“Läheme siis meie ka filmi vaatama,” sõnas Viktor taldrikut õrnalt enda poole tõmmates. “Aga teistele võiks rääkida, et vaim tuli välja ja ...” Lause jäi lõpetamata, sest taldrik rebis end Viktori sõrmede alt lahti ning libises äkilise hooga lava suunas. “Idioot! Miks sa nii tegid? Ma oleksin rabanduse saanud!” Veronikal oli ehmatusest nutt kurgus. “Ma ... ma ei teinud midagi ... ta ise läks ... ausõna.” kokutas samavõrd jahmunud Viktor. Okultismiklubi on inspireeritud Vana-Kuuste kandis aset leidvatest paranähtustest ning Kuuste Q-klubi ulmelistest seiklustest. Raamat on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö.
Toimetanud Katrin Vallsalu
Sarja kujundanud Evelin Kasikov
Kersti Kivirüüdi „Okultismiklubi” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel äramärgitud töö.
© Kersti Kivirüüt
© Tänapäev, 2009
ISBN 978-9985-62-818-8
Trükitud OÜ Greif trükikojas
ISBN 978-9949-27-063-7 (epub)
Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2011
Iirikeelseid väljendeid aitasid tõlkida Aonghus ja Lughaidh foorumist www.daltai.com
Okultismiklubi
Veronika
ainus, kel õnnestub pääseda
Fränki
sensitiiv, kes tunneb teispoolsust ja teispoolsus näikse tundvatteda
Renate
keegi, kes on valmis armastuse nimel ohverdama oma elu
Viktor
ta on see õige ..., aga kelle jaoks?
Annabel
magnettüdruk, kes tõmbab tõmbab ligi mitte ainult armunud noormehi, vaid vaid ka midagi muud
Tristan
milleks käsi uisapäisa tulle pista, kui pihid on?
Õpetaja Erika
keegi peab ju lastel silma ka peal peal hoidma – niivõrd-kuivõrd ...
Klubi tegevuskohad
Koolimaja
sünget saladust varjav endine rüütlimõisa härrastemaja
Allee
gigantlikud pärisoriste esivanemate poolt istutatud puud, sajatustega väetatud
Kivikalme
kas August von Sieversile sii ei õpetatud – mis surnule kaasa antud, kuulub Toonela riiki
Tunnel
siitkaudu saab teise tunnelini – selleni, millest räägivad varjusurmas olnud
Proloog
Õpetaja Erika seisatas teelahkmel, et mitte liiga kergemeelselt astuda sammu, mida ta juba ammu oli igatsenud teha. Töötades juba üle aasta Vana-Kuuste põhikoolis ajaloo- ning ühiskonnaõpetuse õpetajana, oli ta korduvalt jalutanud mööda Vana-Kuuste ja Sipe vahelist kruusateed. Mitte seepärast, et see oleks ilmtingimata vajalik olnud punktist A punkti B jõudmisel, vaid hoopis teelt avanevate hingematvate vaadete pärast. Tee lookles pärast Vana-Kuuste asulast väljumist ja vana Võru maanteelt ärapööramist pisut ülesmäge, misjärel võis rändaja saada muinasjutulise laiekraanpildi Lõuna-Eesti vaheldusrikkast kultuurmaastikust koos põllulappide, metsasalude, hajali asuvate talumajade ja silmapiiril valendava kirikutorniga. Isegi Rebase küla nõukogudeaegsed hiigellaudakompleksid mõjusid selles kontekstis idüllilistena. Vaate muutis aga kordumatuks Vana-Kuuste – Sipe maanteelt umbes poole versta kaugusele põhja jääv tsaarideaegne lehise-vahtraallee. Mitte miski, mis inimkäte poolt rajatud või looduse poolt külvatud, ei rikkunud vaadet aukartustäratavale, ent samas lummavale hiigelpuude rivile, mis veel oktoobris oli olnud säravkuldsem kui Vana-Kuuste mõisapark, aga nüüd, novembris, mõjusid raagus okstega vanad puud sombuse taeva taustal tontlikumana kui iialgi varem.
Vana-Kuuste – Sipe kruusateel puudusid kuni Rebase küla ristini kõrvalteeharud, kui mitte arvestada põikeid taluhoovidesse. Ent vahetult enne Rebase risti pööras kruusateelt lõunasse väiksem teeharu, mille otsas nüüd õpetaja Erika seisiski. Tee oli nagu põlluveereteed ikka – sügiseste künnitööde järel olid kohvipruuni mulda sõidetud sügavad traktorirööpad, mis nüüd öökülmadega olid tahkunud ja õrna härmakorra all. Ent natuke edasi kohast, kus traktori jäetud jäljed põllule pöörasid, kõrgus võsastunud kiviküngas kahe iidvana kasega. Loomulikult õpetaja Erika teadis, et tegemist on kivikalmega. Pealegi paistis kruusateele ära posti otsa naelutatud plekist silt, mis ilmselt viitas arheoloogiamuistisele. Kivikalme suunas õpetaja Erika nüüd ammuigatsetud sammud seadiski. Siiani oli ta kivikalme teelahkmelt kahjutundega mööda kiirustanud, et mitte maha jääda Sipel peatuvast liinibussist. Seekord aga lükkas õpetaja Erika nii mõnedki tänased toimetused homse varna, et pühendada vähemalt pool tundigi muistsete kuustekate matmispaigas tuulamisele. Ajalooõpetajana tundis ta ka moraalset kohustust kivikalmega lähemalt tutvust teha.
„Arheoloogiamälestis. Kivikalme „Kõivussaar”. I aastatuhande lõpp – II aastatuhande algus.” Õnneks vastas kaugelt nähtud silt ootustele, mitte aga ei teavitanud näiteks kaevetööde keelust maa-aluse elektrikaabli tõttu. Enamgi veel, sildilt loetu tekitas õpetaja Erika ajukäärudes terve mõistuse raamidest väljuva fantaasiatsunami. I aastatuhande lõpp ja II aastatuhande algus – see oli ju aeg, mil olid välja kujunenud muinasmaakonnad, tegutsesid viikingid ja Ugandi sõjamehed pidid rammu katsuma vürstide Jaroslav Targa ja Izjaslavi ründevägedega. Ehk on siinne maapõu Kiievi-Vene aardeid täis! Sellised lapsikud kujutelmad ajasid õpetajat ennastki muigama. Pikki koltunud rohukõrsi murdes ja kokkukuhjatud munakivide vahel paremat astumispinnast otsides liikus ajalooõpetaja kahe suure kase suunas, mis kivikalmet vallutada üritavast võsastikust üleolevalt kõrgustesse eraldusid. Kaskede all oli, erinevalt muust kivikalmest, madal, justkui niidetud rohi. Küllap olid põllumehed varasuvel kaskede all lõunapause pidanud ja muru kasvu oma kogukate keredega pärssinud. Õpetaja Erika kiskus hammastega sõrmiku käest ja silitas läänepoolsema kase tüve. Neitsilikult valgest kasetohust ei olnud jälgegi, tüvi oli kaetud paksu mustja sammaldunud koorega, milles nii mõnedki vaod näisid olevat tollisügavused. Õpetaja ajas pea kuklasse, et silmata kase ülemisi oksi. Huvitav, kui vanad need kaks kaske võisid olla? Ja kas just need kased on ka „süüdlased” kivikalme nimevaliku osas? Kõivussaar – kasesaar. Õpetaja põimis käed ümber kase, ent sõrmedel ei olnud vähimatki lootust teispool tüve kohtuda. Need kaks puud olid oma mõõtmete poolest igati võrreldavad laialeheliste hiiglastega.
Idapoolsema kase läheduses torkas õpetaja Erika silma ebahariliku kujuga kivi. Justkui väiksemat sorti rändrahn oleks pooleks saetud ja seeläbi loodud Kõivussaare esivanematele väärikas peolaud. Erika toksis varbaninaga külmunud sambla kivi pinnaselt lahti ja astus siis otsustavalt kivile. Paeplaati meenutav samblane kivilahmakas lisas Kõivussaarele pisut põhjaeestilikku miljööd, mida ilmestas veelgi kivi kõrval kasvav karjapoisikõrgune kadakas. Lamedat kivi oleks edukalt saanud kasutada ka altarina, ent kuna kivil puudusid ohvrikivile omased lohud, ei pidanud Erika tõenäoliseks hetkel tallatava kivi kasutamist rituaalsetel eesmärkidel. Leidub ju looduses igasuguse veidra vormiga kive.
Süvenev hämarus andis märku, et peagi on aeg siirduda edasi. Kindluse mõttes varruka varjust käekella kiigates ja turvalisuse mõttes helkurit taskust välja koukides käis Erika peast läbi mõte, et Kõivussaarele võiks veel tagasi tulla. Ja mitte üksi, vaid koos mõne ajaloohuvilise õpilasega. Ehk kevadel, kui vanad kased on hiirekõrvul? Ikka veel kivil seistes heitis Erika vanadele kaskedele lugupidava pilgu ja endalegi ootamatult hakkas ta äkki valjuhäälselt laulma ei tea kust ajusopist esile kerkinud Iiri rahvalaulu: „
Jah, vanad puud teevad vahel sellist häält. Ent ometigi hakkas õpetaja Erikal kõhe, kui kivile lähemal olev kask nõnda ebaviisakal kombel tema laulusse sekkus. Järjekindlalt ja sügiseselt kiiresti pealetungiv öö oli tunduvalt ahendanud õpetaja nägemisulatust, ent seda teravamaks oli muutunud kuulmismeel. Just kõrvade abil sai õpetaja Erika aimu, et tuul oli tema kivikalmel viibimise ajal tõusnud – kuivanud rohukõrred sahisesid üksteise vastu. Kõhetustundest ajendatuna kuulatas Erika, ega rohukõrte sahinas pole tabatav sammude seaduspärasus. Ei, õnneks oli see siiski vaid äkitselt valla pääsenud jäine tuul, mis ilma igasuguse seaduspärasuseta sasis kuivanud kulu. Keegi lendas raskete tiivalöökide rassides kaselatvade kõrguselt üle Erika pea. Öökull? Mardus? Kivikalmet ümbritsevad põllud, mis valgel ajal tekitasid avarate väljadena magusat kauguseigatsuse tunnet, mõjusid pimedusse mattununa ahistavalt. Ei, minema siit! Äärmiselt vastumeelselt astus Erika, antud situatsioonis juba pelgupaigana tundunud kivilt, sahisevasse rohukõrte ja madala võsa rägastikku. Olles suunanud kogu tähelepanu sünkjale pimedusele ja mõeldes hirmuga äkilistele oksaraksatustele, mis võisid kohe-kohe ligiduses kuuldavale tulla, ei jälginud Erika oma jalgeesist. Takerdudes vasaku jalaga kahe maakivi vahelisse prakku, kaotas Erika tasakaalu ning matsatas selili, peaga vastu lamedat „altarit”. Silme ees sähvatas ere välgatus ja uimastav peavalu kiirgas selgroogu mööda nimmepiirkonda. Vaid villane müts oli päästnud Erika põhjalikumast põrutusest. Õnneks ei olnud kere alla Kõivussaarel külluses olevaid kive jagunud. Kohmakas astumine ning põrutavast löögist toibumine leevendas pisut organismi haaranud hirmuagooniat, ent seda ajutiselt. Ikka veel selili lebades tundis Erika äkitselt rohukõrte sahinas ära inimkeele:
Kruusateele jõudes ängistustunne kadus. Läheduses asuva taluõue prožektori sära valgustas osaliselt ka teed. Tsivilisatsiooni turvatunne sulges meeltele värava teispoolsuse maailma. Heites veel pilgu pimedusse uppunud kivikalme suunas ja tundes pisut piinlikust selle üle, et tema, täiskasvanud naine, oli hakanud pimedusekartuses totrusi ette kujutama, kiirustas õpetaja Erika bussi peale.
1. Folklooriõhtu
„Erika, kas sa tundi ei pea minema?”
„Jah, juba lähen!” Õppealajuhataja leebe märkus oli täiesti asjakohane, sest Erika oli oma töölaual kõrguvas sassis-pussis paberite kultuurikihis vajalikke õppematerjale otsides hilinenud kaheksanda klassi ajalootundi juba viis minutit. Kiirestikiiresti vihikud, õpikud, päevikud kaenlasse ja treppidest alla esimesele korrusele ajalooklassi!
Prrr... Kuigi radiaatorid olid kohati nii kuumad, et nende peal oleks võinud kas või muna praadida, oli koolimaja jahedavõitu. Viie meetri kõrguste lagedega vana mõisamaja soojaks kütmine polnud just kõige kergem ülesanne.
18. sajandi lõpul oli Ungern-Sternbergi aadliperekond ehitanud endise vanabalti mõisamaja asemele uue, tollele ajale iseloomulikus uusklassitsistlikus stiilis häärberi. Lisaks Ungern-Sternbergidele oli mõis olnud veel teistegi aadliperekondade – Zoegede, Liphardtide ja Sieversite omanduses. 20. sajandi vintsutused olid küll mõisasüdamele oma jälje jätnud, ent endisaegsest hiilgusest oli veel üht-teist järel. Hetkel tegutses endises rüütlimõisas põhikool, mis pidi õpilaste vähesuse tõttu taluma ikka ja jälle mõtteavaldusi kooli sulgemise asjus. Seda enam, et hiljuti oli napilt seitsme kilomeetri kaugusel asuvas valla keskuses avatud uhke, kõikidele eurostandarditele vastav uhiuus koolimaja. Ent õpetaja Erika poleks vana rüütlimõisa aristokraatset väärikust mitte mingisuguste privileegide eest hunniku kipsplaadi vastu vahetanud.
„Tervitus golubtšikud-musirultšikud!”
„Oleks sa veel natuke hilinenud, oleks me laiali läinud!”
Kuuste koolis oli familiaarsus aktsepteeritud suhtlemisvorm.
Kaheksandas klassis õppis kuus õpilast – kaks poissi, neli tüdrukut. Provotseeriv teadaanne laialimineku kohta tuli laual platseeruva heledapäise ja sinisilmse Viktori-nimelise noormehe suust.
„... ja minu maha jätnud. Oh teid nurjatuid! Viktor, palun kobi laualt maha!”
„Viktor! Tõesõna!” Abiõpetaja tänuväärsesse rolli astus Veronika – tütarlaps kelle südikus ja vastutustundlik töössesuhtumine oli õpetaja Erika meelest eeskujuks nii mõnelegi täiskasvanule, kaasa arvatud ajalooõpetajale endale. Veronika ilmutas vaatamata oma noorele eale ka silmapaistvaid liidrivõimeid – enamik kooli ametlikest ja mitteametlikest ühisüritusest võlgnesid oma teostumisedu just Veronika autoriteedile. Ka nüüd ei vaidlustanud Viktor Veronika korraldust. Erika oli üsna veendunud, et temaga oleks Viktor veel noore isase kombel võimuvõitlust pidanud. Ent naine ei pannud Viktorile tema tempe pahaks. Peale selle, et Viktor oskas oma viguritega piiri pidada, oli ta klassi, kui mitte kogu kooli, kõige hiilgavamate võimetega õpilane. Keegi ei olnud täheldanud Viktorit süvenenult õpitööga tegelemas, ent ometi valdas ta mängeldes kadestamisväärt faktiteadmisi kõige erinevamates ainevaldkondades. Eelöeldule lisaks oli Viktor ka kooli sporditäht. Erika, kes oli Viktorist pelgalt üheksa aastat vanem, ei tundnud ei inimlikku ega professionaalset vajadust hakata kantseldama poissi, kes oli isekasvatuse teel jõudnud neljateistkümnendaks eluaastaks niivõrd suurepärase tulemuseni isiksuse arengu valdkonnas.
Viktorile vastandus nii välimuselt kui ka iseloomult klassivend Tristan. Viimane näis tihti melanhoolne ja mõtlik ning oli õppetöös tihtipeale hädas mitterahuldavate hinnetega. Ent vaatamata oma raskemeelsusele mõjus tumedapäine Tristan kooliõdedele silmnähtavalt atraktiivsemana kui vallatlev Viktor.
Ka klassiõed Renate, Fränki ja Annabel olid kõik omaette värvikad isiksused. Blondi hobusesabasoenguga hallisilmne Renate ilmutas klassiõdedega võrreldes kõige tugevamalt arenenud emainstinkti. Vahetunnis võis näha teda tihti algklasside õpilastega tegelemas. Matkadel valis Renate endale vabatahtlikult alati köögitoimkonna kohustuse ja et tüdrukul avaldus loomupärane kulinaarne anne, siis polnud kellelgi kunagi midagi selle vastu.
Hapra kehaehitusega ja nukulike näojoontega Annabel oli jällegi murdnud nii mõnegi külapoisi südame, ent ometigi jätkus sel piigal andunud austajaid, kes igaüks lootis, et just tema on see, kelle imekaunis Annabel oma ainsaks sümpaatiaks kuulutab.
Klassiõde Fränki oli seevastu tüdruk, keda lääne popkultuuriruumis iseloomustataks määratlusega
Fränkiga sidus õpetaja Erikat hetkel üks saladus. Nimelt oli Erika eelmisel päeval juhuslikult peale sattunud, kui Fränki koridori peeglist oma käsivarrel paiknevat vasttehtud tätoveeringut imetles. Tätoveeringul oli kujutatud keldipärane triskele, mille harud lõppesid stiliseeritud koerapeadega. Pärast mõneminutilist loengut emotsionaalsest ebaküpsusest ja selle mõjul tehtud otsustest asendus pedagoog Erika aga ajaloolase Erikaga, keda hakkas huvitama omapärase keldi ornamendi päritolu. Fränki lubaski võtta järgmisel päeval kaasa raamatu, kust ta kõnealuse tätoveeringu idee oli saanud.
Veel enne, kui õpetaja Erika jõudis Fränkile küsiva pilgu heita, oli viimane mustast teksariidest õmmeldud koolikotist välja kiskunud raske suureformaadilise ingliskeelse kunstientsüklopeedia. „Näh! Siin see on!” sõnas ta kunstiraamatust õiget kohta välja lapates ning mustaks lakitud küünega lehekülje ülakolmandikus laiuvale illustratsioonile osutades.
Erika võttis tooli, sättis end Fränki laua juurde istuma ning vaatas hindavalt kvaliteettrükis raamatus ilmunud triskele originaalpilti. Leheküljel, mille Fränki Erika jaoks välja otsis, oli kujutatud väljavõtet kõrgkeskaegsest ladinakeelsest käsikirjast. Tundmatu iiri munk oli fragmentaarse täpsusega, eranditult kollakaid ja punakaid toone kasutades, joonistanud lummava triskelefiguuri. Irevil lõugadega koerte pead triskele harudes olid kui elavad tulekeeled. Erikale tundus suisa, et pildi kohal võib edukalt taaselustada külmast kohmetunud sõrmede vereringet.
„Noh, on ju äge,” usutles Fränki võidukal toonil õpetajat. „Mul tuli kohe mingi eriline tunne peale, kui seda pilti vaatasin. Ma kohe pidin selle endale ka teha laskma.”
„Mida sa lasid endale teha?” isegi hääletämber oli Annabelil magus nagu marmelaadikompvek.
„Ma tegin endale tätoveeringu selle pildi järgi.”
„Näita tätoveeringut!” hüüdsid Renate, Annabel, Veronika ja Viktor justkui ühest suust. Ka Tristan keeras end hetkeks seltskondliku melu suunas, ent nähes lahtiriietuvat Fränkit, pööras ta pea diskreetselt kõrvale.
„Kuule, ära nüüd nii alasti ka end võta – külm on ju,” noomis Erika emalikult liba-Morganit.
„Ära paanitse, ma ei karda külma! Vaadake siis!” Fränki keris trikotaažpluusi varruka kõrgemale ning demonstreeris klassikaaslastele oma käel asuvat kunstiteost.
„Väkk, miks ta nii krobeline on?”
„Sest tal on alles koorik peal.”
„Ma oleks seda nagu kusagil näinud.”
Fränki vaatas üleoleva muigega Annabelile otsa: „Ma tõesti kahtlen, et sa seda kusagil näinud oled. Aga mida see märk üldse tähendab?” Viimane küsimus oli suunatud õpetaja Erikale, kes uudistas ikka veel lummatult raamatus olevat kolmjalga.
„Siia pildi alla pole kirjutatud rohkem kui „Illustratsioon Clonmacnoise’i kloostrist pärinevast käsikirjast, 11. sajand.””
„Seda ma juba tean. Räägi midagi uut.”
Õpetaja Erika silitas mõtlikult kallihinnalise raamatu läikivat paberit ja sõnas siis kahtlevalt kulmu kortsutades: „Triskele on ju iseenesest päikesesümbol ... ja koertel on keldi mütoloogias tõrjemaagiline roll.”
„Äge! Maagia! Mulle see meeldib!” Fränki oli õpetaja Erika mõtiskelust välja sõelunud just talle meelepärase sõna. „Koolis võiks ka maagiatunnid olla!”
„Kas sulle siis sellest ei piisa, et pedagoogid on nõiad,” oli Erika sõbralikult sarkastiline.
„Ah, sa saad aru küll, mida ma mõtlen. Ma tahan, et oleks nagu Harry Potteri Sigatüüka koolis.”
Erika sulges entsüklopeedia, tagastas selle Fränkile ja suundus tagasi oma tööpositsioonile klassi ette. Ta otsustas Harry Potteri kultust oma ainevaldkonna huvides ära kasutada: „Muideks, siis kui meie esivanemad veel suitsutaredes elasid ja alatasa kerge vingumürgituse mõju all viibisid, oli maagiat ja üleloomulikke olendeid eestlaste igapäevaelus kümneid kordi rohkem kui Sigatüüka koolis. Ja natuke järele mõeldes, siis võiks ju mõnel rahvakalendri tähtpäeval ühe rahvaluuleõhtu teha.”
„Ülehomme on mardipäev!”
„Õige jah! Kas te lähete marti ka jooksma?”
„Me oleme liiga vanad juba selle asja jaoks.”
„Oh teid vanureid ...”
„Aga me võiks selle asemel tõesti koolimajas ühe rahvaluuleteemalise hariva õhtu teha, kui sa nõus oled.”
Õpetaja Erika vaatas Veronikale otsa ja püüdis aimata, kas „tõesti-ühe-rahvaluuleteemalise-hariva-õhtu-teha” oli mõeldud õpetaja moosimiseks või mõtles tüdruk neid sõnu tõsiselt.
„Peaasi, et teie vanemad on nõus teid õhtul kooli lubama.”
„Kas me ööseks võiksime kooli jääda?”
„Ööseks kooli!? See on pisut ebatraditsiooniline ju ... Ma pean seda direktsiooniga arutama. Ja veel kord, teie vanemate luba on peamine eeldus ürituse läbiviimiseks.” Seda öeldes peatus õpetaja Erika pilk Tristanil, kes oli kas meeltesegadushoos või puhtast igavusest avanud õpiku peatüki kohalt, mis puudutas tööstuslikku revolutsiooni uusaegses Euroopas.
„Tubli Tristan,” märkis õpetaja. „Õnneks on siin klassis vähemalt üks inimene, kes teab, mis eesmärgil me tegelikult siin ruumis kohtume. Niisiis, järgnev pooltund on pühendatud tööstuslikule revolutsioonile. Avage palun oma õpikud leheküljel kolmkümmend kaks.”
/.../
„Veronika, magamiskott on koridori kapis kõige alumises sahtlis.”
„Juba võtsin.”
„Mis kell sa homme koju jõuad? Ja kes üldse täna teie niinimetatud folklooriõhtule tulevad?”
„Ma arvan, et hommikul kümne-üheteistkümne ajal ja üritusele tuleb terve meie klass. Isegi Tristan!” raporteeris tüdruk peegli ees oma tumepruuni juuksepahmakat harjates. „Oi ema! Unustasin eile sulle uudist rääkida! Fränki tegi endale tätoveeringu!”
Õmblusmasina sirin katkes dramaatiliselt.
„Ikka täitsa pöörane tüdruk! Ja mida Karmen asjast arvas?”
„Ma arvan, et Fränki pole julgenud seda veel emale rääkidagi.”
„Pole imestada! Mina paneks oma tütre selle eest koduaresti.”
„Ema, ära vaata mind sellise näoga. Ma ei kavatse endale mitte iialgi tätoveeringut teha.”
„Tore.”Emalikvalvsusvõissaadapuhkustjaõmblusmasinanõel jätkas taas püksilõigete kokkuliitmist. „Ärge siis tervet ööd ka üleval passige!” Viimane manitsus läks Veronika jaoks kaotsi, sest tüdruk marssis juba kiirkõnnil koolimaja suunas.
Viimase ööpäeva jooksul oli pilvkate märgatavalt hõrenenud. Armetu tumehall pilveräbal liugles pikaldaselt üle kitsa noorkuusirbi. „Tere, tere noorkuu! Mina nooreks, sina vanaks!” Veronika oli folklooriõhtut tõsiselt võtnud ja ennast eesti rahvaluulega nii palju kurssi viinud, kui internet seda võimaldas.
Eile oli õpetaja Erika ka koolidirektorit teavitanud ideest korraldada koos kaheksanda klassiga koolis folklooriõhtu. Õigemini folklooriöö. Pärast mõningast arutelu oli direktor ideega nõustunud, tingimusel, et lastel on koolimajja ööseks jäämiseks olemas vanemate kirjalik luba. Loomulikult oli terve rida koolikaaslasi, nii õpilaste kui ka õpetajate seas, kes nimetissõrmega meelekohale toksisid ja imestasid, et on veidrikke, kes ei saa öösiti rahus kodus viibida. Ent oli ka kadedaid ja igatsevaid pilke, eriti nooremate klasside õpilaste seas, kellel veel seiklushimu arterites suuremates kontsentratsioonides ringles.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.