Читать книгу Looming - 12 2021 - Страница 5

Sõnad lae all

Nende lihane pyhakoda on hinganud välja.

Seal, kus missa on läbi ja pihitool tyhi,

hõljuvad lae all pihipalaka varjus sosistatud sõnad –

selle omad, kes pihtis ja selle, kes kuulas,

poetades harva mõne yksiku fraasi.

Jumala käsi on need nii seganud,

et kumbki ei tunne enese omi enam ära.

Kes ytles mida, kes tegutses, kes ootas,

kes teadis ette, kes oli teadmata? Yyrikesed rollid

ei kyyni yle elu ääre.

Öeldu on kergeks saanud

ja tõusnud lahkunute peade kohale.

Pihtija läheb äraseletatud ilmel,

hingates teeveersete kivide mustreid.

Seegi on andestatud, millest ei räägitud.

Andeksand ka pihi vastuvõtjale.

Kuulekad tema kõrvad.

Luukambri kõrval asuva vahtra võras

poetavad näljased kynnivaresed

yksteisele mingit nokapoolist

ja lendavad laiali.

Õhtupäike kammib õhedaks nende varjud.

Andestus õitseb heinputkedena vanade seinte ymber.

Istutajate jälgedes

Jalutasin Tagavarikul,

korjates jälle neid kasetohu lapakaid,

mis olid põuapäikses säbruliseks kuivanud

ja vägev algatus pliidi all.

Tol päeval olid seal käinud männiistutajad,

kaks neoontunkedes meest

oma pumpadega.

Langil hulkudes leidsin, et paljud puud olid viltu

või vahel päris maatasa.

Ma ei tea, kas oli siis masin sitt

või mehed koroonakriisiga töö kaotand

ja loodusse ymber siirdatud kontorirotid.

Sel juhul tunti rohkem huvi sulni kevadise atmosfääri

kui oma tegevuse vastu.

Hakkasin istikuid õigeks seadma.

Seda sai tehtud mitmeid kordi.

Pärast suure lumega talve.

Pandud vana puuoks või kivi kylje peale toeks.

Muidugi õiendab kasvav mänd end ka natuke

ise valguse poole

ja osadel närivad kitsed ära ladvad,

muist talluvad maha põdrad,

muist kuivavad, ning tulevad uued

istutajad ja teevad vahed täis.

Ja nad saavad käbilisteks, nuumavad tyve

ja leiavad otsa masina lõugade vahel.

Miks nad ei peaks elama,

kysimata, milline täpselt on see elu.

Ma olen paari käimise korraga

peaaegu sada puud õigeks käänand.

Pole tähtis, et mina ei saa rahalist kasu

nende palgiks saamise teekonnast.

Pole palunud ka halot pea ymber

selle tegevuse eest.

Milleski polnud syydi need mehed, kes päikest nautisid

peale rasket talve.

Tänan hoopis, et saan käia

nende puude keskel ja all,

vaadata okste sirutumist,

need aastad

istutajate jälgedes.

Kerisevahetus

Neil päevil kui Ufik lamas lõõsa eest varjus

ebajasmiini ja teeroosi oksa all

ja liblikate laperdamisel ei tundunud tulevat lõppu,

kuulasin suitsusauna sydame lööke.

Keris oli aastatega viltu ja laiali vajund,

paak õnnetu, veetorudes sete.

Olime koos pottseppmeistriga kyttekolde välja lõhkunud,

ta ladus uued myyrid, tegi teise avause.

Rauad paigas, suur vana loomasöögipada ootel

ja kaua võttis aega see kogu prahi ära kärutamine,

neist rohmakaist tellistest saab

sinna ja tänna pisikesi pagoode

või niisama-seinu peldiku ja puuriida vahele.

Yksjagu kerisekive olid kytmise aastatest väsind

ja ära tahmanud, mõned pudenesid.

Nii et miski on puudu,

usu seda või mitte, tead seda või ei,

aga põlluveertes on laiali kalgid sydamed,

neist peavad saama soojuse kandjad.

Nii ma siis käin oma vana käruga

uute kivide jahil juba mitmendat korda.

Ema hoiatas, et kivihunnikuis elavad rästikud,

pyhad valvurid täis rõsket myrki.

Suurte rahnude valli on vallutand sipelgad.

Välja toodud kivide nõgises hunnikus

seadis end sisse hoopis nastik.

Aga nende kamakate puhul

ei loe mustrite ilu ega maagisoonte maagia,

vaid see, et kerisekivi ei tohi väävli hõngu välja ajada,

kui teda teise kiviga lööd

(nagu inimese syda ei tohiks

kokkupuuteist koguda kibedust,

see syda peaks pidevalt leili võtma),

ja selliseid pole just palju.

Nii mõnigi neist, kes mullapõuest välja kargas,

ei ytle ära võimalusest taas

meenutada maakera nooruse lõõska.

Elame mäel, olemata siiski omadega mäel.

Leitsak kuivatab aias vilju,

kaevukett läheb lõpuni välja,

eile veel oli vett, aga homme

toome vist tiigist, nagu vanasti.

Verioja on niru nire, pisike põua piitsa all

maa murede keskel

ja uued veesooned alles rajavad teed,

allikad ootavad avanemist

läbi aastate ja mäekylje.

Ootavad tundi ja vitsa, mis nende kohal tantsiks.

Allikavett toodaks ka sauna,

see seguneks koldevingu ja suitsuga,

ega kõlbaks juua mustade seinte vahel.

Kogu raamistus on olemas ja hästi laotud.

Maailmas viga ei leidu.

Ainult tuleb õige käega paika panna need

tuleviku kivid

ja siis tulla ennast uuesti leidma õhtu õdusal tunnil.

Et yks kyynal põleks leilitoas ja teine riietusruumis,

Pätsu-aegne tahmunud nelik-aken

neelaks endasse loojangu järelkuma

ja leek talletaks päikese viimse saluudi.

„Ronga” sõbrad 1924

Sajanditaguse noore kujutluse tuules

Antropoiid, Ahvus Vigurväntus, Nii-Pikk-Kui-Lai,

Tainapea, Tuhakraapija, Piits ja Kronu, Intermezzo,

Traatsaba, Tinasilm, Liirum-Laarum-Lumps,

Kõpati-Kõpati ja Mege-Mege-Mekk,

Tohvritukk ja Koerapea, Promilde Viiner, Jõujõnglane,

Pataljoni juht ja Edmund Munder,

Dr. Kõvernuga, Krõõps, Montigomo Kullikyys, Rongapoeg ja Rotiplika,

Uurdeuuristaja, U. Sinikivi 22 sõbraga, Raadio,

Nobody, Jõhvika Kompanii, Robodh, Automaat, Mootor-Pigilapp ja Bomba,

Pragisarv, Tillu Tots, Punanahk, American Girl,

Haiba Vanapoiss ja Kannataja Fritz,

Surmalind, Karuohakas, Lord Lorupats, Orleani Neitsi ja Piruka President,

Lutsifer Carpilius, Nil De Baum, Molohi, Salvator Roja

ja Quintus Fabius Rullianus,

Ajistoanum, Ajakiõl Urrumeluut, Rakso Tirbav, Ederifle Frodien,

Sennahoj Eivam, Ehtram Dtimsch,

Hudovello, Nipet-Näpet, Kriuh, Viu ja Vops, Fru-Fru, Tör-Lör, La Hupa-Hupa,

Ants Pabeross, Max Koorehabe, Hans Asjaajaja, Aili Artabyrias,

Pärna Poiss, Kella Kutt, Pisike Krapitai,

Kivitamme jõe kalamees, Erni Jalgrattasõitja, Nirginöör,

Pime Kanavaras, Kõtutõbi, Parun-Von-Lammapea, Vetikas ja Ruhvi,

Käki Kusti, Peeter Yhtepuhku, Leida Käbinärija,

Kärt Kurivaim, Mart Marumamm,

Oskar Ohakas, Viru Villu, Sikupilli Siim,

Lillekyla Liisi, Ally Udula, Dipsi, Kastepärlike, Häbelik Mimoos,

Pilliläpalupilen, Preekenekeeks, Õhulosside Insener

ja nende kõigi yhine Eikuskila