Читать книгу Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg - A. M. Homes - Страница 2

„Antagu meile andeks,” loits, palve, lootus, et mingil kombel elan ma selle üle. Tuli sul kunagi mõte: ma teen seda meelega, minu käes läheb kõik mokka ja ma ei tea, miks? Kas tahate mu hädade retsepti?

Hoiatav enne: mullune tänupüha nende pool. Kaks-kolmkümmend inimest laudades, mille rodu ulatus söögitoast elutuppa, lõppedes järsult klaveritooli ees. Tema istus suure laua otsas, urgitses hammaste vahelt kalkuniraase, rääkis endast. Jälgisin teda, voorides taldrikutega köögi vahet, mu sõrmeotsad riivasid koledat löga: jõhvikakaste, maguskartulid, külm pärlsibul, krõmpsluu. Iga käiguga söögitoast kööki hakkasin teda järjest rohkem vihkama. Kõik lapsepõlvepatud, alates tema sünnist, tikkusid jälle meelde. Ta tuli ilmale üksteist kuud pärast mind, oli esiotsa väeti, sest jäi tulekuteel hapnikupuudusesse, ja talle pöörati kaugelt liiga palju tähelepanu. Ja siis, ehkki korrutasin talle ühtelugu, kui vastik ta on, hakkas ta end üleval pidama nagu jumalate kingitus. Talle pandi nimeks George. Geo – nii meeldis talle end kutsuda lasta, nagu oleks see midagi lahedat, midagi teaduslikku, matemaatilist, analüütilist. Geood – nii hüüdsin teda mina, Geood nagu settekivim. Tema ebaloomulik enesekindlus, heledate juukseniidikestega kirjatud jumalikult kõrk pea, mis oli püsti ja paelus tähelepanu, jättis mulje, nagu teaks ta midagi. Teised küsisid tema arvamust ja kutsusid teda kampa, ainult mina üksi ei näinud temas iial midagi külgetõmbavat. Kui olime üks kümme, teine üksteist aastat vana, oli ta minust pikem, turskem, tugevam. „On see ikka päris kindel, et ta pole lihuniku poeg?” küsis isa naljaviluks. Mitte keegi ei naernud.

Tassisin söögituppa raskeid taldrikuid ja liudu, moorpanne õhtusöögi ülejääkidega, aga keegi ei märganud, et mul oleks abi vaja – ei George, ei tema kaks last ega tema naeruväärsed sõbrad, õigemini alluvad, teiste hulgas ilmatüdruk ning trobikond tagavara-uudisteankruid, nii mehi kui ka naisi, kes istusid, selg kange ja juuksed lakitud nagu Kenid ja Barbied, ei minu hiinaameeriklasest naine Claire, kes jälestas kalkunit ega jätnud ilmaski meelde tuletamata, et tema pere tähistas pühi ahjupardi ja kleepja riisiga. George’i naine Jane oli kogu päeva kokanud, koristanud ja teenindanud ning riibus nüüd luid ja löga hiiglasuurde prügianumasse.

Jane kaapis taldrikuid, kuhjas mustad nõud üksteise otsa ja poetas ligase lauahõbeda valamus auravasse seebivette. Minu poole kiigates pühkis ta juuksed käeseljaga näolt ja naeratas. Läksin uute nõude järele.

Vaatasin nende lapsi ja kujutlesin, kuidas nad, palveränduri rõivad seljas, mustad pandlaga kingad jalas, teeksid palverändurilaste töid, veaksid piimapangesid nagu inimhärjad. Nathaniel, kaksteist, ja Ashley, üksteist, lösutasid laua ääres, kössis või pigem keerdus, justkui oleksid nad toolidele kallatud, täiesti ilma selgroota, silmad nagu naelutatud pisikestele ekraanidele, vaid pöidlad liikusid: üks saatis sõnumeid sõpradele, keda keegi pole kunagi näinud, teine tappis digiterroriste. Nad olid äraolevad lapsed, äraolevad vaimult ja hingelt, ja kui koolivaheajad välja arvata, siis olid nad enamasti ka kodust ära. Nad olid saadetud internaatkoolidesse eas, milles teisi lapsi oleks veel liiga nooreks peetud, aga nemad olid sinna saadetud hädavajaduse sunnil, nagu Jane oli kord pihtinud – ta vihjas täpsustamata õpiraskustele ja arenguhäiretele, ning andis läbi lillede mõista, et George’i etteaimamatute, muutlike tujude tõttu pole kodus just kõige parem elada.

Taustal võistles kaks telekat lärmakalt teineteisega ei kellegi tähelepanu pärast, üks näitas jalgpalli, teine filmi „Võimas Joe Young”.

„Ma kuulun kompaniile ihu ja hingega,” ütleb George. „Ikkagi võrgu meelelahutuspresident. Olen igivalvas, iga päev ja ööpäev läbi.”Igas toas on teler, George ei talu üksindust, isegi mitte vannitoas.

Paistab, et ta ei talu ka seda, kui tema edu jääb kas või mõneks hetkeks tunnustamata. Emmyd, mida tal on tosin ja veel pealegi, on kabinetist välja imbunud ning mööda maja laiali koos igasuguste teiste lihvitud kristallist auhindade ja preemiatega, mis kõik ülistavad George’i võimet analüüsida popkultuuri, aidata meid tagasi meie enda juurde – pisinatuke pilklikult, formaadis, mis on kõige paremini tuntud kui pooletunnine situatsioonikomöödia või tunnine uudistesaade.

Kalkunivaagen oli keset lauda. Küünitasin käe üle Jane’i õla ja tõstsin selle üles, vaagen oli raske ja kippus võbisema. Sundisin end tahtejõuga tugevaks ja sain hakkama, toetades rooskapsa- ja peekoninõu teise käe küünarnukiõndlasse.

Kalkunit, „pärandilindu”, mida see ka ei tähendaks, oli hõõrutud, muditud, maitsestatud alistuma, mõtlema, et pea maharaiumine polegi nii paha, et iga-aastane leivaraase ja jõhvikaid täistuupimise riitus polegi nii paha. Lindu oli kasvatatud sihiteadlikult just selle etteaste päevaks.

Seisin köögis ja nokkisin rümpa, Jane pesi nõusid, eresinised kindad käes, küünarnukini seebivees. Minu sõrmed olid sügaval linnus, õõnes kere oli ikka veel soe, parimad täidisepalukesed sees. Kaevasin sõrmedega, tõstsin täidist huultele. Jane vaatas mind – mu suu oli niiske, rasvane, krõnksus sõrmed urgitsesid seal, kus oleks võinud olla kalkuni g-punkt, kui tal see olemas on –, võttis käed veest välja ja tuli minu poole, et mulle musi anda. Mitte sõbramusi. Suudlus oli tõsine, märg, ihar. See oli hirmutav ja ootamatu. Ta andis musi ära, siis kiskus kindad käest ja läks köögist välja. Hoidsin letiservast kinni ja pigistasin seda rasvaste sõrmedega. Kõvasti.

Lauale toodi magustoit. Jane küsis, kas keegi soovib kohvi, ja läks kööki tagasi. Järgnesin talle nagu peni, sest tahtsin veel.

Ta ei teinud minust väljagi.

„Kas sa ei tee minust välja?” küsisin.

Ta ei vastanud midagi, andis mulle kohvitassi. „Kas teeksid mulle veidi rõõmu, annaksid midagi, mis oleks ainult mulle?” Ta vaikis veidi. „Koort ja suhkrut?”

Tänupühast jõuludeni ja edasi uue aastani ei mõelnud ma muust kui sellest, kuidas George Jane’i kepib. George on tema peal või mõnel erilisel puhul hoopis all, ja kord mu fantaasias võttis George teda tagant, endal silmad nagu needitud seinal rippuvale telerile, ekraani alumises servas jooksval uudisteribal. Ma ei saanud seda mõtet peast. Olin veendunud, et kõigist oma võludest, kõigist oma ametisaavutustest hoolimata polnud George voodis teab mis hea, et kõike, mida ta seksist teadis, oli ta õppinud ajakirjast, mida sittudes vargsi luges. Mõtlesin, kuidas mu vend oma naist kepib – pidevalt. Iga kord, kui ma Jane’i nägin, läks mul kõvaks. Kandsin avara lõikega viigipükse ja kaht paari tihedalt liibuvaid alukaid, et reetlikku indu talitseda. See tegi mu kogukamaks ning ma pelgasin, et jättis mulje, nagu oleksin kaalus juurde võtnud.

Ühel veebruari lõpu poolsel õhtul hakkab kell kaheksa saama, kui Jane helistab. Claire on ikka kontoris, ta on alati kontoris. Teine mees mõtleks, et naisel on armulugu; mina mõtlen lihtsalt, et Claire on tark.

„Mul on su abi tarvis,” ütleb Jane.

„Ära muretse,” vastan veel enne, kui olen teada saanud, mis tal mureks. Kujutlen, et ta helistab mulle köögitelefonilt, pikk keerdus juhe keha ümber.

„Ta on politseijaoskonnas.”

Silmitsen New Yorgi siluetti taeva taustal; meie maja on inetu, pärast sõda ehitatud, valgetest tellistest, igav, aga me elame kõrgel, aknad on laiad ja meil on väike terrass, kus meil oli kombeks hommikuti istuda ja röstsaia süüa. „Kas ta tegi midagi paha?”

„Arvata võib,” kostab Jane. „Nad tahavad, et ma läheksin talle järele. Kas sina saaksid? Kas sa saaksid oma venna ära tuua?”

„Ära muretse,” kordan.

Ivakese aja pärast olen teel Manhattanilt Westchesteri elamupiirkonda, mida George ja Jane nimetavad koduks. Helistan Claire’ile autost, satun ta kõneposti. „George’iga on mingi jama, ma pean talle järele minema ja ta koju Jane’i juurde viima. Olen õhtust söönud, sulle jätsin üht-teist külmikusse. Helistan hiljem.”

Kaklus. Nii ma teel politseijaoskonda mõtlen. George’is on äksi: omamoodi aatomi aktiivsust, mis püsib pealispinna all, kuni miski selle vallandab, nii et ta plahvatab: paiskab laua ümber, lööb rusika läbi seina või … Rohkem kui korra olen mina pidanud tema ängistuse vastu võtma, selga lennutatud pesapallikurikas on mind neerudesse tabanud, nii et olen põlvili räntsatanud; mind vanaema köögis viimasest šokolaadikoogikesest eemale tõrjudes on George mu selg ees läbi klaasist vaheseina lükanud. Ma arvan, et ta läks pärast tööd jooma ja käis kellelegi närvidele.

Kolmkümmend kolm minutit hiljem pargin äärelinna väikese politseijaoskonna, umbes 1970. aastast pärineva valge koogikarbikujulise hoone ette. Jaoskonnas on rinnakate tüdrukute kalender, millel tegelikult ei peaks politseijaoskonnas kohta olema, purk karamellkompvekke, kaks metall-lauda, mis teevad autoavarii häält, kui neid kogemata jalaga toksata, mida ma teen tühjale dieet-Dr. Pepperi pudelile komistades. „Mina olen selle mehe vend, kelle naisele te helistasite,” teatan. „Tulin George Silverile järele.”

„Teie olete tema vend?”

„Jah.”

„Me helistasime ta naisele, tema tuleb mehele järele.”

„Ta helistas mulle. Mina tulin talle järele.”

„Me tahtsime ta haiglasse viia, aga ta ei olnud nõus minema; ta muudkui kordas, et on ohtlik ja me peame viima ta jaoskonda, panema luku taha ja lool lõpp. Mina isiklikult arvan, et tal on arsti vaja – sellisest prahmakast ei pääseta puutumatult.”

„Nii et ta läks kaklema?”

„Tegi avarii, ja üsna hirmsa. Alkoholi või uimasteid tarbinud ta vist ei ole, ta puhus alkomeetrisse ja oli nõus andma uriinianalüüsi, aga ta peaks kindlasti arsti juurde minema.”

„Kas avarii oli tema süü?”

„Ta sõitis punase tule alt läbi, rammis linnamaasturit, mida juhtinud mees sai kokkupõrkel surma, naine oli õnnetuspaigal veel elus, ta oli tagaistmel, ellu jäänud poisi kõrval. Päästemeeskond lõikas naise autost välja, aga ta heitis vabanedes hinge.”

„Ta jalad kukkusid autost välja,” hõikab keegi tagaruumist. „Poiss on heas seisundis. Tema jääb elama,” ütleb noorem võmm. „Teie vend on taga, ma toon ta siia.”

„Kas mu vennale esitatakse kuriteosüüdistus?”

„Praegu mitte. Tuleb põhjalik juurdlus. Konstaablid märkisid, et ta paistis sündmuspaigal segaduses olevat. Viige ta koju, kutsuge arst ja advokaat – säärased asjad võivad inetuks kiskuda.”

„Ta ei tule välja,” ütleb noorem politseinik.

„Ütle talle, et meil pole tema jaoks ruumi,” vastab vanem. „Ütle talle, et varsti tulevad päris kurjategijad, ja kui ta kohe välja ei tule, siis torgatakse talle öösel prunt sitaauku.”

George tuleb, sakris ja korratu. „Miks sina siin oled?” küsib ta minult.

„Jane helistas, pealegi oli auto sinu käes.”

„Ta oleks võinud takso võtta.”

„Kell on palju.”

Viin George’i läbi väikese parkla öösse, tunnen sundi võtta tal käsivarrest, talutada teda küünarnukist hoides – ma ei oska öelda, kas takistan teda põgenemast või lihtsalt toetan. Nii või naa ei kisu George end lahti, vaid laseb talutada.

„Kus Jane on?”

„Kodus.

„Kas ta teab?”

Raputan pead.

„See oli hirmus. Punane tuli põles.”

„Kas sa nägid seda?”

„Vist nägin, aga see poleks mulle justkui korda läinud.”

„Nagu poleks see sulle kehtinud?”

„Nagu poleks ma aru saanud.” Ta istub autosse. „Kus Jane on?” küsib ta jälle.

„Kodus,” kordan ma. „Pane turvavöö kinni.”

Peatun sissesõiduteel, laternatulede vihud lõikuvad läbi maja ning tabavad Jane’i, kes seisab köögis, kohvikann käes.

„Kas sinuga on kõik hästi?” küsib ta, kui oleme sisse jõudnud.

„Mismoodi saaks hästi olla?” kohmab George. Ta tühjendab taskud köögiletile. Ta võtab ära kingad, sokid, püksid, bokserid, pintsaku, päevasärgi, alussärgi ja topib kõik köögi prüginõusse.

„Kas sa kohvi soovid?” küsib Jane.

Porgandpaljas George seisab, pea viltu, nagu kuuleks midagi.

„Kohvi?” pärib Jane uuesti ja viipab kannuga.

George ei vasta. Ta läheb köögist söögituppa, sealt elutuppa ja istub pimedas tugitoolile. Seal ta nüüd ihualasti on.

„Kas ta läks kaklema?” küsib Jane.

„Autoõnnetus. Helista kindlustusfirmasse ja advokaadile. Kas teil on advokaat?”

„George, kas meil on advokaat?”

„Kas mul on advokaati vaja?” küsib George. „Kui on, helista Rutkowskyle.”

„Temaga on midagi pahasti,” sõnab Jane.

„Ta tappis kaks inimest.”

Valitseb vaikus.

Jane kallab George’ile kohvi ja toob tassi elutuppa koos nõuderätiga, mille kaotab George’i genitaalidele nagu salvräti.

Telefon heliseb.

„Ära vasta,” ütleb George.

„Halloo,” sõnab Jane.

„Teda pole praegu kahjuks kodus, kas ütlen midagi edasi?” Jane kuulab. „Jah, sain aru, kõik on täiesti selge,” lausub ta ja paneb toru hargile. „Kas juua tahetakse?” küsib ta kellegi poole pöördumata ja kallab endale klaasi.

„Kes helistas?” pärin ma.

„Perekonna sõber,” vastab Jane ja on selgesti aru saada, et ta mõtleb hukkunud perekonda.

George istub hulk aega, nõuderätt suguelunditel, kohvitass pepsilt süles. Tema all valgub laiali loik.

„George,” anub Jane, kui kuuleb tilkumist, „sul juhtus äpardus.”

Vana koer Tessie ajab end asemelt üles, tuleb lähemale ja nuhutab loiku.

Jane tõttab kööki ja naaseb paberrätipatakaga. „Ülejäänu noolib ta põrandalt ära,” lausub ta.

George näib kogu selle aja mõttelage, ta on nagu tühi kest, mille roomaja on endalt heitnud. Jane võtab George’ilt kohvitassi ja annab mulle. Ta võtab märja köögiräti mehe sülest, aitab ta püsti ning kuivatab paberrättidega tal jalgu ja tagumikku. „Las ma aitan su ülemisele korrusele.”

Vaatan, kuidas nad trepist üles lähevad. Näen venna lõtva keha, kergelt rippuvat kõhtu, puusakonte, vaagnat, lamedat istmikku – kõik nii valged, et just nagu kiiskaksid pimeduses. Näen reite vahel madalal ripnevat roosakaslillat munandikotti, mis vänderdab nagu vana lõvi.

Istun diivanile. Kus minu naine on? Kas Claire ei tunnegi uudishimu, mis juhtus? Kas ta ei imesta, miks mind kodus pole?

Tuba haiseb uriinist. Märjad paberrätid vedelevad põrandal. Jane ei tule kust koristama. Teen seda ise ja istun diivanile tagasi.

Vahin pimeduses vana puitmaski, millel on kanepist juuksed, kaunistuseks suled ja hõimuhelmed. Vaatan võõrast nägu, mille Nate tõi kooliekskursioonilt Lõuna-Aafrikast, ja mask tundub vastu vahtivat, justkui oleks see elus, justkui tahaks see midagi öelda, kuid mõnitaks mind vaikimisega.

Ma vihkan seda elutuba. Ma vihkan seda maja. Ma tahan koju.

Saadan Claire’ile sõnumi ja selgitan, mis juhtus. Ta kirjutab vastu: „Kasutasin ära, et sind pole, ja olen endiselt kontoris; paistab, et peaksid ööseks sinna jääma, juhuks kui asjad hullemaks lähevad.”

Magan kohusetundlikult diivanil, väike lehkav tekk õlgadel. Koer Tessie tuleb minu juurde, soojendab mu jalgu.

Hommikul tehakse tõtakaid telefonikõnesid ja aetakse summutatult juttu; faksiaparaadist roomab välja avariiblankett. Me viime George’i haiglasse, arstid otsivad midagi, mingit varjatud seletust, mis vabastaks ta vastutusest.

„Kas ma hakkan kurdiks jääma või mis siin toimub?” tahab George teada.

„George,” ütleb Jane selge häälega. „Me peame haiglasse minema. Paki kott.”

George teebki seda.

Ma viin nad autoga kohale. George istub minu kõrval, jalas kulunud pesusametist püksid, seljas flanellsärk, mis on viisteist aastat vana. Habe on lohakalt aetud.

Sõidan kartlikult, pelgan, et tema leplik meel võib muutuda, pelgan tagasilööki, pelgan, et ta võib plahvatada, roolist haarata. Turvavööd on head, need ei lase järske liigutusi teha.

„„Küla-Mats nägi pagarpoissi, laadale kes läks. Küla-Mats palus pagarpoissi: „Anna prooviks päts,”” leelutab George. „„Küla-Mats läks kala püüdma, valaskalale. Vett oli imevähe tal, vaid pisipangeke.” Ettevaatust,” ütleb ta mulle, „muidu saad, mida kerjasid.”

o

Kiirabiosakonnas läheb Jane kindlustusinfo ja politseiraportiga leti juurde, seletab, et tema abikaasa oli osaline eileõhtuses surmaga lõppenud autoavariis ja tundus olevat segasusseisundis.

„See polnud nii!” üürgab George. „Maasturiraisk ujus mu ees nagu suur valge pilv, ma ei näinud üle selle ega ümber selle, põrutasin tahes-tahtmata sellest läbi nagu odavast alumiiniumikosust, nagu paksust padjaraisast. Õhkpadi paiskas mu tagasi, lajatas mulle, lõi mu hingetuks, ja kui ma lõpuks välja pääsesin, nägin, et teise auto sõitjad olid kokku pressitud nagu lasanje. Poiss tagaistmel röökis vahetpidamata. Oleksin tahtnud talle äiata, aga ta ema vahtis mind, nii et silmad ähvardasid pealuust välja vupsata.”

George’i jutu ajal tuleb kaks tursket meest tagant tema poole. Ta ei näe neid. Nad haaravad temast kinni. Ta on tugev. Ta hakkab vastu.

Kui me George’i järgmine kord näeme, on ta kiirabiosakonna väikeses tagaruumis, käsist-jalust ratasraami külge kinni seotud.

„Kas te teate, miks te siin olete?” küsib arst.

„Mingi ähmane aimus on,” vastab George.

„Kas te mäletate, mis juhtus?”

„Pigemini ei unusta ma seda iialgi. Tulin poole seitsme paiku töölt, sõitsin kodu poole, otsustasin peatuda ja võtta midagi hamba alla, mida ma tavaliselt ei tee, aga ma olin väsinud, seda võin ma tunnistada. Ma ei näinud teda. Kohe, kui taipasin, et olin millelegi otsa sõitnud, pidasin kinni. Jäin tema juurde. Hoidsin teda. Ta justkui libises iseendast välja, vedelik lekkis nagu katkisest mootorist. Mul hakkas paha. Ma vihkasin teda. Vihkasin teda, et ta oli nii vapustatud, nii hall, et tema alla tekkis loik – ma isegi ei teadnud, kust see õieti tuleb. Vihma hakkas sadama. Seal olid inimesed tekkidega – kust tekid tulid? Kuulsin sireene. Meist sõitsid mööda autod, nägin, kuidas inimesed vahtisid.”

„Millest ta räägib?” küsin ma, murdes pead, kas mina olen segaduses või on George omadega täielikult sassis. „Seda ei juhtunud, see pole see õnnetus, võib-olla mõni teine, aga mitte tema oma.”

„George,” lausub Jane. „Ma lugesin politseiraportit – see pole see, mis juhtus. Kas sa mõtled midagi muud? Midagi, mida nägid unes või televiisoris?”

George ei paku mingit selgitust.

„Kas tal on olnud vaimu- või neuroloogiliste haiguste sümptomeid?” küsib arst. Me kõik raputame pead. „Mis tööd te teete?”

„Õigus,” vastab George. „Ma õppisin õigust.”

„Jätke ta nüüd meie hoolde. Me teeme mõned analüüsid,” ütleb arst, „ja siis räägime edasi.”

Jään jälle ööseks George’i ja Jane’i juurde.

Järgmisel hommikul George’i vaatama minnes mõtisklen kõva häälega: „Kas vaimuhaiguste osakond on talle ikka õige koht?”

„See on äärelinn,” vastab Jane. „Mis võiks äärelinna vaimuhaiguste osakonnas ohtlikku olla?”

George on üksi palatis.

„Kena hommikut,” ütleb Jane.

„On kena või? Mina ei tea.”

„Kas sa oled söönud?” küsib Jane tema ees kandikut nähes.

„See on koeratoit,” põlastab George. „Vii koju Tessiele.”

„Su hingeõhk haiseb, kas sa ikka pesid hambaid?” küsin mina.

„Kas siin seda patsientide eest ei tehtagi?” pärib George. „Ma pole enne vaimuhaiglas olnud.”

„See pole vaimuhaigla,” ütleb Jane. „Sa oled vaimuhaiguste osakonnas.”

„Ma ei saa WC-sse minna,” kurdab George. „Ma ei suuda end peeglist vaadata – ei suuda.” Ta häälde sugeneb hüsteeriat.

„Kas sa vajad mu abi? Võin aidata sul pesta,” pakub Jane ja teeb lahti tualett-tarvete koti, mis George’ile on jäetud.

„Ära sunni Jane’i,” keelan ma. „Sa pole titt, võta end kokku ja ära käitu nagu zombie.”

George hakkab nutma. Mind ennastki üllatab, millisel toonil ma temaga räägin. Lähen palatist välja. Samal ajal niisutab Jane kraani all pesulappi.

Õhtul pärast tööd tuleb Claire haiglasse, kaasas linnast ostetud Hiina toit neljale. Hiina päritolu inimese kohta suhtub Claire Hiina toidusse üllatavalt valimatult – tema meelest on kõik üks ja sama väheste teisendustega. Soojendame seda mikrolaineahjus, millel on kiri: „Patsientidele kasutamiseks, meditsiinitarbeid mitte sisse panna.” Puhastame käsi vahutava puhastusvahendiga, mille pudelid on iga palati igal seinal. Kardan asju käest panna, kardan midagi puudutada – ühtäkki on mul hirm, et võin surmavaid pisikuid sisse süüa. Vaatan Hiina toitu ja näen vakla, mida näitan vargsi Claire’ile.

„See pole vagel, vaid riisiiva.”

„See on vastne,” sosistan ma.

„Sa oled napakas.” Ta kougib kahvliga riisitera välja.

„Kas riisil on silmad?” küsin ma.

„See on pipar,” ütleb ta silmi ära pühkides.

„Kust see toit ostetud on?” uurin.

„Kolmandalt avenüült, sellest söögikohast, mis sulle ikka meeldis,” vastab tema.

„Sellest, mille tervishoiuministeerium kinni pani?” küsin mõningase ärevusega.

„Sul on pikk reis ees,” katkestab meid Jane.

„Ma sõidan mõneks päevaks Hiinasse,” ütleb Claire.

„Keegi ei sõida Hiinasse ainult paariks päevaks,” uriseb George.

Claire sõidab küll.

George keeldub söömast, imeb ainult plastpakikestest kuuma sinepikastet – enesenuhtluseks. Keegi ei takista teda. „Mulle jääbki rohkem,” tunnen kiusatust öelda, aga ei ütle.

„Millal sa sõidad?” küsib Jane.

„Homme.”

Annan George’ile veel ühe sinepipaki.

Hiljem küsib Claire minult, kas George’il ja Jane’il on püstol. „Kui ei ole, siis muretsegu,” arvab ta.

„Mida sa tahad öelda? Et muretsegu endale püstol? Niimoodi saadaksegi surma, hangid püstoli ja siis laseb keegi su maha.”

„Ma tahan öelda ainult seda, et mind ei üllataks sugugi, kui Jane tuleks ühel õhtul koju ja leiaks, et nende inimeste sugulased, kelle George surnuks sõitis, ootavad teda. Ta hävitas nende elu ja nad tahavad midagi vastu. Ole Jane’i juures, ära jäta teda üksi, talle on kerge liiga teha,” õpetab Claire. „Kujutle, kui see oleksid olnud sina; kui sina oleksid hulluks läinud, kas sa ei tahaks siis, et keegi oleks minu juures ja hoiaks majal silma peal?”

„Meie elame korterelamus, kus on uksehoidja. Kui ma läheksingi hulluks, ei juhtuks sinuga midagi.”

„Tõsi ta on. Kui sinuga juhtuks midagi, saaksin mina suurepäraselt hakkama, aga Jane pole mina. Tema vajab kedagi. Lisaks peaksid sa ellujäänud poissi vaatama minema. Advokaat ütleb sulle küll, et ära mine, aga mine ikka – George ja Jane peavad teadma, millega neil on tegemist. Ega ma asjata Aasiat juhi,” ütleb Claire. „Ma mõtlen vahetpidamata.” Ta koputab meelekohale. Mõelda. Mõelda. Mõelda.

Niisiis lähengi järgmisel päeval poissi vaatama, pigem omamoodi perekondlikust süütundest kui vajadusest välja rehkendada poisi „terveks” tegemise võimatu hind. Astun läbi kingitustepoekesest, mille valik piirdub eredate nelkide, ususümbolitega kaelakeede ja maiustustega. Võtan šokolaadikarbi ja õrnsinised nelgid. Poiss on samas haiglas kus George, aga lasteosakonnas, kaks korrust kõrgemal. Ta on voodis istukil, sööb jäätist, tema silmad on teleekraanil „Käsna-Kalle Kantpüksil”. Ta on umbes üheksa-aastane, pontsakas, üksainus kokkukasvanud kulm kaardub m-tähe kujulisena üle lauba. Parema silma ümber on verevalum, suur lapp pead on paljaks aetud, et lihakarva lillade õmbluste rida saaks õhku. Annan kingitused poisi kõrval istuva naise kätte, kes ütleb, et poisil läheb nii hästi, nagu asjaolusid arvestades võib oodata, tema juures on alati keegi, kas mõni sugulane või põetaja.

„Kui palju ta mäletab?” küsin.

„Kõike,” vastab naine. „Kas te olete kindlustusfirmast?”

Noogutan – kas noogutus on sama mis vale?

„On sul kõik mis vaja?” küsin poisilt.

Poiss ei vasta.

„Ma tulen mõne päeva pärast jälle,” ütlen lahkuma kibeledes. „Kui sulle turgatab midagi pähe, mida tahaksid, siis anna teada.”

Naljakas, kui ruttu kujuneb välja rutiin, argine asjaajamine. Jään Jane’i juurde, justkui mängiksime kodu. Sel õhtul viin ma prügi välja ja keeran ukse lukku, tema teeb kerget näksimist ja küsib, kas ma tulen ülakorrusele. Me vaatame veidi telerit ja loeme. Loen kõike, mida oli lugenud George, tema ajalehti ja ajakirju, Media Age’i, Varietyt, The Economisti ja Thomas Jeffersoni paksu ajalooköidet, mis on voodi kõrval.

Juhtub õnnetus ja siis juhtub see. See ei juhtu õnnetuse õhtul ega sel õhtul, kui me kõik oleme külas. See juhtub järgmisel õhtul; õhtul pärast seda, kui Claire ütleb mulle, et ärgu ma jätku Jane’i üksi, õhtul pärast seda, kui Claire sõidab Hiinasse. Claire läheb reisile, George veereb allamäge, ja siis see juhtub. See, mida poleks iial tohtinud juhtuda.

Õhtune külaskäik haiglasse läheb halvasti. Mingitel segastel põhjustel on George pandud polsterdatud seintega ruumi, käed keha külge seotud. Piilume Jane’iga kordamööda pisikesest aknast sisse. George on ahastava näoga. Jane palub luba tema juurde sisse minna, õde hoiatab, aga Jane käib peale. Ta läheb George’i juurde, kutsub teda nimepidi. George vaatab talle otsa, Jane pühib juuksed tema näolt, tupsutab kipras laupa; George pöördub tema poole, surub ta enda alla ning hammustab teda ikka ja jälle, tema nägu, tema kaela, tema käsi, nii et nahk mitmest kohast katki. Sanitarid sööstavad sisse ja kisuvad ta Jane’ist eemale. Jane viiakse allkorrusele, teda tohterdatakse kiirabiosakonnas, haavad puhastatakse ja seotakse, talle tehakse mingi süst, vist marutõve vastane.

Me läheme koju tagasi. Jane soojendab mikrolaineahjus sajakalorilisi šokolaadikoogikesi, mina kühveldan neile peale rasvavaba jäätist, Jane pigistab nullkalorilist vahukoort, mina riputan lisaks šokolaadipuru. Näksime vaikides. Viin prügi välja, võtan seljast rõivad, needsamad rõivad, mida olen kandnud mitu päeva järjest, ja tõmban ülle George’i pidžaama.

Ma kallistan Jane’i. Tahan olla trööstiv. Mina olen George’i pidžaama väel, Jane alles täies riides. Mul pole sellist mõtetki, et midagi võiks juhtuda. „Palun vabandust,” ütlen, ise teadmata, mida ma õieti ütlen. Siis on ta minu ligi, paneb käed seelikule ja libistab selle seljast. Ta tõmbab mu enda vastu.

Kord oleksin Claire’ile äärepealt tänupühast rääkinud – tõttöelda püüdsingi rääkida, ühel õhtul pärast seksi, kui tundsin lähedust. Kui hakkasin rääkima, tõusis Claire istuli, mähkis lina kõvasti enda ümber, ja ma taganesin sellest, mida olin kavatsenud öelda. Muutsin seda. Jätsin suudluse välja ja mainisin ainult, et Jane surus end minu vastu.

„Sa olid tal ees ja ta tahtis sinust mööda minna, mitte sulle külge lüüa,” lausus Claire.

Jätsin ütlemata, et olin tundnud, kuidas mu peenise pea surus vastu vennanaise puusa, et tema reied olid kokku surutud.

„Ainult sulle võib pähe tulla, et ta ajas sulle ligi,” nähvas Claire tülgastusega.

„Ainult mulle,” kordasin. „Ainult mulle.”

Jane tõmbab mu enda vastu, tema puusad on kitsad. Mu käed libisevad alla, tema püksikutesse. See on tundmatu džungel. Jane ohkab. Tunda teda, tema pehmet salapaika on uskumatu. Ma mõtlen: see ei juhtu ometi päriselt – või siiski?

Tema suu puudutab mind; ta otsib midagi, mingit kreemi, alguses on külm ja siis läheb soojaks. Ta silitab mind, ise mulle silma vaadates. Siis on ta huuled jälle minul ja pole mingit võimalust öelda ei. Ta tõmbab mu pidžaamapüksid alla, on välkkiirelt minu peal, ratsutab minul. Mul purskab.

Tema lõhnast läbi imbunud, kuid liiga vapustatud, et duši alla minna või nende voodis magama jääda, ootan, kuni Jane on uinunud, siis lähen alla kööki ja pesen end nõudepesuseebiga. Olen kell kolm öösel oma venna köögis, seebitan oma riista tema valamus, kuivatan end käterätiga, millel on kiri „Kodu, kallis kodu”. See kordub hommikul, kui Jane leiab mu diivanilt, ja pärastlõunal, kui oleme tulnud George’i vaatamast. „Mis su käega juhtus?” küsib George järgmisel päeval Jane’i sidemeid märgates. Ta on jälle oma palatis ega mäleta eelmisest õhtust midagi.

Jane puhkeb nutma.

„Sa näed kohutav välja,” leiab George. „Puhka ometi.”

„On olnud raske aeg,” nendin mina.

Õhtul avame veinipudeli ja teeme seda jälle, aeglasemalt, kaalutletumalt, tahtlikumalt.

George lastakse haiglast välja või tõenäolisemalt ta lihtsalt otsustab sealt lahkuda. Seletamatul kombel õnnestub tal keset ööd märkamatult ära minna. Ta tuleb koju taksoga, mille maksab kinni taskupõhjast leitud rahaga. Võtmeid ta ei leia, niisiis annab ta kella ja koer hakkab haukuma.

Võib-olla ma kuulsin seda – koera haukumist.

Aga võib-olla ei andnud ta kella ja võib-olla koer ei haukunud. Võib-olla võttis George ukse lähedalt kivi seest varuvõtme ja hiilis vaikselt nagu sissetungija omaenda majja.

Võib-olla tuli ta trepist üles, mõeldes, et viskab voodisse pikali, aga tema koht oli võetud. Ma ei tea, kui kaua ta seal seisis. Ma ei tea, kui kaua ta ootas, enne kui võttis Jane’i-poolsest küljest lambi ja virutas sellega talle vastu pead.

Siis ma ärkasin.

o

Jane karjub. Ühest hoobist ei aita. Ta püüab tõusta; lamp pole isegi katki läinud. George vaatab mind, tõstab jälle lambi ja äigab. Lambi portselanvaasist jalg puruneb vastu Jane’i pead. Selleks ajaks olen ma voodist väljas. George viskab kõrvale selle, mis lambist oli alles jäänud – veri voolab mööda ta sõrmi –, võtab mobla ja viskab selle mulle.

„Kutsu politsei,” käsib ta.

Seisan tema vastas, seljas tema pidžaama. Me oleme ühesugused nagu pantomiiminäitlejad, meil on ühesugused žestid, ühesugused näod, perekonna lõug, isa laup, ühesugune riiakas iseloom. Vaatan teda ainiti, teadmata, mismoodi see lugu laheneb. Rahutuks tegev korin õhutab mind numbrit valima.

Kogemata pillan telefoni käest. Kummardun seda üles võtma ja venna jalg tabab mind lõua alla, nii kõvasti, et mu pea naksatab kuklasse. Olen pikali, kui ta toast välja läheb. Pealisrõivaste alt paistab haiglakittel, sorgus nagu saba. Kuulen George’i raskeid samme trepist alla minevat. Jane teeb hirmuäratavat häält. Küünitan üle põranda, tõmban mobla lähemalt ja valin nulli. Valin nulli nagu hotellis, justkui ootaksin, et keegi vastab. Järgneb pikk salvestatud teade, omamoodi suusõnaline kirjand, mis õpetab, mida kõike nulliklahviga saab teha, ja ma mõistan, et võin päris inimese kuuldele tulekut igavesti ootama jääda. Vajutan kõne kinni ja pärast mitut kohmakat katset saan lõpuks 911 valitud.

„Naist peksti. Tulge ruttu,” ütlen ja annan aadressi.

Ajan end püsti, lähen vannituppa ja võtan pesulapi, nagu oleks sellest abi, nagu saaksin vere ära pühkida. Ma ei leia õiget kohtagi; Jane’i pea on sodi; veri, juuksed, luud ja lamp; ma hoian pesulappi lihtsalt käes ja ootan.

Kulub terve igavik. Tuletõrjeauto tuleb esimesena. Maja vappub, kui see ette sõidab. Jätan Jane’i ja lähen akna alla. Nad tulevad üle muru täies varustuses, kiivrid ja türbid, ega tunnegi vihmuti koidueelset veepihu.

Ma ei tea, kas ta teeb ukse lahti või tulevad nad ise sisse.

„Üles!” hüüan ma.

Nad on välkkiirelt Jane’iga ametis. Üks seisab eraldi, jutustab raadiosse. „Keskealine naine, lahtine peahaav paljastunud ajukoega; tooge pikk laud, hapnik, esmaabikott; palume parameedikute ja politsei abi. Kes see naine on?” küsib jutustaja.

„Jane. Minu vennanaine.”

„Kas ta juhiluba või muu isikutõend on käepärast?”

„Tema käekott on all.”

„Oluline meditsiiniinfo, allergiad, haiguslikud seisundid?”

„Kas Jane’il on mingeid haigusi?” karjun alla.

„Lambiköök pähe,” vastab vend.

„Peale selle?”

„Ta võtab kuradi palju vitamiine,” ütleb George.

„Kas ta on rase?” küsib jutustaja.

See küsimus võtab mu jalust nõrgaks.

„Ei tohiks olla,” vastab George ja ma mõtlen tahes-tahtmata, et see kõlab lõikavalt.

„Stabiliseeri kael,” ütleb üks tuletõrjuja.

„Tal sai pea viga, mitte kael,” õiendan ma.

„Astuge eemale,” käsib jutustaja.

Parameedikud saabuvad, libistavad oranži laua Jane’i alla, teibivad ta otsekui toruteibiga kinni, mähivad pea marlisse – ta näeb välja nagu muumia, lahingus haavatu või hoopis kloostriteed tallav shriner1.

Jane teeb häält, madalat kurguhäälset urinat, kui ta viiekesi üles tõstetakse ja välja viiakse, steriilse prahi ja mustavate jalajälgede rada järel. Ümber nurga keerates põrkavad mehed vastu käsipuud ja see murdub raksatades. „Vabandust.” Juba nad ongi köögi uksest väljas ja kiirabiautos – rutem, kui võiks mõeldagi.

George joob köögis kohvi. Tema käed on verised, näol on mingid kübemed, lambitükid – killud. „Murul ei tohi parkida,” ütleb ta esimesele politseinikule, kes kohale jõuab. „Palun teatage oma meestele.”

„Kumb teist on härra Silver?” küsib politseinik. Oletan, et ta on detektiiv, sest tal pole vormi seljas.

Me mõlemad tõstame korraga käe. „Mina.”

„Näidake isikutunnistusi.”

George kohmitseb oma otsida, nii et haiglakittel lakatab.

„Me oleme vennad,” ütlen ma. „Mina olen vanem.”

„Nõnda. Kes kellele mida tegi?” Detektiiv võtab märkmiku.

George rüüpab kohvi.

Mina ei ütle midagi.

„See pole keeruline küsimus, nagunii võtame lambilt sõrmejäljed. Sõrmejäljed,” hõikab detektiiv. „Kutsuge täielik kriminalistirühm.” Ta köhatab. „Nõnda. Kas siin oli veel keegi, keda peaksime otsima? Kui kumbki teist ei löönud teda lambiga, siis võib-olla on lööja ikka veel majas, võib-olla leiame veel mõne kannatanu.” Ta vaikib, oodates, et keegi midagi ütleks.

Ainus heli on köögikella tiksumine. Ma lausa kohkun, kui kägu välja vupsab: kuk-ku, kuk-ku, kuk-ku, kuus korda. „Kammige maja läbi,” hüüab detektiiv oma meestele. „Kontrollige, ega siin rohkem kedagi ole. Kui leiate tõendeid, siis kotti. Lamp kaasa arvatud.”

Ta keskendub uuesti meile. „On esmaspäeva hommik, tõusin voodist, et siia tulla. Naine annab mulle igal esmaspäeva hommikul ilma küsimata, sest talle meeldib, et alustan nädalat õnnelikuna, nii et mul pole teie vastu just sooje tundeid.”

„Mida raiskade raiska sa raisk õieti mõtled, raisk?” pahvatab George.

Kaks tursket võmmi astuvad köögi uksele. Väljapääs on ära lõigatud.

„Pange ta raudu,” käsib detektiiv.

„Ma ei rääkinud teiega,” ütleb George. „Ma rääkisin vennaga.” George vaatab minu poole. „See on minu pidžaama,” jätkab ta. „Nüüd sa tegidki seda.”

„Seekord ma ei saa sind aidata,” ütlen ma.

„Kas ma tegin kuriteo?” pärib George.

„Raske öelda,” vastab võmm teda raudu pannes.

„Kuhu te ta viite?” küsin ma.

„Kas on mõni kindel paik, kuhu te soovite, et ta viidaks?”

„Ta oli haiglas. Ta laskis vist öösel sealt jalga – näete ise, tal on kittel pealisrõivaste all.”

„Nii et ta põgenes?”

Noogutan.

„Kuidas ta koju sai?”

„Ma ei tea.”

„Jala tulin, raisk, pimedas, raisk. Vitulakkuja.”

Kiirabi viib Jane’i, võmmid viivad George’i. Mina jään maha koos politseinikuga, kes ootab kriminalistide rühma. Hakkan üles minema, aga võmm peatab mu. „Kuriteopaik,” ütleb ta.

„Riided,” selgitan pidžaamapükste säärt sahistades – õigemini George’i pidžaamapükste säärt.

Politseinik eskordib mu magamistuppa, kust oleks nagu tornaado üle käinud, lambikillud põrandal, veri, segamini voodi. Võtan venna pidžaama seljast ja laenan sõnagi lausumata George’i puhtad rõivad, mis ripuvad keemilise puhastuse kilekotiga kapiuksel.„Jätke mustad riided siia,” ütleb võmm. „Iial ei tea, mis võib tähtsaks osutuda.”

„Teil on õigus,” vastan, ja me läheme alla tagasi.

Võmmi ees alla minnes tunnen end imelikul kombel kahtlusalusena. Mulle turgatab pähe, et oleks mõistlik helistada George’i advokaadile ja ta juhtunuga kurssi viia, aga ma ei mäleta tema nime. Murran pead, kas ehk võmm jälgib mind, kas ehk peaksin hoiduma järskudest liigutustest, asjade haaramisest ja nii edasi. Kuidas saaksin eemale minna ja helistada, nii et ta ei kuuleks?

„Lähen panen pesu kuivatisse.”

„Oodake,” keelab võmm. „Seda võite ka hiljem teha. Märg pesu jääb märjaks.”

„Olgu.” Istun köögilaua äärde, võtan nagu muuseas telefoni ja sirvin menüüd, lootes, et advokaadi nimi on kirjas ja tuleb tuttav ette. Bingo – Rutkowsky.

„Kas ma tohin helistada?”

„Ise teate, teie raha.”

„Kas ma tohin välja minna?”

Võmm noogutab.

„Kas helistasin halval ajal?” küsin, kui advokaat Rutkowsky vastab.

„Kes helistab?”

„Silver, Harry Silver, George Silveri vend.”

„Ma olen teel kohtusse,” lausub advokaat.

Seisan eesõuel, paljajalu märjal murul. „Sündmused võtsid uue suuna.” Vaikin. „George laskis öösel haiglast jalga ja Jane sai viga, lambihoop pähe. Politsei on siin, oodatakse kriminalistide meeskonda ja …”

„Miks teie seal olete?”

„Mul paluti Jane’ile seltsiks olla, kuni mu vend on haiglas.”

„Kus Jane on?”

„Teel haiglasse.”

„Ja George?”

„Ka tema võeti kaasa.”

„Kas tundub, et kuritegu on ränk?”

„Jah.”

„Kui politseinikud tulevad, käige neil kannul, isegi kui nad paluvad teil ära minna, käige nendega igal pool kaasas. Ärge lubage neil midagi nihutada, ja kui nad paluvad teil midagi puudutada või nihutada, pistke käed taskusse. Nad tohivad pildistada, nad tohivad pintsettidega asju võtta ja kottidesse panna.”

„Naabrid vaatavad akendest.”

„Tulen teie juurde kell pool viis, aga seni ärge sündmuspaika segamini ajage.”

„Jätan võtme eesukse juurde võltskivi alla, järsku ei jõua ma tagasi.”

„Kuhu te lähete?”

„Haiglasse.”

„Andke oma mobiili number, juhuks kui mul teid vaja läheb.”

Annan talle numbri ja ta lõpetab kõne. Kuulen peas Jane’i häält: „Kondoomid?”

Jah. Ja kus need nüüd on? Kadunud, kasutatud, otsas, köögis prügi hulgas, jobi täis.

Lähen sisse tagasi. „Kas ma võin uue kannutäie kohvi teha?”

„Mina teid küll ei takista,” ütleb võmm. „Kas see koer on kogu aeg siin olnud?” Võmm osutab Tessiele, kes lakub mu märgi jalgu. Joogikauss on tühi. „See on Tessie.”

Annan koerale puhast vett ja krõbinaid.

Kriminalistid seavad end muruplatsil valmis, laotavad valged kombinesoonid maha ja poevad sisse, nagu valmistuksid nad kokkupuuteks ohtlike ainetega, lisaks saapad jalga ja latekskindad kätte. „Ei, seda pole tõesti tarvis,” ütlen ma. „Me pole nakkusohtlikud ja vaip on juba hukas.” Nad ei vasta. „Kas keegi kohvi soovib?” küsin kruusi kergitades. Tavaliselt ma ei joo kohvi, aga sel hommikul läheb mul juba neljas tass; mul on selleks põhjus. Nagu kästud, kõnnin meeste kannul toast tuppa. „Nii et kasutate nii filmi kui ka digikaamerat?”

„Jah,” nähvab fotograaf.

„See on väga huvitav. Kust te teate, mida pildistada?”

„Härra, palun hoidke eemale.”

o

Enne äraminekut võtab võmm oma märkmiku. „Paar küsimust, enne kui lähen. Loos on valgeid laike, auke.”

„Missuguseid?”

„Kas te seksisite naisega, kui teie vend koju tuli?”

„Ma magasin.”

„Kas teil oli vahekord vennanaisega?”

„Ma olen siin sellepärast, et mu vend oli haiglas.”

„Aga teie abikaasa?”

„Ta on Hiinas. Mu naine soovitaski, et oleksin vennanaise juures.”

„Kuidas te kirjeldaksite oma suhteid vennaga?”

„Lähedased. Mäletan, kui nad selle maja ostsid. Mäletan, et aitasin neil sisustust valida – köögi seinaplaate. Pärast õnnetust trööstisin ma Jane’i.”

Võmm plaksab märkmiku kinni. „Hüva siis, me teame, kust teid leida.”

Kui võmm ära läheb, avastan esikulaualt Jane’i käekoti, sobran selle läbi, pistan taskusse tema mobiiltelefoni, kodu võtme ja mõistagi huulepulga. Enne huulepulga taskusse panemist teen selle lahti ja tõmban Magusa Fuksiaga üle huulte.

Autost helistan Claire’ile Hiinasse. „Juhtus õnnetus, Jane sai vigastada.”„Kastulenhommekoju?”

Hiinas on homme täna ja meie täna on sealne homme. „Jää sinna, kus oled,” vastan. „Asi on liiga keeruline.”

Miks Claire mul nii varmalt minna laskis? Miks ta saatis mu Jane’i kaissu? Kas ta pani mind proovile? Kas ta usaldas mind tõesti nii väga?

„Ma lähen nüüd haiglasse ja helistan jälle, kui olen rohkem teada saanud.” Paus. „Kuidas töö läheb?”

„Hästi. Mul oli paha olla, sõin midagi imelikku.”

„Äkki vagla?”

„Helista mulle hiljem.”

Haiglas öeldakse mulle, et Jane on operatsioonil ja George endiselt kiirabiosakonnas, tagaseina ääres ratasraami külge aheldatud.

„Loll mölakas,” ütleb ta, kui ma kardinat paotan.

„Mis su näoga juhtus?” Osutan värskete õmbluste reale tema silma kohal.

„Seda võib nimetada tervituskingituseks tagasituleku puhul.”

„Ma andsin koerale süüa ja jäin kohale, kuni võmmid olid lõpetanud, siis helistasin su advokaadile – ta tuleb hiljem.”

„Mind ei taheta tagasi võtta, sest „jooksin ära”. Keegi ei öelnud ju mulle, mismoodi väljakirjutamine käib ja et mul on äraminekuks luba vaja.”

Haigla koristaja läheb metallmopi ja ämbriga mööda.

„Kas ta on nakkusohtlik?”

„Ei, ainult vägivaldne, tulge sisse,” vastan ma.

Noor meesarst vuhiseb tohutu valgustatud suurendusklaasiga sisse. „Minu nimi on Chin Chow ja ma tulin teie nägu puhtaks noppima.” Arst kummardub George’i kohale ja nopib tema näost kilde. „Sul pole tisse,” ütleb George arstile.

„Ja ongi hea,” vastab Chin Chow.

Lähen õdede valvelaua juurde. „Mu venna peas on õmblused – hommikul kodust lahkudes tal neid polnud.”

„Panen kirja, et te sooviksite arstiga rääkida.”

Lähen tagasi George’i juurde, nüüd on tema nägu nagu veripunaste täppidega kirjatud lõuend. „See kuradi Chow Fun2 kitkus mind, et ülestunnistust välja pressida: „Nõndamoodi, mis teid täna siia tõi? Kas kodus oli raske öö?” Ta raisk uuristas mulle ilma tuimastuseta auke näkku. „Jätke järele!” keelasin ma oma sada korda. „Jätke järele. Jätke järele. Jätke järele.” – „Milline suur titt, tönntönn-tönn. Te olete täismees, pidage ennast mehe moodi üleval.” See polnud mingi arst, vaid maskeeritud agent, kes pinnis ülestunnistust välja.”

„Noo? Minu arvates ajas ta sinuga juttu. Vaevalt ta üldse teab, miks sa siin oled.”

„Teab küll, ta ütles, et loeb New York Posti, seal on kirjas, mis juhtus.” Nende sõnadega puhkeb George nutma.

„Oi, mis sa nüüd, ära hakka.”

George luristab ninaga, turtsatab ja nuutsatab, siis jätab järele. „Kas sa räägid emale ära?”

„Su naine on ajuoperatsioonil ja sina muretsed, et ma kaeban emale?”

„Kas kaebad?”

„Mis sa ise arvad?”

Ta ei vasta.

„Millal sa viimati ema nägid?” küsin ma.

„Mõni nädal tagasi.”

„Mõni nädal?”

„Või siis kuu.”

„Mitu kuud?”

„Raisk, ma ei tea. Kas sa räägid talle ära?”

„Miks ma peaksin? Pool aega pole tal aimugi, kes ta on. Kui ta sinu järele küsib, siis ütlen, et sind viidi välismaale üle, mis sa sellest arvad? Saadan talle Fortnumist & Masonist teed ja lasen ta arvata, et sa oled endiselt kõva tegija.”

George vingerdab raamil. „Süga mu tagumikku, ole hea. Ma ise ei ulatu. Sa oled hea semu,” ütleb ta kergendatult hingates. „Hea semu, kui sa parajasti täielik mölakas ei ole.”

Sanitar toob George’ile toidukandiku; George’il, küll käsistjalust seotud, õnnestub end piisavalt väänata, et lükata kandik põlvedega kandikulaualt põrandale.

„Iga patsient saab ühe,” sõnab toidutooja, „proovige homme uuesti.”

„Pange talle tilguti, et tal vedelikupuudust ei tekiks,” kuulen õde aega raiskamata ütlevat.

„Nad ei mõista nalja,” manitsen George’i, kui õde tõmbab kardina eest, nõel käes, neli meest julgestuseks selja taga. „Kui jutt läks lõunasöögile, siis ma lähen kohvikusse.”

„Võib-olla ei sure sa täna,” lausub George, „aga ma harutan su üles nagu niidirulli.”

„Kas toon sulle midagi?” lõikan ta jutu läbi.

„Šokolaaditükikestega küpsiseid,” palub ta.

Lähen läbi kohvikujärjekorra, teen tiiru ümber auravate köögiviljaliudade, täidetud merikarpide, pikkpoiste, külmade võileibade, pitsa, sõõrikute, helveste; teen tiiru ära, aga lõpuks on mu kandik ikka tühi. Teen veel ühe tiiru ja võtan tomati-riisisupi, koti Goldfishi kreekereid ja piimapaki.

Kui ma paki lahti kisun, pistavad oranžid kreekerid plehku ning ujutavad laua ja põranda üle. Korjan kokku nii palju, kui saan. Need on teistsugused, kui mäletan; ma ei tea, kas Goldfishid ongi nüüd sellised või on see sajakalorilise paki viga: kreekerid on väiksemad, lamedamad ja silmnäoga. Kalakujulised küpsised ulbivad külili, vahtides mind ühe silma ja napaka poolnaeratusega.

Söön, mõeldes „vaglast” Hiina toidus, „tomatitäidest”, kellest räägib kodulähedase kulinaaria mees. Söön, kujutledes supipotti ema pliidil, suppi, millele tekkis jahtudes kilejas nahk, seda, kuidas ema tõstis mulle hajameelselt ette veniva hüübe, mida sõin alati tundega, et see on ehtne veri.

Söön suppi, teeseldes, et see on veri, teeseldes, et teen endale vereülekannet, sellal kui Jane’ile tehakse ülakorrusel „kraniotoomiat ja evakuatsiooni3” – nii ütlesid arstid. Kujutlen kirurgilist roostevaba tolmuimejat, mis imeb portselani- ja luukilde. Kujutlen, kuidas Jane tuleb sellest kõigest välja terasplaatidega, mis on nagu soomusrüü, ja peab ööd kui päevad läbi kandma jalgpallikiivrit.

Kas ta üldse taipas, et see juhtub? Kas ta ärkas, mõeldes: see pole päriselt, see on hirmus unenägu – ja kui see oli läbi, kas ta tundis lõhkuvat peavalu? Kas ta mõtles: mu juuksed on sassis?

Ta on opisaalis, minu seeme loksub temas, ujub kõigest väest – me tegime seda küll kondoomiga, aga ilma ikka ka. Kas keegi avastab mu seal ujumas? Kas ka minul on vaja advokaati?

Supp soojendab, tuletab meelde, et olin eilsest õhtust saadik söömata. Mees, mõlema silma all sinikas, läheb mööda, lõunakandik käes, ja mulle meenub, kuidas isa lõi mu venna kord oimetuks, sirakile maha, ilma erilise põhjuseta. „Ära unusta, kes siin peremees on.”

Mõtlen George’ist: mõlk kipsplaadis tollest korrast, kui ta jalg „libastus”, kohvitassist, mis tal seletamatul kombel käest lendab ja vastu seina puruneb. Meenutan Jane’i räägitud lugu pühapäevalõunale minekust, kui George ajas tänavale tagurdades prüginõu ümber ning vihastas nii kangesti, et sõitis mitu korda üle nõu, ikka tagurpidi ja õiget pidi, pillutades lapsi siia-sinna ja peatudes alles siis, kui Ashley hakkas oksendama. Kas vihapursked elutute objektide vastu annavad märku, et ühel päeval tapad sa oma naise? Kas see võib tõesti niimoodi vapustada?

Haigla tualettruumis käsi pestes vaatan peeglisse. Mees, keda ma näen, on rohkem mu isa kui minu enda moodi. Kust tema välja ilmus? Seepi pole, hõõrun nägu käte desinfitseerimise vahendiga – see kõrvetab. Vahendit kraani all maha loputades uputan end äärepealt ära.

Mu nägu tilgub, särk on märg, paberrätiaparaat on tühi. Ärakuivamist oodates kriibin räbuplokkidest seinale autovõtmega Jane’i nime.

Jään haiglatöötajale peaaegu vahele, kuid juhin tema tähelepanu kõrvale rünnakuga: „Miks paberrätte pole?”

„Me ei kasuta neid enam – kokkuhoid.”

„Mu nägu on märg.”

„Kuivatage tualettpaberiga.”

Kuivatangi. Paber takerdub ajamata habemetüükasse ning ma näen välja, nagu oleksin sattunud tualettpaberituisu kätte.

Esmaspäeva õhtupoolikul saab Jane kirurgiaosakonnast välja; teda veeretatakse mööda koridori, ta on ühendatud suure mehaanilise hingamisaparaadiga, pea on sidemeis nagu muumia, silmade ümbrus mustjassinine. Tema nägu meenutab lihapalli. Teki alt ulatub välja voolik, voodi otsa küljes ripub uriinikott.

Eile öösel suudlesin ma teda sealt alt. Ta ütles, et keegi polnud seda kunagi teinud, ja siis suudlesin ma teda uuesti, sügavalt. Hellitasin teda sealt alt. Keelega – keegi ei saa sellest teada.

Ütlen endale, et tegin ju ainult seda, mida kästi. Claire käskis mul jääda. Jane tahtis mind, ta tõmbas mind enda vastu. Miks ma küll nii nõrk olen? Miks ma otsin süüdlast, küsin endalt. Kas teie olete kunagi mõelnud, et suudate end tagasi hoida, aga kui hetk käes, siis ei suuda või ei taha? Nüüd ma mõistan, mida tähendab „See lihtsalt juhtus”. Õnnetus.

Arst ütleb mulle, et isegi kui Jane jääb ellu, ei saa ta enam endiseks. „Juba selle üürikese ajaga, mis ta on meie juures olnud, on toimunud allakäik. Ta taandub, tõmbub endasse. Me puhastasime haava ja puurisime augud, et ajul oleks ruumi tursuda. Prognoos on vilets. Kas tema omaksed teavad? Lapsed?”

„Ei,” vastan ma. „Nad on internaatkoolis.”

„Teatage neile,” soovitab arst ja jätab mu sinnapaika.

Kas helistan otse lastele või helistan enne kooli? Kas helistan nii ühe kui ka teise direktorile ja seletan: nende ema on koomas ja isa raudus, vahest läheksite klassi ja laseksite neil kotid pakkida? Kas ütlen salgamata, kui kohutav on lugu tegelikult, kas segan lapsi keset koolipäeva teatega, et nende senine elu on lõppenud?

Esimesena saan kätte tüdruku. „Ashley,” alustan ma.

„Kas Tessie?” küsib ta, enne kui jõuan midagi rohkemat öelda.

„Su vanemad,” vastan takerdudes.

„Lahutus?” Ta kukub pisaraid valama, enne kui jõuan jätkata, ja teine tüdruk võtab rahulikult telefoni.

„Ashley ei saa praegu rääkida.”

Poisile ütlen ma: „Isa läks hulluks. Võib-olla peaksid sa koju tulema, aga võib-olla sa ei tahagi koju tulla, võib-olla ei taha sa enam kunagi koju tulla. Ma mäletan, kui su vanemad selle maja ostsid, mäletan asjade valimist.”

„Ma ei saa vist aru.”

„Emaga juhtus õnnetus,” selgitan, murdes pead, kas öelda talle, kui ränk see tegelikult on.

„Kas seda tegi isa?” küsib ta.

Otsekohene küsimus tabab mind ootamatult. „Jah,” vastan. „Isa lõi ema lambiga. Püüdsin su õele öelda, aga ei jõudnud kuigi kaugele.”

„Helistan talle ise,” ütleb poiss. Mul on hea meel, et pääsen sellest.

Seisan tühjas koridoris, mis kümbleb päevavalguslampide kaledas valguses. Minu poole tuleb valge kitliga mees; ta naeratab. Kujutlen, et ta on nagu kuri võlur, et ta tõmbab seljast valge kitli, mille all on kohtuniku talaar. Kas teie vend võis teada, et te kargutasite tema naist, ja sellepärast ta tõusiski haigevoodist ning tuli koju?

„Pean mõnda aega kommentaaridega piiri. Mul on kõige juhtunu pärast väga paha tunne,” lausun ma koridoris valju häälega, ehkki keegi ei kuula.

Lähen sugulaste ooteruumi. Valin jälle numbri. „George lõi Jane’i lambiga,” ütlen Jane’i emale.

„Küll on hirmus,” kostab ta, aru saamata, kui tõsine oli see, mida ma talle ütlesin. „Millal see juhtus?”

„Eile öösel. Kas su mees on kodus?”

„Ikka,” vastab ta natuke ebamääraselt.

Taamalt kostab mehe küsimus: „Kes helistab?”

„Väimehe vend,” vastab Jane’i ema. „Jane’iga on midagi juhtunud.”

„Mis Jane’iga juhtus?” küsib Jane’i isa telefoni võttes.

„George lõi talle lambiga pähe.”

„Kas Jane esitab süüdistuse?”

„Tõenäoliselt sureb ta ära.”

„Selline jutt ei ole kohe sugugi naljakas.”

„Ma ei tee nalja.”

„Siga,” ütleb Jane’i isa.

Ma tahan koju. Tahan oma elu tagasi. Mul oli oma elu. Kui see juhtus, oli mul midagi käsil, eks olnud ju? Mis nimelt? Mul pole kalendermärkmikku, aga midagi pidi olema: hambaarst, õhtusöök sõpradega, teaduskonna koosolek. Mis päev täna on? Vaatan kella. Viie minuti pärast pean loengut pidama. Kakskümmend viis tudengit poetavad end ükshaaval loenguruumi ja võtavad närviliselt istet, teades, et nad pole ette valmistanud, teades, et nad pole õppinud. Kursus on „Nixon, kummitus masinas”, käsitlemata teema põhjalik käsitlemine. Nad istuvad nagu idioodid, oodates, et ütleksin neile, mida miski tähendab, et pistaksin neile haridust lusikaga suhu. Tuimalt õrrel kükitades koostavad nad kirju dekaanile; üks kaebas, et tal paluti tunnis kirjutada, teine arvutas semestri kahekümne kahe loengu maksumuse loengute kaupa ja koostas nimekirja, mida kõike ta oleks saanud osta sama või veel vähema raha eest.

Minul on veel välja rehkendamata, kui palju maksab stress, mida tunnen, nähes nende tölpe pilke poolteist tundi järjest kaks korda nädalas; mida tunnen, kui nad tulevad mu vastuvõtutundidel minu kabinetti, küsides omamehelikult: „Mis uudist?”, võttes istet, nagu kuuluks kabinet neile, ja seletades, kuidas nad miskit moodi ei leia „antud probleemide vaatenurka”. Enne lahkumist ootavad nad, et teeksin neile pai ja ütleksin: „Sa oled hea laps,” lihtsalt niisama, ilma põhjuseta. Neist õhkub sundimatut veendumust, et neil on õigus oma tahtmist saada, niisugust veendumust, mille eest minu ajal oleks sõideldud ja nädalaks pärast tunde jäetud.

Kõigi nende aastate jooksul pole ma kordagi jätnud loengule ilmumata ja olen ainult kaks korda loengu aja ümber tõstnud: kord juurekanali ravi, teine kord sapipõieataki pärast.

Helistan ülikooli, helistan oma kateedrisse, helistan oma teaduskonna dekaani sekretärile – igal pool satun kõneposti. Ma ei leia päris inimest, kellega rääkida. Mis juhtub, kui ma kohale ei ilmu, kui kaua tudengid istuvad? Helistan turvaosakonda. „Professor Silver räägib. Mul on hädaolukord.”

„Kas teil on vaja parameedikut?”

„Olen juba haiglas, aga peaksin kahe minuti pärast loengu pidama; kas keegi saaks minna ja kinnitada uksele tudengite jaoks teate, et loeng jääb ära?”

„Mõtlete kedagi meist, turvatöötajatest?”

„Jah.”

„See pole meie kohustus.”

Proovin teist moodi läheneda. „See on just nimelt teie kohustus. Kui keegi kohale ei lähe, kui ükski ülemus korraldusi ei jaga, võib minna märuliks. Loen poliitikakursust, ja te ju teate, mida see tähendab: radikaalsed ideed võtavad võimust, tudengid tunnevad, et neil on vaba voli, pange mu sõnu tähele.”

„Mis peaks teates kirjas olema?”

„Professor Silver ei tule erakorralisel perekondlikul põhjusel. Ta palub vabandust ja peab loengu hiljem järele.”

„Olgu siis pealegi, ja missuguses hoones ja auditooriumis?”

„Kas saaksite järele vaadata? Ma ei pööra nimedele ja numbritele ilmaski tähelepanu.”

„Oodake,” sõnab ta. „Silver; täna polegi loenguid. Te olete ju humanitaar- ja ühiskonnateaduste teaduskonnas, teie omadel on vaheaeg. Rannapidu …”

„Oi,” kohman. „Ma unustasin. Lihtsalt unustasin. Tänan teid.”

Mul oli elu. Ma tegin midagi.

o

Pärastpoole saan venna kodus advokaadiga kokku. Advokaat tuleb ühe, abilised teise autoga. Nad tassivad raskeid kaste ja meenutavad parasiiditõrjujaid.

„Trepist üles ja paremale,” juhendan neid üles saates.

„Mis kurat siin juhtus?”

„Mis mõttes „mis juhtus”?”

„Siin on jube segadus.”

„Ise te ütlesite, et ärgu ma midagi puutugu,” hüüan üles.

„Kurat, siin haiseb.”

Tessie sörgib minu kannul üles. Poolel teel lööb hais mulle vastu.

„Sitt, kurat,” ütleb advokaat.

Koer teeb süüdlasliku näo.

Üksi koju jäänud Tessie tegi põhjaliku puhastustöö: lakkus Jane’i vere põrandalt ära, tallas kogu põranda roosasid jälgi täis ja siis pasandas voodisse.

Tessie vahib mind, nagu tahaks öelda: „Siin oli ju hullumaja. Midagi pidi juhtuma.”

„Pole viga, plika,” ütlen, lähen alla ja võtan lõhnakindlate prügikottide karbi. Koer tegi mulle heateo. Kui linadele oligi jäänud mingeid asitõendeid, siis nüüd olid need hävitatud. Topin linad kottidesse, teen akna lahti ja pihustan Lysoli.

Prügi on välja viidud. Advokaat ja tema abilised on minekul. „Olukord pole kaugeltki rahuldav,” ütleb üks mees teisele välja minnes.

„Ära sa märgi, Sherlock.”

Seisan köögis ja vaevan end linade pärast: kas prügikast on küllalt kindel koht? Kas ärataks kahtlust, kui viiksin need prügimäele? Mis juhtuks, kui püüaksin neid põletada? Kas sitasuitsu signaal leviks miilide kaugusele?

Valin madratsifirma Speedy Mattress Service numbri. „Kui ruttu ma saaksin uue madratsi?”

„Kuhu see tuleb toimetada?”

„Sycamore 64.”

„Missugust te soovite? Kas mõtlete midagi kindlat: Serta, Simmons, pehme madrats, kattega madrats?”

„Ootan pakkumisi, see peab olema suurele kaheinimesevoodile, pehme, aga mitte liiga pehme, kõva, aga mitte liiga kõva, midagi täpselt parajat.”

„Hind on 2800, see on puitraam vedrumadratsiga.”

„Kallivõitu nagu.”

„Võite saada ka 2650 eest, ja kui ostate meie madratsikatte, anname kümneaastase garantii. Katte tavahind on sada kakskümmend viis, aga teile võin anda sajakaga.”

„Kas viite vana ära?”

„Jah.”

„Isegi kui see on plekiline?”

„Need kõik on plekilised.”

„Millal?”

„Oodake.”

Kougin taskust Jane’i krediitkaardi.

„Õhtul kuue ja kümne vahel.”

Võtan ämbritäie kuuma vett, küürimisharja, paberkäterätirulli, Mr. Cleani, Cometi, pudeli äädikat ja Jane’i tänupühaaegsed latekskindad. Nutan kindaid kätte tõmmates.

Olen käpuli maas ja küürin. Veri on tume, kuivanud, helvestena kooruv. Märjana maheneb see laialivalguvaks roosaks, imbub läbi paberkäterättide nagu peedimahl. Lõikan killuga sõrme, portselanikilluga, mis käristab naha katki, minu veri seguneb põrandal oleva sodiga. Hiljem kleebin haava haavaliimiga kinni. Töö tegemise ajal on mul tunne, nagu jälgiks mind keegi, nagu luuraks mind keegi. Tunnen, et miski libiseb mööda, riivates mu jalga. Kui pöördun vaatama, volksab miski üle minu. Keeran end ägedalt ringi. Libastun märjal põrandal ja kukun istuli. Tualettlaual istub kass, vahib ainiti, saba jõnksleb.

„Rajakas,” kähvan. „Sa ehmatasid mind.”

Kass pilgutab silmi ja vaatab mind, tulirohelised silmad sädelevad nagu smaragdid.

Harjumuse orjana lõpetan alles siis, kui töö on tehtud, verise vee ämber tühjendatud, kaltsud minema visatud. Töötan, ja siis lähen vaatama, mis õhtul süüa saab. Lahtise külmiku ees seistes nokin eilse õhtusöögi jääke. Pistan huupi üht-teist suhu, mõeldes Jane’ist, meie õhtusest suupistest, meie seksist. Tõstan toidu taldrikule ja heidan diivanile teleri ette.

Mind äratab püssiragin. Ärkan, mõeldes, et George on jälle põgenenud ja tulnud mind tapma.

Prõmm. Prõmm. Prõmm.

Uksele taotakse.

Tessie haugub.

Madrats on kohale jõudnud.

„Hea on see, et madratsid ei lähe katki,” ütleb üks neist, kes seda trepist üles tarivad. „Varem tassisin ma plasmatelereid – see oli õudus.”

Mehed võtavad vana madratsi ja puitraami kaasa ühtki märkust pillamata.

Kui nad väljuvad, sähvatab õues valgus.

„Kurat …” Sähvaki, sähvaki-sähvaki.

Üks mees laseb äraviidava madratsi otsa lahti ja sööstab pimedusse. Kuulen põõsastest sahinat. Madratsimees tuleb minu juurde, kallis fotoaparaat käes.

„Andke fotokas tagasi,” ütleb võõras end lillepeenrast üles ajades.

„Kes te olete?” küsin ma.

„See on minu fotoaparaat,” ütleb võõras.

„Enam ei ole,” kostab madratsimees seda tänavale lennutades.

Pean koju minema. Kell hakkab juba üksteist saama. Keeran venna ukse lukku, viin Tessie auto juurde, upitan ta sisse ja võtan suuna maantee poole. Tessie väriseb.

„Süsti ei saa,” rahustan. „Loomaarstile ei lähe. Me sõidame linna, Tessie.”

Koer pahistab mürkgaasi. Pean teepervel kinni ja Tessie puristab soolikad maantee ääres tühjaks.

„Kas sõit läks hästi?” küsib öövahetuse uksehoidja. Ma ei vasta. „Teie post, teie pakid,” ütleb ta neid mulle sülle ladudes, „teie pesu.” Ta riputab riidepuud mu sõrmekonksu.

„Tänan teid.”

Ta ei ütle midagi koera kohta, kelle rihma olen ümber randme sidunud.

Korteris on mingi lõhn, tuttavlik, kuid kolkunud. Kui kaua ma olen ära olnud? Tundub, nagu oleks kõik ajas tardunud, mitte ainult minu äraoleku päevadeks, vaid terveks eelnenud aastakümneks. See, mis oli kord moodne, peenemaitseline, on nüüd nagu ajaloonäidendi lavapilt, Edward Albee 1983. aasta paiku. Telefon on klahvide ja juhtmega, seda kasutatakse harva. Diivani käetoed on kulunud. Vaiba karvapind on ebaühtlane, teatud rajad toast tuppa on hästi sisse tallatud. Virnades on poolteise aasta vanused ajakirjad.

Ikkagi tunnen ma tänumeelt, et olen kohas, kus kõik on tuttav, kus leiaksin ka pimesi tee. Vajun vaipa, tahaksin end selle sisse keerata, tahan, et miski sellest, mis juhtus, ei oleks tõsi.

Orhidee õitseb endiselt. Kastan seda, ja nagu vaataksin aegluubis filmi, langevad õielehed tunni aja pärast maha, justkui äkki vabanenult hüppavad need kapile kindlasse surma. Hommikuks on ainult paljas vars järel.

Külmkapist imbub tilgastanud piima hapukat hõngu; seal on veel kuivanud greibipoolik, aegumatu pähklivõi purk, mõned leivaviilakad, mille servad on valgeks ja karvaseks tõmbunud, vana riisipuding, mis on kulinaariaäri plastkarbis endale rohelise südamiku kääritanud. Kisun meeletuna kõik kapid lahti ja loobin välja, mis aegunud. Pean aru, kas kõigil on samamoodi: klaasid siin, nõud seal, kuivained ja konservid läbisegi. Kus õpitakse asjade rühmitamist? Viin prahi esikusse ja tellin Hiina toitu. Kõne vastuvõtja tunneb mu telefoninumbri ära ja ütleb: „Te helistate täna hilja, pole ammu näinud, vürtsikas-hapu supp, praekana riisiga, moo-shu sealiha?”

Oodates sõidan liftiga keldrisse, keeran hoiukasti lukust lahti ja tarin välja päratu suure igivana sinise kohvri. Jälle üleval, teen koti voodi peal lahti ja hakkan seda täitma. Ka ise teadmata, mida ma õieti mõtlen, pakin, nagu tahaksin ennast kokku suruda, kahandada. Eeldan, et kui Claire tagasi tuleb, pole ma enam teretulnud. Tõmban lahti sahtlid, kapiukse, arstimikapi ukse, vaatan pahviks lööduna, kui viisakalt asjad koos eksisteerivad, kuidas need kõrvuti ripuvad, pesitsevad, puhkavad vähimagi pinge või hukkamõistuta. Claire’i hambaniit, hambahari, Nairi karvaeemaldusvahend, ripsmetušš, minu kuristamisvedelik, ninasprei, küünetangid. Kõik intiimsed, kõik inimlikud, kõik jagunenud mehe ja naise omadeks – kattuvusi on vähe.

Me abiellusime hilja; Claire oli juba varem üürikest aega abielus olnud. Kulus kaks aastat, enne kui ta oma vanematega kohtuma viisin. Esimene asi, mida ta neile ütles, oli: „Pulmad olid väikesed, ainult sõpradele.”

„Miks sa teda meie eest nii kaua peitsid?” küsis ema. „Ta on ilus ja tal on hea töökoht. Kas arvasid, et me ei võta teda omaks?”

Ema võttis ta käed. „Me arvasime, et sul on midagi viga, et on mingi põhjus, miks ta sind meile näha ei too, näiteks hundikurk või peenis või midagi,” ütles ta, kergitades kulme, nagu pärides: kuidas sellega siis on?

Mida ma siis kaasa võtan? Selles, mis kotti läheb, pole mingit loogikat: mõned fotod, tühi-tähi lapsepõlvest, paar ülikonda, kingad, riidest kandekott, milles on lõpetamata Nixoni-käsikirja viimane mustand, väike must kell Claire’i öökapilt. Ma ei taha palju, ma ei taha kellelegi midagi nina alla hõõruda; jätan lemmikasjad meelega maha – ma ei taha, et mind süüdistataks uppuvalt laevalt põgenemises.

o

Hulk aega pärast keskööd heliseb uksekell. Annan kullerile kopsaka jootraha, istun laua äärde ja söön otse karpidest; söön, nagu poleks ma mitu päeva ivagi hamba alla saanud. Maitse on hämmastav, krehvtine, vürtsikas, tekstuur lausa nauding, seal on kõike, alustades libedatest seentest ja tofust ning lõpetades kõvade sealihavürflitega. Määrin pannkookidele ploomikastet ja valan kõik sojakastmega üle, vänge naatriumglutanaat puhub mulle jälle eluvaimu sisse.

Tessie istub kannatlikult mu jalge juures. Annan talle kausitäie paljast riisi – tärklis on tema kõhule hea. Ta sööb aplalt. Annan veel ja veel ja siis laseb ta jälle mürkgaase.

Mõtlen arvutist otsida, guugeldada verejoomise halbu kõrvalnähte, kuid ei taha oma külaskäigust elektroonilist jälge jätta.

„Tessie, kui vana sa oled? Kas kaheteistkümneaastane? See teeb inimaastates üle saja, Willard Scott peaks sulle õnne soovima.4 Kes see kass oli? Kas sa tunned teda? Sul justkui polnud midagi selle vastu, et ta seal oli.” Jätkan: „Mina arvan nii, et jääme ööseks siia ja hommikul valges läheme tagasi.”

Ma räägin koeraga.

Helistan Claire’ile Hiinasse, mõeldes, et teen veel viimase katse.

„Ma olen koosolekul,” ütleb ta.

„Me võime hiljem rääkida.”

„Kas Jane’il on parem?”

„Ta on hingamisaparaadi küljes.”

„Mul on hea meel, et ta end paremini tunneb.”

Jutu rütm on ikka endine, muu on tõlkes kaduma läinud.

Voodis tõmban Claire’i padja lähedale, rinnale, igatsen meie kõige argisemaid hetki: seda, kuidas Claire üle mu õla vaatab, kui ma tšekiraamatu seisu tasakaalustan, ja nõuab, et peale ühisarve oleks meil kummalgi ka oma arve. Seda, kuidas Claire bensiinijaamast näpatud kaabitsaga vannitoas dušinurga ust kuivaks roobitseb, seda, kuidas Claire joob köögis vett ning seejärel klaasi puhtaks peseb, kuivatab ja ära paneb. Igatsen Claire’i, kes ei jäta midagi lohakile ega juhuse hoolde. Selles, mis mulle temas meeldis, muidugi häda oligi: teda polnud. Ta palus minult väga vähe. See tähendas, et teda polnud ja ta andis väga vähe vastu.

Tessie uitab nõutult ringi. Võtan vannitoast käteräti ja teen talle voodi kõrvale aseme. Ta on vana setter, ostetud kutsikana ajal, kui oli veel lootust ja tõotust, ajal, kui veel paistis, et kõik võib hästi minna.

Me magame.

Naine tuleb minu juurde, utjab mind padjaga. „Kasi välja mu majast, kasi välja mu majast,” korrutab ta. Tema taga seisab ülikonnaga mees. „Nüüd aitab. Hiljem näitame talle veel,” ütleb see mees. Torman ukse juurde; seal on mees, kes vahetab tumblerlülitit.

Ma ärkan. Kes oli see naine, oli ta Claire, oli ta Jane?

Koer tahab õue. Koer tahab süüa. Koer tahab oma koju tagasi.

Lapsed tulevad, asjakorraldused on tehtud, on üüritud autod, mis toovad nad koju. Nende tagaselja on peetud hulk telefonikõnesid.

„Mis lastest saab? Kuhu lapsed panna?” küsivad Jane’i vanemad konverentskõne käigus.

Ma ei armasta lapsi, mõtlen, aga vaikin.

„Nad võivad tulla minu juurde,” ütleb Jane’i õde Susan. „Meil on vaba tuba.”

„Kabinet,” täpsustab Susani mees.

„Seal on voodi,” sõnab Susan.

Lasterakmetes kaksikud otsivad pahandusi. Ma mõtlen Susani põngerjaterroristidest, kes on igiliikumises ja jooksevad pahatihti jääraku poole. Kujutlen Susanit ja tema meest lastega puhkusel, kujutlen, kuidas nad kaksikud rannas lahti lasevad ja võistlevad, kumb enne lapse kätte saab.

„Neil on koer,” ütlen ma.

„Sa oled allergiline,” tuletab ema Susanile meelde.

„Minu vanematele oleks see liig,” kardab Susan. „Kaks vaimselt häiritud teismelist.”

See on ka lastele liig. Nad läheksid hulluks vanavanemate käe all, kes tegelevad suurema osa ajast sellega, et arutavad, kui korrapäraselt neil kõht läbi käib ja kas peaks rohkem ploomimahla jooma.

Lasen vaimse häirituse kohta käiva märkuse kõrvust mööda – nad pole sugugi rohkem ega vähem vaimselt häiritud kui meie ülejäänud.

„Lapsed peaksid elama oma kodus,” ütlen.

„Meil on oma elu,” vastab Susan. „Me ei saa kõike sinnapaika jätta, pealegi ei meeldi see maja mulle, pole kunagi meeldinud.”

„Asi pole majas,” ütlen ma.

Vestluse ajal lähen ma trepist üles Jane’i ja George’i magamistuppa. Voodi on mul juba üles tehtud ja Jane’i lambi paariline George’i voodipoolelt kappi pistetud. Kõik näeb välja nii normaalne, kui see võimalik on. Võtan köögi aknalaualt potitaime ja panen Jane’i öölauale.

Nathaniel jõuab esimesena koju; auto peatub maja ees ning ta ronib päratu suurt spordikotti taga vedades välja.

Üks käsi Tessie kaelarihmal, hoian ma teisega köögi ust lahti. Koer tunneb poissi nähes kergendust.

„Tere,” ütlen ma.

Nathaniel ei vasta. Ta paneb koti maha ja räägib koeraga: „Mis siin toimub, Tessie?” küsib ta looma kõrvu sasides. „Mis see ometi on, tüdruk? See on hullumeelsus!”

Ta pöördub minu poole. „Kas ma võin talle küpsist anda?”

„Muidugi,” vastan, ma polnud arvanud, et ta võiks minult luba küsida. „Anna talle küpsis, anna kaks. On sul kõht tühi? Kas tahad võileiba?”

Vastust ootamata võtan asjad külmikust välja ning kuhjan lauale: leib, juust, kalkun, sinep, majonees, tomatid, pisikesed hapukurgid – kõik selle, mida Jane ja mina eelmisel nädalal näksisime. Annan poisile taldriku, noa, kahvli ja salvräti.

„Kas sina ei söögi?” küsib Nathaniel, kui on endale võileiva teinud ja valmistub hambaid sisse lööma.

„Mu kõht pole tühi.”

„Kas meil limonaadi on?” küsib ta. Tundub imelik, et ta niisugusel ajal niisugust asja küsib. Tuhnin külmikus ja leian alumise riiuli tagumisest otsast kuuese paki Dr. Brown’si. Võtan kaks pudelit.

Ashley tuleb, kaasas ainult pisike My Little Pony rataskohver, kahtlemata lapsepõlvest jäänud.

Ta vajub kohe koera juures põlvili. „Tessie,” ütleb ta. „Oh, Tessie.”

„Kas sa võileiba soovid?”

„Klaas piima,” palub ta.

Kallan talle.

Ashley rüüpab. „Viimane aeg,” ütleb ta.

Noogutan.

„Piim hakkab hapuks minema,” ütleb tüdruk.

„Ah soo,” kohman. „Ostame juurde.”

Vaikus.

„Kas isa tuleb koju?” küsib Ashley ja ma ei tea, mida vastata.

„Ei,” kohman.

„Kus meie auto on?” küsib Nate.

„Ma ei tea, kas ema mainis, aga kogu see lugu sai alguse siis, kui isa tegi avarii. Auto on töökojas, aga mul on oma auto. Kas tahate haiglasse minna?”

Lapsed noogutavad. Nad pole ülakorrusele läinud. Nad pole teinud midagi muud kui koera silitanud.

Välja minnes sähvatab mu peas lapsepõlvemälestus: onu Leon lükkab mind uksest välja, tema sõrmenukid puurivad mu selga, pitsitavad mu luid; hirm ja abitus. See teeb ikka veel valu.

Hoian lastele ust lahti. „Kiiret pole,” ütlen ma.

Kui me haigla parklas autost eemale astume, pistab Ashley mulle käe pihku.

„Mismoodi see on?” küsib Nate.

„Ema on intensiivraviosakonnas, seal on väga ere valgus. Ta on ühendatud suure hulga riistadega, üks aparaat aitab tal hingata, tema käsivarres on tilguti, mis annab talle ravimeid ja süüa. Tema pea seoti pärast operatsiooni kinni ja ta on natuke pesukaru moodi, mõlema silma ümber on sinikad.”

„Kas isa lõi talle vastu silmi?” küsib Nathaniel.

„Need on verevalumid, mis tekkisid operatsiooni tõttu.”

Liftis pigistab Ashley mu kätt nii kõvasti, et lausa valus; ta pigistab terve tee alla koridori ja intensiivraviosakonda.

Jane’i ema puhkeb nutma, kui lapsed sisse astuvad.

„Jäta järele, sa hirmutad neid,” manitseb tema mees.

„Liiga palju, liiga palju, liiga palju,” ütleb õde külalisi välja kõssitades.

Lapsed jäetakse emaga üksi.

Jane’i vanemad seisavad koridoris, vaadates mind üksisilmi. „Siga,” ütleb isa.

„Lähme kohvi jooma,” ütleb ta naisele.

Surun end vastu klaasi. Ashley võtab emal käest. Kujutlen, et see on soe, ehkki lõtv; tüdruk silitab sellega oma põske ja nägu, andes endale ema hellust. Nathaniel seisab õe kõrval, ta nutab, siis jätab nutu. Pisut hiljem, kui Ashley pea on ema kõhul, vaatab ta naeratades üles ja osutab ema kõhule. „Korises,” ütleb ta läbi klaasi, nagu annaks korin märku paranemisest.

Kui õde peab Jane’iga midagi tegema, viin lapsed kohvikusse.

„Mis edasi saab?” küsib Nathaniel teist korda lõunat süües.

„Olge nii palju ema juures, kui tahate, öelge talle, et armastate teda ja teate, kui väga ta teid armastab.”

Kui Ashley läheb väljakäiku, kallutab Nathaniel end mulle lähemale.

„Kas sa keppisid mu ema?”

Ma ei vasta.

„Ta oli sinust sisse võetud, ta õrritas isa, rääkides sinust.”

Ma ei ütle seegi kord midagi.

„Kus isa on?” küsib Ashley, kui on lauda tagasi tulnud.

„Ta on siin.”

„Selles haiglas?” pärib Nate.

Noogutan. „Kas tahate teda vaatama minna?”

„Kas me peame teda vaatama minema?” küsib Ashley.

„See on täielikult teie otsustada.”

„Mul on tarvis mõelda, et ta on surnud,” ütleb Nate. „Ainult nii oleks sel mingigi mõte sees. Ta tegi seda ja siis keeras püstoli enda poole.”

„Mingit püstolit polnud,” täpsustan.

„Saad aru küll, mida ma silmas pean. Miks sa teda ei takistanud, miks sa teda ei tapnud?” küsib Nate.

Miks ma seda ei teinud?

Haigla plaaniga ülearugi tuttav, viin lapsi kiirabiosakonna poole. George on pandud ühte tagumisse koridori, seotud tooli külge, lösakil, nagu oleks ta päevi maganud, nägu habemetüükast kare.

„Me kas anname talle rahusteid või pole teda võimalik ohjeldada,” mainib õde mind silmates.

„Need on tema lapsed,” ütlen. „Ashley ja Nathaniel.”

„Ta sõi toeka lõuna ja nüüd ootame dispositsiooni,” sõnab õde veidi reipamalt.

„Kas see on nagu meeleolu?” küsib Ashley.

„See on dokument, mis ütleb, kuhu ta siit läheb,” seletab õde.

George lööb silmad lahti.

„Lapsed on siin,” lausun ma.

„Tere, isa,” ütleb Ashley. Nathaniel ei ütle midagi.

„Vabandust,” sõnab George.

Maad võtab kohmetu vaikus. Me kõik vahime põrandat, linoleumi mustrit.

„George, ma tahtsin sinult küsida, üks kass kriibib teie köögiukse taga, hall, roheliste silmadega, sabal valge laik. Ta on paar korda sisse pääsenud. Paistab, et keegi ei anna talle süüa, nii et ma ostsin krõbinaid.”

„See on Muffin,” vastab George. „Meie kass.”

„Mis ajast teil kass on?”

„Aastaid. Liivakast on külaliste vannitoas – puhasta seda.”

„Ta armastab konserve,” ütleb Ashley tasakesi.

„Mis sul arus oli?” küsib Nathaniel isalt.

„Pole aimugi,” vastab George. „Mis päev täna on?”

Me läheme intensiivraviosakonda tagasi. Arst on seal. „Operatsioonist toibub ta hästi,” ütleb arst.

„Muidugi, ta on ju tubli tüdruk,” sõnab isa.

„Mingeid aktiivsusmärke pole ikka veel. Kas te elundidoonorlusele olete mõelnud?” küsib arst.

„Kas sellest oleks talle abi? Doonorelundist?” küsib Jane’i isa.

„Ta mõtleb, et emast saab doonor,” selgitab Nate.

„Kas selleks ei pea mitte surnud olema?” küsib Jane’i ema.

„Sellele tasub mõelda. Varsti saame rohkem teada,” ütleb arst.

„Me võime siia jääda, kui tahate, aga võime ka ära minna ja pärast õhtusööki uuesti tulla,” ütlen lastele.

„Teeme vaheaja,” palub Ashley.

Viin nad kaubakeskusesse. „Kas te käite tavaliselt siin? Koos emaga?” Ostan neile spordijalatsid ja külmutatud jogurtit. Kaubakeskus on ebamugavalt tühi; on argipäev, kedagi pole.

„Miks sa nii lahke oled?” küsib Nathaniel.

Ma ei vasta midagi.

„See on nõme. See on täiega nõme,” ütleb ta. Autos küsib Nate: „Kas viid mu sõitma?”

„Kuhu?”

„Ma tahan siit ära.”

„Kas sul jalgratas on? Kui jõuame koju, võid sõitma minna. Väljas on veel küllalt soe.”

„Maeiküsi, kasminavõinsõitmaminna,”õiendabNate,„Mapalun, et sina viiksid mind sõitma.” Järgneb vaikus. „Ma võtsin tablette.”

„Mis mõttes tablette?”

„Mitte liiga palju, aga parajalt.”

„Parajalt, et end tappa?”

„Ei, et rahuneda. Ma olen närvipundar.”

„Kust sa need said?”

„Kodust rohukapist.”

„Kust sa teadsid, missuguseid võtta?”

Nate vaatab mulle otsa, nagu tahaks öelda: ma võin küll loll olla, aga rumal ma ei ole.

„Olgu, kuhu sa tahad minna?” pärin.

„Lõbustusparki.”

„Sa teed nalja, eks?”

Tuleb välja, et ei tee.

Nate’i pealekäimisel helistan lõbustusparki ja saan teada, et pentsikult sooja talve tõttu polegi seda kinni pandud. „Omanik mõtles, et parem on jätta inimesed tööle ja võtta lumepüha, kui vaja – aga seni pole vaja olnud,” selgitab see, kes kõne vastu võttis. Nate käib ühel karussellil teise järel: Ameerika mäed, Zipper, Benji-rakett, Hirmu torn, Gravitron, mis pöörleb nii kiiresti, et Nate on vastu seina litsutud, näol niisugune ilme, nagu puhutaks teda vuhinal läbi tuuletunneli.

„On see sinu arust imelik?” küsib ta teel järgmise karusselli poole.

„Mis õigust on minul arvustada?”

„Mul on diagnoos,” ütleb ta.

„Missugune?”

„Et mul on vist midagi viga.”

„Mida sa öelda tahad?”

„On see sinu meelest tõsi?” küsib ta.

„Aga sinu meelest?”

Ta kehitab õlgu.

„Kas sina ei taha karusselliga sõita?” küsin Ashleylt, kes on küll üheteistkümneaastane, aga hoiab mul käest kinni ja paistab rohkem kuueaastase moodi. Ta raputab pead. „Kas ikka kindlasti? Ma tulen sinuga kaasa.” Ta kehitab õlgu.

„Ma igatsen lund,” ütleb ta kurvalt pead raputades. „Kui ma olin väike, siis sadas talvel lund.”

„Küll hakkab jälle sadama,” ütlen ma.

„Millal?”

„Siis, kui sa seda kõige vähem ootad,” ütlen.

Jätame Nate’i Ameerika mägedele. Paistab, et keerlemine, ikka ja jälle läbi õhu vuhisemine toob talle kergendust. Ashley valib karusselli nimega Wave Swinger, pealtnäha üsna ohutu.

Lõbustuspark on tühi nagu kaubakeskuski. Nii Nate’il kui ka Ashleyl on isiklik teenindaja, karussellioperaator, kes on justkui mehaanikust giid. Nad käivad koos meiega ühe karusselli juurest teise juurde, käivitavad need ja lasevad kontrolliks tiiru teha, enne kui lubavad lastel peale minna.

„Kas pole raske päevade viisi tühjas lõbustuspargis igavleda?” küsin ühelt operaatorilt.

„Ikka parem kui koos naisega kodus istuda,” vastab ta õlgu kehitades, nagu oleksin ma loll.

„Mu ema on haiglas,” ütleb Ashley operaatorile, kui see rippkiige käima lülitab. „Meile saadeti koolist kiri. Isa lõi talle pähe.”

„Karm,” nendib operaator mokaotsast, nii et see kõlab nagu „rr”, pigem urin kui sõna.

Wave Swinger kerkib tasakesi maast lahti. Istun Ashley ees, mu tool ripub pika tsingitud keti otsas. Karussell teeb paar laia graatsilist tiiru, tõustes iga korraga kõrgemale, ja siis kogub hoogu, keereldes üha kiiremini ja kiiremini. Tool kiigub kaugele kõrvale, vajub kaldu, me lendame kõrgele, siis vuhiseme alla. Mu pea käib ringi, süda läheb pahaks, otsin üht asja, millele keskenduda, üht asja, mis ei liiguks. Vaatan tühje toole enda ees, sinist taevast pea kohal. Tasakaalutunnetus kaob, ma kardan, et kaotan teadvuse, libisen toolist välja ning kukun alla.

Nate ootab meid, kui me viimaks maa peale jõuame. Komistan karussellist maha ronides ja löön pea vastu ketti.

Seame sammud Kummitusmaja poole, hopsame igaüks oma vagunisse, rong kihutab kõminal läbi topeltuste pimedusse. Seal on soe, tunda on märgade sokkide lehka. Pea kohalt kostab surnute ulgumist ja kõrvulukustavaid kriiskeid, talad raksuvad, kummitused langevad taevast, peatuvad päris meie nina ees, enne kui jälle tagasi kistakse. Mehaaniliste helide sekka kostab hirmunud lämbuv kägin.

„Mis see on?” küsin ma.

„See on Ashley,” vastab Nate.

„Kas sa hakkad lämbuma?” küsin turvavööd lahti tehes ning püüdes end tema poole pöörata.

„Ta nutab,” ütleb Nate. „Ta nutabki niimoodi.”

Kui ümberringi sähvib välk ja me tõuseme mäest üles pimeda lossi poole, keeran end ringi ja üritan oma vagunist Ashley omasse pugeda. Äkki hakkab stroboskoop vilkuma ning ma leian end nagu vendade Marxide aegluupfilmis käpuli vaguni katuselt. Rong sõidab otse lossi suletud ukse suunas, vahetult enne kokkupõrget teeb see järsu pöörde ja mind paisatakse maha, prõmdi vastu seina, ma sirutan käe, et haarata tuge otsides ükskõik millest, kardan, et kukun kolmandale rööpale – kui Kummitusmajas peaks midagi säärast olema. Siis seiskub kõik. On kottpime. „Jääge paigale,” kuuleme pea kohalt häält. Ashley nutab endiselt, nuuksub pimeduses. Ivakese aja pärast on Kummitusmaja päevavalguslampide eredast lõõsast üle ujutatud, kõik öö saladused paljastuvad: armetud valupapist seinad, odavalt kokku lükitud luukered traatkonksude otsas, igal pool pimedas helendav kollane ja lilla värv.

„Kurat võtaks,” kärgib operaator rööpaid pidi meie poole tulles.

„Vabandust,” kohman.

„Mis see aitab,” nähvab operaator.

„Väike tüdruk nuttis.”

„Kas midagi on pahasti, kallike?” küsib operaator Ashleylt siira murega. „Kas keegi sai viga?”

Me kõik raputame pead. „Jäime terveks.”

Operaator kahmab rongi ninast puksiirköie ja veab meid rööpaid pidi edasi, laseb ukse ees pea kummargile ja me prahvatame päevavalgusesse.

„Kindel, et teiega on kõik korras?”

„Nii korras, nagu asjaolusid arvestades saab olla,” ütlen. Annan mehele kakskümmend dollarit. Ma ei tea õieti, miks, aga tundub, et seda on vaja.

„Lähme koju,” ütlen lastele ja karjatan neid parkla poole.

„Kuni Kummitusmajani oli kõik hästi,” nendib Nate.

„Oli jah hästi,” nõustun.

Õhtuks sööme sügavkülmikust Jane’i spagetikastet.

„Ma armastan ema spagette,” ütleb Ashley.

„Tore,” ütlen, ise mures, et sügavkülmikus on veel ainult kaks karbitäit, millest peab jätkuma eluks ajaks. Huvitav, kas spagetikastet saab kloonida. Kui hoiaksime Jane’i kastmest pisut alles või võtaksime äigeproovi, kas siis saaks seda juurde teha?

Spagetid, külmutatud brokoli, limonaad ja Sara Lee keeks. Tekib lausa tunne, et kõik on nii, nagu peab.

Kass kõnnib mööda, riivab laua all sabaga mu sääri. Ashley tõuseb ja näitab mulle kappi, kus on nelikümmend kassikonservi korralikult virnas.

„Lõhe oma maitseb talle kõige rohkem,” ütleb Ashley.

Pärast õhtusööki viin lapsed jälle haiglasse. Seal on mõnevõrra vaiksem, intensiivraviosakonnast paistab tuhmi valgust. Suur ruum on jagatud kaheksaks klaasseintega kambriks, millest kuus on hõivatud.

„Muutusi?” küsin õelt.

Ta raputab pead. „Mitte mingeid.”

Lapsed lähevad ema juurde. Nathaniel on võtnud kaasa koolikirjandi. Ta loeb selle emale ette, küsib, kas ema arvates peaks midagi juurde kirjutama. Ta ootab vastust. Ventilaator teeb mehaanilisi hingetõmbeid. Kui poiss on kirjandi ette lugenud, räägib ta emale lõbustuspargist, ühest koolivennast, kellest ema nähtavasti juba nii mõndagi teab, räägib, et arvutas, et selleks ajaks, kui ta hakkab kolledžisse minema, maksab üks õppeaasta umbes seitsekümmend viis tuhat dollarit, ja selleks ajaks, kui Ashley on valmis sinna minema, maksab see juba üle kaheksakümne. Ta ütleb emale, et armastab teda.

Ashley masseerib ema jalgu. „Kas on hea?” küsib ta kreemi varvastele ja pahkluudele määrides. „Võib-olla toon homme kodust küünelakki ja lakin su küüned ära.”

Hiljem kõnnin ma läbi maja ning kustutan tuled. On peaaegu südaöö. Ashley mängib oma toas vanade mänguasjadega, kõik nukud on riiulitelt põrandale võetud ja tema istub nende keskel.

„Magamamineku aeg,” ütlen ma.

„Kohe varsti,” vastab Ashley.

Nate on koridori teises otsas vanemate toas, sirakil nende voodis ja magab täies riides. Tessie on tema kõrval, pea padjal, täidab Jane’i aset.

Hommikul peatub maja ees kaubik. Sealt tuleb välja üks mees ning tõstab maha kuus kasti. Vaatan aknast, kuidas ta need ükshaaval ukse ette toob. Alguses mõtlen, et George’i süül hukkunud pere ellujäänud sugulased saatsid pommi. Ent mees töötab nii läbimõeldult ja hoolikalt, et silmanähtavalt on ta mõne teise ala proff. Viimasena tuleb kaubikust lagedale tohutu suur potitaim. Mees laob kõik korralikult ritta, enne kui kella helistab.

Tessie haugub.

Paotan ettevaatlikult ust.

„Saadetis,” ütleb mees. „Kas kirjutaksite alla?”

„Muidugi. Mis see on?”

„Teie vara.”

„Minu vara?”

„Kontoritarbed,” vastab mees minekule keerates. „Kust kurat mina tean? Mina olen ainult kuller. Kell on kaheksa hommikul, aga juba esitatakse küsimusi. Millal see ükskord lõpeb?”

Lohistan kastid majja. Neis on George’i kontoritarbed.

„Kas sa tellisid midagi?” küsib Ashley.

„Need on isale,” vastan, ning me kolmekesi veame kõik tema kabinetti ja paneme ukse kinni.

„Kas ma võin taime endale võtta?” küsib Nate.

Tehakse otsus hingamisaparaat välja lülitada ja Jane’i elundid annetada. „Ma ei maganud öö otsa,” ütleb tema ema. „Otsustasin, siis mõtlesin ringi, siis otsustasin ja siis mõtlesin jälle ringi.”

„Kes lastele teatab?” küsib keegi.

„Seda peaksid tegema sina,” ütleb Jane’i isa sõrmega minule osutades. „See kõik on sinu teha.”

Nate ja Ashley viiakse konverentsiruumi, nad paluvad mind kaasa. Me istume, ootame ja ootame, lõpuks tuleb arst. Tal on kaasas skaneeringud, diagrammid ja graafikud.

„Teie ema on väga haige,” ütleb ta.

Lapsed noogutavad.

„Tema aju ei saa terveks teha. Seepärast teeme nii, et tema keha aitaks teisi inimesi, kelle kehi saab terveks teha. Tema süda saab aidata kedagi, kelle enda süda ei tööta. Kas saate aru?”

„Isa tappis ema,” ütleb Ashley.

Rohkem polegi suurt midagi öelda.

„Millal te stepsli välja tõmbate?” küsib Nate.

Arst võtab end kokku. „Me viime ta operatsioonisaali ja eemaldame need osad, mida saab siirata.”

„Millal?” tahab Nate teada.

„Homme,” vastab arst. „Täna helistatakse kõigile neile, keda teie ema saab aidata, nad lähevad oma kodu lähedasse haiglasse ja arstid hakkavad ettevalmistusi tegema.”

„Kas me näeme teda veel” küsib Ashley.

„Jah,” vastab arst. „Te näete teda täna ja hommikul jälle.”

Politseile on teatatud, politseinik tuleb koos fotograafiga, nad paluvad kõigil palatist lahkuda, tõmbavad kardinad voodi ümber ja hakkavad pildistama. Kardina taga sähvib ikka ja jälle välklamp, tuues esile politseiniku ja fotograafi siluetid. Arutlen tahes-tahtmata, kas nad teevad lähivõtteid, kas nad tõmbavad teki kõrvale. Kas nad pildistavad teda alasti? Sähvatused köidavad tähelepanu, teised perekonnad vaatavad meid imelikult, aga vaikides. Insult, infarkt, põletus – MÕRV –, me tunneme üksteist haigust-, mitte nimepidi.

Kui politsei on lõpetanud, läheme sisse tagasi. Vaatan tekki. Kui nad selle kõrvale tõmbasid, mida nad nägid? Missugune näeb välja ajusurmas naine? Kardan, et tean vastust: nagu surnud naine.

Advokaat Rutkowsky ja mina kohtume haigla parklas ning läheme koos George’iga rääkima. „Ta pole kordagi Jane’i järele pärinud,” ütlen advokaadile.

„Eeldame, et ta on arust ära,” vastab advokaat.

„George,” sõname Rutkowskyga nagu ühest suust, kui õde kardina eemale tõmbab. George on voodis kerra tõmbunud.

„Su abikaasa Jane on ajusurmas, hingamisaparaat lülitatakse välja, sulle esitatakse süüdistus mõrvas või tapmises või milleski muus, kui õnnestub nad nõusse saada,” ütleb advokaat. „Oluline on, et kui see juhtub, lükatakse rattad käima ja su väljavaated muutuvad nigelamaks. Pean läbirääkimisi, et sind saadetaks asutusse, millega olen varem koostööd teinud. Kui jõuad kohale, järgneb võõrutusperiood ja seejärel saab loodetavasti su psühhoosiga tegelda. Kas sa saad aru, mida ma ütlen, kas mõistad, kuhu ma sihin?” Advokaat teeb pausi.

„Ta imes mu venna munni,” ütleb George.

Mõnda aega ei ütle keegi midagi.

„Missugune ta on?” küsib George, aga ma ei saa päris hästi aru, mida see küsimus tähendab. „Nojah, pole tähtis, kindlasti tehakse talle ilus kübar.”

Õde ütleb meile, et ta peab korraks George’iga kahekesi jääma. Saame vihjest aru ja lahkume.

„On teil veidi aega?” küsib advokaat. Vestibüülis palub ta mul istet võtta. Ta asetab oma hiiglasuure koti minu kõrvale väikesele lauale ja tõstab välja hulga dokumente. „Jane’i ja George’i füüsilise ja vaimse seisundi tõttu olete teie nüüd kahe alaealise lapse, Ashley ja Nathanieli seaduslik eestkostja. Lisaks olete George’i ajutine eestkostja ja meditsiiniline voliisik. Nende rollidega kaasneb nii fidutsiaarne5 kui ka moraalne vastutus. Kas olete valmis vastutust võtma?” Ta vaatab mulle otsa – ootavalt.

„Olen küll.”

„Te olete vallasvara, kinnisvara ja kõige muu hooldaja, kõige selle hooldaja, mis läheb lastele üle nende täisealiseks saamisel. Te olete volitatud tegelema kõigi tehingute, varade ja väärtpaberitega.” Ta ulatab mulle väikese võtme; mul on tunne, nagu pühendataks mind salaühingu töösse. „See on nende hoiulaeka võti – mul pole aimugi, mis laekas on, aga ma soovitan teil sisuga tutvuda.” Siis ulatab ta mulle uue pangakaardi. „Aktiveerige see George’i ja Jane’i koduselt lauatelefonilt. Ka raamatupidaja Moodyl on ligipääs kontole ja ta jälgib, kuidas te seda kasutate. Kontrolli ja tasakaalu süsteem. Moody kontrollib teid, teie kontrollite Moodyt ja mina kontrollin teid mõlemat. Saite aru?”

„Sain küll,” ütlen.

Ta annab mulle turvaümbriku. „Kõigi asjassepuutuvate dokumentide koopiad, kui keegi peaks küsima.” Seejärel, pentsik küll, võtab advokaat välja kotikese kuldseid šokolaadimünte ja kõlgutab seda mu nina ees.

„Šokolaadiraha?” küsin.

„Te olete kahvatu,” sõnab ta. „Mu naine ostis neid sada tükki ja nende laialijagamine jäi miskipärast minu hooleks.”

Võtan mündikotikese vastu. „Aitäh,” ütlen. „Kõige eest.”

„See on mu töö,” lausub ta lahkuma asutades. „Minu amet.”

Kus on Claire?

Ta on ümberistumise käigus kaduma läinud, oli koduteel, aga suunati teisele liinile. Teel hakkas ta sõpradelt sõna saama. Tema vaenukõne tuli Hawaiilt, kus lennukilt avastati mehaaniline rike. Süüdistav kõne.

„Millele su õelused tuginevad? Kuulujuttudele?” küsin ma.

„New York Postile,” vastab ta.

„Kas see on nüüd autoriteetne väljaanne?”

„Käi persse,” ütleb ta. „Käi persse. Käi persse, käi persse.” Ta virutab mobla vastu seina. „Kuuled, ma virutasin oma BlackBerry vastu seina. Kuradi raisk.”

„Mul on kõlari peale lülitatud,” ütlen, ehkki tegelikult ei ole. „Me kõik oleme haiglas, lapsed, Jane’i vanemad, arstid. Mul on kahju, et sa sedasi ärritusid.” Ma valetan. Olen üksipäini putkas, mis oli kunagi telefonikabiin, aga nüüd on päris tühjaks riisutud; see on alasti klaasputka – väeti.

„KÄI PERSSE!”

Põrgupiina päev. Iseäralik teadmine, et homme on Jane surnud. Kui telefon heliseb, lausub Jane’i hääl: „Tere, me ei saa praegu vastata, aga kui jätate nime ja numbri, helistame tagasi. Kui tahtsite George’ile tööle helistada, siis number on 212 …”

Jane on siin, endiselt kodus; kohe põrkan ma temaga kokku, kui ta nurga tagant tuleb, ta tühjendab nõudepesumasinat, võtab tolmuimejaga tuba üle, voldib pesu. Ta oli just äsja siin – oodake, ta tuleb kohe tagasi.

Järgmisel päeval kukub Jane’i ema tütre voodi ääres kokku ja kõik lükatakse edasi, kuni ta on toibunud. „Kas te kujutate ette, et peate oma lapse kohta sellise otsuse langetama?” küsib ta, kui teda ratastooliga mööda koridori veeretatakse.

„Mina ei kujuta, sellepärast mul polegi lapsi. Parandus: kujutan küll, sellepärast mul polegi lapsi.” Ütlen seda, mõeldes, et kõnelen iseendaga, hääletult, mõttes, taipamata, et tegelikult räägin kõigi kuuldes.

„Me arvasime, et te ei saa lapsi,” lausub Jane’i õde.

„Me isegi ei üritanud,” ütlen, ehkki see pole päris tõsi.

Omaksed käivad kordamööda Jane’iga hüvasti jätmas. Mina olen viimane. Jane’i laubal on ema huulepulga jälg, see on nagu hindude vere ja maa täpp. Suudlen Jane’i, ihu on soe, aga elava vaimuta.

Ashley läheb ratasraami kõrval mööda koridori. Lifti oodates sosistab ta emale midagi kõrva.

Me jääme paigale, kuigi enam pole kellegi pärast jääda. Istume intensiivraviosakonna perekonna ooteruumis. Näen läbi klaasi, kuidas sanitar voodipesu ära võtab ja põrandat peseb, valmistudes järgmise patsiendi saabumiseks.

„Lähme kohvikusse,” kutsun.

Koridoris ruttavad inimesed meist mööda. Neil on käes termoskastid kirjadega „Inimkude” või „Siirdamiselundid – inimsilm”. Nad tulevad ja lähevad. Kohviku suurest aknast näen, kuidas kopter kohale lendab, parklas maandub, jälle õhku tõuseb.

Jane’i süda on haiglast lahkunud.

Ühes otsas on aeg justkui seisma jäänud, teises otsas on aeg kõige tähtsam, kõik lisavad kiirust. Kuhu sa lähed, kui see on möödas, kui see on lõppenud? Iga tunniga, iga võetud ihuraasuga on Jane natuke rohkem läinud. Tagasipöördumist pole loota. See on lõppenud. Päriselt.

„Hea, et ta saab teisi aidata, see meeldiks talle,” ütleb Jane’i ema.

„Tema süda ja kopsud ei tohiks raisku minna,” lisab isa. „Tal olid head silmad, nii ilusad, ehk on kellelgi neist kasu, ehk saab kellelegi osaks hea elu, ehkki tema enda elu lõppes sitalt.”

„Ära räägi laste kuuldes nii,” keelab ema.

„Ma ei räägi ju peaaegu üldse. Kui keegi tahaks kuulda, mida ma tegelikult tahaksin öelda, siis hakkaksid tal kõrvad sitavett jooksma.”

„Mina kuulan,” ütlen ma.

„Sinuga ma ei räägi. Sa oled puts, niisama suur süüdlane kui su vennaraisk. Ilge saast.”

Tal on õigus – on lihtsalt mõistetamatu, et nii see lõpebki.

Õemees läheb kirstu valima. Ta tahab, et ma küsiksin Nate’ilt, kas ta tahab kaasa minna ja aidata asju korraldada. Küsin, aga Nate ei kuule, tal on kõrvaklapid peas. Koputan talle õlale. „Kas tahad asjakorraldustest osa võtta?”

Poiss vahib mind tühja pilguga.

„Asjakorraldused. See on teine sõna matuse ettevalmistuste kohta. Susani mees läheb matusesalongi kirstu valima – kas tahad kaasa minna? Mina käisin oma vanaemale kirstu valimas,” seletan, nagu trööstides, et see polegi nii hull.

„Mida seal peab tegema?”

„Vaatad kirste, valid ühe välja, mõtled, missugused peaksid olema ema suririided.”

Nate raputab pead. „Küsi Ashleylt,” soovitab ta. „Talle meeldib asju valida.”

Õhtul tuleb Nate minu juurde sohvale. „Kas sa oled isa guugeldanud?”„Ei.”

„Ta ei tapnud ainult ema, ta tappis terve pere.”

„Tal juhtus avarii. Sellest saigi kõik alguse.”

„Kõik vihkavad teda. On postitusi, et ta hävitas televõrgu, et ta oli tööl türann, eriti naistega. Öeldakse, et tema peale esitati hulk kaebusi naistöötajate ahistamise pärast, mis kõik vaikselt lahendati.”

„Selles pole midagi uut,” ütlen Nate’ile. „Su isa on alati kirgi kütnud.”

„Mul on raske seda lugeda,” kurdab Nate vaat et hüsteeriliselt. „Üks asi on see, kui mina ise mõtlen, et ta on mölakas, hoopis teine, kui võõrad tema kallal õelutsevad.”

„Kas sa jäätist tahad?” küsin. „Sügavkülmas on pool jäätisetorti.”

„See jäi Ashley sünnipäevast järele.”

„Kas see tähendab, et seda ei tohi süüa?”

Nate kehitab õlgu.

„Kas sa tahaksid?”

„Jah.”

Suure hambulise noaga saen kamakaid lahti, jäätis on vana, kleepjas, kõva nagu kivi, aga läheb sulades paremaks, ja kui on lahti lõigatud, näeb juba üsna hõrgutav välja. Kui oleme söönud, lakub Tessie taldrikud puhtaks.

„Ta on eelpesu,” ütleb Nate.

Nate lamab koos minuga sohval, pea teisel pool, haisvad jalad mu näo lähedal. Kui ta uinub, lülitan teleri välja ning panen nõud masinasse. Tessie tuleb mulle järele; annan talle küpsise.

Pikk must limusiin peatub maja ees kõnnitee veeres. Lapsed tulevad, parimad rõivad seljas. Topin taskud pabertaskurätte ja näkse täis.

„Ma pole kunagi matusel käinud,” ütleb Ashley.

„Mina ükskord käisin, siis kui isa töökaaslase laps end ära tappis,” lisab Nate.

Matusemajas hoiab kaks meest meile ust lahti. „Lähimad omaksed vasakule,” ütleb üks neist.

„Meie oleme lähimad omaksed,” ütleb Nate.

Mees juhib meid halli. Jane’i vanemad on seal, õde ja õemees.

Järgneb piinarikas osa. Võõrad või veel hullem sõbrad kükitavad laste ette, puudutavad neid, kallistavad neid, painatud näod surutakse üksteise järel vastu nende omi; näod nagu karikatuurid. Kohmetus, kui tuntakse sundi midagi öelda, ehkki öelda pole midagi. Mitte midagi.

Tunnen kaotuse pärast kaasa. Oh teid vaeseid lapsukesi. Mis teist saab? Teie ema oli imetore naine. Mida teie isal enda kaitseks öelda on? Võin vaid kujutleda. Kas teie isa läheb elektritoolile?

Nad leiavad, et neil on vabadus või kohustus öelda, mis aga pähe kargab.

„Tunnen kaasa, tunnen kaasa, tunnen kangesti kaasa,” ütlevad matuselised lastele.

„Pole viga,” ütleb Ashley vastu.

„On küll viga,” manitseb Nate Ashleyt. „Ära ütle, et pole viga – on küll.”

„Kui teile avaldatakse kaastunnet, võite lihtsalt aitäh öelda,” õpetan.

Meid viiakse kabelisse matusetalitusele, me istume pinkidel nagu laulatusel, Jane’i pere ühel, meie teisel pool. Meie taga on need, kes tunnevad Jane’i perekonda, need, kellega nad käisid kunagi ühes lasteaias, need, kes tundsid Jane’i spordisaalist, sõbrad ja naabrid. Tänupühasaate ankrumees on kohal nagu ka George’i assistent, gei, kes tegi lastele meelehead. Tema oligi see, kes muretses neile häid pileteid, pääsmeid lava taha.

Kirst on ruumi eesosas.

„Kas ta on tõesti seal sees?” küsib Ashley kirstu poole noogates.

„Jah,” vastan ma.

„Kust sa tead, et talle pandi õiged riided selga?” küsib Ashley.

„See on usalduse küsimus.”

Susani mees tuleb minu juurde. „Kas kirst meeldib sulle?” uurib ta. „See on kõige parem ja kallim. Sellises olukorras oleks julm närutada.”

„Kas ootad minult heakskiitu?”

Mõtlen Nixoni matusele. Ta sai rabanduse oma kodus New Jerseys esmaspäeval pärast õhtusööki. Majapidaja kutsus kiirabi ja ta viidi New Yorki, halvatud, kuid teadvusel. Esialgne prognoos oli hea, ent siis tursus ta aju üles, ta vajus koomasse ja suri. Nixoni kirst viidi lennukiga New Yorgist Yorba Lindasse, kus inimesed võtsid jahedal ööl vaiksetel tänavatel käänulisse sappa, oodates tunde, et teda näha. Ka mina kavatsesin minna, teha omamoodi palverännu nagu mormoonid pühale mäele või groupie’d Grateful Deadi kontserdile.

Selle asemel vaatasin televiisorit.

Ühe ööpäeva jooksul käis Nixoni kirstu vaatamas nelikümmend kaks tuhat inimest. Ma kahetsen, et polnud nende hulgas. Vaatasin telerit, aga ei tundnud midagi. Mul polnud ehtsat kogemust, ühiselt külma käes veedetud ööd. Jõudsin Yorba Lindasse ainult korra, aastaid pärast Nixoni surma.

„Kuidas ma sellest koolis räägin?” küsib Ashley.

„Arvata võib, et nad teavad juba,” vastab Nate.

„See pole aus,” ütleb Ashley.

Annan Ashleyle kummikarukesi.

Jane’i õde näeb ja ruttab oma poolelt meie juurde. Ta istub minu taha, kummardub ja sosistab:

„Mis ajast peale sa näkside asjatundja oled?”

„Ega olegi,” kostan ringi keeramata.

Ma ei armasta lapsi, aga tunnen end süüdlaslikult; hullemini kui süüdlaslikult, ma tunnen end vastutavana; hullem veel, ma usun, et nende elu on rikutud.

Mina ise meenutan suure pinge all olles lugusid elust, mis pole minu oma. Lutsutan maiustust, pistan paar kummikommi suhu, aga Susanile ei paku.

„Kus kaksikud on?” küsin Susanilt.

„Lapsehoidjaga,” vastab ta, Botox alles nii värske, et ükski näolihas ei liigu.

Üks vanem naine kummardub meie poole ja sakutab Ashley juukseid. „Vaesed lapsed ja su ilusad juuksed.”

Muusika hakkab mängima.

Ilmub rabi. „Sõbrad, omaksed, Jane’i vanemad, tema õde Susan ning lapsed Nathaniel ja Ash.”

„Keegi ei hüüa teda Ashiks,” lausub Nate otsustavalt.

„Kuidas on võimalik mõista niisugust surma, katkestatud elu? Jane oli ema, tütar, õde ja sõber – ta oli ka kuriteo ohver, kes jäeti ilma elu loomulikust kulust.”

„Ma ei sallinud George’i silmaotsaski,” ütleb ema talituse ajal kõva häälega. „George oli esimesest kohtamisest peale molkus.”

Rabi jätkab: „Jane’i surm katkestab traditsiooni; kui juut sureb, pole küsimustki, kas tuleb rituaalne pesemine või matus, aga mis saab põrmust? Jane’i omaksed otsustasid elundidoonorluse kasuks, et need osad Jane’ist, mis jäid tugevaks, elujõuliseks, võiksid päästa teiste elu – nad sooritasid Jane’i teistele andmise mitsva. Matusetalituse üks eesmärke on aidata sõpradel ja omastel kohaneda kaotuse lõplikkusega. Kuigi Jane’i surma asjaolud jätavad meid otsima loogikat, ülistame tema elu ja elu, mille ta annab nüüd teistele. HaMakom jenahem ‘ethem betoh ša’ar ‘avlei Tsion veJerušalaim. Trööstigu Jumal teid kõigi teiste Siioni ja Jeruusalemma leinajate hulgas,” lausub rabi. „See on traditsiooniline juudi kaastundeavaldus.”

„Kas me oleme orvud?” küsib Ashley.

„Mõnes mõttes jah.”

„Jitgadal vejitkadaš šmeh raba’. Be’alma’ di vra’ kir’utah vejamlih malkuteh behajekon ubejomekon ubehajei dekol beit jisrael ba’agala’ ubizman kariv. Ve’imro ‘amen,” leelutab rabi.

„Kas me oleme alati juudid olnud?” pärib Ashley.

„Jah.”

Talitus lõpeb, üks leinaja pöördub minu poole ja ütleb: „Asjaolusid arvestades sai rabi väga hästi hakkama. Mida teie arvate?”

„Mul pole kombeks matuseid arvustada.”

„Oleksime tänulikud, kui ärasaatjad jääksid oma kohtadele, kuni lähedased on väljunud,” lausub rabi.

Jane’i kirst viiakse meist mööda, tänupühasaate ankrumees on üks kirstukandjatest.

Jane’i vanemad lähevad välja, Susan nende vahel. Märkan, et tema ilme ei muutu nuttes põrmugi – klouni pisarad.

Nate, Ashley ja mina järgneme kirstule, istume limusiini, Jane tõstetakse surnuautosse.

„Loodan, et ma ei pea seda enam mitte kunagi tegema,” sõnab Nate.

„Kas me võime nüüd koju minna?” küsib Ashley.

„Ei,” vastab Nate. „Nüüd tuleb nagu järelpidu.”

„Siit läheme kalmistule. Haual öeldakse mõned sõnad ja kirst lastakse hauda.” Arutan, kas peaksin neile ütlema, et nad peavad emale mulda järele viskama, või on targem mõned asjad ütlemata jätta. „Kalmistult sõidame Susani juurde, seal tuleb šiva. Inimesed, kes tundsid teie ema, tulevad külla ja neile pakutakse lõunasööki.”

„Ma tahan üksi olla,” ütleb Nate.

„See ei tule kõne allagi.”

„Kes need autod saadab? Kas nad teevad muud tööd ka?” pärib Nate.„Millisttööd?”

„Näiteks sõidutavad rokkstaare, või käivad nad ainult matustel?”

Kummardun ja küsin juhilt: „Kas te sõidutate ainult matuselisi või matuselisi ja rokkstaare ka?”

Juht heidab meile tahavaatepeeglist pilgu. „Mina käin matustel ja lennujaamades. Ma ei armasta rokkareid. Nad palkavad su kahetunniseks otsaks, aga neli päeva hiljem seisad ikka hotelli ees ja ootad, et tüüp otsustaks ära, kas ta tahab minna burgerit sööma. Mulle meeldib korrapära ja kindel ajakava.” Ta vaikib hetkeks. „Teil vedas ilmaga. Loodan, et te ei pane pahaks, aga pole midagi hullemat kui matus sita ilmaga. See teeb kõigi tuju pahaks.”