ei ulatanud. Riided tegid ujumise raskeks ning Janil hakkas hirm. Ta sumas nagu oskas – ta polnud sugugi hea ujuja. Koerastiiliga sai küll hästi hakkama, aga ilma veest raskete riieteta. Jan võttis kogu jõu kokku. Villu oli temast juba mööda ujunud ning kaldale lähemal.
„Jõuad ikka?” küsis Villu, kes oli Janist paari meetri kaugusel. „Tule natuke veel, mul on siin juba jalad põhjas,” julgustas ta sõpra.
Jani viimane pingutus viis sihile ning Villu õlast haarates julges ta jalad põhja sirutada.
„Uhh! See oli päris jube,” teatas Jan hingeldades.
Kohmakate ujumisliigutustega sumasid nad kaldani, vinnasid end heinatuttidest kinni haarates üles, heitsid kõrgele heinale ja puhkasid mitu minutit.
„Noh, nüüd me vähemalt teame, et pakkudest ei maksa parve teha, vähemalt kahemeheparve mitte,” teatas Jan. Poisid hakkasid kõva häälega naerma. Nad olid parajad soss-sepad.
Janile meenus taas Robinson Crusoe, kes õppis vigadest.
„Oleme ikka ühed Robinsonid küll!” lausus ta.
„Mis Robinsonid?” ei mõistnud Villu, millest Jan räägib.
„Ah ei midagi…” sõnas Jan naeratades.
Sõbrad tilkusid veest ja riietele oli jäänud mingi roheline kirme.
„Näed, pole see vesi puhas midagi,” ütles Jan.
„Jah, haiseb kah, aga ju see on vetikatest,” nentis Villu. „Aga noh, solk ei tapa.”
„Solk jah, ma küsisin isalt, mis tiigid need on. Isa ütles, et kogu see vesi on tulnud Kelleri vetsudest,” jagas Jan nüüd oma teadmisi.
„Ei usu, tõesti või?”
„On-on! Isa ütles, et need on settetiigid, kus must vesi settib. See tiik on natuke puhtam, aga too teine on päris must.”
„Ah, vahet pole,” sõnas Villu.
„Pole jah, aga tuleb ikkagi vette kukkumisest hoiduda. Tuleb korralik parv ehitada. Tead, Villu, tundub, et me peame kellegi veel kampa võtma.”
Villu mõtles hetke.
„Me ei saa üksi hakkama,” jätkas Jan.
„Kui suure parve me siis ehitame, et kahekesi hakkama ei saa?” uuris Villu.
„Ma ei tea, aga vaata, need pikad palgijupid seal metsa ääres, need on päris rasked ja neid tuleb sealt palju ära vedada. Parem oleks, kui meid oleks rohkem. Võib-olla isegi neli,” seletas Jan sõbrale.
Villu vaikis ja mõtles.
„Aga kelle me peaksime kutsuma?” kostis ta hetke pärast.
„Ma mõtlesin, et Silveri võiks kutsuda. Ta on päris tugev ja lahe tüüp,” pakkus Jan. „Ja võib-olla Mardi, temaga saab alati nalja ja ta pole mingi pugeja ka.”
Villu kahtles. Ta tõusis, tõmbas märja särgi seljast, kloppis seda ning heitis selle heina peale kuivama.
„Nojah, käivad kah,” ütles ta mokaotsast. Villu oligi pika mõtlemisega ja vähese jutuga poiss. Ta vajas otsustamiseks aega.
„Äge! Lähme siis koju. Ma lähen õhtul Silveri ja Mardi juurest läbi ning homme tuleme korralikku parve ehitama,” teatas Jan ja venitas end püsti. Ta korjas tööriistad kokku ja pani põõsa alla, tõmbas heina peale ning astus paar sammu eemale, et vaadata, ega asjad ei jäänud paistma. Kõik oli korras, polnud karta, et keegi need leiaks.
Märgade riietega ja haisedes jätsid kaks sõpra tiigi ja ihaldatud saare selja taha, et järgmisel päeval tagasi tulla ning plaani jätkata.
PARVEEHITAJAD PANEVAD KAMBA KOKKU
„Mis sa homme teed?” küsis Jan, nagu räägiks millest ki täiesti mõttetust, ja toetus õlaga vastu Silveri välisukse piita.
„Mis siis on?” küsis punapäine ja pikka kasvu Silver hooletult vastu, sügades samal ajal selga. Ta oli Janist peajagu pikem turske kuju.
„Meil on Villuga üks lahe mõte ja mõtlesime, et sa võiks kampa tulla. Ja Mardi võtaks ka,” jätkas Jan.
„Kuule, poiss, kes sul seal on?” kostis toast Silveri ema hääl.
„Jan,” vastas Silver.
„Kutsu ta sisse, mis te seal ukse peal passite.”
„Olgu, lähme siis tuppa,” kutsus Silver sõbra endaga kaasa.
Jan teadis juba, mis Silveri toas juhtub. Silver elas ühes toas koos kahe noorema õega. Vanem neist oli Jani klassikaaslane, noorem aga päris väike ja hirmus tüütu. Alati oli ta jalus ja tahtis kuulata, mida poisid räägivad. Tavaliselt lõppes see sellega, et Silver hüüdis midagi umbes niisugust: „Vaata, sul on putukas voodi peal!” Sellele järgnes kohutav kisa ning tüdruk oli toast kadunud nagu keravälk. Putukaid kartis ta üle kõige maailmas ja nendega hirmutades sai Silver õest hoobilt lahti.
„Kuule, tohman, tee minekut!” ütles Silver väiksele õele ja lõi tüdrukule sõrmega vastu pead nipsu.
„Emmeee!” hakkas tüdruk kisama. „Venna kiusab jälle!”
„Ära kisa siin, kao minema, me tahame rääkida.”
„Emmeee! Venna ei luba mul toas olla!”
„Kuule, mis sa karjud, mine teise tuppa!” urises Silver ja andis õele uue nipsu.
„Ma räägin kõik emmele ära ja issi annab sulle rihma!” virises tüdruk järjekindlalt edasi.
Janil väiksemaid õdesid-vendi polnud ja seepärast ei olnud ta sellise vingumisega harjunud. Ta ei kujutanud ette, kuidas Silver suutis kahe õega ühes toas elada. Jani arvates oli see äärmiselt tüütu.
Silveri kiusamistehnika aitas ning õde jooksis toast minema. Enne ukse sulgemist keeras ta ümber ja teatas nipsakalt: „Kui issi töölt koju tuleb, siis ma räägin talle kõik ära ja ta võtab sult ratta ära. Siis käid jala, lollpea!”
„Jajah, kao nüüd minema!” ütles Silver ja viskas sussi vastu ust, mis imekiirelt kinni tõmmati.
„Oma tuba oleks ikka hea,” lausus nüüd Jan, kes oli õe ja venna nääklemist vaikselt pealt vaadanud.
„Sul veab, sul on vanem vend,” teatas Silver.
„Jajah, veab mul jah!” ütles Jan irooniliselt. „Ta kiusab mind ka, ainult natuke teisiti kui sina oma õdesid,” tunnistas ta naerdes. „Täitsa segane – ükskord kui ma õhtul vannist tulin ja voodisse magama läksin, oli ta just enne minu tulekut teki alla roninud ja peeretanud. Ise oli juba oma voodis ja tegi näo, et magab. Jube hais oli, kui ma teki alla läksin, ja ma ei saanud aru ka, mis värk on. Nõme tüüp selline!”
Silver turtsatas.
„Mis siin naljakat on?” torises Jan.
„On küll,” teatas Silver ja naeris edasi.
Jan taipas, et ilmselt oli Silver oma õdedega midagi samasugust teinud. Vanemate vendade lollid naljad… Nüüd tundis ta Silveri õdedele kaasa, sest vanemad vennad võisid vahel ikka väga vastikult käituda.
„Mis plaan sul siis oli?” vahetas Silver teemat.
Jan sättis end voodiäärel mugavamalt istuma.
„Kas sa tead neid kahte tiiki seal metsa ääres?” küsis ta.
„Noh, tean.”
„Vaata – me Villuga mõtlesime, et peaks sinna saarele onni ehitama.”
Silver elavnes.
„Me täna juba möllasime terve päeva seal ja proovisime parve ehitada, aga see ei kukkunud hästi välja. Peame uue ja suurema tegema. Kas sa tahaksid ka kampa tulla? Et Villu, mina, sina ja võtaks Mardi ka…”
Silver ei mõelnud pikalt. „Oh, lahe mõte! Kui suur see saar on?”
„Selline paras. Oma paarkümmend sammu kindlasti risti üle kõndides. Üks kuusk on ka peal,” jätkas Jan. „Ainult et jah, sinna on ilma parveta raske saada, sestujuda seal ei taha, vesi on must.”
Silver teadis, mis tiigid need olid. „Muidugi on seal must vesi, need on ju reoveetiigid,” ütles ta veendunult. „Aga kala pidi seal hullumoodi olema.”
„On jah, me püüdsime Villuga terve kotitäie.”
„Väga lahe! Oled Mardiga juba rääkinud?”
„Ei ole veel, aga pärast käin ta juurest läbi. Ju ta on nõus tulema.”
„Kindlalt on,” ütles Silver.
„Issi tuli koju! Issi tuli koju!” kostis ukse vahelt Silveri õe laulva tooniga nääksumist. „Nüüd sa alles saad, igavene lollpea!”
„Pane uks kinni, või hakkavad sussid lendama!” käsutas Silver ning tegi liigutuse, nagu haaraks maast sussi. Õe nägu kadus ukse vahelt.
„Ma tulen ka kaasa ja räägime Mardiga. Kas seal millestki ehitada on?” jätkas Silver.
„On-on, metsa ääres on igasugu puid maha võetud. Palkidest saame ägeda parve.”
„Võimas, homme võiks kohe minna,” pakkus Silver.
„Muidugi! Käime kähku Mardi juurest läbi,” sõnas Jan ja hüppas voodilt püsti.
Kõik sujus, nagu pidi. Ka Mart sattus plaanist vaimustusse ja oli valmis suursuguses ettevõtmises kaasa lööma. Kui ta millestki vaimustus, tekkisid ta nina peale higimullid, mis oli Jani arvates hästi veider, aga samas ka naljakas. Nüüd Mardi nina lausa sillerdas mullikestest.
Saarevallutajate kamp oli koos.
SAAR JA PARV SAAVAD NIMED
„No kuule, ega mina üksi jõua seda tirida!” pahandas Silver Janiga, kes oli raske palgijupi käest maha lasknud.
„Jajah, mul libises käsi ära,” vabandas Jan.
„Kui selle ära viite, siis jääb teile veel kaks palki. Me võtame ka kaks ja neist peaks aitama,” hõikas eemalt Mart, kes tassis oma puuronti koos Villuga.
Poiste hommikupoolik oli möödunud rassides. Metsa ääres valisid nad välja ühepikkused ja ühesuguse läbimõõduga puud, et parv jääks ilusti tasakaalu ja oleks ühetasane.
Puude vedamine oli raske töö. Kokku tuli tiigi kaldale viia kümme palgijuppi, igaüks umbes kahekümnesentimeetrise läbimõõduga. Pikkust oli palkidel vähemalt kaks ja pool meetrit. Laiust oli parvel seega natuke üle kahe meetri. See tähendas, et parv tuli päris suur ning kõigile neljale oli seal piisavalt ruumi.
„Praegu paneme ainult ühe kihi palke, aga nende peale võiks hiljem lüüa lauad, siis oleks siledam pind,” arutles Jan.
„Kust sa neid laudu siit võtad?” küsis Villu.
„Kuskilt Kelleri vahelt ikka vanu laudu leiab, korraga ei peagi neid kohale vedama, iga päev võtame ühe jupi kaasa ja varsti ongi olemas,” lausus Jan.
„Peaks kuskilt mingeid vanu uksi otsima, nendega saaks ühe ropsuga kohe suure pinna ära katta,” pakkus Mart.
„Eks võta oma korteri uks homme kaasa,” viskas Silver nalja.
„Võta jah, sul on seal uksesilm ka küljes, siis saame läbi ukse ja parvepõhja kalu vaadata,” lõõpis Jan edasi.
„See oleks lahe!” hõiskas Villu. „Nagu seal filmis – teate küll, see, kus oli kapten Nemo. Tal oli allveelaev, millel oli suur aken ja kust sai merepõhja vaadata.”
„Nemo allveelaeva nimi oli Nautilus. Sa oled vist ainult filmi näinud, aga sellest on ju raamat ka,” targutas Jan.
„Mis vahet seal on, ju oli film sama, mis raamat,” arvas Villu, kes polnud tõesti raamatut lugenud.
„Film võib ju raamatu järgi tehtud olla, aga raamat on alati natuke teistsugune. Tavaliselt isegi parem,” teadis Jan.
„„Kevadest” on ka film ja minu meelest on film parem kui raamat,” sekkus nüüd Mart.
„Tegelikult vist on jah, aga nii on harva, et film on raamatust parem. Aga kuulge, me peaks ka oma parvele nime panema, nagu Nemo allveelaeval oli nimi! Nautilust ei tahaks panna, kuigi me ei tea ju veel, äkki meie parv lähebki kohe põhja,” arutas Jan oma plaani.
„Muidugi paneme nime!” hõiskas Mart. „Midagi eriti ägedat, näiteks Silver Ükssilm!”
„Ehhee! See oleks lahe. Ja Silver hakkab kapteniks ning hoiab kogu aeg ühte silma kinni,” naljatas Jan.
„Teate, minge Kuu peale oma Silver Ükssilmaga!” vihastas Silver, kes sai aru, et tegelikult tögatakse teda, mitte ei mõelda parvele nime.
„Ära nüüd vihasta, ei pane Silver Ükssilma. Tegelikult peab laevadel olema naisenimi,” teadis Jan. „Kõigil purjekatel on naisenimi.”
„Kus ta siis on! Lendav Hollandlane on naisenimi või?” näitas Mart oma teadmisi.
„Nojah, see ei ole, aga kust sa tead, et see hollandlane polnud naine?” ei jätnud Jan jonni.
„Ah, ära aja jama, ei olnud,” ajas Mart vastu. „Ja üldse – kas sa siis tahad meie parvele nimeks panna Piret või Siiri või ma ei tea, mis veel? Mis parv see oleks, kui sel selline nimi oleks!”
Jan nõustus, see kõlaks imelikult. „Sul on õigus, peab ikka midagi ägedamat välja mõtlema. Aga mis te arvate Röövlinäost ?”
„Röövlinägu… Ei tea, kah kuidagi imelik. Mis nägu see ikka on – see on ju parv,” lausus Silver.
„Aga Sarviline?” sekkus nüüd jutusse Villu.
„Jah, pole paha, aga siis peaksid parvel sarved ka olema,” leidis Mart.
„Aga paneme hoopis nimeks Sarvedeta Saatan!” pakkus Silver. „See on ju päris lahe nimi.”
„Ohoh, miks mitte! Ja meie oleme Sarvedeta Saatanad…” lausus Jan mõtlikult. „Ja saarele paneme nimeks Põrgu Vaal!” lisas ta.
„Miks vaal?” ei mõist nud Mart.
„No aga vaata seda saart siit – see meenutab ju täpselt vaala, kes purskab vett välja,” selgitas Jan.
Poisid keerasid pead ja vaatasid vaikides saart.
„Ah sa poiss, on jah!” hüüatas Silver. „Täitsa nagu purskaks vett välja.”
„No aga siis jääbki nii, et saar on Põrgu Vaal ja parv on Sarvedeta Saatan,” lausus Mart ja muheles rahulolevalt.
„Äge!” oli Jan rahul, et saarele jäigi tema pakutud nimi.
„Aitab nüüd, veame viimased palgid ära ja hakkame ehitama, varsti on õhtu käes,” lausus Silver ja hakkas metsa poole liikuma, et järgmist palki tuua.
Kui kümme palki oli tiigi kaldale veetud ja ritta laotud, avastasid poisid, et neid on väga keeruline omavahel nii kinnitada, et rasked palgid ka kokku jääksid. Lihtsalt risti üle löödud ja naeltega kinnitatud toigastest ei aidanud. Tuli mõelda välja midagi muud, mis palke omavahel ühendaks.
„Kuulge, Robinson Crusoe kasutas asjade sidumiseks liaane,” pakkus Jan.
„Mis asju?” turtsatas Villu.
„Liaane, palmiliaane. Need on nagu köied, aga tegelikult on taimed,” seletas Jan.
„Ja sa siis pakud, et me peaks siit tiigikaldalt hakkama palmipuid otsima? Oled sa ka ikka nupumees!” parastas Silver.
„Ei-ei! Meie võime liaanide asemel kasutada köit. Tuleb palgid omavahel kinni siduda, saate aru?”
„Aa… Selge värk, nii saab küll, aga meil pole praegu köit kuskilt võtta,” lausus Silver.
„Õhtu hakkabki kätte jõudma, lähme täna koju ja homme tuleme tagasi,” jätkas Jan. „Kuskilt ikka köit leiab. Kellelgi kodus nööri on?”
„Seda kulub ikka päris palju, oma kümme meetrit võib minna. Mul küll kodus nii palju nööri pole,” lausus Villu.
Teised arvasid, et ka neil pole. Sellest võis probleem saada. Kavalpea Mart ei lasknud aga murel süveneda.
„Kas meil on just jämedat köit vaja või saame nööriga ka hakkama?” uuris ta.
„Jäme köis on ikka parem, hoiab palke tugevamalt. Päästaks ka see, kui saaks hästi palju tavalist nööri, mille punuksime jämedamaks. See tähendab, et nööri on vaja vähemalt kolm korda rohkem kui köit, sest me peame sellest patsi punuma,” jutustas Jan.
„Kas keegi oskab patsi punuda?” küsis Silver.
„Küll me hakkama saame, aga enne on vaja nöör leida. Ja vähemalt kolmkümmend meetrit,” lausus Jan.
„Mul on mõte!” sähvatas Mardil pähe. „Õhtul, kui hämaraks läheb, võiks mõne maja tagant pesunööri ära virutada!”
„Ära jama, kui vahele jääd, saad vanamehelt kodus sellise koosa, et…” ütles Jan, kuid samas tundis ka, et see oleks üks võimalus.
„Kui pimedam on, ei tohiks probleemi tekkida. Lõikan kähku nöörid puude küljest lahti, keeran kokku ja minekut,” suurustas Mart oma oskust ega.
„Ah, Jan, küll ta hakkama saab, ära põe!” rahustas Villu sõpra. „Mäletad, kuidas Mart enne kadripäeva ema tagant neli paari sukkpükse näppas, nii et see ei saanudki teada, kuhu need kadusid.”
„See oli lahe jah, aga ma pole päris kindel, et Mardi ema teada ei saanud – Mart oli pärast kadripäeva mitu päeva koduarestis,” meenutas Silver muiates.
„Hea küll, ärge pange siin pada, jäin vahele jah, aga mitte kohe. Kui ma pärast kadriskäimist koju läksin, unustasin suka pähe. Pärast, kui ema avastas, et sukad on kadunud, siis talle meelde tuligi, et mul oli sukk peas,” jutustas Mart oma altminekust, mille eest ta koduaresti pandi. Ema oli olnud hirmus vihane, sest sukad olid kallid ja neid oli poest harva saada. Selge see, et kui poeg korraga neli paari sukki pihta paneb ja need sõpradele kadripäeval pähe tõmbamiseks jagab, siis ajab vihale küll.
„Kuna meil nööri ostmiseks raha pole, siis, Mart, lase käia, vehi see nöör sisse. Saame homme ikka parve valmis teha,” teatas Silver lõpetuseks.
Asi oli otsustatud. Mart võttis mure lahendamise enda kanda, teistel tuli vaid loota, et sõber vahele ei jää.
„Kaome nüüd koju,” sõnas Jan. „Aga teeme nii, et me ei räägi kellelegi, mida me siin teeme. Kui keegi meid siin näeb ja midagi küsib, siis ütleme, et püüame kala.”
Poisid jäid nõusse. Salapärasus tegi ettevõtmise veelgi põnevamaks. Ja kui teised Kelleri poisid kuulevad, et kellelgi on kuskil oma saar ja parv, küll nad on siis kadedad! Võib vaid arvata, mis sellele järgneb. Võimalik, et mõned tahavad saart endale vallutada. See mõte käis Janil peast läbi juba siis, kui ta Silveri ja Mardi kampakutsumise Villule välja pakkus – parem, kui poisse on parasjagu palju, et kutsumata külalistele vastu astuda.
Silveri ja Mardi puhul oli ka see hea, et nad olid tugevad poisid ning Janist ja Villust vanemad. Mart oli 11-aastane ja Silver juba 13. Kuigi Villu ja Jan olid alles kümnesed, suhtusid Mart ja Silver neisse nagu võrdsetesse, sest nad olid kõik koos Kelleris üles kasvanud. Peale selle käisid Jani vanemad kõigi poiste vanematega tihedalt läbi. Õigupoolest olid nad kõik töökaaslased. Kelleri suurim ettevõte oli õlle- ja veinivabrik ning suur osa kohalikke töötas just seal.
Igatahes ei muretsenud Jan veel eriti palju selle pärast, kas Sarvedeta Saatana meeskonnal tuleb oma saart kaitsma hakata või mitte. Ja kui nad peaksidki seda kunagi tegema, siis lootis ta, et saadakse hakkama. Selleks tuli mõned ettevaatusabinõud kasutusele võtta, aga nii kaugele polnud ta veel mõelnud.
MART NÄPPAB PESUNÖÖRI
Mart võttis kodus köögist lauanoa ja pistis selle varrukasse, et vanemad tähele ei paneks.
„Kuhu sa nüüd kavatsed minna?” hõikas elutoast Mardi ema, kui kuulis koridorist kobistamist.
„Ma viin prügiämbri tühjaks,” teatas Mart.
„Tohoh, täitsa vabatahtlikult lähed prügi välja viima? Mis nüüd lahti on?” ei suutnud ema ära imestada, miks poeg äkki nii tubliks on hakanud.
„See haises juba, mõtlesin, et tühjendan ära,” kostis Mart ja tegi kiiresti ukse lahti, et ei peaks enam selgitusi jagama.
Kui Mart oli välisuksest välja astunud, avanes aken ja imestunud näoga ema pistis pea välja.
„Kuule, natuke imelik oled või? Miks sa prügiämbrit siis kaasa ei võtnud?” lausus ta.
„Oih, no olen ma ikka ka…” ütles Mart ja lippas tagasi tuppa.
Hetke pärast oli ta taas õues ja sammus prügikonteinerite poole, mis asusid maja nurga taga. „Nüüd peab kähku tegema,” mõtles Mart, pani prügiämbri konteinerite juurde ja tegi minekut.
Parim koht pesunööride näppamiseks oli Silveri kodu taga, sest see oli asula viimane maja. Teised pesupuud olid kahe maja vahel, mis tähendas, et võimalikke pealtnägijaid oli rohkem.
Mardi ja Silveri maja vahele jäi kolm elumaja. Minuti pärast oli Mart kohal. Ta kõndis maja tagant mööda ja vaatas, kas tubades tuled põlevad. Ainult kahes korteris oli valgus. Kell oli kümne paiku õhtul ja enamik inimesi vaatas elutoas televiisorit. Elutuba asus kõigis korterites teisel pool maja. Seega polnud võimalikke pealtnägijaid eriti karta.
Mart tõmbas varrukast noa ja hiilis pesupuude juurde. Säuh! tõmbas ta konksude külge seotud nööri läbi. Siis teise ja kolmanda… Lippas mõne hüppega järgmise pesupuu juurde ja lõikas nöörid ka sealtpoolt läbi.
Jäi üle ainult nöörid kokku kerida ning kaduda. Kõik läks libedalt ja igasuguste viperusteta. Mardil kulus vähem kui viis minutit ja peagi oli ta tagasi kodus.
„Ja kus siis prügiämber on?” imestas koridoris seisev ema, kui Mart sisse astus.
„Äh, näed, unustasin jälle maha,” ühmas Mart, endal süda rinnus peksmas. „Jan läks mööda ja jäime korraks jutustama ja unustasin. Lähen toon kohe ära,” teatas osava luiskajana tuntud Mart ning tormas tagasi õue.
Palju ei puudunud, et ta oleks tagatipuks veel täis prügiämbri tuppa tagasi toonud. Hakkas juba konteinerite juurest lahkuma, kui märkas, et ämber on alles sodi täis.
Kuigi Mardi ema ei saanud hästi aru, miks poeg nii imelikult käitus, oli Mardi enda hing rahul, sest tema ülesanne oli edukalt täidetud. Ju teised poisid ka hindavad tema tegu, mõtles ta. Kuigi Mart pelgas pisut, et pesunööride kadumisest võib probleeme tulla, oli ta kindel, et keegi ei olnud teda näinud.
POISID VALIVAD SARVEDETA SAATANALE KAPTENI
Jan istus tiigi kaldal rohus ja punus kolmest ühepikkusest nöörist palmikut, et palke koos hoidev köis saaks tugevam ja jämedam. Mart, Silver ja Villu olid ka kohal ja nokitsesid parve kallal. Palgid olid vee äärde tõstetud ja ritta seatud. Nüüd pidi ainult ootama, millal Jan oma tööga valmis saab.
„Kuule, kiiremini ei saa või?” küsis Silver Janilt tögamisi. „Kui raske seda patsi ikka punuda on.”
„Jajah, minu pärast võid sa ise ka seda teha, õige mul vaja siin üksi punuda,” torises Jan vastu. „Aga ma millegipärast arvan, et sa ei oska patsi punuda, nii et ära virise.”
„Jäta Jan rahule,” sõnas Mart Silverile, „mida rohkem sa teda segad, seda kauem läheb.”
Poisid pidid kannatama veel veerand tundi, enne kui Jan tööga valmis sai. Ta keris köie kokku, sai päris piraka palli ja hüpitas seda rahulolevalt käes.
„Noh, hakkame pihta,” lausus Jan ja kükitas palkide juurde. Ta sidus nööri kõige äärmise palgi ümber ja sõlmis tugevalt kinni. Siis vedas nööri ümber naaberpalgi, tegi tiiru peale ning nii iga järgmise palgiga, kuni kümme puud olid omavahel kindlalt ühendatud. Kümmekonna minuti pärast olid palgid ka teiselt poolt ühendatud ja Sarvedeta Saatanat võis sellest hetkest alates ametlikult parveks nimetada.
„Ai-jee!” hüüdis Mart ja hüppas parvele. „Mina olen kapten!” teatas ta enesekindlalt.
„Oot-oot, miks sina?” küsis Villu.
„Kes ees, see mees! Mina jõudsin esimesena parve peale.”
„No ja mis siis! See ei anna sulle mingit õigust kapten olla,” polnud Villu rahul. „Kapten tuleb valida,” leidis ta.
„Mind see kapteniamet ei huvita, nii et võite mind välja jätta,” teatas Jan.
„Aga teeme nii, et kapteniks saab see, kes on kõige tugevam,” sekkus nüüd vestlusse Silver ja venitas end püsti. „Maadleme, ja kes võidab, see on kapten.” Ta pani käed tähtsalt puusa ja jäi vastust ootama.
„Jäta järele, mina sinuga küll maadlema ei kavatse hakata,” ütles Villu. „Ise oled must peajagu pikem, selge see, kes võidab.”
Silver oli kolmest sõbrast kõige tugevam, selles polnud kahtlust. Ja Silver teadis seda, sellepärast ta maadlemisplaani välja pakkuski.
„Aga miks me just maadlema peame? Teeme parem võidujooksu – kes kõige kiiremini tiigile tiiru peale teeb, see on kapten,” lausus Mart.
„Siis pole mul mingit võimalust,” pahandas Villu, kes polnud kuigi hea jooksja.
See-eest meeldis jooksmine Mardile, kellele see andis võimaluse Silverist parem olla. Ega seegi päris kindel olnud, kuid maadeldes oleks ta sõbrale kindlalt alla jäänud.
„Teate, mis te vaidlete, sel pole mingit vahet, kes kapten on,” sekkus nüüd Jan. „Silver, kui tahad, hakka kapteniks, sest sa oled kõige vanem. Mart, sa hakka tüürimeheks, sest ridvaga parve lükkamine on ka tähtis tegevus ja sul on selleks jõudu. Meil Villuga võib see raskeks minna, aga sa oled meist tugevam ja saad hakkama.”
Mardile meeldis, et teda tugevaks nimetati. „Hea küll, ma olen siis tüürimees,” sõnas ta leebunult.
Ka Silver oli selle lahendusega nõus. Kui Villu natuke Jani jutu üle mõtles, mõistis ta, et sõbra pakkumine oli parim. Seda enam, et tegelikult ei pidanud Jan ja Villu ju midagi tegema, vaid said rahus parvesõitu nautida.
„Otsustatud, nii jääb,” teatas Silver, „aga mis me passime, lükkame parve vette.”
Poisid võtsid pikalt mõtlemata parve külgedest kinni ja hakkasid seda vee poole sikutama.
Sarvedeta Saatan vajus vaikselt tiigivette. Silver hüppas esimesena parvele, pikk toigas käes, ning surus selle tiigipõhja.
„Noh, kuidas on?” uuris Jan.
„Normaalne, palgid natuke vajuvad, kui peale astuda. Tuleb ikka laudadega üle lüüa, siis on kindlam seista,” seletas Silver asjalikult.
„Seda saab mõni teine päev teha, praegu tahaks kähku saarele saada,” teatas Mart ja hüppas pardale.
Jan ja Villu järgnesid talle. Parv vajus sügavamale vette, kuid kandis poisse ilusti. Silver tiris toika veest välja ja andis Mardile.
Конец ознакомительного фрагмента. Полный текст доступен на www.litres.ru