Kuidas toimuvad inimese mõtteprotsessid? Kuidas sünnivad mõtted, valikud ja otsused, mis meid enim mõjutab? Autori teooria järgi suunavad mõtlemist kaks konkureerivat süsteemi, millest üks on kiire ja kogemustele tuginev ning teine on aeglane ning analüütiline. “Kiire ja aeglane mõtlemine” on üks viimaste aastate müüdumaid ja kõneldumaid aimeraamatuid kogu maailmas, mis kirjeldab populaarses vormis haaravalt inimeste mõttetegevust ning võtab kokku maailma ühe mõjukaima psühholoogi Daniel Kahnemani elutöö. Autor pälvis 2011. aastal Nobeli preemia.
Originaali tiitel:
Amos Tversky mälestuseksDaniel Kahneman
Thinking, Fast and Slow
Farrar, Straus and Giroux, New York 2011
Terminoloogiline toimetaja Kenn Konstabel
Keeletoimetaja Siiri Rebane
Disainer Villu Koskaru
Käesolevas raamatus ilmuvad ka mõned varem avaldatud tekstid. „Otsustamine ebakindlas olukorras: heuristikud ja nihked” on ilmunud ajakirjas Science (New Series, Vol. 185, No. 4157, © 1974 by Amos Tversky and Daniel Kahneman). Reprinted by permission of Science. „Valikud, väärtused ja raamid” on ilmunud ajakirjas The American Psychologist, © 1983 by Daniel Kahneman and Amos Tversky. Reprinted by permission of the American Psychological Association.
Raamatus sisalduvate illustratsioonide autoriõiguste valdajad: lk 23 © Paul Ekman Group, LLC. Lk 59 Melissa Batesoni, Daniel Nettle´i ja Gilbert Robertsi „Cues of Being Watched Enhance Cooperation in a Real-World Setting”, © Biology Letters. Lk 99 Roger N. Shepardi raamatust „Mind Sights” (New York, W.H. Freeman and Company, 1990), avaldatud kirjastuse Henry Holt and Company loal. Lk 286 illustratsioon Paul J. Whaleni jt artiklist „Human Amygdala Responsivity to Masked Fearful Eye Whites”, ajakiri Science 306 (2004). Trükitud ajakirja Science loal.
Copyright © 2011 by Daniel Kahneman. All rights reserved.
Tõlge eesti keelde © Jana Linnart ja Tänapäev, 2013
ISBN 978-9949-27-427-7
ISBN 9789949274673 (epub)
www.tnp.eeTrükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Amos Tversky mälestuseks
SISSEJUHATUS
Usun, et iga autor peab silmas mingit keskkonda, kus tema lugejal võiks loetust mingit kasu olla. Minu puhul on selleks keskkonnaks üldteada kontori veeautomaat, mille juures vahetatakse arvamusi ja räägitakse edasi kuulujutte. Loodan rikastada sõnavara, mida inimesed kasutavad, kui arutavad teiste seisukohti ja valikuid, firma uusi suundi või kolleegide investeerimisotsuseid. Miks kuulujutud meid üldse huvitavad? Aga sellepärast, et võõraid vigu üles lugeda ja sildistada on märksa kergem ja ka meeldivam kui tunnistada enda omi. Vaidlustada seda, millesse me usume ja mida tahame, on raske ka headel aegadel, kuid eriti raske on teha seda siis, kui seda kõige rohkem vaja oleks. Kuid samas võivad marjaks ära kuluda teiste inimeste asjatundlikud arvamused. Paljud meist kujutavad spontaanselt ette, kuidas sõbrad ja kolleegid meie valikuid hindavad; seega on oluline nende ettekujutuste sisu ja kvaliteet. Teiste arvamuse eelaimus annab seega tugeva motiivi tõsiseks enesekriitikaks, hoopis tugevama kui uue aasta lubadus hakata nii tööl kui ka kodus paremaid otsuseid langetama.
Saamaks heaks diagnoosijaks, peab arst omandama suure kogumi haiguste nimetusi, millest igaüks seob idee haigusest selle sümptomite, võimaliku eelloo ja põhjustega, võimaliku haiguskulu ja tagajärgedega ning võimalike sekkumistega haiguse parandamiseks või leevendamiseks. Meditsiini õppimine koosneb osalt meditsiini keele õppimisest. Ka sügavam arusaamine otsustustest ja valikutest nõuab igapäevakeelest rikkalikumat sõnavara. Informeeritud klatši puhul võime loota, et vead, mida inimesed teevad, korduvad selge mustri järgi. Süstemaatilisi vigu nimetatakse niheteks ja need korduvad teatud olukordades prognoositavalt. Kui näiteks lavale astub kena välimusega ja enesekindel esineja, siis võite oodata, et kuulajaskond suhtub tema kommentaaridesse soodsamalt kui ta on ära teeninud. Asjaolu, et meil on selle nihke jaoks diagnostiline nimetus, halo efekt teeb lihtsamaks seda ette näha, ära tunda ja mõista.
Kui teilt küsitakse, millest te mõtlete, siis oskate tavaliselt vastata. Te usute, et teate, mis teie peas toimub: sageli viib üks teadlik mõte korrastatult teiseni. Kuid see pole ainus viis, kuidas teie meelemõistus [
Suur osa sellest raamatust käsitleb intuitsiooni nihestatust [
Niisiis on minu eesmärk joogiautomaadivestluste puhul järgmine: parandada teiste ja kokkuvõttes ka meie enda võimet märgata ja mõista otsuste ja valikutega kaasnevaid vigu, pakkudes nende arutamiseks rikkama ja täpsema sõnavara. Vähemalt mõnel juhul võib täpne diagnoos pakkuda välja sekkumisvõimaluse, mis piiraks kahju, mida kehvad otsused ja valikud sageli põhjustavad.
Lähtekohad
See raamat esitab minu praeguse arusaama otsustustest ja otsustamisest, mida on kujundanud viimaste kümnendite teadusavastused. Kuid kesksed ideed lähevad tagasi ühe õnneliku päevani 1969. aastal, kui kutsusin oma seminarile Jeruusalemma Heebrea ülikooli psühholoogiaosakonnas esinema ühe kolleegi. Amos Tverskyt peeti otsustusuuringute valdkonnas – tegelikult kõiges, millega ta tegeles – tõusvaks täheks ja ma teadsin, et meil saab olema huvitav. Paljud, kes Amost tundsid, pidasid teda kõige intelligentsemaks inimeseks, keda olid eales kohanud. Ta oli särav, sõnaosav ja karismaatiline. Teda oli õnnistatud ka täiusliku mäluga naljade suhtes ning erakordse võimega neid mingi mõtte edasi andmiseks ära kasutada. Amosega koos olles polnud eales ainsatki igavat hetke. Tema oli tollal kolmkümmend kaks, mina kolmkümmend viis.
Amos rääkis tudengitele Michigani ülikooli uurimisprogrammist, mis otsis vastust järgmisele küsimusele: kui hea on inimeste statistikavaist? Me teadsime juba, et inimestel on hea grammatikavaist: nelja-aastane laps kasutab rääkides raskusteta grammatikareegleid, kuigi tal pole nende olemasolust aimugi. Kas inimestel on samasugune vaistlik tunne ka statistika peamiste põhimõtete suhtes? Amose sõnul oli vastus teatud piirangutega „jah”. Meil oli seminaris elav arutelu ning lõpuks jõudsime järeldusele, et parem vastus oleks teatud piirangutega „ei”.
Nautisime Amosega seda mõttevahetust ja jõudsime järeldusele, et intuitiivne statistika on huvitav teema ning et oleks tore seda koos uurida. Tol reedel sõime lõunat Café Rimonis, Jeruusalemma boheemlaste ja teadlaste lemmikkohas, ning kavandasime uuringut komplitseeritud probleemidega tegelevate teadlaste statistilise intuitsiooni kohta. Olime jõudnud seminaris järeldusele, et meie enda vaist on puudulik. Hoolimata aastatepikkusest statistika õpetamisest ja kasutamisest polnud meil välja arenenud intuitsiooni väikestes valimites täheldatud statistiliste tulemuste usaldusväärsuse kohta. Meie subjektiivsed otsustused olid kallutatud: olime liiga kergesti valmis uskuma ebapiisavatel tõenditel põhinevaid uurimistulemusi ning kaldusime omaenda uuringutes tuginema liiga väiksele valimile. Meie uuringu eesmärk oli välja selgitada, kas sama häda kimbutab ka teisi uurijaid.
Valmistasime ette uuringu, mis sisaldas realistlikke stsenaariume teadustöö käigus esinevate statistiliste küsimuste kohta. Amos kogus vastused rühmalt Matemaatilise Psühholoogia Ühingu kohtumisel osalenud ekspertidelt, kelle seas oli ka kaks statistikaõpikute autorit. Nagu ootasimegi, avastasime, et meie ekspertidest kolleegid liialdavad nagu me isegi märkimisväärselt tõenäosust, et mingi eksperimendi originaaltulemusi saab isegi väikese valimi puhul edukalt korrata. Nende soovitused fiktiivsele doktorandile vajaliku vaatluste arvu kohta olid samuti väga viletsad. Isegi statistikutel ei ole head statistikavaistu.
Nende tulemuste kohta artiklit kirjutades avastasime Amosega, et meile meeldib koos töötada. Amos oli alati väga vaimukas ja temaga koos muutusin ka mina vaimukaks, nii et tegime tundide kaupa tõsist tööd pidevalt lõbutsedes. Koostöö meeldiva külje tõttu olime erakordselt kannatlikud; palju lihtsam on püüelda täiuslikkuse poole, kui sul ei ole kunagi igav. Võib-olla kõige olulisem oli see, et me hoidsime oma kriitikanooli vaos. Olime mõlemad Amosega kriitilised ja vaidlushimulised, tema isegi rohkem kuid mina, kuid meie koostööaastate jooksul ei lükanud kumbki meist kordagi järsult tagasi midagi, mida teine ütles. Üks mu suuremaid rõõme meie koostöös oligi see, et Amos nägi sageli minu ebamääraste ideede tuuma selgemini kui ma ise. Amos oli loogilisem mõtleja, kes orienteerus teooriale ja keda iseloomustas vankumatu suunataju. Minu mõtlemine oli intuitiivsem ja juurdunud tajupsühholoogias, millest laenasime palju ideid. Olime piisavalt sarnased, et teineteist kergesti mõista, ja piisavalt erinevad, et teineteist üllatada. Meil kujunes välja rutiin, mille käigus veetsime suure osa oma tööpäevadest koos, sageli pikkadel jalutuskäikudel. Järgmise neljateistkümne aasta jooksul oli koostöö meie elu keskpunkt ning töö, mida nende aastate jooksul koos tegime, oli meie mõlema parim. Meil kujunes kiiresti välja tava, mille juurde jäime paljudeks aastateks. Meie uurimismeetod oli vestlus, mille käigus leiutasime küsimusi ja uurisime ühiselt oma intuitiivseid vastuseid. Iga küsimus oli väike eksperiment ja ühe päeva jooksul korraldasime palju selliseid eksperimente. Me ei otsinud tõsiselt õiget vastust statistilistele küsimustele, mida endale esitasime. Meie eesmärk oli leida ja analüüsida intuitiivset vastust, esimest, mis pähe tuli, sellist, milleks meil oli kiusatus isegi siis, kui teadsime, et see on vale. Me uskusime – juhtumisi õigesti –, et kõiki meie kahe ühiseid intuitsioone jagavad veel paljud inimesed ning et oleks lihtne demonstreerida nende mõju otsustustele.
Kunagi avastasime oma suureks rõõmuks, et meil on ühesugused totrad ideed mitme meile mõlemale tuttava põngerja tulevase elukutse kohta. Me panime paika vaidlushimulise kolmeaastase advokaadi, nohikust professori, empaatilise ja leebelt pealetükkiva psühhoterapeudi. Muidugi olid need ennustused absurdsed, kuid meie jaoks sellegipoolest paeluvad. Oli ka selge, et meie intuitsioone juhib iga lapse sarnasus mõne elukutse kultuurilise stereotüübiga. See lõbustav mõttemäng aitas meil välja arendada tollal meie peas kuju võtvat teooriat sarnasuse rollist prognoosides. Katsetasime ja täpsustasime seda teooriat kümnetes eksperimentides nagu järgmine näide.
Järgmist küsimust vaadates eeldage palun, et Steve valiti esindavast valimist juhuslikult:
Naaber kirjeldas teda järgmiselt: „Steve on väga uje ja endassetõmbunud, alati abivalmis, kuid huvitub vähe teistest inimestest või tegelikust maailmast enda ümber. Ta on tasane ja hoolikas hing, kes vajab korrastatust ja struktuuri ning tunneb kirge detailide vastu.” Kas Steve on pigem raamatukoguhoidja või talunik?
Steve’i sarnasus stereotüüpse raamatukoguhoidjaga torkab kõigile otsekohe silma, kuid samavõrra olulisi statistilisi kaalutlusi eiratakse peaaegu alati. Kas teile tuli pähe, et Ühendriikides on iga meessoost raamatukoguhoidja kohta üle kolmekümne meesoost talupidaja? Kuna talunikke on nii palju rohkem, siis on peaaegu kindel, et „tasaseid ja hoolikaid inimesi” võib leida rohkem traktoriroolist kui raamatukogu infoleti tagant. Kuid selgus, et meie eksperimentides osalejad eirasid olulist statistilist teavet ja toetusid üksnes sarnasusele. Esitasime hüpoteesi, et nad kasutasid sarnasust lihtsustava heuristikuna (enamvähem rusikareeglina) raske otsustuse tegemisel. Heuristikule toetumine põhjustas nendes otsustustes ennustatavaid nihkeid (süstemaatilisi vigu).
Ühel teisel korral arutasime Amosega lahutuste määra oma ülikooli professorite seas. Panime tähele, et see küsimus pani meid mälust otsima lahutatud professoreid, keda me tundsime või kellest olime kuulnud, ja et me otsustasime kategooria suuruse üle selle põhjal, kui kergesti need näited meile meenusid. Ühes uurimuses palusime osalejatel vastata lihtsale küsimusele sõnade kohta tüüpilises ingliskeelses tekstis:
Mõelge K- tähele.
Kas K esineb tõenäolisemalt sõna esimese VÕI kolmanda tähena?
Nagu iga Scrabble’i mängija teab, on palju lihtsam leida teatud tähega algavaid sõnu kui sõnu, kus seesama täht on kolmas. See kehtib tähestiku iga tähe kohta. Seetõttu ootasime, et vastajad suurendavad esimeses positsioonis esinevate tähtede sagedust – isegi selliste tähtede puhul (nagu K, L, N, R, V), mis tegelikult esinevad inglise keeles sagedamini kolmandas positsioonis. Ka siin põhjustab heuristikule toetumine otsustes prognoositava nihke. Näiteks hakkasin hiljuti kahtlema oma ammuses muljes, et abielurikkumine on levinum pigem poliitikute kui arstide või juristide seas. Olin leidnud sellele „faktile” isegi seletusi, sealhulgas võimu afrodisiaakumina toimiv mõju ja kodust eemal elamise kiusatused. Viimaks mõistsin, et poliitikute üleastumistest kirjutatakse hoopis suurema tõenäosusega kui juristide ja arstide patustamistest. Minu intuitiivne mulje võis täielikult tuleneda ajakirjanike teemavalikust ning mu enese toetumisest kättesaadavuse heuristikule.
Veetsime Amosega aastaid, uurides ja dokumenteerides intuitiivse mõtlemise nihkeid erinevates ülesannetes – sündmustele tõenäosuse omistamisel, tulevikusündmuste ennustamisel, hüpoteeside hindamisel ja esinemissageduse pakkumisel. Koostöö viiendal aastal esitasime oma peamised tulemused ajakirjas Science, väljaandes, mida loevad paljude valdkondade teadlased. Artikkel, mis on selle raamatu lõpus täies ulatuses ära toodud, kandis pealkirja „Otsustamine ebakindlas olukorras: heuristikud ja nihked”. See kirjeldas intuitiivse mõtlemise lihtsustavaid otseteid ja selgitas umbes kahtkümmet otsustusnihet heuristikute ilmingutena ning samuti näidates heuristikute rolli otsustustes.
Teadusloolased on sageli märkinud, et samal ajal elavad teadlased kipuvad tuginema sarnastele eeldustele. Sotsiaalteadlased pole siin erandiks; nad toetuvad arusaamale inimloomusest, mis on aluseks enamikule aruteludele inimkäitumise kohta, ja mida seatakse harva kahtluse alla. 1970. aastatel võtsid sotsiaalteadlased üldiselt omaks kaks arusaama inimloomuse kohta. Esiteks, inimesed on üldiselt ratsionaalsed ja nende mõtlemine on tavaliselt usaldatav. Teiseks, emotsioonid nagu hirm, kiindumus ja vihkamine selgitavad enamikku juhtumitest, kus inimesed ratsionaalsusest kõrvale kalduvad. Meie artikkel heitis mõlemale eeldusele väljakutse neid otseselt käsitlemata. Me dokumenteerisime süstemaatilisi vigu normaalsete inimeste mõtlemises ja näitasime, et nende vigade põhjuseks on tunnetuse masinavärk, mitte emotsioonist põhjustatud rike mõtlemises.
Meie artikkel pälvis hoopis suuremat tähelepanu, kui olime oodanud ja see on jäänud üheks sotsiaalteaduse enim viidatud tööks (2010. aastal viitas sellele üle 300 teadusartikli). Ka teiste teadusharude esindajad leidsid sellest kasulikku; heuristikute ja nihete ideed on kasutatud tulemuslikult paljudes valdkondades nagu meditsiiniline diagnostika, kohtuotsused, luureandmete analüüs, filosoofia, rahandus, statistika ja sõjaline strateegia.
Näiteks sotsiaalpoliitika uurijad on märganud, et kättesaadavuse heuristik aitab seletada, miks mõned teemad on avalikkuse jaoks äärmiselt olulised, teistele aga ei pöörata tähelepanu. Inimesed kalduvad hindama teemade suhtelist tähtsust kerguse põhjal, millega neid mälust leitakse – ja selle määrab suures osas ära meediakajastuse ulatus. Sageli mainitavad teemad täidavad meie mõtlemise, teised aga kaovad kiiresti. See, mida meedia kajastamiseks valib, vastab omakorda nende arusaamale sellest, mis avalikkust parasjagu paelub. Pole juhuslik, et autoritaarsed režiimid sõltumatut ajakirjandust tugevalt survestavad. Kuna üldsuse huvi äratavad kõige kergemini dramaatilised sündmused ja kuulsused, siis on meediapalavik sagedane. Näiteks mitu nädalat pärast Michael Jacksoni surma oli praktiliselt võimatu leida telekanalit, mis oleks rääkinud mõnest teisest teemast. Seevastu leiavad vähest kajastust olulised, kuid ebahuvitavad teemad, milles puudub dramaatika – näiteks haridusstandardite langus või meditsiini-investeeringute kuhjumine viimastesse eluaastatesse. (Seda kirjutades panen tähele, et minu „vähekajastatud” näidete valikut juhtis kättesaadavus. Teemasid, mille ma näideteks valisin, mainitakse sageli; samavõrra olulised teemad, mis on vähem kättesaadavad, ei tulnud mulle lihtsalt pähe.)
Tollal me seda täielikult ei mõistnud, kuid peapõhjus, miks „heuristikud ja nihked” väljaspool psühholoogiat suurt huvi äratasid, oli üks meie töö juhuslik joon: peaaegu alati lisasime artiklitele endale ja katseosalistele esitatud küsimuste täieliku teksti. Need küsimused olid lugeja jaoks demonstratsioonid, mis võimaldasid tal ära tunda, kuidas kognitiivsed nihked tema enda mõtlemist vääravad. Loodan, et teil oli samasugune kogemus, kui lugesite küsimust raamatukoguhoidja Steve’i kohta, mille eesmärk oli aidata teil mõista sarnasuse jõudu tõenäosuse vihjena ning näha, kui lihtne on eirata olulisi statistilisi fakte.
Demonstratsioonide kasutamine andis erinevate valdkondade teadlastele – eeskätt filosoofidele ja majandusteadlastele – ebatavalise võimaluse märgata võimalikke vigu omaenda mõtlemises. Nähes iseennast äpardumas, seadsid nad suurema tõenäosusega kahtluse alla tollal valdavaks olnud dogmaatilise eelduse, et inimese mõtlemine on ratsionaalne ja loogiline. Meetodi valik oli otsustava tähtsusega: kui me oleksime tutvustanud vaid konventsionaalsete eksperimentide tulemusi, siis poleks artikkel olnud nii tähelepanuväärne ja meeldejääv. Veelgi enam, skeptilised lugejad oleksid end tulemustest distantseerinud, omistades otsustusvead psühholoogiauuringute tüüpiliste osalejate – tudengite – tuttavlikule saamatusele. Muidugi ei valinud me standardeksperimentide asemel demonstratsioone sellepärast, et oleksime tahtnud filosoofe ja majandusteadlasi mõjutada. Eelistasime demonstratsioone, sest need olid lõbusad ning meil oli oma meetodivalikul nagu ka paljus muus õnne. Selle raamatu korduv teema on see, et õnn etendab igas eduloos suurt rolli; peaaegu alati on võimalik leida loos väikest muutust, mis oleks muutnud märkimisväärse saavutuse keskpäraseks tulemuseks. Meie lugu ei olnud erand.
Reaktsioon meie tööle ei olnud ühtlaselt positiivne. Iseäranis kritiseeriti meie keskendumist vigadele, väites, et see tekitab ebaõiglaselt negatiivse suhtumise mõtlemisse [
Kohe pärast seda, kui olime lõpetanud oma ülevaate otsustustest, võtsime tähelepanu alla otsustamise ebakindlates tingimustes. Meie eesmärk oli töötada välja psühholoogiline teooria selle kohta, kuidas inimesed teevad otsuseid lihtsates õnnemängudes. Näiteks: kas nõustuksite viskama kulli ja kirja tingimusel, et võidate 130 dollarit, kui tuleb kull ja kaotate 100, kui tuleb kiri? Sääraseid elementaarvalikuid oli pikka aega kasutatud otsustamist puudutavate üldiste küsimuste uurimisel nagu suhteline kaal, mida inimesed omistavad kindlale või ebakindlale tulemusele. Meie meetod ei muutunud: kulutasime palju päevi, koostades valikuprobleeme ja uurides, kas meie intuitiivsed eelistused vastavad valiku loogikale. Ka siin täheldasime omaenda otsustes süstemaatilisi kallakuid, intuitiivseid eelistusi, mis rikkusid järjekindlalt ratsionaalse valiku reegleid. Viis aastat pärast Science’i artiklit avaldasime „Väljavaateteooria: analüüs otsustamisest riski tingimustes”, valikuteooria, mis on mõnes mõttes olnud mõjukamgi kui meie otsustusuurimus ja millest on saanud üks käitumusliku majandusteaduse nurgakive.
Kuni geograafiline eraldatus tegi selle liiga keeruliseks, nautisime Amosega õnne omada ühist mõistust, mis oli meie kummagi omast etem, ning suhet, tänu millele meie töö sai nii lõbusaks kui ka tulemuslikuks. Meie koostöö otsustuste ja otsustamise alal oli põhjus, miks mulle anti 2002. aastal Nobeli preemia, mida oleksin Amosega jaganud, kui ta poleks 1996. aastal viiekümne üheksa aastasena surnud.
Kus me praegu oleme
See raamat ei ole mõeldud minu ja Amose varasema perioodi ühistöö tutvustamiseks, millega paljud autorid on aastate jooksul edukalt toime tulnud. Minu peaeesmärk on esitada seisukoht mõtlemise töötamise kohta, mis võtab arvesse hiljutisi arenguid kognitiivses ja sotsiaalpsühholoogias. Üks tähtsamaid arenguid on olnud see, et me mõistame nüüd nii vaistliku mõtlemise imesid kui ka vigu.
Amosega koos töötades ei tegelenud me täpsete intuitsioonidega, kui välja arvata möödaminnes poetatud märkus, et otsustusheuristikud „on üsna kasulikud, kuid viivad vahel tõsiste ja süstemaatiliste vigadeni”. Me keskendusime tunnetuse nihetele, nii seepärast, et pidasime neid huvitavaks, kui ka seetõttu, et need pakkusid tõendeid otsustusheuristikute kohta. Me ei küsinud endalt, kas kõigi ebakindlas olukorras tehtud intuitiivsete otsustuste taga on heuristikud, mida me uurisime; nüüd on selge, et see ei ole nii. Iseäranis ekspertide täpseid intuitsioone selgitab heuristikutest paremini pikaajaline praktika. Nüüd võime joonistada mitmekesisema ja tasakaalustatuma pildi, milles intuitiivsete otsustuste ja valikute allikateks on nii heuristikud kui ka pädevus.
Psühholoog Gary Klein räägib loo tuletõrjesalgast, kes sisenes majja, mille köök põles. Varsti pärast seda, kui nad hakkasid kööki kustutama, kuulis salgaülem end röögatamas: „Välja siit!”, teadmata ise, miks. Peaaegu kohe pärast seda, kui tuletõrjujad olid köögist välja tormanud, varises põrand sisse. Alles pärast seda mõistis ülem, et tuli oli olnud ebaharilikult vaikne ja et tema kõrvad olid olnud ebatavaliselt tulised. Koos põhjustasid need muljed selle, mida tuletõrjuja nimetas „ohu kuuendaks meeleks”. Ta ei teadnud, mis on valesti, kuid teadis, et miski on valesti. Selgus, et tulekolle ei olnud köögis, vaid keldris, mille kohal mehed seisid.
Oleme kõik kuulnud sarnaseid lugusid ekspertide intuitsioonist: malemeister, kes jalutab mööda tänaval maletavatest meestest ja ütleb peatumata, „Valge teeb kolme käiguga mati” või arstist, kes teeb ainsa patsiendile heidetud pilgu järel keerulise diagnoosi. Eksperdi intuitsioon tundub meile maagiana, kuid see pole seda. Tegelikult sooritame me kõik iga päev palju kordi intuitiivse kogemuse vägitükke. Enamik meist on absoluutse kuulmisega, tajudes viha telefonikõne esimese sõna järel, tundes tuppa astudes, et parajasti räägiti meist ning reageerides kiiresti vaevumärgatavale vihjetele, et kõrvalreas sõitev autojuht on ohtlik. Meie igapäevased intuitiivsed võimed pole vähem imelised kui kogenud tuletõrjuja või arsti omad – lihtsalt tavalisemad.
Täpse intuitsiooni psühholoogia ei sisalda mingit maagiat. Võib-olla kõige paremini võttis selle kokku suur Herbert Simon, kes uuris malemeistreid ja näitas, et pärast tuhandeid tunde praktikat näevad nad malendeid laual teistest inimestest erinevalt. Simoni kannatamatust ekspertintuitsiooni mütologiseerimise suhtes on tunda, kui ta kirjutab: „Olukord on andnud vihje; see vihje on andnud eksperdile juurdepääsu mälus talletatud infole ning info annab vastuse. Intuitsioon ei ole midagi enamat ja ei midagi vähemat kui äratundmine.”
Meid ei üllata, kui kaheaastane vaatab koera ja ütleb „Kutsu!”, sest oleme harjunud imega, millega lapsed õpivad asju ära tundma ja nimetama. Simon tahtis öelda seda, et eksperdi intuitsiooni imed on samasugused. Paikapidavad intuitsioonid kujunevad välja, kui eksperdid on õppinud ära tundma tuttavaid elemente uues olukorras ja vastavalt tegutsema. Head intuitiivsed otsustused tulevad pähe niisama kiiresti kui „Kutsu!”
Paraku ei tulene professionaalide intuitsioonid sugugi kõik tõelisest pädevusest. Aastaid tagasi külastasin suure finantsfirma investeerimisosakonna juhti, kes rääkis mulle, et oli äsja investeerinud Ford Motor Company aktsiatesse kümneid miljoneid dollareid. Kui küsisin, kuidas ta oli selle otsuse langetanud, vastas ta, et külastas hiljuti autonäitust ja see avaldas talle muljet. „Oh sa poiss, nemad juba teavad, kuidas autosid teha!” hüüatas ta. Ta andis selgelt mõista, et usaldab oma sisetunnet ning oli enda ja oma otsusega rahul. Minu meelest oli tähelepanuväärne, et ta polnud nähtavasti esitanud endale seda üht küsimust, mida majandusteadlane pidanuks oluliseks: kas Fordi aktsiad on hetkel alahinnatud? Selle asemel oli ta kuulanud oma vaistu; talle meeldisid need autod, talle meeldis see firma ja talle meeldis mõte selle aktsiaid omada. Selle põhjal, mida me aktsiate valimise täpsuse kohta teame, on mõistlik oletada, et ta ei teadnud, mida teeb.
Konkreetsed heuristikud, mida me Amosega uurisime, ei olnud kuigivõrd abiks mõistmisel, kuidas tippjuht otsustas Fordi aktsiatesse investeerida, kuid nüüd on olemas avaram heuristikute kontseptsioon, mis pakub selle kohta hea ülevaate. Oluline edasiminek on see, et nüüd on emotsioonil meie arusaamises intuitiivsetest otsustustest oluliselt suurem roll kui minevikus. Firmajuhi otsust kirjeldataks tänapäeval näitena afektiheuristikust, kus otsustusi ja otsuseid juhivad otseselt meeldimine ja mittemeeldimine ning kus kaalutlemine ja mõistus jäävad tahaplaanile.
Vastamisi probleemiga – näiteks malekäigu valimine või otsustamine, kas investeerida mõnda aktsiasse – annab intuitiivse mõtlemise masinavärk oma parima. Kui inimesel on olemas vastav kogemus, tunneb ta olukorra ära ja talle pähe tulev intuitiivne lahendus on tõenäoliselt õige. See juhtub siis, kui malemeister vaatab keerulist positsiooni: paar käiku, mis talle pähe tulevad, on kõik tugevad. Kui küsimus on raske ja pädevat lahendust pole saadaval, teeb intuitsioon sellegipoolest katse: vastus võib tulla kiiresti – kuid see pole vastus algsele küsimusele. Küsimus, millega finantsjuht silmitsi seisis (kas ma peaksin investeerima Fordi aktsiatesse?) oli keeruline, kuid vastus kergemale ja sellega seotud küsimusele (kas Fordi autod meeldivad mulle?) tuli kergesti pähe ja määras tema valiku. See on intuitiivsete heuristikute tuum: silmitsi keerulise küsimusega vastame selle asemel tihti lihtsamale, tavaliselt asendust märkamatagi.
Vahel kukub intuitiivse lahenduse spontaanne otsimine läbi – pähe ei tule ei ekspertlahendust ega heuristilist vastust. Säärasel juhul leiame end sageli lülitumas aeglasele, kaalutletumale ja pingutavamale mõtlemisviisile. See ongi „aeglane mõtlemine” selle raamatu pealkirjas. Kiire mõtlemine sisaldab mõlemat intuitiivse mõtlemise varianti – ekspert- ja heuristilist mõtlemist – ning täiesti automaatseid taju ja mäluga seotud tegevusi, mis võimaldavad teil teada, et laual on lamp või leida mälust Venemaa pealinna nime.
Kiire ja aeglase mõtlemise erinevust on viimase kahekümne viie aasta jooksul uurinud paljud psühholoogid. Põhjustel, mida ma selgitan täpsemalt järgmises peatükis, kirjeldan mentaalset elu kahe subjekti metafooriga, nimetades neid Süsteemiks 1 ja Süsteemiks 2, mis vastavalt loovad kiire ja aeglase mõtlemise. Räägin intuitiivse ja kaalutletud mõtlemise [
Mis saab edasi
Raamat jaguneb viieks osaks. Esimene osa tutvustab põhielemente kahesüsteemses lähenemisviisis otsustustele ja valikutele. See kirjeldab erinevust Süsteemi 1 automaatsete operatsioonide ja Süsteemi 2 kontrollitud operatsioonide vahel ning näitab, kuidas assotsiatiivne mälu, Süsteemi 1 tuum, konstrueerib pidevalt sidusat tõlgendust sellest, mis meie maailmas igal hetkel sünnib. Üritan anda ettekujutuse intuitiivse mõtlemise aluseks olevate automaatsete ja sageli teadvustamata protsesside keerukusest ja rikkalikkusest, samuti sellest, kuidas need automaatsed protsessid selgitavad otsustusheuristikuid. Eesmärgiks on tutvustada psüühikast [
Teine osa annab ülevaate otsustusheuristikute uurimisest ja uurib suurt mõistatust: miks on meil nii raske mõelda statistiliselt? Me mõtleme vaevata assotsiatiivselt, me mõtleme metafooriliselt, me mõtleme kausaalselt, kuid statistika eeldab mõtlemist paljudest asjadest ühekorraga ja see on miski, milleks Süsteem 1 ei ole konstrueeritud.
Statistilise mõtlemise raskusel on oma osa kolmanda osa peateemas, mis kirjeldab meie mõistuse [
Neljanda osa keskpunkt on majandusteadusega jätkuv arutelu otsustamise olemuse ja eelduse üle, et majandussubjektid on ratsionaalsed. Raamatu see osa esitab praeguse, kahe süsteemi mudelil põhineva arusaama väljavaateteooria, Amose ja minu 1979. aastal avaldatud valikumudeli peamistest mõistetest. Alapeatükid tegelevad sellega, kuidas inimeste valikud hälbivad ratsionaalsuse reeglitest. Käsitlen kahetsusväärset kalduvust tegelda probleemidega isoleeritult, raamistamise efekte, kus otsuseid kujundavad valikuprobleemide ebaolulised jooned. Need tähelepanekud, mis on lihtsalt seletatavad Süsteemi 1 omadustega, heidavad tõsise väljakutse ratsionaalsuse eeldusele, mida toetab standardmajandusteadus.
Viies osa kirjeldab hiljutisi uurimistöid, mis käsitlevad erinevust „kahe mina”, kogeva mina ja mäletava mina vahel, mille huvid ei ole ühesugused. Nii näiteks võime tekitada inimesele kaks valusat kogemust. Üks kogemustest on objektiivselt võttes raskem kui teine, kuna see on pikem. Kuid mälestuste automaatsel moodustumisel – Süsteemi 1 joon – on oma reeglid, mida me saame ära kasutada nii, et raskem episood jätaks meeldivama mälestuse. Kui inimesed hiljem valivad, kumba episoodi korrata, juhinduvad nad loomuldasa oma mäletavast minast ja põhjustavad endale (oma kogevale minale) tarbetut valu. Kahe mina erinevust kasutatakse heaolu mõõtmisel, kus me näeme taas, et see, mis teeb õnnelikuks kogeva mina, pole päris seesama, mis pakub rahuldust mäletavale minale. See, kuidas kaks mina ühes kehas suudavad õnnelikkusele pürgida, tekitab keerulisi küsimusi nii inimeste kui ka ühiskondade jaoks, kes peavad rahva heaolu oma tegevuse eesmärgiks.
Lõpupeatükk uurib vastupidises järjekorras kolme raamatus käsitletud erinevuse tähendust: kogeva ja mäletava mina vahel, subjektide kontseptsiooni vahel klassikalises majandusteaduses ja käitumuslikus majandusteaduses (mis on laenanud psühholoogialt) ning automaatse Süsteemi 1 ja pingutava Süsteemi 2 vahel. Naasen hariva klatši vooruste ja selle juurde, mida organisatsioonid saaksid teha oma otsuste ja otsustamisprotsesside kvaliteedi parandamiseks.
Raamatu lisas on kaks artiklit, mille me Amosega koos avaldasime. Esimene on ülevaade otsustustest ebakindlas olukorras, mida ma kirjeldasin varem. Teine, mis ilmus 1984. aastal, võtab kokku väljavaateteooria ja meie raamistamisefektide uuringud. Need artiklid on panus, millele viitas oma otsuses Nobeli komitee – ja teid ilmselt üllatab, kui lihtsad need on. Nende lugemine annab teile ettekujutuse sellest, kui palju me teadsime kaua aega tagasi ning ka sellest, kui palju me oleme viimastel kümnenditel õppinud.
—1—
Selle loo tegelased
Et näha oma mentaalse automaatika toimimist, heitke pilk allolevale pildile
Joonis 1
Teie mulje naise nägu vaadates tekib nägemise ja intuitiivse mõtlemise sujuvas koostöös, nagu me seda tavaliselt nimetame. Niisama kindlalt ja kiiresti, kui näete, et selle noore naise juuksed on tumedad, teate ka, et ta on vihane. Veelgi enam – see, mida näete, ulatub tulevikku. Võib tajuda, et see naine on välja ütlemas väga ebasõbralikke väljendeid, tõenäoliselt valju ja kriiskava häälega. Eelaimus selle kohta, mida ta järgmiseks ette võtab, tuli teile pähe automaatselt ja pingutamata. Teil polnud plaanis hinnata tema meeleolu või oletada, mida ta võiks teha, ning teil ei olnud tunnet, et te pidite fotole reageerimiseks midagi tegema. See lihtsalt juhtus. See oli kiire mõtlemise näide.
Nüüd heitke pilk järgmisele ülesandele:
17 × 24
Te teadsite kohe, et see on korrutamistehe ning ilmselt ka seda, et suudaksite selle välja arvutada, kas siis pliiatsi ja paberi abil või isegi ilma. Teil tekkis ilmselt ka ebamäärane vaistlik ettekujutus vahemikust, millesse võimalik tulemus mahub. Te teadsite üsna kiiresti, et ei 12 609 ega 123 ei ole õige vastus. Kuid lahendamisele aega kulutamata ei saanud te olla kindel, et vastus ei ole näiteks 568. Täpne vastus teile pähe ei tulnud ning teil oli tunne, et võite valida, kas asuda arvutama või ei. Kui te pole veel korrutamist üritanud, siis peaksite seda nüüd vähemalt osaliselt tegema. Korrutamise etappe läbides oli tegemist aeglase mõtlemisega. Esmalt leidsite mälust koolis õpitud korrutamise kognitiivse programmi ja võtsite selle kasutusele. Korrutamine ise oli pingutav. Teil oli raske suurt hulka materjali meeles pidada, pidada järge selle kohta, kus te olete ja kuhu edasi liigute, hoides samal ajal meeles vahetulemust. Protsess oli vaimne pingutus: tahtlik, energiat nõudev ja korrastatud – aeglase mõtlemise prototüüp. Korrutamisega ei tegelenud üksnes mõistus; selles osales ka teie keha. Lihased tõmbusid pingule, vererõhk tõusis, süda hakkas kiiremini lööma. Kui keegi oleks selle ülesande lahendamise ajal teie silmi uurinud, näinuks ta, kuidas pupillid laienevad. Pupillid ahenesid taas normaalseks niipea, kui olite töö lõpetanud ja leidnud vastuse (mis on muide 408), või alla andnud.
Kaks süsteemi
Mõtlemise kahe viisi vastu, mille kutsusid välja vihase naise pilt ja korrutamisülesanne, on psühholoogid tundnud elavat huvi juba aastakümneid ning pakkunud neile palju nimetusi. Kasutan termineid, mille pakkusid esimestena välja psühholoogid Keith Stanovich ja Richard West, ning nimetan kaht mõtlemissüsteemi Süsteemiks 1 ja Süsteemiks 2.
Süsteem 1 tegutseb automaatselt ja kiiresti, vähese pingutusega või üldse pingutuseta ning tahtliku kontrolli tundeta.
Süsteem 2 suunab tähelepanu vaimset pingutust nõudvatele tegevustele, sealhulgas keerulised arvutused. Süsteemi 2 tegevust seostatakse sageli iseotsustamise, valiku ja keskendumise subjektiivse kogemisega.
Nimetusi Süsteem 1 ja Süsteem 2 kasutatakse psühholoogias laialdaselt, kuid mina lähen kaugemale ning käesolevat raamatut võite lugeda kui psühhodraamat kahe tegelasega.
Endast mõeldes samastame end Süsteemiga 2, teadliku arutleva minaga, kellel on oma tõekspidamised, kes teeb valikuid ning otsustab, mida mõelda ja mida teha. Kuigi Süsteem 2 arvab ise, et on sündmuste tulipunktis, on selle raamatu peategelane automaatne Süsteem 1. Kirjeldan Süsteemi 1 loomas pingutuseta muljeid ja tundeid, mis on Süsteemi 2 selgelt väljendatud tõekspidamiste ja teadlike valikute peamised allikad. Süsteemi 1 automaatne tegutsemine loob üllatavalt keerukaid ideede mustreid, ent vaid aeglasem Süsteem 2 suudab konstrueerida mõtteid korrastatud sammude jadana. Kirjeldan ka olukordi, milles Süsteem 2 võtab juhtimise üle, heites Süsteemi 1 vabakäigul kujunenud impulsid ja assotsiatsioonid kõrvale. Kutsun teid mõtlema kahest süsteemist kui nende endi individuaalsete võimete, piiride ja toimingutega tegutsejatest.
Järgnevalt on ligikaudses keerukuse järjekorras toodud mõned näited Süsteemile 1 omistatud automaatsetest tegevustest:
tajumine, et üks objekt asub kaugemal kui teine;
ootamatu heli allika asukoha määramine;
väljendi „nagu sukk ja…” lõpetamine;
grimassi tegemine kohutava pildi peale;
vaenulikkuse tabamine hääles;
vastuse leidmine liitmistehtele 2 + 2 = ?
sõnade lugemine suurtelt kuulutustahvlitelt jms;
auto juhtimine tühjal maanteel;
tugeva käigu leidmine males (kui olete malemeister);
lihtsatest lausetest arusaamine;
arusaamine, et „tasane ja hoolikas, detailidesse süvenev inimene” sarnaneb ühe ameti stereotüübiga.
Kõik need mõttetegevused kuuluvad sinnasamma kuhu vihase naise pilt – nad toimuvad automaatselt ega vaja pingutust. Süsteemi 1 võimete hulka kuuluvad kaasasündinud oskused, mis meil on ühised teiste loomadega. Me oleme sündides valmis tajuma maailma enda ümber, tundma ära esemeid, suunama tähelepanu, vältima kaotusi ja kartma ämblikke. Teised mõttetegevused muutuvad kiireks ja automaatseks pikaajalise praktikaga. Süsteem 1 on ära õppinud seosed mõistete vahel (Prantsusmaa pealinn?) ning on omandanud säärased oskused nagu lugemine ja suhtlussituatsioonide nüansside mõistmine. Mõned oskused, näiteks tugevate malekäikude leidmine, saavad omaseks vaid teatud valdkonna asjatundjatele. Teised on üleüldised. Iseloomukirjelduse sarnasuse tabamine mõne ametiga seotud stereotüübiga eeldab keele ja kultuuri alal üldisi teadmisi, mis on enamikul inimestest olemas. Teadmised talletatakse mälus ning neile pääsetakse ligi teadliku tahte ja pingutuseta.
Osa nimekirjas toodud vaimsetest tegevustest toimuvad täiesti automaatselt. Ei ole võimalik hoiduda mõistmast lihtsaid lauseid oma emakeeles või saamast aru, kust tuleb ootamatu vali heli, samuti ei saa end takistada teadmast, et 2 + 2 = 4 või mõtlemast Pariisile, kui mainitakse Prantsusmaa pealinna. Teised tegevused, näiteks mälumine, alluvad tahtele, kuid toimuvad tavaliselt automaatpiloodil. Tähelepanu kontrolli jagavad süsteemid omavahel. Valjule helile orienteerumine on tavaliselt Süsteemi 1 automaatne operatsioon, mis mobiliseerib viivitamatult Süsteemi 2 teadliku tähelepanu. Võite panna vastu soovile pöörduda rahvarohkel peol valju ja solvava märkuse suunas, ent isegi kui teie pea ei liigu, on teie tähelepanu algul vähemalt mõneks ajaks sellele suunatud. Kuid tähelepanu võib soovimatult fookuselt kõrvale juhtida, suunates selle teadlikult teisele sihtmärgile.
Süsteemi 2 äärmiselt mitmekesistel operatsioonidel on üks ühine joon: need vajavad tähelepanu ja katkevad, kui tähelepanu hajub. Siin on mõned näited:
stardipüstoli pauguks valmistumine võidujooksul;
tähelepanu keskendamine klounidele tsirkuses;
ühe inimese häälele keskendumine rahvast ja lärmi täis ruumis;
valgete juustega naise otsimine;
mälust otsimine tundmatu hääle äratundmiseks;
loomulikust kiirema tempo hoidmine kõndides;
oma käitumise kohasuse jälgimine suhtlusolukorras;
tähe a esinemiskordade ülelugemine teksti ühel leheküljel;
kellelegi oma telefoninumbri ütlemine;
kitsassekohtaparkimine(enamikuinimestejaoks,väljaarvatudparklateenindajad);
kahe pesumasina üldise väärtuse võrdlemine;
tuludeklaratsiooni täitmine;
keerulise loogilise argumentatsiooni paikapidavuse kontrollimine.
Kõik need olukorrad nõuavad tähelepanu ja te sooritate ülesande halvasti või ei saa sellega üldse hakkama, kui te pole selleks valmis või kui teie tähelepanu on mujal. Süsteem 2-l on teatud võime Süsteemi 1 toimimist muuta, programmeerides tähelepanu ja mälu tavatingimustes automaatseid funktsioone. Näiteks rahvarohkes raudteejaamas sugulast oodates võite end sundida otsima valgete juustega naist või habemikku meest ning suurendada sellega tõenäosust, et märkate oma sugulast juba eemalt. Võite seadistada oma mälu otsima N-tähega algavaid pealinnu või Prantsuse eksistentsialistlikke romaane. Ja kui rendite Londoni Heathrow’ lennujaamas auto, meenutatakse teile tõenäoliselt, et „meil siin on vasakpoolne liiklus”. Kõigil neil juhtudel tuleb teil teha midagi, mis ei ole teie jaoks loomulik ja te avastate, et programmi pidev säilitamine nõuab pidevat ponnistust või vähemalt mingit pingutust.
Ingliskeelne väljend „pay attention” (sõna-sõnalt: „maksa tähelepanu”) on täpne: teie käsutuses on piiratud tähelepanu-eelarve, mida võite tegevustele eraldada, ja kui te üritate selle eelarve ületada, tabab teid nurjumine. Pingutust nõudvad tegevused segavad üksteist, mistõttu on raske või võimatu tegelda üheaegselt mitmega korraga. Ei ole võimalik korrutada 17 × 24, tehes samal ajal tihedas liikluses vasakpööret, ja seda ei maksa päris kindlasti üritadagi. Mitut asja võib teha ühekorraga, kuid vaid siis, kui ülesanded on lihtsad ega nõua pingutust. Tõenäoliselt on ohutu kaasreisijaga juttu ajada, sõites tühjal maanteel, ning paljud lapsevanemad on teatud süütundega avastanud, et nad võivad lapsele raamatut ette lugedes ise millelegi muule mõelda.
Kõik inimesed on tähelepanu piiratud mahuga teatud määral kursis ja meie sotsiaalne käitumine arvestab teatud määral nende piiridega. Näiteks kui autojuht üritab kitsal teel veoautost mööda sõita, katkestavad täiskasvanud kaasreisijad arukalt vestluse. Nad teavad, et juhi tähelepanu kõrvalejuhtimine pole hea mõte ning kahtlustavad ka, et juht on ajutiselt kurt ega kuule nende juttu.
Pinev keskendumine mõnele ülesandele võib muuta inimese niisama hästi kui pimedaks, seda isegi ärrituste suhtes, mis muidu nende tähelepanu tõmbaksid. Kõige drastilisema näite selle kohta pakkusid Christopher Chabris ja Daniel Simons oma raamatus „The Invisible Gorilla” („Nähtamatu gorilla”). Nad tegid lühifilmi, kus kaks korvpallimeeskonda teineteisele palli söödavad. Üks meeskond kannab valgeid ja teine musti särke. Filmi vaatajatel kästakse kokku lugeda valge meeskonna söötude arv, pööramata tähelepanu mustadele särkidele. Ülesanne on keeruline ja nõuab täielikku keskendumist. Keset videot ilmub platsile gorillakostüümis tegelane, kõnnib üle väljaku, peksab endale vastu rindu ja liigub siis edasi. Gorilla on vaateväljas üheksa sekundit. Seda videot on näinud tuhanded inimesed ja umbes pooled ei märka midagi ebatavalist. Pimeduse põhjustab loendamisülesanne – ja eriti korraldus üht meeskonda eirata. Mitte kellelegi, kes vaataks filmi ilma loendamisülesandeta, ei jääks gorilla märkamata. Nägemine ja orienteerumine on Süsteemi 1 automaatsed funktsioonid, kuid need sõltuvad teatud määral tähelepanu pööramisest hetkel olulistele ärritajatele. Autorite sõnul on nende uurimuse kõige tähelepanuväärsem tähelepanek see, et inimesed ise peavad tulemust ülimalt üllatavaks. Vaatajad, kes ei näinud gorillat, on esmalt kindlad, et seda ei olnudki – nad ei suuda kujutleda, et neil jäi säärane rabav sündmus kahe silma vahele. Gorilla-uuring illustreerib meie mentaalse tegevuse kohta kaht olulist fakti: me võime olla pimedad silmnähtava suhtes ja oleme ühtlasi pimedad oma pimeduse suhtes.
Sisukokkuvõte
Kahe süsteemi koostoime on selle raamatu läbiv teema ja kohane oleks lühike sisukokkuvõte. Loos, mille ma teile räägin, on Süsteem 1 ja Süsteem 2 aktiivsed alati, kui oleme ärkvel. Süsteem 1 töötab automaatselt ning Süsteem 2 on tavaolukorras mugavas säästurežiimis, milles töötab vaid murdosa selle mahust. Süsteem 1 toodab Süsteemile 2 pidevalt vihjeid: muljeid, aimdusi, kavatsusi ja tundeid. Kui Süsteem 2 need heaks kiidab, muutuvad muljed ja aimdused tõekspidamisteks ning tegevuskihud teadlikuks tegevuseks. Kui kõik sujub, nagu see enamjaolt on, võtab Süsteem 2 Süsteemi 1 soovitused üle muutmata kujul või väikeste muudatustega. Üldiselt te usaldate oma muljeid ja tegutsete vastavalt oma soovidele ning see on ka õige – tavaliselt.
Kui Süsteem 1 satub raskustesse, kutsub ta Süsteemi 2 appi pakkuma detailsemat ja spetsiifilisemat töötlust, mis võib konkreetse probleemi lahendada. Süsteem 2 mobiliseeritakse, kui tekib küsimus, millele Süsteem 1 vastust ei paku, nagu arvatavasti juhtus ka siis, kui seisite silmitsi korrutamisülesandega 17 × 24. Võite tunda teadliku tähelepanu teravnemist ka siis, kui olete üllatunud. Süsteem 2 aktiveeritakse, kui avastatakse sündmus, mis ei sobi maailmamudelisse, mida hoiab alal Süsteem 1. Selles maailmas lambid ei hüppa, kassid ei haugu ja gorillad ei kõnni üle korvpalliplatsi. Gorillakatse tõestab, et üllatava ärritaja avastamiseks on vajalik teatud hulk tähelepanu. Seejärel aktiveerib ja suunab üllatus teie tähelepanu: te vaatate pärani silmi ja otsite mälust lugu, mis üllatavat sündmust selgitaks. Süsteemile 2 omistatakse ka inimese käitumise pidev jälgimine – kontroll, mis hoiab teid ka vihasena viisaka ning ka öösel autot juhtides virge. Süsteem 2 mobiliseeritakse pingutama, kui see avastab, et kohe võidakse teha viga. Kindlasti mäletate mõnd olukorda, kus oleksite peaaegu välja pahvatanud solvava märkuse ja seda, kui suurt pingutust nõudis kontrolli taastamine. Kokkuvõtteks võib öelda, et suurem osa sellest, mida te (teie Süsteem 2) mõtlete ja teete, tuleneb teie Süsteemist 1, kuid Süsteem 2 võtab juhtimise üle, kui asjad lähevad keeruliseks, ning tavaliselt jääb talle viimane sõna.
Tööjaotus Süsteemi 1 ja Süsteemi 2 vahel on äärmiselt efektiivne: see viib nõutava pingutuse miinimumi ja tagab tegutsemise optimaalsuse. Tavaliselt toimib tööjaotus hästi, sest üldiselt on Süsteem 1 oma töös väga hea: tuttavate olukordade mudelid on täpsed ning esialgsed vastused väljakutsetele kiired ja üldiselt kohased. Kuid Süsteemi 1 iseloomustavad nihked – süstemaatilised vead, mida see kipub teatud olukordades tegema. Nagu edaspidi näeme, vastab Süsteem 1 vahel lihtsamatele küsimustele kui need, mis talle esitati, ega taipa kuigi palju loogikast ega statistikast. Veel üks Süsteemi 1 puudus on see, et seda pole võimalik välja lülitada. Kui teile näidatakse ekraanil mõnd sõna keeles, mida te oskate, siis te loete seda – kui teie tähelepanu pole täielikult kusagil mujal.
Konflikt
Joonis 2 on variant klassikalisest eksperimendist, mis tekitab kahe süsteemi vahel konflikti. Proovige seda teha, enne kui edasi loete.
Joonis 2
Peaaegu kindlasti õnnestus teil sooritada mõlemad ülesanded õigesti ja kindlasti avastasite, et mõni ülesande osa oli palju lihtsam kui teine. Kui oli vaja eristada suurt ja väikest kirja, siis oli vasakpoolne tulp lihtne, parempoolne sundis aga tempot aeglustama ning võib-olla ka komistama või takerduma. Kui nimetasite sõna asendit, oli vasakpoolne tulp raske ja parempoolne hoopis lihtsam.
Need ülesanded rakendavad tööle Süsteemi 2, sest sõnade „suur/väike” või „vasak/ parem” ütlemine pole asi, mida sõnatulpasid vaadates tavaliselt tehakse. Üks, mida te ülesandeks valmistudes tegite, oli programmeerida mälu nii, et vajalikud sõnad (
Konflikt automaatse reaktsiooni ja kontrollisoovi vahel on meie elus tavaline. Meile kõigile on tuttav olukord, kus püüame mitte jõllitada restoranis naaberlauas istuvat pentsikult riietunud paari. Me teame ka, mis tunne on sundida end keskenduma igavale raamatule, kus avastame end pidevalt naasmas punkti, kus loetu kaotas tähenduse. Neis piirkondades, kus talv on karm, on paljudel juhtidel mälestusi sellest, kuidas auto libedal teel kontrolli alt väljus ning võitlust järgimaks hästi sisse taotud õpetust, mis vaidleb vastu loomupärasele ajele: „Mine külglibisemisse ja mis iganes sa teed, pidureid ära puutu!” Ja igal inimesel on kogemus, kus ta eiole teisele öelnud, et see võiks põrgu minna. Üks Süsteemi 2 ülesandeid on ületada Süsteemi 1 impulsse. Teisisõnu, Süsteem 2 juhib enesekontrolli.
Illusioonid
Süsteemi 1 autonoomsuse hindamiseks ning vahetegemiseks muljete ja tõekspidamiste vahel uurige põhjalikult joonist 3.
See pilt on üsna ebahuvitav: kaks eri pikkusega horisontaaljoont, mille küljes on vastassuunalised noolesabad. Alumine joon on ilmselgelt pikem kui ülemine. Me kõik näeme seda ja mõistagi usume, mida näeme. Ent kui olete seda pilti varem näinud, siis teate, et tegemist on kuulsa Müller-Lyeri illusiooniga. Nagu te joonlauaga üle mõõtes võite kergesti kindlaks teha, on horisontaaljooned tegelikult ühepikkused.
Joonis 3
Nüüd, kui olete jooned üle mõõtnud, on teil – teie Süsteemil 2, teadlikul olendil, mida te nimetate oma „minaks” – uus veendumus: te teate, etjooned on ühepikku-sed. Kui teilt nende pikkuse kohta küsida, siis vastate seda, mida teate. Kuid te näete alumist joont endiselt pikemana. Te olete otsustanud uskuda mõõtmistulemusi, kuid te ei saa takistada Süsteemil 1 tegemast oma: te ei saa otsustada näha neid jooni võrdsetena, kuigi teate, et nad seda on. Illusioonile vastuhakkamiseks saate teha vaid üht: peate õppima mitte usaldama oma muljet joonte pikkuse kohta, kui nende küljes on noolesabad. Selle reegli täitmiseks peate suutma ära tunda illusoorse mustri ja meenutama, mida te selle kohta teate. Kui te seda suudate, ei lase te end enam kunagi Müller-Lyeri illusioonist ära petta. Ent sellegipoolest näete te üht joont pikemana.
Sugugi mitte kõik illusioonid ei ole visuaalsed. On olemas ka mõtlemisillusioone, mida me nimetame kognitiivseteks illusioonideks. Doktorantuuris käisin ka mõnedel psühhoteraapia loengutel. Ühes loengus poetas õppejõud meile terakese ravitarkust. Ta ütles nii: „Tulevikus puutute aeg-ajalt kokku mõne patsiendiga, kes räägib teile häiriva loo arvukatest vigadest oma senises ravis. Ta on käinud mitme arsti juures ja nad kõik on valmistanud talle pettumust. Patsient kirjeldab põhjalikult, kuidas tema terapeudid teda ei mõistnud, kuid kinnitab, et on juba aru saanud, et teie olete teistsugune. Te jagate seda tunnet, olete veendunud, et mõistate teda ja suudate aidata.” Sel hetkel tõstis õppejõud häält ja lisas: „Ärge kunagi isegi mõelge seda patsienti ravima hakata! Visake ta oma kabinetist välja! Ta on suure tõenäosusega psühhopaat ja te ei suuda teda aidata.”
Aastaid hiljem sai mulle selgeks, et õppejõud hoiatas meid psühhopaatilise sarmi eest ning juhtiv psühhopaatiauuringute autoriteet kinnitas, et tema soovitus oli äärmiselt mõistlik. Analoogia Müller-Lyeri illusiooniga on tugev. Meile ei õpetatud seda, mida me peaksime selle patsiendi vastu tundma. Õppejõud pidas enesestmõistetavaks, et kaastunne, mida tema vastu tunneme, ei allu meie kontrollile; see tuleneb Süsteemist 1. Veelgi enam, meid ei õpetatud suhtuma üldiselt kahtlusega patsientide tunnetesse. Meile öeldi, et tugev tõmme patsiendi suhtes, kelle ravi on minevikus korduvalt nurjunud, on ohumärk – nagu noolesaba paralleelsetel joontel. See on illusioon – kognitiivne illusioon – ja mulle (Süsteemile 2) õpetati, kuidas seda ära tunda ning soovitati seda mitte uskuda või sellest lähtuvalt tegutseda.
Kõige sagedamini küsitakse kognitiivsete illusioonide kohta seda, kas neid on võimalik tõrjuda. Nende näidete sõnum ei ole julgustav. Kuna Süsteem 1 tegutseb automaatselt ja seda ei saa soovi korral välja lülitada, on intuitiivse mõtlemise vigu sageli raske ära hoida. Nihkeid ei saa alati vältida, sest Süsteemil 2 ei pruugi vea olemasolust aimugi olla. Isegi kui vihje tõenäoliste vigade kohta on olemas, on neid võimalik vältida vaid Süsteemi 2 kontrolli ja pingutuse suurendamisega. Kuid eluviisina ei ole lakkamatu valvsus tingimata hea ja kindlasti mitte praktiline. Oma mõtlemise pidev kahtluse alla seadmine oleks võimatult tüütu ning Süsteem 2 on liiga aeglane ja ebatõhus, et asendada Süsteemi 1 rutiinsete otsuste langetamisel. Parim, mida me saame teha, on kompromiss: õppida ära tundma olukordi, kus vead on tõenäolised ning püüda rohkem vältida olulisi vigu, kus panused on kõrgemad. Selle raamatu eeldus on, et teiste inimeste vigu ära tunda on lihtsam kui enda omi.
Kasulikud väljamõeldised
Teil paluti mõelda kahest süsteemist kui mõtlemise toimijatest omaenda isiksuse, võimete ja piiridega. Kasutan sageli lauseid, kus need süsteemid on subjektid, nagu näiteks „Süsteem 2 arvutab tulemust”.
Professionaalsetes ringkondades, kus ma liigun, peetakse säärast keelekasutust patuks, sest see tundub selgitavat inimese mõtteid ja tegusid tema peas elavate tillukeste inimeste mõtete ja tegude abil. Grammatiliselt sarnaneb ülaltoodud lause Süsteemi 2 kohta lausega „Ülemteener näppab raha”. Minu kolleegid märgiksid, et teenri käitumine seletab tegelikult sularaha kadumist ning seaksid kahtluse alla, kas lause Süsteemi 2 kohta selgitaks, kuidas tulemust arvutatakse. Vastan, et lühilause, mis omistab arvutamise Süsteemile 2, on mõeldud kirjelduse, mitte selgitusena. Sellel on tähendus vaid tänu sellele, mida te Süsteemi 2 kohta juba teate. See on lühend järgnevast: „Peastarvutamine on tahtlik pingutust nõudev tegevus, millega ei tohiks tegelda vasakpööret sooritades ning mida seostatakse laienenud pupillidega ja südamelöökide kiirenemisega”.
Samamoodi tähendab lause „autojuhtimine maanteel tavatingimustes jäetakse Süsteemi 1 hooleks”, et auto juhtimine läbi kurvi on automaatne ega nõua peaaegu mingit pingutust. See annab ka mõista, et kogenud juht saab tühjal maanteel sõites teistega vestelda. Viimaks, „Süsteem 2 takistas Jamesil solvangule tobedalt reageerimast” tähendab, et Jamesi reaktsioon olnuks agressiivsem, kui miski oleks seganud tema võimet enda vaos hoidmiseks pingutada (näiteks kui ta oleks olnud purjus).
Süsteem 1 ja Süsteem 2 on loos, mida ma selles raamatus räägin, nii kesksel kohal, et ma pean tegema täiesti selgeks, et tegemist on väljamõeldud tegelastega. Süsteemid 1 ja 2 ei ole süsteemid tavatähenduses – tegemist pole iseseisvate üksustega, mille aspektid või osad on omavahel vastasmõjus. Pole ka ühtki aju osa, mida kumbki süsteem saaks oma koduks nimetada. Võite küsida: mis mõte on tuua tõsisesse raamatusse inetute nimedega väljamõeldud tegelased? Vastus on järgmine: need tegelased on kasulikud meie – teie ja minu – mõtlemise teatud veidruste tõttu. Lause on kergemini mõistetav, kui see kirjeldab, mida subjekt (Süsteem 2) teeb, selle asemel, et kirjeldada, mis miski on ja millised omadused sellel on. Teisisõnu, „Süsteem 2” on lauses parem subjekt kui „peastarvutamine”. Inimmõtlemine [
Miks nimetada neid Süsteem 1 ja Süsteem 2, mitte kirjeldavamalt „automaatne süsteem” ja „pingutav süsteem”? Põhjus on lihtne: „Automaatse süsteemi” väljaütlemiseks kulub kauem aega kui „Süsteemi 1” väljaütlemiseks ning see võtab teie töömälus rohkem ruumi. See on oluline, sest kõik, mis võtab töömälu mahtu, vähendab teie võimet mõelda. Peaksite suhtuma nimetustesse „Süsteem 1” ja „Süsteem 2” nagu hüüdnimedesse, näiteks Bob ja Joe, mis viitavad tegelastele, keda õpite selles raamatus tundma. Väljamõeldud süsteemid lihtsustavad minu jaoks mõtlemist otsustustest ja valikutest ning teie jaoks arusaamist sellest, mida ma silmas pean.
Rääkides Süsteemist 1 ja Süsteemist 2
„Tal tekkis mulje, kuid mõned tema muljed on illusioonid.”
„See oli puhas Süsteemi 1 reageering. Ta reageeris ohule, enne kui selle ära tundis.”
„Praegu räägib sinu Süsteem 1. Võta aeglasemalt ja lase Süsteemil 2 ohjad haarata.”
—2—
Tähelepanu ja pingutus
Kui sellest raamatust peaks tehtama film, mis on küll väga ebatõenäoline, siis oleks Süsteem 2 kõrvaltegelane, kes peab ennast kangelaseks. Süsteemi 2 määrav joon selles loos on tegevuse pingutavus ja peamised iseloomujooned laiskus ning tõrksus investeerida suuremat pingutust kui hädavajalik. Seetõttu juhib mõtteid ja tegusid, mis on Süsteemi 2 arvates tema valitud, sageli tegelikult selle loo keskne kuju, Süsteem 1. Kuid on olulisi ülesandeid, mida saab täita üksnes Süsteem 2, sest need eeldavad pingutust ja enesekontrolli, millega Süsteemi 1 vaistlikust ja impulsiivsest tegutsemisest jagu saadakse.
Vaimne pingutus
Kui soovite kogeda oma Süsteemi 2 täie auruga töötamas, sobib järgmine harjutus; see peaks viima teid viie sekundiga oma kognitiivsete võimete piirini. Alustuseks koostage mitu neljast numbrist koosnevat jada, kõik erinevad, ja kirjutage iga jada eri kaardile. Pange paki peale tühi kaart. Ülesannet, mida hakkate sooritama, kutsutakse Liida-1. See on järgmine:
Alustage ühtlases taktis rütmi löömist (veelgi parem, seadke metronoom sagedusele üks löök sekundis). Võtke tühi kaart ära ja lugege neli numbrit valjusti ette. Oodake kaks takti ja siis lugege ette jada, kus iga algne number on ühe võrra suurendatud. Kui kaardil olid numbrid 5294, siis on õige vastus 6305. Rütmi hoidmine on väga oluline.
Vaid vähesed suudavad ülesandes Liida-1 tulla toime enama kui nelja numbriga, ent kui soovite raskemat väljakutset, tehke proovi Liida-3-ga.
Kui tahate teada, mida teeb teie keha, kui teie vaim [
Mul endal on ülesandega Liida-1 olnud hulgaliselt kogemusi. Oma karjääri algul veetsin aasta Michigani ülikoolis külalisena hüpnoosi uurimisega tegelnud laboris. Sobivat uurimisteemat otsides leidsin ajakirjas Scientific American artikli, milles psühholoog Eckhard Hess kirjeldas silma pupilli hinge aknana. Lugesin hiljuti artikli uuesti üle ja see tundus endiselt innustav. Artikkel algab looga sellest, kuidas Hessi abikaasa oli pannud tähele, et mehe pupillid laienevad kauneid looduspilte vaadates, ning lõpeb kahe jahmatava fotoga ühest ja samast kenast naisest, kes miskipärast näib ühel fotol palju ilusam kui teisel. On vaid üks erinevus: veetlevamal pildil paistavad tema pupillid laienenud, teisel aga ahenenud. Hess kirjutas ka belladonnast, pupille laiendavast ainest, mida kasutati iluvahendina, ning turuostlejatest, kes panevad ette päikeseprillid, et varjata kaupmeeste eest oma huvitatust.
Eriti pälvis mu tähelepanu üks Hessi tähelepanek. Ta oli pannud tähele, et pupillid on tundlik vaimse pingutuse indikaator – need laienevad oluliselt, kui inimesed korrutavad kahekohalisi arve ja seda rohkem, mida keerulisem on probleem. Tema tähelepanekud viitasid, et reageerimine vaimsele pingutusele erineb emotsionaalsest erutusest. Hessi töö polnud kuigivõrd seotud hüpnoosiga, kuid ma jõudsin otsusele, et vaimse pingutuse nähtav indikaator on uurimisteemana paljutõotav. Laboris töötanud doktorant Jackson Beatty jagas mu indu ja me asusime tööle.
Töötasime välja ülesehituse, mis sarnanes optiku läbivaatusruumiga, kus eksperimendis osaleja toetas pea lõua- ja laubatoele ning vaatas kaamerasse, kuulates samal ajal salvestatud infot ja vastates salvestatud metronoomilöökide saatel küsimustele. Löögid vallandasid kord sekundis infrapunase sähvatuse ja pildistamise. Iga katse lõpus tormasime filmi ilmutama, projitseerisime pupilli pildid ekraanile ja asusime joonlauaga tööle. See meetod sobis täiuslikult noortele ja kannatamatutele uurijatele: saime tulemused peaaegu kohe teada ja need rääkisid meile alati selget keelt.
Keskendusime Beattyga kindla tempoga ülesannetele nagu Liida-1, kus teadsime täpselt, mis oli igal ajahetkel meie subjekti mõttes. Salvestasime numbriread metronoomi löökidele ja palusime katseisikul korrata või muuta numbreid ükshaaval, hoides ühtlast rütmi. Varsti avastasime, et pupilli suurus varieerus sekundist sekundisse, peegeldades ülesande muutuvat raskust. Reaktsiooni kuju oli tagurpidi V. Nagu te Liida-1 või Liida-3 proovides avastasite, kasvab pingutus iga lisanumbriga, mida kuulete, jõuab peaaegu talumatu tipuni, kui kiirustate pausi ajal ja vahetult pärast seda uut rida moodustama, ning taandub aegamööda, kui oma lühimälu „tühjaks laadite”. Pupilliandmed vastasid täpselt subjektiivsele kogemusele: pikemad jadad põhjustasid alati suurema pupilli laienemise, uue jada moodustamine kasvatas pingutust veelgi ja pupilli laienemise haripunkt langes kokku maksimaalse pingutusega. Liida-1 nelja numbriga põhjustas pupilli suurema laienemise kui ülesanne, kus tuli seitset numbrit lühikest aega meeles pidada. Hoopis keerulisem Liida-3 on kõige pingutavam ülesanne, mida olen kunagi jälginud. Esimese viie sekundi jooksul laieneb pupill normaalsega võrreldes umbes 50% võrra ja süda lööb minutis keskmiselt seitse lööki rohkem. See on piir, kui pingeliselt suudavad inimesed töötada – kui neilt rohkem nõutakse, annavad nad alla. Kui anname katsealustele suurema hulga numbreid, kui nad suudavad meeles pidada, lõpetavad pupillid laienemise või tõmbuvad lausa kokku.
Töötasime paar kuud avaras keldriruumis, kuhu seadsime üles süsteemi, mis projitseeris katsealuse pupilli kujutise koridoris asuvale ekraanile; ühtlasi me ka kuulsime, mis laboris toimub. Projitseeritud pupilli diameeter oli umbes üks jalg, selle laienemise ja ahenemise jälgimine ajal, kui katseisik pingutas, oli lummav vaatepilt ja labori külalistele paras atraktsioon. Lõbustasime ennast ja avaldasime oma külalistele muljet võimega ennustada, millal osaleja alla annab. Peast korrutamise ajal laienes pupill tavaliselt mõne sekundiga ja püsis suurena niikaua, kui inimene probleemi kallal töötas; see tõmbus kokku kohe, kui ta leidis lahenduse või loobus. Koridorist pealt vaadates üllatasime vahel nii pupilli omanikku kui külalisi küsimusega: „Miks sa just praegu arvutamise lõpetasid?” Laborist kostis vastuseks sageli: „Kust te teadsite?”, millele me vastasime: „Meil on aken sinu hinge.”
Koridorist tehtud juhuvaatlused olid sageli niisama informatiivsed kui ametlikud katsed. Jälgides tegevusetult naise pupilli kahe ülesande vahelise pausi ajal, tegin märkimisväärse avastuse. Ta oli säilitanud asendi lõuatoel, nii et nägin ta silma kujutist, kui ta puhkehetkel katse läbiviijaga vestles. Oli üllatav näha, et pupill jäi sellal, kui ta kuulas ja rääkis, väikseks ega laienenud märkimisväärselt. Tundus, et erinevalt ülesannetest, mida me uurisime, ei nõudnud tavavestlus erilist pingutust – mitte suuremat kui kahe või kolme numbri meelespidamine. See oli heureka-hetk: mõistsin, et meie uurimiseks valitud ülesanded olid erakordselt pingutavad. Mu silme ette kerkis pilt: mentaalne tegevus – praegu räägin Süsteemi 2 tegevusest – toimub tavaliselt mõnusa jalutuskäigu tempos, mida vahel katkestab lühike sörkjooks ja haruharva meeletu sprint. Ülesanded Liida-1 ja Liida-3 on sprint; tavavestlus on jalutuskäik.
Avastasime, et inimesed, kellel on käsil vaimne sprint, võivad muutuda sisuliselt pimedaks. „Nähtamatu gorilla” autorid muutsid gorilla „nähtamatuks”, hoides vaatajad sööte loendades pingsas tegevuses. Meie täheldasime märksa vähem dramaatilist pimedust Liida-1 ajal. Meie katsealuste vaateväljas sähvis töötamise ajal üksteise järel kiiresti rida tähti. Osalejatele öeldi, et arvude ülesanne on täielik prioriteet, kuid paluti pärast selle lõpetamist siiski öelda, kas katse ajal oli tähtede seas ilmunud K-täht. Peamine avastus oli, et võime konkreetset tähte märgata ja sellele reageerida muutus ülesande ajal kümne sekundi jooksul. Vaatlejatel ei jäänud K-täht peaaegu kunagi märkamata, kui seda näidati ülesande Liida-1 alguses või lõpus, kuid nad ei pannud seda tähele peaaegu pooltel kordadel, kui vaimne pingutus oli haripunktis, kuigi meie fotod näitasid, kuidas nad pärani silmi otse selle poole vaatavad. Suutmatus tähte märgata liikus samasuguses tagurpidi V-kujulises mustris nagu pupilli laieneminegi. Sarnasus andis kindlust: pupill on hea indikaator vaimse pingutusega kaasneva füüsilise erutuse kohta ning me võime seda kasutada uurimaks, kuidas mõtlemine [
Samamoodi nagu teie korteri või maja voolumõõtja, pakuvad pupillid infot vaimse energia hetketarbimise kohta. Analoogia läheb veelgi kaugemale. Elektritarbimine sõltub sellest, mida te teete – kas valgustate tuba või röstite saia. Lülitades sisse elektripirni või rösteri, kulutab see täpselt nii palju energiat kui vaja ja mitte rohkem. Sarnaselt otsustame me selle üle, mida teha, kuid meie kontroll pingutuse üle, mis otsuse tegemiseks kulub, on piiratud. Oletame, et teile näidatakse neljast numbrist koosnevat jada, näiteks 9462 ning öeldakse, et teie elu sõltub sellest, kas suudate seda kümne sekundi jooksul meeles pidada. Ükskõik kui suur teie eluiha ka pole, ei saa te panna sellesse ülesandesse niisama suurt pingutust kui olete sunnitud investeerima selleks, et sooritada samade numbritega ülesanne Liida-3.
Nii Süsteemi 2 kui ka teie kodu vooluvõrgu maht on piiratud, kuid ülekoormuse ohule reageerivad need erinevalt. Kui elektritarbimine kasvab üle piiri, löövad kaitsmed välja, jättes vooluta kõik vooluvõrgus olevad seadmed. Reaktsioon vaimsele ülekoormatusele on seevastu valikuline ja täpne: Süsteem 2 kaitseb kõige tähtsamat tegevust, et see saaks vajaliku tähelepanu, teistele ülesannetele eraldatakse sekundhaaval „varumahtu”. Meie versioonis gorilla-eksperimendist ütlesime osalejatele, et prioriteetne on numbritega seotud ülesanne. Teame, et nad järgisid seda juhendit, sest visuaalse ülesande ajastamine ei mõjutanud peaülesannet. Kui oluline täht ilmus kõrgeima nõudluse hetkel, siis katseosalised seda lihtsalt ei näinud. Kui arvudega seotud ülesanne ei olnud nii pingeline, sooritati märkamisülesanne paremini.
Tähelepanu keerukat suunamist on evolutsiooni käigus täiustatud. Kiire orienteerumine ja reageerimine suurimatele ohtudele või kõige paljutõotavamatele võimalustele suurendas ellujäämisväljavaateid ning see võime ei piirdu kindlasti üksnes inimestega. Isegi tänapäeva inimeste puhul võtab kriisiolukordades juhtimise üle Süsteem 1, mis annab täieliku prioriteedi enesekaitsele. Kujutlege ennast autoroolis, mis satub suures õlilombis ootamatult külglibisemisse. Te avastate, et reageerite ohule veel enne, kui olete sellest täiel määral teadlikuks saanud.
Töötasime Beattyga koos vaid aasta, kuid meie koostööl oli meie mõlema edasisele karjäärile suur mõju. Beattyst sai juhtiv autoriteet „kognitiivse pupillomeetria” alal, mina aga kirjutasin raamatu „Attention and Effort” („Tähelepanu ja pingutus”), mis põhines suures osas meie ühistel avastustel ja hilisemal uurimistööl, millega tegelesin järgmisel aastal Harvardis. Saime erinevate ülesannete juures pupillide mõõtmisega palju teada pingutust nõudva vaimse töö kohta, mida ma praegu nimetan Süsteemiks 2.
Mingi ülesande sooritamisel osavamaks muutudes kahaneb selle energiamahukus. Aju-uuringud on näidanud, et teatud tegevusega seotud ajuaktiivsuse muster muutub osavuse kasvades: väheneb sellega hõivatud ajupiirkondade arv. Samasugune mõju on andekusel. Väga intelligentsed inimesed vajavad samasuguste probleemide lahendamiseks väiksemat pingutust, nagu näitavad nii pupilli suurus kui ka aju aktiivsus. Üldine „vähima pingutuse seadus” kehtib nii kognitiivse kui ka füüsilise pingutuse kohta. Reegel ütleb, et kui sama eesmärgi saavutamiseks on mitu võimalust, kalduvad inimesed lõpuks kõige vähem pingutava variandi poole. Tegevuse ökonoomikas on pingutus kulu ning oskuse omandamist ajendab kulu ja tulu tasakaal. Laiskus on meie loomusesse sügavale sisse ehitatud.
Meie uuritud ülesannete mõju pupillile kõikus märkimisväärselt. Algseisundis olid meie katsealused ärkvel, ülesandest teadlikud ja valmis selles osalema – ilmselt suuremal aktiivsuse ja kognitiivse valmisoleku tasemel kui tavaliselt. Ühe või kahe numbri meelespidamine või sõna ja numbri seostama õppimine (3 = uks) andis usaldusväärse tulemusena hetkelise erutuse tõusu baastasemest kõrgemale, kuid mõju oli imeväike, vaid 5% pupilli diameetri suurenemisest, mida täheldasime ülesande Liida-3 puhul. Ülesanne, mis nõudis vahetegemist kahe helikõrguse vahel, andis tulemuseks pupilli oluliselt suurema laienemise. Hiljutine uuring on näidanud, et kohustus suruda maha soovi lugeda segavaid sõnu (nagu eelmise peatüki joonisel 2) kutsub samuti esile mõõduka pingutuse. Lühimälu katsed kuue- või seitsmekohaliste arvudega olid pingutavamad. Nagu võite ise näha, nõuab ka oma telefoninumbri või abikaasa sünnipäeva valjusti väljaütlemine põgusat, kuid siiski märgatavat pingutust, kuna vastuse moodustamisel tuleb mälus hoida tervet jada. Kahekohaliste arvude peast korrutamine ja Liida-3 ülesanded on peaaegu piir, milleks enamik inimesi on võimeline.
Mis teeb mõned kognitiivsed operatsioonid nõudlikumaks ja pingutavamaks kui teised? Millised tulemused nõuavad suuremat tähelepanu kulu? Mida suudab Süsteem 2 sellist, milleks Süsteem 1 ei ole võimeline? Nüüd on meil neile küsimustele olemas esialgsed vastused.
On vaja pingutust, et hoida üheaegselt meeles mitut ideed, mis vajavad erinevaid toiminguid või mida tuleb vastavalt mingile reeglile kombineerida – näiteks ostunimekirja meenutamine kauplusse sisenedes, restoranis kala ja vasikaliha vahel valimine või küsitluse üllatava tulemuse kombineerimine infoga, et valim oli väike. Süsteem 2 on ainus, mis suudab järgida reegleid, võrrelda objektide mitut omadust ning teha variantide vahel teadlikke valikuid. Automaatsel Süsteemil 1 sellist võimet ei ole. Süsteem 1 avastab lihtsaid suhteid („need kõik on sarnased”, „poeg on palju pikem kui isa”) ja tuleb hästi toime info koondamisega ühe asja kohta, kuid see ei tegele ühekorraga paljude eri teemadega ega ole kuigi osav puhtalt statistilise info kasutamisel. Süsteem 1 saab aru, et isik, keda kirjeldatakse „tasase ja hoolika, korrastatust ja struktuuri vajava ning detailidesse süveneda armastavana” meenutab karikatuuri raamatukoguhoidjast, kuid selle aimduse ühendamine teadmisega raamatukoguhoidjate väikesest arvust on ülesanne, millega tuleb toime ainult Süsteem 2 – juhul kui Süsteem 2 teab, kuidas seda teha, mis kehtib vaid väheste inimeste puhul.
Süsteemi 2 oluline oskus on ülesandele häälestumine: ta suudab programmeerida mälu kuuletuma korraldustele, mis lükkavad kõrvale harjumuspärased reageeringud. Mõelge järgmisele ülesandele: lugege kokku kõik b-tähed sellel leheküljel. Te pole seda ülesannet kunagi varem sooritanud ja see pole teie jaoks loomulik, kuid teie Süsteem 2 saab sellega hakkama. Selle ülesande juurde asumine ja selle sooritamine on pingutav, kuid aja jooksul läheb asi kindlasti paremaks. Psühholoogid räägivad ülesandele häälestumise omaksvõtmise ja lõpetamise puhul „täidesaatvast kontrollist” ja neuroteadlased on tuvastanud peamised aju piirkonnad, mis selle ülesandega tegelevad. Üks neist piirkondadest on alati kaasatud, kui lahendamist vajab konflikt. Teine on aju prefrontaalne osa, piirkond, mis on inimestel arenenum kui teistel primaatidel ja mis on seotud tegevustega, mida seostame intelligentsiga.
Oletagem nüüd, et lehekülje lõpus saate järgmise ülesande: lugege järgmisel leheküljel kokku kõik komad. See ülesanne on raskem, sest teil tuleb ületada äsja omandatud kalduvus keskendada tähelepanu b-tähele. Üks kognitiivse psühholoogia olulisemaid avastusi viimastel kümnenditel on see, et ühelt ülesandelt teisele lülitumine on pingutav, eriti kui aeg surub peale. Kiire ümberlülitumise vajadus on üks põhjus, miks Liida-3 ja peast korrutamine on nii keerulised. Liida-3 sooritamiseks tuleb hoida töömälus üheaegselt tervet rida arve, mis kõik seostuvad kindla tehtega: mõned arvud ootavad järjekorras muutmist, üks on muutmisprotsessis ja ülejäänuid, mis on juba muudetud, peetakse meeles väljaütlemiseks. Tänapäevased töömälutestid nõuavad, et inimene lülituks korduvalt kahe keerulise ülesande vahel ümber ja hoiaks üht operatsiooni sooritades samal ajal meeles teise tulemusi. Inimesed, kes sooritavad need testid hästi, kalduvad olema edukad ka üldise intelligentsi testides. Kuid võime oma tähelepanu kontrollida ei ole üksnes intelligentsi mõõt; tähelepanu efektiivse kontrollimise testid prognoosivad lennujuhtide ja Iisraeli õhujõudude pilootide võimekust ka intelligentsiga mitte seotud ülesannete sooritamisel.
Teine pingutuse tõukejõud on ajasurve. Ülesandes Liida-3 põhjustab kiirustamise osalt metronoom ja osalt mälu koormatus. Nagu žonglöör, kellel on korraga õhus mitu palli, ei saa te endale lubada aeglustamist; kiirus, millega materjal mälus kaob, sunnib teid infot värskendama ja kordama, enne kui see haihtub. Igal ülesandel, mis eeldab, et te hoiate üheaegselt peas mitut ideed, on samasugune tagantkiirustav iseloom. Kui teil pole just vedanud mahuka töömäluga, võite olla sunnitud töötama ebamugavalt pingeliselt. Kõige pingutavamad aeglase mõtlemise vormid nõuavad kiiret mõtlemist.
Kindlasti panite ülesannet Liida-3 sooritades tähele, kui ebatavaline on teie mõtlemisele nii kõvasti töötada. Isegi kui teenite mõtlemisega elatist, on vaid üksikud vaimsed ülesanded, millega tööpäeva jooksul kokku puutute, nii nõudlikud kui Liida-3 või isegi kuue numbri lühimällu talletamine. Tavaolukorras väldime vaimset ülekoormust, jagades ülesanded mitmeks lihtsamaks sammuks ja usaldades vahetulemused pikaajalisele mälule või paberile, mitte kergesti ülekoormatava töömälu hoolde. Katame rahulikus tempos pikki vahemaid ja elame oma vaimset elu, toetudes vähima pingutuse seadusele.
Rääkides tähelepanust ja pingutusest
„Ma ei ürita seda autoroolis lahendada! See ülesanne laiendab pupille. See nõuab vaimset pingutust!”
„Siin toimib vähima pingutuse seadus. Ta mõtleb nii vähe kui võimalik.”
„Ta ei unustanud koosolekut. Kui selles kokku lepiti, oli ta täielikult millelegi muule keskendunud ja lihtsalt ei kuulnud sind.”
„See, mis mulle kiiresti pähe tuli, oli Süsteemi 1 intuitsioon. Ma pean uuesti alustama ja sihikindlalt mälus otsima.”
—3—
Laisk kontrollija
Veedan igal aastal paar kuud Berkeleys ja üks mu suuremaid rõõme seal on igapäevane nelja miili pikkune jalutuskäik üle küngaste viival tähistatud rajal, kust avaneb kaunis vaade San Francisco lahele. Tavaliselt jälgin oma tempot ja olen seda tehes saanud pingutuse kohta üsna palju teada. Olen leidnud kiiruse, üks miil umbes 17 minutiga [üks kilomeeter umbes 11 minutiga – toim.], mis tähendab minu jaoks meeldivas tempos jalutamist. Kindlasti tähendab see tempo minu jaoks teatud füüsilist pingutust ja põletan rohkem kaloreid kui tugitoolis istudes, kuid ma ei tunne mingit pinget, konflikti ega vajadust ennast tagant sundida. Selles tempos kõndides suudan ka mõelda ja töötada. Kahtlustan koguni, et jalutuskäigu kerge füüsiline ergutus võib mu vaimset erksust suurendada.
Ka Süsteemil 2 on oma loomulik tempo. Isegi kui teie aju millegi erilisega ei tegele, kulub juhumõtetele ja ümberringi toimuva jälgimisele pisut vaimset energiat, kuid selles puudub pinge. Kui te pole just olukorras, mis muudab teid ebatavaliselt valvsaks või ebakindlaks, ei nõua ümbruses või oma peas toimuva jälgimine erilist pingutust. Võite erilise pingutuseta langetada autot juhtides palju väikseid otsuseid, haarata ajalehte lugedes infot ja vahetada viisakusi oma abikaasa või kolleegiga. Täpselt nagu jalutuskäik.
Tavaliselt on üheaegne mõtlemine ja jalutamine lihtne ja tegelikult üsna meeldiv, kuid selgub, et äärmuslikus olukorras hakkavad need tegevused Süsteemi 2 piiratud ressursside pärast konkureerima. Sellele väitele võite saada kinnitust lihtsa katsega. Jalutades mõnusalt koos sõbraga, paluge tal arvutada peast 23 × 78, ning teha seda otsekohe. On peaaegu kindel, et ta jääb seisma. Minu kogemus ütleb, et ma suudan jalutades mõelda, kuid ei suuda tegelda vaimse tööga, mis lühimälu tõsiselt koormab. Kui ma pean konstrueerima keeruka arutluskäigu ja aeg tagant sunnib, eelistan püsida paigal ning seismise asemel istuda. Muidugi ei eelda igasugune aeglane mõtlemine seesugust intensiivset keskendumist ja pingutavat arvutamist – oma parimad mõtted olen mõelnud rahulikel jalutuskäikudel Amose seltsis.
Tavalise rahuliku tempo tõstmine muudab kõndimiskogemust täielikult, sest üleminek kiiremale käigule halvendab järsult mu võimet sidusalt mõelda. Tempot tõstes pöördub mu tähelepanu üha sagedamini kõndimisele ja teadlikule kiirema tempo hoidmisele. Vastavalt halveneb mu võime viia mõttekäik lõpule. Kiireimas tempos, mida suudan küngastel hoida, miil umbes 14 minutiga, ei üritagi ma millelegi muule mõelda. Lisaks füüsilisele pingutusele, mis kaasneb keha kiiresti mööda rada edasi toimetamisega, on vajalik ka enesekontrolli vaimne pingutus, et panna vastu soovile tempot aeglustada. Enesekontroll ja teadlik mõttetegevus kasutavad nähtavasti üht ja sedasama piiratud pingutusvõime ressurssi.
Enamiku jaoks meist nõuavad sidusa mõttekäigu säilitamine ja aeg-ajalt pingutava mõttetööga tegelemine enamjaolt samuti enesekontrolli. Kuigi ma ei ole süstemaatilist uuringut korraldanud, kahtlustan, et sage ümberlülitumine ülesannete vahel ning vaimse tegevuse tagantkiirustamine ei ole meeldiv ja et võimalusel inimesed väldivad seda. Nii saabki vähima pingutuse seadus seaduseks. Isegi ajasurve puudumisel nõuab sidusa mõttelõnga säilitamine distsipliini. Kui keegi jälgiks, kui sageli ma vaatan tunnipikkuse kirjatöö ajal oma e-posti või uurin külmutuskapi sisu, võiks ta põhjendatult järeldada põgenemissoovi ning otsustada, et kirjatöö jätkamine nõuab suuremat enesekontrolli kui mul hetkel käepärast on.
Õnneks ei ole kognitiivne töö sugugi alati vastumeelne ning vahel teevad inimesed pika aja jooksul suuri pingutusi, tarvitsemata rakendada selleks tahtejõudu. Psühholoog Mihaly Csikszentmihaly on teinud pingutuseta tähelepanu seisundi uurimisel ära rohkem kui keegi teine ja tema pakutud nimetus „voog”, on juurdunud kõnepruugis. Voogu kogevad inimesed kirjeldavad seda „pingutuseta keskendumise seisundina, mis on nii sügav, et nad kaotavad ajataju ning unustavad enda ja oma probleemid”. Nende kirjeldused rõõmust, mida see seisund valmistab, on nii imetlustäratavad, et Csikszentmihaly on nimetanud seda „optimaalseks kogemuseks”. Voogu võivad kutsuda esile paljud tegevused alates maalimisest ja lõpetades mootorrattal kihutamisega – ning mõne mu õnneliku tuttava jaoks on isegi raamatu kirjutamine sageli optimaalne kogemus. Voog eristab kaht pingutuse vormi: keskendumine ülesandele ja tahtlik tähelepanu kontroll. Mootorrattal kihutamine 240 kilomeetrit tunnis ja äge malelahing on kahtlemata väga pingutavad. Kuid voo seisundis ei nõua tähelepanu püsiv koondamine neile haaravatele tegevustele enesekontrolli, vabastades sellega ressursid, mida saab suunata ülesandele.
Hõivatud ja väljakurnatud Süsteem 2
Tänaseks on üldtunnustatud tees, et nii enesekontroll kui ka kognitiivne pingutus on vaimse töö vormid. Mitu psühholoogia-alast uurimust on näidanud, et inimesed, kes on üheaegselt vastamisi nõudliku kognitiivse ülesande ja kiusatusega, annavad viimasele kergemini järele. Kujutlege, et teil palutakse pidada minutiks-paariks meeles seitsmekohaline arv. Teile öeldakse, et selle meeldejätmine on teie esmane prioriteet. Samal ajal kui teie tähelepanu on keskendunud numbritele, pakutakse teile valida kahe magustoidu – patuse šokolaadikoogi ja voorusliku puuviljasalati vahel. Tõendid viitavad, et ajal, kui teie mõtted on numbrite juures, valite tõenäolisemalt šokolaadikoogi. Kui Süsteem 2 on hõivatud, on maiasmokast Süsteemil 1 teie käitumisele suurem mõju.
Kognitiivselt hõivatud inimesed langetavad ka tõenäolisemalt isekaid otsuseid, kasutavad seksistlikku keelt ja teevad suhtlusolukordades pealiskaudseid järeldusi. Arvude meeldejätmine ja kordamine lõdvendab Süsteemi 2 kontrolli käitumise üle, kuid muidugi pole meie kognitiivne koormatus nõrgenenud enesekontrolli ainus põhjus. Paaril klaasikesel on samasugune mõju, nagu ka magamata ööl. Hommikuinimeste enesekontroll muutub viletsamaks õhtuti, õhtuinimeste kohta kehtib vastupidine. Liiga suur mure sellepärast, kui hästi ülesanne täidetakse, häirib vahel selle sooritamist, sest koormab lühimälu tarbetute ärevate mõtetega. Järeldus on selge: enesekontroll nõuab tähelepanu ja pingutust. Teine võimalus seda sõnastada on, et mõtete ja käitumise kontrollimine on üks Süsteemi 2 ülesandeid.
Rida psühholoog Roy Baumeisteri ja tema kolleegide üllatavaid eksperimente on selgelt näidanud, et kõik tahtliku pingutuse variandid – kognitiivne, emotsionaalne ja füüsiline – toetuvad vähemalt osaliselt ühele ja samale vaimse energia varule. Nende eksperimendid koosnesid pigem järjestikustest, mitte samaaegsetest ülesannetest.
Baumeisteri grupp on jõudnud korduvalt järeldusele, et tahtepingutus või enesekontroll on väsitav: kui peate sundima end midagi tegema, pole te järgmise väljakutsega silmitsi seistes enam nii valmis või suuteline enesekontrolli rakendama. See nähtus on saanud nimeks ego kurnatus. Tüüpilises demonstratsoonis soorita-vad katseisikud, kellel on kästud emotsionaalselt laetud filmi vaadates oma tundeid maha suruda, hiljem halvasti füüsilise vastupidavuse testi, mis mõõdab, kui kaua nad suudavad kasvavast ebamugavustundest hoolimata hoida dünamomeetrit tugevas haardes. Eksperimendi esimese etapi emotsionaalne pingutus vähendab võimet taluda pidevat lihase kokkutõmbumisest põhjustatud valu ning seetõttu annab kurnatud egoga inimene kergemini järele soovile lõpetada. Teises eksperimendis kurnati inimesi esmalt ülesandega, milles nad sõid kasulikku toitu nagu redis ja seller, pannes samal ajal vastu kiusatusele maiustada šokolaadi ja rammusate küpsistega. Hiljem annavad needsamad inimesed raskes kognitiivses ülesandes tavapärasest kergemini alla.
Nimekiri olukordadest ja ülesannetest, mille kohta nüüd on teada, et need kurnavad enesekontrolli, on pikk ja kirev. Kõik need on seotud konflikti ja vajadusega loomupärast kalduvust maha suruda. Nende seas on:
hoidumine mõtlemast valgetele karudele;
emotsionaalse reaktsiooni mahasurumine erutavat filmi vaadates;
vastuoluliste valikute tegemine;
püüe teistele muljet avaldada;
malbe reageerimine partneri halvale käitumisele;
suhtlemine teisest rassist inimesega (eelarvamuste küüsis inimese jaoks).
Nimekiri ego kurnatuse indikaatoritest on samuti ülimalt mitmekesine:
dieedist kõrvalekaldumine;
raha raiskamine impulsiivsetele ostudele;
agressiivne reaktsioon provokatsioonile;
lühem vastupidavus dünamomeetri ülesandes;
kehvad tulemused kognitiivsetes ülesannetes ja loogiliste otsuste langetamisel.
Tõendid on veenvad: tegevused, mis seavad Süsteemile 2 kõrgeid nõudmisi, vajavad enesekontrolli ning enesekontrolli rakendamine on kurnav ja ebameeldiv. Erinevalt kognitiivsest koormusest on ego kurnatus vähemalt osaliselt motivatsiooni kaotus. Rakendanud enesekontrolli ühes ülesandes, ei taha te pingutada teises, kuigi saate sellega hakkama, kui seda on tõesti vaja. Mitmes eksperimendis olid inimesed suutelised ego kurnatuse mõjule vastu panema, kui neid selleks tugevasti motiveeriti. See-eest pole rohkem pingutamine võimalik, kui peate hoidma lühiajaliselt meeles kuuekohalist numbrit, sooritades samal ajal teist ülesannet. Ego kurnatus pole samasugune vaimne seisund kui kognitiivne hõivatus.
Kõige üllatavam Baumeisteri rühma avastus näitab tema sõnul, et vaimse energia mõiste on enamat kui pelgalt metafoor. Närvisüsteem tarbib rohkem glükoosi kui enamik teisi kehaosi ja pingutav vaimne tegevus tundub olevat eriti glükoosikulukas. Kui te tegelete aktiivselt keerulise kognitiivse arutluse või enesekontrolli nõudva ülesandega, langeb veresuhkru tase. Tulemus on analoogiline jooksjaga, kes sprindi ajal kulutab lihastesse varutud glükoosi. Selle idee julge järeldus on, et ego kurnamise mõju võiks kompenseerida glükoosi manustades ning Baumeister ja tema kolleegid on seda hüpoteesi mitme katsega kinnitanud.
Ühes nende uuringus vaatasid vabatahtlikud lühikest tummfilmi naisest, keda küsitleti, ja neil paluti tõlgendada tema kehakeelt. Ülesande sooritamise ajal liikusid aeglaselt üle ekraani sõnaread. Osalejatele oli eraldi rõhutatud, et nad ei pööraks sõnadele tähelepanu ning kui nad avastavad, et nende tähelepanu kaldub kõrvale, pidid nad keskenduma uuesti naise käitumisele. Oli teada, et säärane enesekontrolli rakendamine põhjustab ego kurnatust. Kõik vabatahtlikud jõid enne teise ülesande juurde asumist limonaadi. Poolte osaliste limonaad oli magustatud glükoosiga ja pooltel suhkruasendajaga. Seejärel said kõik osalejad ülesande, milles neil tuli ületada õige vastuse leidmiseks intuitiivne reaktsioon. Intuitiivsed vead on ego kurnatusel reeglina hoopis sagedasemad ja suhkruta limonaadi joojatel ilmneski oodatud kurnatusefekt. Glükoosijoojatel seda aga ei esinenud. Suhkru taseme taastumine ajus hoidis ära ülesande täitmise halvenemise. Kulub veel aega ja täiendavaid uuringuid, et selgitada välja, kas glükoosipuudust põhjustavad ülesanded tekitavad ühtlasi hetkelist erutust, mis peegeldub pupillide laienemises ja südamelöökide kiirenemises.
Rahutukstegevat näidet ego kurnatuse mõjust otsustustele kirjeldati hiljuti väljaandes Proceedings of the National Academy of Sciences. Uuringus osales seda ise teadmata kaheksa Iisraeli kohtunikku, kes vaatavad päevade kaupa läbi taotlusi tingimisi vabastamiseks. Juhtumid esitatakse neile juhuslikus järjekorras ja kohtunikud kulutavad nendega tutvumiseks väga vähe aega, keskmiselt kuus minutit. (Standardotsus on keeldumine; vaid 35% taotlustest saab positiivse vastuse. Iga otsuse langetamisele kuluv täpne aeg registreeritakse, samuti aeg, mis kulub kohtuniku kolmeks söögipausiks hommikul, lõuna ajal ja pärastlõunal.) Uuringu autorid võrdlesid positiivse vastuse saanud taotluste osakaalu ajaga, mis oli möödunud viimasest söögipausist. Proportsioon suureneb vahetult pärast iga söögikorda, kui rahuldatakse 65% taotlustest. Umbes kahe tunni jooksul enne järgmist söögipausi langeb positiivsete otsuste osakaal pidevalt, jõudes vahetult enne söögiaega peaaegu nulli. Nagu võite arvata, on see võrdlemisi rahutukstegev tulemus ja autorid uurisid hoolikalt paljusid teisi võimalikke seletusi. Ka parim võimalik seletus neile tulemustele tähendab halbu uudiseid: väsinud ja näljased kohtunikud kalduvad taanduma lihtsamale standardotsusele, mis tähendab vabastamistaotlusest keeldumist. Oma osa on arvatavasti nii väsimusel kui ka näljal.
Laisk Süsteem 2
Üks Süsteemi 2 peamisi funktsioone on jälgida ja kontrollida Süsteemi 1 „välja pakutud” ideid ja tegevusi, lastes osal neist otseselt käitumises väljenduda ning surudes teised maha või muutes neid.
Toon näiteks lihtsa ülesande. Ärge üritage seda lahendada, vaid kuulake oma vaistu:
Kurikas ja pall maksavad kokku üks dollar ja kümme senti.
Kurikas maksab üks dollar rohkem kui pall.
Kui palju maksab pall?
Teile tuli pähe üks arv. See on muidugi kümme: 10 senti. Seda lihtsat ülesannet iseloomustab see, et see kutsub esile vastuse, mis on intuitiivne, ahvatlev ja vale. Arvutage ja te näete ise. Kui pall maksab 10 senti, siis on kogusumma 1.20 (10 senti palli eest ja 1.10 kurika eest), mitte 1.10. Õige vastus on viis senti. Võib üsna kindlalt eeldada, et intuitiivne vastus tuli pähe ka neile, kes andsid tegelikult õige vastuse – neil õnnestus kuidagi intuitsioonile vastu panna.
Töötasime koos Shane Frederickiga kahel süsteemil põhineva otsustusteooria kallal ning ta kasutas kurika ja palli ülesannet, et uurida keskset probleemi: kui tähelepanelikult kontrollib Süsteem 2 Süsteemi 1 ettepanekuid? Tema arutluskäik oli, et me teame kõigi kohta, kes ütlevad, et pall maksab 10 senti, üht olulist fakti: et see inimene ei kontrollinud aktiivselt, kas vastus on õige, ja et tema Süsteem 2 kiitis heaks intuitiivse vastuse, mille võinuks üsna väikese pingutusega ümber lükata. Pealekauba teame sedagi, et inimesed, kes annavad vaistliku vastuse, jätsid kahe silma vahele ilmse sotsiaalse vihje: nad oleksid võinud panna imeks, miks on lülitatud küsimustikku ülesanne, mille vastus on nii ilmselge. Kontrollimata jätmine on märkimisväärne, kuna kulutus kontrollile olnuks nii madal: paar sekundit vaimset tööd (ülesanne on mõõdukalt raske) koos pisut pingule tõmbunud lihaste ja laienenud pupillidega võinuks ära hoida piinliku vea. Inimesed, kes ütlevad vastuseks 10 senti, näivad olevat vähima pingutuse seaduse innukad poolehoidjad. Inimestel, kes seda vastust väldivad, paistab olevat aktiivsem mõtlemine.
Kurika ja palli ülesannet on lahendanud tuhanded üliõpilased ning tulemused on šokeerivad. Üle 50% Harvardi, Massachusettsi Tehnikainstituudi ja Princetoni üliõpilastest andis intuitiivse – vale – vastuse. Vähem mainekates ülikoolides jättis kontrollimata üle 80% vastanuist. Kurika ja palli ülesanne on meie esimene kokkupuude tähelepanekuga, mis kujuneb selle raamatu korduvaks teemaks: paljud inimesed on endas liiga kindlad ja kipuvad oma vaistu liigselt usaldama. Ilmselt on kognitiivne pingutus nende jaoks kas või veidi ebameeldiv ja nad väldivad seda nii palju kui võimalik.
Nüüd näitan teile loogilist arutlust – kaht eeldust ja järeldust. Püüdke võimalikult kiiresti otsustada, kas arutlus on loogiliselt kehtiv. Kas järeldus tuleneb eeldustest?
Kõik roosid on lilled.
Mõned lilled närtsivad kiiresti.
Seetõttu närtsivad mõned roosid kiiresti.
Enamik üliõpilasi peab seda süllogismi kehtivaks. Tegelikult on arutlus väär, sest on võimalik, et kiiresti närtsivate lillede seas roose ei ole. Samamoodi nagu kurika ja palli ülesandes, torkab ka siin usaldust äratav vastus kohe pähe. Selle kõrvaleheitmine nõuab kõva tööd – pealekäiv „See on õige, see on õige!” teeb loogika kontrollimise keeruliseks ning enamik inimesi ei vaevu ülesannet läbi mõtlema.
Sellest eksperimendist võib teha rahutukstegevaid järeldusi igapäevaelus esinevate arutluskäikude kohta. Eksperiment paneb arvama, et kui inimesed usuvad järelduse tõesust, siis usuvad nad väga tõenäoliselt ka argumente, mis paistavad seda toetavat, isegi kui need on ekslikud. Süsteemi 1 puhul tuleb järeldus esimesena ja argumendid alles pärast seda.
Nüüd vaadake järgmist küsimust ja vastake kiiresti, enne kui edasi loete:
Kui palju mõrvu toimub ühes aastas Michigani osariigis?
See küsimus, mille töötas samuti välja Shane Frederick, on jälle väljakutse Süsteemile 2. „Konks” seisneb selles, kas vastaja mäletab, et kõrge kuritegevusega Detroit asub samuti Michiganis. USA tudengid teavad seda ja nimetavad Detroiti õigesti Michigani suurimaks linnaks. Kuid ühe fakti teadmine ei ole veel kõik-või-mitte-midagi. Faktid, mida me teame, ei tule alati meelde siis, kui me neid vajame. Inimesed, kellel on meeles, et Detroit asub Michiganis, pakuvad mõrvade arvu osariigis suurema kui need, kellele see ei meenu, kuid enamik Fredericki vastajaid ei mõelnud osariiki puudutava küsimuse puhul linnale. Tegelikult on nii, et Michigani puudutavale küsimusele vastates pakuti keskmiselt väiksemat arvu kui samasuguses rühmas, kus küsmus puudutas mõrvade arvu Detroitis.
Suutmatuses mõelda Detroitile võib süüdistada nii Süsteemi 1 kui ka Süsteemi 2. See, kas osariigi mainimisel meenub ka linn, sõltub osaliselt mälu automaatsest funktsioonist. Selles osas on inimesed erinevad. Mõnel inimesel võivad Michigani osariigi kohta olla väga detailsed teadmised. Michigani elanikud teavad osariigi kohta tõenäoliselt palju rohkem fakte kui mujal elavad inimesed; geograafiafriigid teavad rohkem kui need, kes on spetsialiseerunud pesapallistatistikale; intelligentsematel inimestel on teistest tõenäolisemalt parem ülevaade enamiku asjade kohta. Intelligents pole üksnes võime arutleda; see on ka võime leida mälust vajalikku materjali ja rakendada vajadusel tähelepanu. Mälu funktsioon on Süsteemi 1 omadus. Kuid igaühel on võimalus võtta tempo maha, et otsida aktiivselt mälust kõiki võimalikke sobivaid fakte – samamoodi nagu neil oleks võimalik tempo maha võtta ja kontrollida kurika ja palli ülesande intuitiivset vastust. Teadliku kontrolli ja otsimise ulatus on Süsteemi 2 omadus ning erineb isikuti.
Kurika ja palli ülesandel, lillede süllogismil ja Michigani/Detroiti küsimusel on midagi ühist. Nendes minitestides läbikukkumine tundub vähemalt teatud määral tulenevat ebapiisavast motivatsioonist, ebapiisavast pingutamisest. Igaüks, kes suudab pääseda heasse ülikooli, oskaks kindlasti leida kahele esimesele küsimusele õige vastuse ning mõelda piisavalt kaua Michigani üle, et tuleks meede osariigi suurim linn ja selle probleemid kuritegevusega. Needsamad üliõpilased suudavad lahendada hoopis keerulisemaid probleeme, kui neil ei ole kiusatust nõustuda pealiskaudselt usutava vastusega, mis kiiresti pähe torkab. Kergus, millega nad jäävad piisavalt rahule, et mitte edasi mõelda, on üsna murettekitav. „Laisk” on nende noorte inimeste ja nende Süsteemi 2 enesekontrolli kohta karmilt öeldud, kuid see ei tundu olevat ebaõiglane. Neid, kes väldivad intellektuaalse loiduse pattu, võib nimetada „seostatuteks”. Nad on ärksamad, intellektuaalselt aktiivsemad, vähem valmis rahulduma näiliselt atraktiivsete vastustega, skeptilisemad oma intuitsiooni suhtes. Psühholoog Keith Stanovich nimetaks neid ratsionaalsemateks.
Intelligents, kontroll, ratsionaalsus
Teadlased on kasutanud mõtlemise ja enesekontrolli vahelise seose uurimiseks erinevaid meetodeid. Mõned on esitanud korrelatsiooni puudutava küsimuse: kui inimesed reastada enesekontrolli ja kognitiivse osavuse põhjal, kas neil on kahes pingereas sama positsioon?
Ühes psühholoogia ajaloo kõige kuulsamas eksperimendis panid Walter Mischel ja tema üliõpilased nelja-aastased lapsed julma dilemma ette. Lastele anti valida väikese, kuid kasvõi kohe kättesaadava tasu (üks küpsis) ja suurema tasu (kaks küpsist) vahel, mille saamiseks tuli oodata viisteist minutit rasketes tingimustes. Lapsed pidid jääma üksinda ruumi ja istuma laua juures, millel oli kaks eset: küpsis ja kelluke, mida laps võis iga hetk helistada, et kutsuda kohale eksperimendi läbiviija ja oma küpsis kätte saada. Eksperimenti kirjeldati järgmiselt: „Toas ei olnud mänguasju, raamatuid, pilte ega teisi tähelepanu kõrvale juhtida võivaid esemeid. Eksperimendi läbiviija lahkus toast ega naasnud, enne kui oli möödunud viisteist minutit või kui laps oli helistanud kellukest, söönud auhinna ära, tõusnud või ilmutanud tõsise ebamugavuse märke.”
Lapsi jälgiti ühepoolse peegli kaudu ja film, mis näitab nende käitumist ootamise ajal, paneb publiku alati naerust möirgama. Umbes pooled lapsed saavad 15-minutise ootamise vägitükiga hakkama – peamiselt nii, et hoiavad oma tähelepanu ahvatlevalt tasult eemal. Kümme või viisteist aastat hiljem selgus suur lõhe nende vahel, kes olid kiusatusele vastu pannud ja nende vahel, kes seda ei suutnud. Vastupanijaid iseloomustas kõrgem enesekontroll kognitiivsete ülesannete puhul ja eriti võime oma tähelepanu tõhusalt suunata. Noorte täiskasvanutena oli nende puhul uimastitarbimine vähem tõenäoline. Ilmnes oluline vahe intellektuaalsetes oskustes: lapsed, kes olid ilmutanud nelja-aastaselt suuremat enesekontrolli, said intelligentsustestides oluliselt paremaid tulemusi.
Oregoni ülikooli teadlaste töörühm uuris sidet kognitiivse kontrolli ja intelligentsuse vahel mitmel viisil, kaasa arvatud katse suurendada intelligentsust, parandades kontrolli tähelepanu üle. Viie 40-minutise sessiooni ajal tutvustasid nad nelja- kuni kuueaastastele lastele erinevaid arvutimänge, mis olid spetsiaalselt välja töötatud tähelepanu ja kontrolli nõudvateks. Ühes ülesandes liigutasid lapsed jooniskassi juhiskangi abil üle muru ning pidid vältima porist piirkonda. Murulapid muutusid aegamööda väiksemaks ja porine ala suuremaks, nõudes üha suuremat täpsust. Katse läbiviijad avastasid, et tähelepanu treenimine ei suurenda üksnes täidesaatvat kontrolli; paranesid ka mitteverbaalsete intelligentsustestide tulemused ja see paranemine oli näha mitu kuud. Teine sama töörühma uurimus tuvastas tähelepanu kontrollimisega seotud konkreetsed geenid, näitas, et seda võimet mõjutavad ka kasvatusvõtted ning leidis selge seose laste võime vahel kontrollida oma tähelepanu ja oma emotsioone.
Shane Frederick koostas kognitiivse refleksiooni testi, mis koosneb kurika ja palli ülesandest ja veel kahest küsimusest, mis valiti, kuna ka need kutsuvad kohe esile intuitiivse vastuse, mis on ühtaegu vastupandamatu ja vale (küsimused on ära toodud 5. peatükis). Edasi uuris ta selles testis väga viletsa tulemuse saanud üliõpilaste iseloomujooni – nende inimeste Süsteemi 2 järelevalvefunktsioon on nõrk – ja avastas, et nad kalduvad andma küsimusele esimese pähe torganud vastuse ega soovi pingutada, et oma vaistu kontrollida. Inimesed, kes järgivad kriitikavabalt oma vaistu ülesandeid lahendades, kipuvad aktsepteerima ka teisi Süsteemi 1 ettepanekuid. Iseäranis on nad impulsiivsed, kannatamatud ja huvitatud kiirest tasust. Näiteks ütles 63% intuitiivsetest vastajatest, et nad eelistavad saada pigem sel kuul 3400 dollarit kui järgmisel kuul 3800 dollarit. Neist, kes lahendasid kõik kolm ülesannet õigesti, eelistas lühinägelikku kohe väiksema summa saamist vaid 37%. Vastates küsimusele, kui palju nad on valmis maksma, et saada tellitud raamat kiirsaadetisena, olid kognitiivse refleksiooni testis madalama tulemuse saajad valmis maksma kaks korda rohkem kui kõrgema tulemuse saajad. Fredericki uurimistulemused viitavad, et meie psühhodraama tegelastel on erinevad „isiksused”. Süsteem 1 on impulsiivne ja intuitiivne; Süsteem 2 on suuteline loogiliselt arutlema ning on ettevaatlik, kuid vähemalt osal inimestest on see ka laisk. Samasugused erinevused on äratuntavad ka inimeste vahel: mõned inimesed on rohkem oma Süsteemi 2 moodi, teised on lähedasemad oma Süsteemile 1. See lihtne test on osutunud üheks paremaks laisa mõtlemise ennustajaks.
Esimesena võtsid terminid Süsteem 1 ja Süsteem 2 kasutusele Keith Stanovich ja tema kauane kaastöötaja Richard West (nüüd eelistavad nad rääkida 1. ja 2. tüüpi protsessidest). Stanovich ja tema kolleegid on aastakümneid uurinud inimeste erinevusi seda tüüpi probleemides, millega tegeleb ka käesolev raamat. Nad on esitanud eri viisidel üht põhiküsimust: miks on mõned inimesed kallutatud hinnangute suhtes teistest vastuvõtlikumaks? Stanovich avaldas oma järeldused raamatus „Rationality and the Reflective Mind”, mis pakub selle peatüki teema kohta julge ja uudse lähenemisviisi. Ta teeb selget vahet Süsteemi 2 kahe osa vahel – vahetegemine on nii terav, et ta nimetab neid eraldiseisvateks „mõtlemisviisideks” [
Rääkides kontrollist
„Tal polnud vaja pingutada, et tundide kaupa selle ülesande juures püsida. Ta oli voo seisundis.”
„Tema ego oli pärast pikka koosolekute päeva kurnatud. Nii pöördus ta lihtsalt standardprotseduuride juurde, selle asemel et probleem läbi mõelda.”
„Ta ei vaevunud kontrollima, kas see, mida ta ütles, ka midagi tähendas. Kas tal on tavaliselt laisk Süsteem 2 või oli ta ebatavaliselt väsinud?”
„Paraku kipub ta ütlema välja esimese asja, mis talle pähe tuleb. Ilmselt on tal ka probleeme rahulduse edasilükkamisega. Nõrk Süsteem 2.”
—4—
Assotsiatsioonimasin
Alustades Süsteemi 1 üllatava tegutsemise uurimist, vaadake palun järgmisi sõnu:
Banaanid | Okse |
Viimase sekundi-paari jooksul juhtus teiega nii mõndagi. Kogesite ebameeldivaid kujutluspilte ja mälestusi. Teie näoilme muutus vastikust väljendades pisut ning on võimalik, et lükkasite raamatu õige pisut eemale. Teie süda hakkas kiiremini lööma, karvad käsivarrel tõusid pisut üles ja higinäärmed aktiveerusid. Lühidalt, te reageerisite vastikule sõnale nõrgendatud versiooniga sellest, kuidas reageeriksite tegelikule olukorrale. Kõik see leidis aset automaatselt, teie kontrollist sõltumatult.
Selleks polnud mingit erilist põhjust, kuid teie mõtlemine lõi sõnade
Oksendamine leiab tavaliselt aset spetsiifilises kontekstis nagu pohmell või seedehäired. Te kogete ka tavalisest suuremat valmidust tunda ära sõnu, mis seostuvad sama ebameeldiva tagajärje teiste põhjustega. Lisaks märkas teie Süsteem 1, et nende kahe sõna kõrvutiasetsemine on ebatavaline: ilmselt polnud te seda kunagi varem kogenud. Te olite pisut üllatunud.
See keerukas reaktsioonide kogum leidis aset kiiresti, automaatselt ja pingutuseta. Te ei kutsunud seda tahtlikult esile ega suutnud ka peatada. See oli Süsteemi 1 operatsioon. Sõnade nägemise tulemusena aset leidnud protsessi nimetatakse assotsiatiivseks aktivatsiooniks: esile kutsutud ideed vallandavad ajutegevuse leviva kaskaadina palju teisi ideid. Selle kompleksse mõttetegevuse sündmuste kogumi oluline joon on sidusus. Iga element on seotud ning toetab ja tugevdab teisi elemente. Sõna kutsub esile mälestused, mis kutsuvad esile emotsioonid, mis omakorda kutsuvad esile näoilmed ja teised reaktsioonid, näiteks üldise pinguletõmbumise ja vältimispüüdluse. Näoilme ja vältiv liigutus intensiivistavad tundeid, millega nad on seotud ning tunded omakorda tugevdavad nendega ühilduvaid ideid. Kõik see juhtub kiiresti ja ühekorraga, tekitades isevõimenduva kognitiivsete, emotsionaalsete ja füüsiliste reaktsioonide mustri, mis on ühtaegu mitmekesine ja terviklik – seda on nimetatud assotsiatiivselt sidusaks.
Umbes sekundiga olete automaatselt ja alateadlikult saanud hakkama märkimisväärse teoga. Täiesti ootamatust sündmusest alustades on teie Süsteem 1 püüdnud saada olukorras – kaks lihtsat ebatavaliselt kõrvutiseisvat sõna – võimalikult suurt selgust, ühendades need põhjuslikuks looks; süsteem hindas võimalikku ohtu (väike kuni mõõdukas) ning lõi tulevasteks sündmusteks konteksti, valmistades teid ette sündmusteks, mis olid äsja muutunud tõenäolisemaks. Lisaks lõi Süsteem 1 konteksti ka hetkesündmusele, hinnates selle üllatavust. Protsessi tulemusena olite minevikust informeeritud ja tulevikuks valmis nii hästi kui võimalik.
Juhtunu juures on kummaline, et teie Süsteem 1 kohtles kahe sõna lihtsat ühendust kui reaalsuse esitust. Teie keha reaktsioon jäljendas lahjendatud kujul reaktsiooni reaalsele sündmusele ning emotsionaalne reaktsioon ja füüsiline ehmatus olid osa sündmuse tõlgendamisest. Nagu kognitiivteadlased on viimastel aastatel rõhutanud, on tunnetus kehastunud; te ei mõtle üksnes aju, vaid kogu kehaga.
Mehhanism, mis neid vaimseid sündmusi põhjustab, on juba ammu tuntud: see on ideede assotsiatsioon. Me kõik teame oma kogemuse põhjal, et meie teadvuses järgnevad mõtted üksteisele võrdlemisi korrastatult. 17. ja 18. sajandi Briti filosoofid otsisid reegleid, mis sääraseid jadasid selgitaksid. 1748. aastal ilmunud teoses „An Enquiry Concerning Human Understanding” taandas Šoti filosoof David Hume seose põhimõtted kolmele: sarnasus, kokkupuutumine ajas ja ruumis ning põhjuslikkus. Meie arusaam assotsiatsioonist on alates Hume’i päevist palju muutunud, kuid tema kolm põhimõtet on endiselt hea lähtepunkt.
Mina võtan ideed laiendatud tähenduses. See võib olla konkreetne või abstraktne ja seda võib väljendada väga mitmel viisil: verbi, nimisõna, adjektiivi või kokkupigistatud rusikana. Psühholoogide jaoks on ideed kui sõlmed tohutu suures võrgustikus, mida nimetatakse assotsiatiivmäluks ning kus iga idee on ühendatud paljude teistega. Ühendusi on mitut tüüpi: põhjused on seotud oma tagajärgedega (viirus ➿ nohu); asjad oma omadustega (sidrun ➿ kollane); asjad kategooriatega, millesse nad kuuluvad (banaan ➿ puuvili). Üks, milles me oleme Hume’iga võrreldes edasi liikunud, on see, et me enam ei arva, nagu käiks meie peast läbi rida teadlikke mõtteid, üks korraga. Praegu arvatakse, et assotsiatiivmälus leiab ühekorraga aset väga palju. Aktiveeritud idee ei kutsu lihtsalt esile veel üht ideed. See aktiveerib palju ideid, mis omakorda aktiveerivad teisi. Veelgi enam, teadvuses registreeritakse vaid vähesed aktiveeritud ideed; suur osa assotsiatiivsest mõtlemisest toimub vaikselt, meie teadliku mina eest varjatult. Arusaama, et meil on oma mõttetegevusele piiratud juurdepääs, on raske aktsepteerida, sest mõistagi on see meie kogemusele võõras, kuid see vastab tõele: te teate enda kohta palju vähem kui arvate teadvat.
Praimingu imed
Nagu teaduses tavaline, tõi esimese suure läbimurde assotsiatsioonimehhanismi mõistmises mõõtmismeetodi parandamine. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli ainus võimalus seoste uurimiseks küsida paljudelt inimestelt selliseid küsimusi nagu „Mis on esimene sõna, mis tuleb teile pähe, kuuldes sõna „päev”?” Uurijad võtsid kokku vastuste nagu „öö”, „päikeseline” või „pikk” sageduse. 1980. aastatel avastasid psühholoogid, et kokkupuude mõne sõnaga põhjustab kiired ja mõõdetavad muutused kerguses, millega omavahel seotud sõnu on võimalik esile kutsuda. Kui olete hiljuti näinud või kuulnud sõna EAT (sööma), siis on ajutiselt suurem tõenäosus täiendada sõnakatke SO_P kui SOUP (supp), mitte SOAP (seep). Vastupidine olukord tekib mõistagi siis, kui olete äsja näinud sõna WASH (pesema). Me nimetame seda praiminguefektiks ja ütleme, et idee EAT valmistab ette (
Praiminguefektid võtavad mitmesuguseid vorme. Kui teie peas on hetkel mõte EAT (ükskõik kas te olete sellest teadlik või ei), siis tunnete sõna SOUP ära tavalisest kiiremini, kui seda sosistatakse või esitatakse segases kirjas. Ja muidugi olete te sel juhul ette valmistatud mitte ainult supile, vaid paljudele teistele söögiga seotud ideedele nagu kahvel, näljane, rasv, dieet ja küpsis. Kui teie viimane söögikord oli kõikuva restoranilaua taga, siis olete praimitud ka sõnale kõikuv. Veelgi enam, praimitud ideedel on teatud võime, kuigi nõrgem, valmistada omakorda ette teisi ideid. Nagu säbarlainetus tiigiveel, levib aktivatsioon üle tohutu suure omavahel seotud ideede võrgustiku väikese osa. Nende lainete kaardistamine on praegu psühholoogiauuringute üks põnevamaid ettevõtmisi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.