Читать книгу Ado Reinvald'i Laulud - Ado Reinvald - Страница 26

Orjaöösel surmawikat niitis,

Koidu piirel päike tõusta wiitis,

Lootus langes hauda silmaweel,

Tulesambad paistsid surmateel!

Tondid tantsisid, su haua peale

Panti ilmasüita ristike,

Osaks said sa palwe, laulu heale –

Maga ori, nagu Eestlane!

Õnn ja noorus – walulilledega kaetud,

Kurwalt Marja maale maha maetud,

Hingab ööde wilus surma wäsimust,

Surnud lootuseta, kaugel hommikust!

Haua pimeduse pehmed ilmad

Kooljat ema armul katsiwad,

Kuiwatasid pisarates silmad,

Mured, walus maha matsiwad.

Hirmuks kõik su ihkamised jõudsid,

Surma hellad soowimised sõudsid:

Wahwus wangis, raudus wärises,

Tarkus taga taewa uinudes

Kaugel kõndis Kalewite kodust

Wargsel wiisil, walju nutuga,

Nüid sa peased piinajate rodust –

Ärka hauast üles, isamaa!