Mark Mansoni „Suva olemise peen kunst“ oli Eestis aastaks 2020 läbi müüdud. Veel enam, selle kättesaadavusega on probleeme isegi raamatukogudes. Mis peitub raamatu menu taga?

Ehk on see inimeste väsimus lakkamatutest positiivsusele kutsuvatest sõnumitest, sisemine vastuhakk nõudmisele olla keegi teine? Naeratuskultuur tungib peale mitte ainult ookeani taga, vaid ka Eestis: raamatuletid on lookas eneseabiraamatutest, mis õhutavad püüdlema õnne ja saama omaenese parimaks versiooniks.

Mark Manson suhtub sedasorti lihtsustavasse mõttelaadi irooniliselt. Ta nimetab ennast „Bostonist pärit ropu suuga sitapeaks“ ja raamatut blogikirjutisteks oma elust. Ta kirjeldab oma uimastitarbimist koolipõlves, vanemate lahutust, töötust pärast kooli lõppu, naiste jahtimist, hullumeelset ringireisimist ja jõudmist mõningate järeldusteni, mida ta ka lugejaga jagab.

Mansoni raamat ei ole ilmselt tavaline eneseabiraamat. Kohati vulgaarse keelekasutusega on see mõneti koguni enesearenguraamatu antipood. Ja võib-olla just seetõttu lugejale meeldibki.