Читать книгу Paul Erikson - Adolf Kraan - Страница 6

1. Üksi

Läbi väikese kitsaruudulise akna tungisid tuppa aprillikuu soojad päikesekiired. Toas akna all seisis väike poisike ja vaatas välja. Tema vesihallid silmad olid vidukile, õhukesil kahvatuil huulil mängles kerge naeruvine, tal oli kõigiti hea ja endaga rahulolev tunne.

Samas akna all loksutas kevadine suurvesi paadisilla külge seotud paate. Siin oli mitmesuguseid sõidukeid, suuremaid ja väiksemaid, ilusaid ja inetuid. Vana tõrvaküna kõrval koketeeris alles uuevõitu, alt punaseks värvitud kerge sõudepaat, mis kuulus rahukohtuniku sekretärile ülalt mäelt. Too rohelise poordilauaga, alt samuti punane paat, oli Pauli isa ja onu ühine omandus. Mõlemad paadid meeldisid Paulile, olid tema ilumeelsetele silmadele armsad vaadata. Seda ilusam oli aga nende värvidemäng veepeeglis; kaua vaatas väikemees seda tantsisklevat vikerkaart.

Viimaks tüdines ta kõigest ja pööras pea kõrvale. Linna panoraam teda täna ei huvitanud. Kõik need künkad, tornid ja vallimüürid olid ammunähtud ja saanud igapäevasteks.

Paul oli üksi kodus. Vanaema oli tüki aja eest läinud poodi, kust ta pidi varsti naasma. Isa, ema, onu ja onunaine ei tule vabrikust enne õhtut. Peale paari kana ja kollase kassi Markiisi polnud majas ühtegi elavat hinge. Kuid last see ei häirinud, ta oli sellega harjunud. Talvel, kui vanaema väljas lund rookis, või kevadel aias töötas, tuli Paulil ikka üksi tuppa jääda. Ainult soojade päikesepaisteliste ilmadega võttis Anne poisikese endaga kaasa. Kuid seda juhtus harva, sest enamik päevi olid ikka külmad ja tuulised.

Üksindus koguni meeldis Paulile. Siis sai teha, mida süda soovis, ilma et võis karta kellegi keeldu või pragamist. Kuid mõnikord oli ka ütlemata hea unistada omaette, pilk rändamas läbi akna kusagil kaugemal.

Jõgi, see paelus ikka. Siin oli alati midagi näha ja vaadata: kuidas kalamehed askeldasid silmumõrdadega, kuidas vedurlaevad suuri palgiparvi vedasid, neid jämedate köite abil enda järel sikutades, või ka seda, kuidas suuremad poisikesed pootshaakidega veest puunotte õngitsesid. Ka Pauli isa ja onu Juhan olid samuti ühed säärased sagedased puuõngitsejad. Igal suvel kerkis neil õuel suur virn plangu- ja lauaotsi, mida sügisel katki saeti ja kuuri laoti.

Mitmekesine ja huvitav oli elu jõel. See kõik aitas poisikesel peletada igavustunnet, unustada üksindust. Ainult talve tulekuga muutus pilt jõel teiseks. Siis käisid inimesed jalgsi üle külmunud vee, paadid aga puhkasid kummuli kaldal, oodates uut kevadet ja jõe vabanemist jääst.

Omasugustest sõpradest teadis Paul õige vähe. Ta tundis ainult naabri Peetrit, endast aasta võrra vanemat poisikest, keda talve jooksul oli harva näha. Kui Peeter jõulupühade ajal siin käis, hiilgas tema ninaalune, mida Paul käskis tal kõigepealt puhtaks pühkida, alles siis oli nõus temaga mängu alustama.

Erinevate iseloomude tõttu ei saanud neist suuremaid mängusõpru kunagi. Pauli tõsidus, tema õiglus- ja ilutunne põrkasid ikka kokku Peetri pealiskaudsuse ja hoolimatusega. Nad tülitsesid sageli, minnes küünte ja hammastega teineteisele kallale. Siis käis Paul kaua tätoveeritud silmnäoga ringi, aga ka sinised hambajäljed Peetri käsivarrel polnud kuigi kiired kaduma. Erinevust oli vaid niipalju, et Paul sai lisaks „kirjud püksid”, kuna aga Peeter neist tavaliselt ilma jäi.

Laste omavaheline sobimatus mõjutas ka nende vanemate vahekordi. Kuigi nad otseselt just ei vaenutsenud, siis heanaaberlik vahekord puudus ometi. Mõlemad pooled säilitasid külma tagasihoidlikkuse vastastikuses läbikäimises ega püüdnudki seda hajutada.

Kuna lähemas ümbruses teisi samavanuseid poisikesi enam ei leidunud, oli Paulil tema vanaema, keda ta usaldas, austas ja armastas. Aga ka Anne tegi enda poolt kõik, mis teha andis, et hoida head vahekorda tütrepojaga. Nii vaikis ta sageli mõnegi kelmustüki surnuks, mis Paul oli päeva jooksul teinud, ega rääkinud sellest õhtul vanematele midagi. Tasuks see-eest aga nõudis ta Paulilt jumalasõna kuulamist, kui ta talle piiblist valju häälega midagi ette luges. Ning Annel polnud põhjust ka nuriseda, sest seeme, mida ta lapse hingesse niimoodi külvas, langes küllaltki kohevasse mulda. Paulil oli juba nii mõnigi kirikulaul, hommiku- ja õhtupalve peas.

Paul oli viiendaks eluaastaks vilgas ja kärmas poiss. Tema vormikat pead katsid valkjad juuksed, mis tal meelekohtades ja kukla taga jonnakalt krussi kiskusid. „Ta on rohkem emasse tulnud”, leidsid sugulased, kes teda harva nägid. Mida vanemaks Paul sai, seda hakkajamaks ta muutus. Selle omaduse oli ta pärinud isalt. Niikaugele kui teati ja mäletati, leidus Eriksonide sugupuus vähe kainet ja tasakaalukat meelelaadi. Ägedus ja tujukus, toimimine meeleolude mõjul mõjutasid sageli nende elukäiku. Ainult ausaks jäid nad alati.

Poisike hakkas mängima. Isa tühi hülsikarp oli suureks merelaevaks, mis tuli kalli kaubaga kaugelt maalt. Tuut, tuut! kostis jäme vile. Aeglaselt libises laev kahe põrandariide vahel, sest ega jõgi pole meri, kus võib arendada suuremat kiirust, siin peab olema ettevaatlikum. Kuid missugune on meri? Kas ikka tõesti nii suur ja lai, et tal pole ei otsa ega äärt – nagu vanaema ütleb? Merd peaks ise kord oma silmaga nägema.

Kui laev sadamasse jõudis – söögilaua ette köögis –, huilgas üks laev väljas paar korda õige läbilõikavalt. Poisike oli sedamaid jalul, kahmas pliidi eest väikese pingi ja sööstis sellega tahatuppa akna alla. „Uudap! Uudap!” kordas ta särasilmi.

Tugeva podinaga möödus madal tellisepunane vedurlaev suurte valgete nimetähtedega käilas. Laeva õige nimi oli Ažil, kuid millegipärast Paul oli ristinud ta Uudapiks. See nimi jäi laevale seniks, kuni möödus poisikese ilusate aastate unelm. Siis vast koolipink ja inimeste poolt välja mõeldud vigurid, mida nad kirjatähtedeks nimetasid, röövisid talt selle. Üldse hakkas siis elu Paulile hoopis teistsugusena paistma. Tema vastuvõtlik õrn hing avas end kõigele, mida nägid silmad või kuulsid kõrvad. Kui täiskasvanuile polnud Ažil muud kui tavaline jõesusla, siis Paulile oli ta omaette terve maailm, mõistetamatu ja salapärane pealegi. Üksnes seegi, et laev nähtamatul jõul edasi liigub ja rauatükina põhja ei vaju, oli juba Paulile mõistatuseks. Aga kui Paul tahtis kord hakata veetünnis ujutama rauatükki, siis vajus see kohe põhja!

Ka seda suurt reisiaurikut, mis kaks-kolm korda päevas sadamasillas teispool jõge peatus, oli huvitav vaadata. Räägiti, et sellega saavat sõita Jõesuhu ja sealt jälle linna tagasi.

Isa lubas Pauli ka kord Jõesuhu viia. Kui siis seal ära käidud ja meri nähtud –, tulgu Peeter veel kiitlema, et tema on üle raudsilla linnas käinud – õite asi nüüd!

Vedurlaev möödus, tema tugev podin vaibus. Poisike jätkas mängu, olles ihu-hingega selle juures. Nii võis kesta tunde, kui ei häiritud.

Koridoris kostsid vanaema sammud. Lukuaugus lõgises võti paar korda. Anne tõi õuest tsipake kevadet endaga kaasa, mis igast tema riidevoldikesest värske õhuna toas laiali valgus.

„Oli sul ka igav?” küsis Anne Paulilt, hernekotti käest lauale pannes.

„Ei olnud... Ma mängisin ja vaatasin Uudapit.”

„Tahaksid nüüd natukeseks ajaks välja minna?”

„Tahaksin küll.”

Ning tublisti sissepakitud Paul läks õue.

Oli ilus päikesepaisteline ilm. Sirelid onu aias tegid juba pungi, mullused kolletanud rohututid olid hakanud end ehtima värske rohelisega. Hele päike pimestas harjumatuid silmi, laugel oli valus. Paul tõstis käe serviti laubale, heites pilgu kaugemale. Kitsast laudteed mööda lähenes Peeter ja vilistas mõnusalt omaette. Seljas oli tal midagi pintsakutaolist halli, mille varrukasuud läikisid kahtlaselt. Ülahuul näis tal küll sedapuhku puhas olevat, kuid mida lähemale ta tuli, seda tugevamalt lörises tal nina peas nagu pasun.

„Sa memmepoeg, hirmutad suve ära,” nöökas Peeter vattides olevat Pauli. Esmalt Paul haavus, kuid leidis siis, et Peetril võib ka õigus olla, kes nüüd enam palituga väljas käib! See vanaema on ka naljakas! Ning Paul võttis palitu ült, mida Peeter kiitva pilguga pealt vaatas.

Nad jäid samasse aia äärde mängima, kus mõlemal läks kibedaks majaehitamiseks. Kõik väiksemad kivid ja puupulgad said kokku korjatud. Siit viis tee hoovi, sealt, pulgaga tõmmatud joont mööda jooksis jõgi, siin asusid puukuurid.

Peetri ehitus tuli Pauli omast kuidagi nigelam. „See ka kellegi maja sul,” hakkas ta laitma Pauli tööd, „just nagu mõni vabrik!”

Paul hakkas arvustava pilguga vaatama mõlemat ehitust. Kuid enne veel, kui ta mingile otsusele jõudis, hävitas Peeter ainsa jalalöögiga kogu ta töövaeva. Unustades vanaema keelu, et ta õues Peetriga tülli ei läheks, tungis Paul Peetrile kallale. Peeter äigas talle rusikaga rindu, Paul kukkus pikali. Tõusis aga sedamaid jälle maast üles ja kordas kallaletungi. Ta jagas küll vastasele rohkesti lööke, mis siiski mõjusid Peetrile kui kerge kahurituli tugeva kindluse pihta. Peeter ootas kõik need löögid ära ja asus siis omakorda Pauli nüpeldama.

Igaüks võib juba ette arvata, millega üks lööming lõpeb siis, kui teine lööjaist tugevam on. Et toores jõud tallab maha õiguse, selles veendus Paul pea. Pidi ta siis üldse minema mängima kurbnaljakat õiguserüütli osa, kui polnud tugevaid rusikaid!

Vanaema ilmus majauksele. Nähes kahte noort kukke kaklemas, ruttas ta vahele. Pragades tublisti enda omaga, jättis Anne peasüüdlase koguni tähele panemata. Kuid eks Peeter olnud ju selle riiu põhjustaja. Haavunud Paul vaatas nutusilmi, kui tema vaenlane aia äärest eemaldus. „Ega ma seda talle ei jäta,” tõotas Paul. „Mingu aega nii palju kui tahes, kord ikkagi tasun selle eest.”

„Või selleks ma sind välja lasingi, et kohe teisega riidu minna,” pragas Anne tütrepojaga veel toaski.

„Ega mina, Peeter hakkas ennem,” püüdis poiss end vabandada.

„Pea suu! Eks tulnud siis ära, mis sa enam sinna vahtima jäid ja lasid end sellest tattninast peksta! Ise tead küll, et oled teisest noorem ja nõrgem.”

Hea ütelda: eks tulnud ära, mõtles Paul. Kas ta siis oleks pidanud Peetrile alla andma?

Aeg möödus pikkamööda. Päike oli vajumas juba vallimüüri taha, õhtutaevas punetas. Seda puna helkis vastu toa vaheseinalt ja osalt ka valgetelt põrandalaudadelt, kuid ülejäänud osa toast valdasid juba varjud, hakkas tekkima hämarus. Paul istus sooja ahjumüüri ääres ja mõtiskles. Tema lapseaju läbis rida pilte, üks erinevam ja katkendlikum teisest. Oma vasema kõrva taga, kuhu Peetri rusikas teda päeval oli tabanud, tundis ta tuima valu. Minna kurtma seda vanaemale oleks mõttetu, siis algaks pragamine taas otsast peale. Ei, parem juba vaikib, vast siis ehk vanaema unustab ja tal pole õhtul enam karta midagi.

Toauks avanes, tööinimesed olid koju jõudnud. Esimestena tulid onu ja onunaine, siis varsti nende järel ka Pauli isa ja ema.

Väsinuina, tuimadena ja ükskõiksetena istuti lauda. Valminud hernesupp pliidil lõhnas isuäratavalt. Anne kiirustas toidu lauale toomisega. Ka Paul sai oma osa väikeses puukausis tabureti peale. Ta jonnis ega hakanud sööma enne, kui tema tuline plekklusikas sai vahetatud lilledega kaunistatud ilusa puulusika vastu.

Markiis volksas aegsasti ahjult, hakkas oma pehme kollase kasukaga liibuma vastu poisikese paljaid sääri, lüües mõnusalt nurru.

Tükil ajal valitses toas täieline vaikus. Siis katkestas vaikuse Tõnis, käskides Paulil tuua tagatoast laualt tubaka- ja hülsikarbi. Mehed suitsetasid, ema Maali ja vanaema vahetasid omavahel paar tähtsusetut sõna. Tööinimeste luid-liikmeid valutas väsimus, oli aeg mõelda magamisele. Pidid nad ju hommikul jälle vara tõusma, et õigeaegselt vabrikusse jõuda.

Pärast pikka väsitavat tööd saabus uni peagi. Ainult Paul ei tulnud sellega kuidagi toime. Ta vähkres ja väherdas voodis, äratades niiviisi mitmel korral ka vanemaid. Ja ega täna õhtul esimest korda, see oli tal pea igaõhtune nähe. Vanaema lähedalolekuta ei mõelnudki poiss unele. Juhtus aga mõnikord, et tal silmad siiski nagu kogemata kinni vajusid, oli ta pärast lühikest unerammestust kohe jälle üleval. Leides end vanemate juurest voodist – Paulile ebasobivast kohast –, ta põgenes.

Nii ka täna õhtul. Erk uni katkes. Hetk arusaamatust. Pärani aetud silmad vaatasid korraks lakke. Nüüd oli Paulile kõik selge. Ta ronis kähku voodist maha ja põgenes. Tema paljad jalad tatsasid külmal põrandal, viies teda kiiruga ukse poole.

Toas jäi kõik endiselt vaikseks, isa-ema magasid raskelt, nad ei kuulnud ega näinud midagi. Poolpaljas Paul jõudis vanaema toa ukse taha, haaras käepidemest kinni ja hakkas lõgistama. Anne, kuuldes seda, tõusis voodist, tuli ja lasi oma lemmiku sisse. Alles koosu selja taga, tema soojas ja pehmes pesas Paul uinus ega ärganud enam enne hommikut.

Kuid säärane põgenemine ei õnnestunud tal iga kord. Tuli ette ka sissekukkumisi, siis läks Paulil õige räbalasti. Muidugi, kõik olenes isa-ema vastavast meeleolust antud juhul. Tuli ette ka seda, et poisike toodi veel vanaema selja tagant ära ja anti talle veel plaksu pealegi.

See halb komme ei võõrdunud tast niipea. Kogu oma olemusega oli Paul kiindunud vanaemasse, temata ta ei saanud läbi isegi öösel. Vanematel tuli varuda kannatust, oodata senikaua, kuni ta suuremaks kasvab, ehk siis võõrdub see komme iseenesest.

2. Pilk minevikku

Ainsa lapsena majas sai Paul täisealiste rohkete tähelepanekute ja hellituste osaliseks. Eriti hoidis teda onu Juhan, kes ise ka alles võrdlemisi noor mees oli, kuigi juba teises abielus, kuid siiski lasteta. Juhani esimene naine Liisi suri koolerasse. Läinud hommikul tervena tööle, toodi lõuna paiku Juhanile vabrikusse töö juurde teade, et tema naise laip olevat surnukambris, tulgu ja matku ta maha. Surnuna naist talle enam ei näidatud, öeldi vaid, et selles tõrvatud sargas puhkab Kase Liisi, ja see sark tuleb kiiremas korras koristada siit, sest kardeti väga tõve nakkavust. Ja tõepoolest, koolera nakkusoht oli suur. Sellesse taudi suri inimesi nagu kärbseid.

Kaua leinas Juhan oma armast abikaasat, kellega ta sai olla abielus vaid mõned kuud. Teist korda ei mõelnud ta niipea abielluda, kuigi Liisi õde Mari oli juba ammu talle silma heitnud. Lõpuks jõudis Mari siiski eesmärgile, kuid see abielu ei kujunenud neile kuigi õnnelikuks.

Maja, kus elati, oli ühekorruseline puuehitus pika pimeda koridori ja kahe korteriga mõlemal pool otsas. See maja oli alles uuevõitu ehitus, mille Juhan oli oksjonilt ostnud ja millel lasus veel mõningane pangavõlg, mida vähehaaval tasuti.

Tõnise kroonuteenistuses olles elas Maali venna majas tasuta. Kuna Juhan oli ema ainus poeg, siis tal kroonuleiba süüa ei tulnud. Samas onu katuse all Paul suvatseski siia maailma tulla. Onu Juhanist sai tema esimene ristiisa. Teiseks ristiisaks hakkas talle Kenaski Kaarel, kes linnas voorimehe ametit pidas. Pauli vahekord oma lihase isaga jättis juba algusest peale soovida. Kui ta alles esimesi sõnu potrama õppis, hakati talle rääkima isast. Ja kui keegi juhtus talt küsima, kus ta isa on, sai küsija kohe vastuse, et kapsakausis. Jah, väikemees oli teadlik oma isa asukohast, ainult tal puudus temast selgem ettekujutus. Paul ootas kaua isa kojutulekut.

Ja kui siis ühel külmal talvehommikul tuppa astus kolm meest pikis sineleis, ei võinud Paul aimatagi, et üks nendest ongi tema isa. Ta vaatas uudistavalt tulijaid ja võõrastas neid. Hoolimata Tõnise sõbralikkusest, puges Paul vanaema seeliku taha varjule.

„Mu poeg!” ütles Tõnis liigutatult. „Miks sa mind pelgad? Parem tule ja ütle mulle tere.”

Alles pärast pikemat kaalutlust usaldas Paul läheneda mehele, kes enda ta isaks nimetas. Tugevad mehekäed võtsid poisikese sülle, kallistasid teda. Tundes teravaid torkeid vastu põske, muutus Pauli olemine isa süles ebameeldivaks ja ta kippus maha. Ja kui ta seda kohe ei saanud, lõi pilli lahti. Pääsenuna põgenes ta tagatuppa, kust enam ei väljunud.

Polnud parata, isal tuli poja juurdemeelitamiseks tõhusamad abinõud tarvitusele võtta. Tõstnud ukse tagant tuppa suure pruunika kasti, kutsus Tõnis Pauli vaatama, mis kasti sees on.

Poisikese uudishimu võitis. Kui ilusad õunad olid isal! Kuid juba esimese hammustuse juures tõmbus Pauli nägu krimpsu, tema pettumus oli suur – ta polnud kordagi veel oma elus apelsini näinud, ei teadnud, kuidas seda tuleb süüa... Jäädes morni näoga isale otsa vaatama, puhkes poiss nutma ja põgenes tagatuppa, kust ükski Tõnise meelitus teda enam välja ei toonud.

Siitpeale püsis Paulil usaldamatus isa vastu nagu lummutus veres, seda täiesti hajutada ei läinud isal korda enam kunagi.

Eriksonid põlvnesid skandinaavlastest. Pärast suurt Põhjasõda jäi Pauli vana vaarisa Eestimaale elama ja kosis siin endale eesti piiga. Saanud tasuks sõjaliste teenete eest suurema maatüki, kujunes see tal aegamööda väikeseks karjamõisaks. Tema ainus poeg kasvas üles hellitatuna, õppis aegsasti jooma ja ulaelu elama. Töö kui niisugune säärasele noorhärrale ei sobinud ega olnud ka konti mööda. Küll aga sobis prassimine, lõbutsemine ja hobustega kihutamine mööda halbu maanteid, nii et loomad lõppesid ees. Niisugused prassimised ja lõbutsemised vältasid tal päevi, mõnikord isegi nädalaid. Joodi, mängiti maha viimased krossid, tehti suuremaid ja väiksemaid võlgu ilma isa teadmata. Polnud midagi parata, selline oli kord juba Eriksonide rahutu veri, mis teisiti ei leppinud.

Pärast isa surma päris poeg karjamõisa, jäädes ühtlasi ka truuks oma noorpõlve eluviisidele. Kuid säärase tuiskamise juures ei jätkunud mõisast teab kui kauaks. Juba järgnevale sugupõlvele jäi sellest järele veel vaid „paruni” tiitel, sedagi purjuspäi ja pilkavas tähenduses.

Orjanud esmalt moonakana mõisat, siirdus Kristjan pere suuremaks kasvades linna elama. Siin sai temast müürsepp ja kivitööline. Tema vanem poeg Jüri ja tütar Liispet läksid vabrikusse tööle, hakkasid elama omaette. Kuid noorim poeg Tõnis jäi kuni kaheksateistkümnenda eluaastani vanemate juurde, käies isaga koos müüritöödel. Siis katsetas temagi vabrikuga, kuid mitte kauaks, võttis taas kellu ja loodipuu kätte.

Vabrikus tutvus Tõnis Kaskede perekonnaga ja sai nende sagedaseks külaliseks. Kaskede perekond koosnes neljast hingest: lesk ema, üks poeg ja kaks tütart. Kõik kolm last käisid vabrikus tööl. Sealt see siis algas. Esmalt mõned juhuslikud külaskäigud Juhani kutsel, siis aga sai tema energilise ema ettepanekul Tõnisest üks Anne söömamehi. Et Kased vabriku lähedal elasid, sobis see Tõnisele, kelle vanemad koguni teises linnaosas korteris olid.

Kaskede noorim tütar Maali oli Tõnisega pea ühevanune. Pisut pikerguse näolaadiga, kehalt nõtke ja sale, ei jätnud ta endast midagi erilist soovida. Kuigi Anne kandis alles uhkelt oma musti juukseid, kus veel vanas easki ei leidunud ühtki halli karvakest, olid Maali juuksed valkjad. Üldse puudus kõigil lastel ema pigmendikus, nagu polekski nad temast sünnitatud. Siin võttis eestipärasus ilmselt ülekaalu isa kasuks, kuna Anne oli läti sepa otsene järeltulija.

Abiellunud noorelt, jäi Anne noorelt ka leseks. See juhtus Peterburi–Tallinna raudtee ehituse aegu. Ühel hilisel laupäeva õhtul tuli Madis töölt koju, heitis voodisse, kust ta enam ei tõusnud.

Suured olid raskused, millega Annel tuli võidelda, enne kui lapsed hakkasid kuidagi juba kaela kandma. Et mõisaväli ähvardas peret vägisi nälga jätta, tuli lisatoidust hankida merelt, millega iga naine kaugeltki hakkama ei saa.

Noist suurtest eluraskustest oligi tingitud Anne vaga ja kasin meel. Tema väike onn asus lagedal merekaldal, kus tuuled ja tormid sageli pillerkaaritamas käisid. Ühel ööl, kui maru eriti vihaselt möllas, langes onni korsten alla. See õnnetus võinuks maksta rohkem kui Anne kaks ribikonti, mis paranedes talt hulk tööpäevi röövisid. Siitpeale ta merele enam ei kõlvanud. Nüüd jäi tal merest järele veel vaid rida õudseid mälestusi ja vast mõni üksik rõõmuhetk, kui majas valitses suur puudus ja äkki avas meri lesknaisele oma helde rüpe. Kuid seda juhtus harva. Enamik kordi tuli ikka leppida kasina saagiga, sedagi kas või elu hinna eest. Mõnikord, kui Jõesuu kalurid olid hoiatanud, et: „Utria mehed, ärge menge merele, tormi tulo,” ja nad siiski läksid ning tormi kätte jäid, ning viimaks läbi häda kuidagi ikka randa pääsesid, panid mehed seda ikka Anne arvele: kui Annet poleks paadis olnud, oleks küsitav, kas siis nemadki oleks eluga pääsenud. Anne oli saanud neile nagu mingiks kaitseingliks, mispärast teda meeleldi merele kaasa võetigi.

Siis saabus lõpp virelemisele maal ilma maata ja leivata. Kõigepealt tuiskas linna Juhan. Ta käis juba kaheteistkümnendat eluaastat, oli kõigiti mees omaette. Või kauaks sa ikka maal konutad, kui linnas ootab vabrik avakäsi noort tööjõudu. Aga kas sellepärast linnas kõik nii suurepärane oli, nagu naiivne maapoiss endale ette kujutas? Kaugeltki mitte. Kuid polnud midagi parata, kõigega tuli leppida, raskustega elus aegsasti harjuda. Kuigi vabrik andis vast kõhtu natuke rohkem kui sünnipaik maal, ometi röövis ta lapse tervisest jälle samavõrra tagasi. Küllap see niimoodi pidigi vist olema, sest teisiti ei osatudki ette kujutada.

Peagi järgnes Juhanile linna järele ta õde Juuli, varsti tuli sinna ka ema koos noorema tütre Maaliga.

Siitpeale algas Kaskede elus uus peatükk uue pööratud leheküljega.

Isegi pikk kurnav tööpäev vabrikus ei suutnud röövida Maalilt elurõõmu. Kuigi ka temal olid oma elumured ja murekesed olemas, ei hoolinud ta neist suuremat. Või milleks üldse muretseda noorelt, kui selleks vanemas eas küllalt aega? Noorena ei võinud Maali aimatagi, millise murekoorma elu ta õlgadele laob. Kuid murede ja raskustega elus näib olevat nii, et mida rohkem nad rõhuvad, seda enam kasvab ka vastupanujõud. Nähtus, mis tuleb ilmsiks tugevate iseloomude juures, kuna nõrgemad ja aremad sageli siiski murduvad.

Mõned inimlapsed, kes nooruses väga lõbusad olnud, langevad hiljem nagu elu kättemaksu ohvriks. Sellega tahaks justkui loodus ise rõhutada, et elus ei pea kellelgi õnnestuma raskustest mööda hiilida.

Kuid seda mõistis Maali alles siis, kui ta juba abielus oli. Seni aga valdas teda elulust nii võimsalt, et ta õde Juuli pidi sageli noomima: „Nutad veel oma silmad peast, pane tähele!” Maali aga ütles talle seepeale: „Nutan siis nutan, mis sul sest on! Sinusuguse õige koht oleks kusagil kloostris, aga mitte siin.”

Või mida Maali sai parata, kui ta õel puudus kavaler ja pidi nii kõik pikad pühapäevaõhtud kodus istuma. Juuli vajanuks rohkem liikumist ja elu. Kahjuks ta ei mäletanudki, kunas ta viimati linnas käis. Kõik tantsu- ja näitemänguõhtud magas Juuli kodus ema selja taga maha, olles seega ema pailaps, keda seati ikka eeskujuks väljas jooksvale Maalile.

Kuid vaatamata Juuli tagasihoidlikkusele sai ta siiski mehele. Teda kosis Partsi Joosep, lühikasvuline vanapoiss, kes töötas ketrajana vabrikus ja üsna head raha teenis, kuid kes ka va kibeda peale maias oli. Lapsi said nad kokku neli, kellest üks noorena suri.

Maali hakkas Tõnisele meeldima kohe algusest peale. Aga ka Maali leidis, et see pikk sirge ninaga poiss on tema jaoks nagu loodud. Ja kui nad siis kõik koos peole läksid, tantsis Tõnis kogu õhtu ainult sõbra õega, nagu teisi tüdrukuid poleks peol enam olemaski. Siitpeale hakkas Tõnis üha enam meelitama Maalit, keelates tal kurameerimise teiste poistega, teda oma mõrsjaks pidades.

Anne nägi ja sai aru kõigest. „Sa ole ettevaatlik selle poisiga,” hoiatas ta tütart. „Ega igast suksutajast saa veel päitsete pähepanijat.” Kuid Tõnis suksutas seni, kuni rautas tüdruku ära enne veel, kui talle päitseid pähe panema hakkaski.

Siis lähenes Tõnisele liisuaeg. Kuna armuasjad olid võtnud kiire iseloomu, otsustati abielluda veel enne Tõnise ärasõitu. Pulmad peeti nagu kord ja kohus, et pärast poleks kellelgi enam mingit ütlemist.

Pärast Tõnise lahkumist õnnestus Maalil pääseda tööle kalevivabrikusse, kus töö oli puhtam ja parem kui Kreenholmis, ja ka teenistus suurem. Kord ühte ränka kalevikangast tõstes venitas ta end niivõrd, et sellele järgnes nurisünnitus. Ent Maali kosus pea, tema elu veeres kangastelgede mürinas endiselt edasi.

Mehe kirjad kaugelt Türgi piirilt olid ta ainsaks meelelahutuseks. Tõnis kirjutas, et teenistus minevat tal hästi, ja et ta oskab vene keelt, pandud teda kohe algusest peale õpetama oma umbkeelseid suguvendi. Nüüd olevat ta väike ülemus omaette ja edaspidi lootvat isegi paela peale teenida.

Kuigi pikk murerikas tööpäev vabrikus ei andnud Maalile mahti unistusteks, ometi oli talle aeg pikk mööduma. Tõnise teenistusaja lõppu andis oodata. Maali elas kokkuhoidlikult, sest nende ühine pesa oli alles ehitamata, neil puudusid abielurahva kõige vajalisemadki esemed. Kõike tuli muretseda vähehaaval, maksta kõige eest. Tuli ka mehele saata aeg-ajalt mõni rubla.

Siis ühel päeval sai Maali rõõmustava sõnumi: Tõnis sõidab teenistuspuhkusele! Tema vahepeal juba vaibuda jõudnud ootusärevus tõusis uuesti. Kahju ainult, et õnne- ja rõõmupäevad on lühikesed ja mööduvad kiiresti. Maali oli varsti jälle üksi oma tööga ja muredega. Ja kui ta siis ühel päeval sule kätte võttis, et mehele järjekordset kirja kirjutada, tundis ta suurt meeleliigutust, teatades, et on saamas emaks.

Viimaks ometi jõudis Tõnise teenistusaeg lõpule. Teised tema kaasteenijad olidki juba koju jõudnud, ainult Tõnis jäi millegipärast veel tulemata. Maali tundis kirjeldamatut südamevalu, saades teada, et tema mees olevat vangistatud.

Äpardus Tõnisega juhtus mõni päev enne vabanemist. Ta oli juba mõnda aega koos sõpradega püssirohtu näpanud ja seda türklastele maha müünud. Niimoodi tehti endale viina- ja taskuraha. Seni õnnestus neil kõik hästi, nad polnud kordagi veel vahele jäänud. Ja ega seegi kord polnud karta midagi, sest kottides oli vaid muld ja õhuke kiht püssirohtu peal. Õige asja sellest, türklasi võis täna viimast korda tüssatagi!

Rahad käes, mindi linna liikusid tegema. Joobnud sõdurid lõid laulu lahti, hakkasid laaberdama, unustades korra ja distsipliini. Neile lähenes patrullsalk, kes kutsus neid korrale. Kuid kuraasikad kahurväelased ei küsinud sellest, nende lärm ja laaberdamine jätkus. Patrulli sõimasid nad jalaväetutsideks, parem valvaku nad omasuguste järele ja ärgu toppigu oma nina suurtükimeeste asjusse. Haavunud püssimehed muutusid aktiivsemaks. Nad tulid ja tahtsid arreteerida kahurväelasi, kuid viimased paljastasid oma mõõgad ega lubanud neil läheneda.

„Kõik relvitustada!” käsutas patrullsalga ülem.

„Eks proovige, kui suudate!” suurustasid suurtükimehed.

Ja ega see neil nii lihtne olnudki. Patrull oma täägistatud püsse kergekäeliselt kasutada ei tohtinud, muidu oli ta aga üsna abitu ja tegevusvõimetu. Seda enam provotseerisid kahurväelased neid oma väljakutsuva käitumisega, otse kutsudes patrulli enda kallale. Peagi kõlksatasid täägid ja mõõgad vastamisi, kostsid vihased vandesõnad.

Seda kroonumeeste omavahelist löömingut jälgis rahvahulk tänaval. Et kahurväelased siin mingit võimu ei esindanud, vaid koguni vastupidi, kaitsesid end võimu vastu, kuulus pealtvaatajate poolehoid neile – nähe, mis seda enam ärritas patrulli.

Saabuva pimeduse ja üldise segaduse tõttu õnnestus kahurväelastel viimaks põgeneda. Äsjane viinauim oli neil verest nüüd kui pühitud. Oma kahte haavatud kambameest nad kaasa viia ei saanud. Aga ka patrullil oli paar meest reast välja löödud.

On nii pime lõunamaa öö, et ei näe jala ettegi. Tõnis ruttab, et laagrisse tagasi jõuda enne, kui sõnum verisest löömingust linnas sinna jõuab. Ta rühib kiiruga edasi, nägu ja laup nõretavas higis. Oksterisu põimub tal ümber jalgade, tihti komistab ta kividel. Kuid tema põgenemisindu see veel vähendada ei suuda. Lugu, mis pidi küll niimoodi lõppema! Kuid ega Tõnis end sellegipärast sellesse veel mässida lase, ta teeb kõik mis võimalik, et kõrvaldada enda juures vähimagi kahtluseraasu. Ja ega sõbradki teda ära ei anna, nagu temagi ei reeda oma teokaaslasi. Ise ta õieti veel ei teagi, kas tappis või haavas kedagi. Lööming toimus pooleldi nagu unes, ta pidi tõesti kõvasti täis olema!

Linnatuled selja taga hakkasid kaduma, Tõnise lootus õnnelikule pääsule kasvas. Jälle komistus. Seekord koguni nii õnnetu, et Tõnis kukub ühte tühja kraavi ja veristab seal oma nina ja parema silmakulmu. Sajatades iseend ja kraavi, neab ta kottpimedat ööd, mis selle tema teele ette veeretanud.

Laagris tema naasmist ei nähtud. Tõnis poeb kähku telki ja hakkab end seal tohterdama. Veel enne hommikust ülevaatust peseb ja puhastab ta end hoolega.

Millegipärast korraldab tänahommikust ülevaatust patareikomandör isiklikult. Tavaliselt sel ajal ta alles veel magab ega ilmu nähtavale enne õppuste algust. Komandör sammub aeglaselt rivi eest mööda, vaatab ja uurib tähelepanelikult iga mehe välimust. Tema pilk jääb peatuma Tõnisel, käsib tal kaks sammu ette astuda. Samasuguse käsu saavad ka Piibu Joosep ja Võhma Villem. Ülejäänud mehed lastakse rivitult, neid kolme aga kutsub komandör telki endaga kaasa. Algab ülekuulamine. Tõnis salgab ega tunnista end süüdi milleski. Ta olnud kogu öö kodus. Minnes aga pimedas asjatoimetusele, komistanud ta telginöörile ja kukkudes veristanud end.

Komandör tema juttu siiski ei usu, laseb vangistada Tõnise ja koos temaga ka kaks ta toakaaslast, keda reetsid hoopis tühised tundemärgid mundrite küljes.

Kauasele eeluurimisele järgnes viimaks koguni tühine karistus: kõik kolm said kaks nädalat kõvendatud aresti! Kuuldes kohtuotsust ei tahtnud mehed uskuda oma kõrvu. Kuid nii see ometi kõlas. Poolakast kohtu-uurija oli teinud kõik, et päästa mehi hulga kurjemaist paragrahvidest. Neile pandi süüks vaid omavolilist lahkumist laagrist ja rahurikkumist avalikus kohas purjuspäi. Kuna lööming sündis suures videvikus, siis eeluurimisel ei läinud korda peasüüdlasi kindlaks teha.

Nad olid südamest rõõmsad, soovisid üksteisele õnne, kaelustasid ja isegi nutsid suurest rõõmust. Koostasid siis kohtu-uurijale ühise tänukirja, kes eeluurimise ajal võttis kuulda nende kohtlast ülestunnistust ja andis asjale sootuks süütu ilme.

Viimaks jõudsid nemadki kolm kodumaale tagasi.

3. Jõesuus

Anne tõusis hommikuti tavaliselt teistest varem üles ja keetis kohvi valmis mõlemale perele. Nii tegi ta ka täna hommikul.

Pärast einetamist algas kiire rõivastumine pühapäevarõivaisse. Anne ruttas kirikusse, kuna teised tahtsid sõita Jõesuhu, kuhu ka Paul lubati kaasa võtta. Muidu läheks Paul vanaemaga kirikusse kaasa, kuid täna, kus tal avaneb võimalus näha merd, ei saa sellest juttugi olla. Pealegi oli ta juba mitu pühapäeva järjest kirikus käinud ja teadis kõik, mis seal sündis või mida tehti. Kui laulud lauldud ja palved palutud, hakkas Paulil kirikus igav. Ütelda aga seda vanaemale ja hakata koju kippuma ta ei tohtinud, sest siis saaks Anne pahaseks ja nimetaks teda halvaks lapseks, kes ei taha kuulata jumalasõna.

Nii olid lood kirikuga, kuid meri – noh, seda peab kõigepealt nägema! Ja et see võimalus täna just avaneb, võib vabalt jätta kirikusse minemata.

Vanaema pani selga rukkilillesinise kleidi. Kuid ega see polnud tal ainus kirikuriie, tema suures kirstus ukse kõrval toas leidus veel teisigi ilusaid kleite ja undrukuid. Need kõik meeldisid Paulile. Ka too villane alusundruk tumepunaste triipudega. Ainult imelik, miks vanaema seda undrukut alati seeliku all kannab? Kindlasti puudub tal hea maitse.

Oma kriuksuga prunellid hoidis vanaema kalosside sees riidekapi otsas. Ja niikaua kui Paul mäletas, olid kalossid alati uued ja läikisid nagu alles poest toodud. Kuid Paul teadis ka seda, et vanaema iga kord väljast tulles kalossid hoolega puhtaks pesi ja nad siis alles kapi otsa pani. Kas selles vast ehk ei peitunudki tema kalosside alalise uudsuse saladus?

Pannud pärlitega kaunistatud tanu pähe, nägi Anne päris tore välja. Paul sai endale selga peene halli-mustaruudulise rupsikpluusi, mille laia madrusekraed kaunistasid mitmelt realt hõbedased kardpaelad. Ka tema põlvpüksid olid samast materjalist tehtud. Oma uusi nööpsaapaid kandis ta täna alles teist korda. Kuid uhkuse ja enesetunde peanaelaks oli tal tumesinine madrusepalit kahe rea kuld-ankurnööpidega – see vast vääris näitamist!

Anne lahkus varakult kodust, et õigeaegselt kirikusse jõuda. Varsti peale teda asus teele ka Paul koos isa ja emaga. Kuna onu Juhanil oli täna asjatoimetusi linnas, ta nendega kaasa sõita ei saanud, tõi nad ainult paadiga üle jõe.

Puhus jahe tuuleõhk, pannes veepinna kergelt virvendama. Iga aerutõmbega naksusid tullid, vesi sulises paadininas. Onu sõudis tükk maad ülespoole, pööras siis järsku voolusesse, et randuda soovitud kohas vastaskaldal. Tal andis aerudega tublisti tööd teha, enne kui sai võitu kiuslikust jõest. Samal ajal kui onu sõudis, istus Tõnis paadipäras ja hoidis hoolega tüüri.

Suur valge aurik ootas juba sadamas. Kartes tuuletõmmet üleval, jäid nad laeva alakorrale istuma, kuigi üleval olnuks väljavaade avaram.

Kõik see, mida Paul nüüd nägi, oli talle esmakordne ja uudne. Ta jälgis seda suure tähelepanuga. Ning talle tundus, nagu iga puu ja põõsas kaldal kummarduks ta ees, öeldes talle tervitusi. Taevast kallas valgust otse vihmana alla, muutes jõe laiaks kristallvööks, kuhu aurik täiel sõidul uusi vahupärleid järjest juurde lükkis. Lapse süda oli tulvil õnne- ja ilutunnet, midagi muud sinna enam ei mahtunud.

Enne sõbralikku randumist sihtkohas peatus aurik teel paar korda. Üks tund sõitu möödus niivõrd kiiresti, et Paul otse pettus sellest. Tal olnuks teel palju näha ja vaadata, ent kõigeks ei jätkunud tähelepanu. Muuseas ka võimalus tutvuda laeva edasiliikumise saladusega, et miks see kui rauast masin põhja ei vaju. Oleks tal tehniliste küsimuste vastu rohkem huvi olnud, selgunuks talle siin mõndagi. Sellest, mida rääkis ja näitas talle isa, jooksis palju tühja. Ja veel hilisemas easki ei kandnud tema pea muud vilja peale naiivsuse: ainult igasugused unistused ja fantaasiad ajasid siin oma lopsakaid õisi.

Need, kes suurest veekogust eemal elavad, üllatuvad seda esmakordselt nähes. Mere piiritu avarus äratab igatsust ja tungi kauguste järele. Inimene võib väga tagasihoidliku iseloomuga olla, ometi hetkeks murrab temast läbi vaim, mida ta tavaliselt omaks ei tunnista. See on säde, mida süütab eriline element, siin avaldub looduse enda võimas tahe.

Midagi säärast elas läbi ka Paul oma hinges. Juba sõidu ajal hakkas ta aknast välja vaatama, tõustes püstijalu pingile. Mida lähemale jõesuudmele jõuti, seda rahutumaks ta muutus. Ilma et tülitada vanemaid küsimustega kõige kohta, mida silm nägi, ammutas ta oma viie meelega muljeid nagu käsn. Juba hommikust peale olid tema meeled elevil. Mõte sellele, et ta täna näeb merd, pani tal pea kihama.

Et randuda lõppsadamas, tegi aurik suure kurvi, saades nii iseenda kui ka merelt voogavaid umblaineid, mis laeva tublisti kõikuma panid. Mitmed reisijad hirmusid sellest, kuid Paul püüdis olla vapper, mis tal kahjuks aga virilalt välja kukkus.

Seda suurema rahuldustundega pani ta oma jalad nüüd kindlale pinnale. Minnes puudega palistatud jalgteel, äratas Pauli tähelepanu tee ääres istuv naiskerjus. Poiss seisatas ja jäi kaastundliku pilguga vanakest vaatama. Ta ei saanud teisiti, kui pidi viskama kahekopikalise eidele sülle. Ent see teda veel ei rahuldanud, ta andis ka oma viimase kopika kerjusele ära. See oli tal onult saadud raha, millega ta ei teadnud veel, mida endale osta, kuigi kavatsenud oli juba mõndagi. Nüüd oli ta oma rahast kerge vaevaga lahti saanud, ta võis vanematele järele liduda. Tema enesetunne oli suurepärane.

„Sa andsid oma raha sandile,” ütles isa poja käest kinni võttes. Paul vaikis. Oli ta sellega siis midagi halba teinud?

Vanemad mõistsid teda, andestasid talle.

Paremalt viis tee randa. Mööduti punastest ja valgetest tellistest ehitatud vineerivabrikust, mis pleekis päikesepaistel nagu tormist randa aetud mingi suur mereelukas. Ületati liivakünkad, mille vahel kuivas kalurite võrke. Rannas puhus vilu soolane meretuul. Meri kohises tugevasti, tervitades Pauli esmakordselt tema elus.

„Kui palju vett!” imestas Paul. Ta püüdis vaadata üle selle suure, laia ja vahuselt lainetava lagendiku, kuid ei näinud muud kui ainult vett. Ja juba esimesest pilgust tundis Paul, kuis ta kogu südamest armastas seda salapäraselt kohisevat ja kutsuvat merd.

Tuul, mida elamute vahel vaevalt märgata võis, puhus rannas üsna tuntavalt. Maali nööpis Pauli palitunööbid viimaseni kinni, tõmbas madrusemütsi kummipaela tal kõri alla. Mindi piki rannaveert, valkjaskollane laulev liiv jalge all.

Küll siin võiks toredaid liivalosse ehitada, mõtles Paul. Mindi veel tükk maad edasi, enne kui peatuti. Vastupidi vanemate arvamusele, et Paul varsti ära väsib, võis ta täna käia lõpmatuseni. Ainult tühi kõht hakkas end peagi avaldama. Rannast pisut eemal olev okaspuumets levitas tugevat osooni, mis mere niiske soolase õhuga ühinedes tekitas teravat näljatunnet.

Otsiti sobiv paik einetamiseks. Maali avas paberisse keeratud toidupaki ja nad hakkasid sööma. Täna, pühapäeval, suvitas linnarahvas siin oma lühisuvitust. See plebeilik nähe ei meeldinud pärissuvitajatele. Aga et seadusel selle koha pealt auk sees oli, siis nad sinna midagi parata ei saanud. Võisid ainult avaldada oma protesti seega, et nad pühapäeval randa üldse ei tulnud. Ja kui mõni ehk tuligi, siis vaid selleks, et kümmelda ja kohe jälle kaduda. Alles õhtul, kui päike juba uppumas ulgumerre ja rand igasugusest kahtlasest ollusest puhas, algas siin uus vilgas elu, mis kestis hommikuni. Seda võisid lubada endale ainult need, kellel puudus leivamure ja keda ei vaevanud tööküsimus, kes võisid elada üksnes oma lõbudele.

Söögiajal ilmus põõsa tagant hallikirju buldog. Teda ei märgatud enne, kui ta oma tömbi koonuga puudutas Pauli käsivart. Nähtavasti vorstilõhn oli koera ligi meelitanud. Pauli hirmutas vaistuliselt koera inetu lõust. Kuid peagi pakkus ta koerale osa oma sepikutükist. Nuumatud peni nuusutas ega võtnud seda vastu. „Miks ta ei taha?” küsis Paul.

„Sakste koer, sellepärast,” leidis Tõnis.

„Anna talle parem vorsti, vaat siis, kuis tahab,” õpetas Maali poega.

„No veel mis! Kasi minema!” tõrjus Tõnis koera. Nösinina jõllitas oma pungis silmi ega teinud sellest väljagi. Ta tõstis ühte tagumist jalga ja sirtsutas paberist söögilauale.

„Sa raisk!” raevus Tõnis ja sähmas noaga, mis tal parajasti peos oli, koerale kintsu. Neljajalgne röögatas, kargas vihase lõrinaga lööja kallale. Tõnis sähmas talle veel paar korda. Kiskja kukkus küljeli, kisendas ja rapsis jalaga mõnda aega, enne kui hinge heitis.

Sündmuskohale kogunes inimesi. Oma mõtteavaldustes olid nad Tõnise poolt, süüdistades tundmatut koeraomanikku, kes lubab kurjal loomal ilma suukorvita vabalt ringi joosta. Hea veel, et lapsega midagi ei juhtunud.

Kuid seda peaaegu üksmeelset arvamust ei jaganud keegi flanellpükstes noormees, kes nagu meteoor oli ilmunud lõhkikistud pükstes Tõnise ette. Samas plaksatas ka tema kuld- ja hõbemonogrammidega kaunistatud jalutuskepp Tõnisele lagipähe. Löök oli nii tugev, et võttis mehe jalust tuikuma. Tõusis vali protestikisa, keegi noormees tahtis lööjale kallale minna, kuid teda hoidsid tagasi tema kainemad kaaslased. Maali sõimas lööjat mõrtsukaks, kes tahtnud tappa ta mehe. Tema kleidisabas nuttis Paul, kannatades moraalselt, nagu löök tabanuks teda ennast.

Maali võttis lapse sülle ja hakkas teda vaigistama. Tasakaalu tagasi saanud Tõnis tahtis taas kasutada nuga. Kuid Maali nägi seda ja astus vahele. Tõnis kainenes, tema lõõmavad silmad vaatasid siia-sinna, jäid siis peatuma naise juba märgatavalt muutunud kehajoonel. Talle meenus vangla, kust ta mitte ammu vabanenud oli ja kuhu ta võis jälle sattuda. Kuhu jääks siis tema naine kahe väeti lapsega? Tõnis lõi noa plaksudes kinni ja pani taskusse. Tema pea kumises nagu tühi pada pärast tugevat lööki. Maalil juhtus haaknõel kaasas olema, ta kinnitas sellega siilu mehe lõhkisel püksisäärel. Et koeraomanik oli läinud kardavoid tooma, hakkasid nad kiiruga valmistuma minekuks. Paul oli isa süles, hoidis mõlema käega tema ümbert tugevasti kinni ja vaatas üle õla mere poole tagasi. Viimaks pöörduti põiktänavasse ja meri kadus tal silmist.

Aurik oli väljumas sadamast. Anti kolmas vile, köied vallandati. Laeva ja silla vahel kobrutas juba vahune veeriba. Vaevu jõuti laevale. Maali ohkas kergendatult: oldi pääsetud ohtlikust olukorrast, mis kardavoi tulekuga võinuks veel ohtlikumaks muutuda.

Hommikune ilus ilm oli päeva jooksul muutunud. Endise sinetava kõrguse asemel valitses taevas hallus ja madalus. Rannas ei liikunud ükski kuuse- ega männilatv. Kagu poolt lähenesid tumedad pilved, tuul vaikis, jõele tekkis udu. Morn Paul istus ema kõrval, tema masendatud meeleolu püsis. Kogu oma muljete ja olemusega vaevles ta alles äsjase läbielamuse all, enesetunne oli halb. Kuigi isa tappis koera, ega teda sellepärast veel tohtinuks kepiga lüüa! Mõeldes kõigele sellele tagantjärele, hakkasid tal kõrvad õhetama, kogu sisemus süttinuks nagu uuesti põlema. Puudus pisut, et ta sattunuks nutu- ja märatsemishoogu. Ta kiskus endal palitu seljast ja viskas selle pingile. Oma paeltega madrusemütsi heitis ta ema sülle. Tema kuumal laubal helmendas higipiisku, juuksed kleepusid meelekohtadel. Püsi ei leidnud ta kusagil. Kui ta tahtis laevas minna veidi ringi vaatama, sai ta peapöörituse. Ema võttis poja sülle, leidis tal olevat palaviku. Tema virin ja tusklemine kestis kogu tee. Nad läksid puusilla kaudu, sest nii vara ei teadnud onu neile paadiga vastu tulla. Vihm tabas neid keset silda. Pikema vaikuse järel tõusis tugev tuuleiil, keerutades suuri tolmupilvi üles. Hakkas langema üksikuid piisku, jämedad nagu herned. Ning peagi oli suur sadu lahti. Pikad hallid nöörid ulatusid taevast maani. Kallas sahinal tugevat hoovihma, nii et maa otsekui suitses. Alles hetk tagasi kuivanud tolmustes rentslites voolasid käredad jõekesed, kandes endaga kaasa kõik teel leiduva kõntsa ja prahi. Mindi peatumatult edasi, sest märjad oldi niikuinii.

Õhtu. Vanaema suigutab poisikest magama. Unine Paul on rahutu, viskleb ja rähkleb asemel, näos tugev palavikupuna. Annel on temaga tegemist. Ta koputab rusikaga vastu seina, et hirmutada teda Saharkaga – vaimuhaige joomariga samast Kalda tänavast. Paul jääb veidi kuulatama. Tõepoolest, ta nagu kuuleks Saharka hirmuäratavat häält. Kuid samas algab virin otsast peale, nüüd seda tugevamalt, sest Paul teab, ta on oma toas, Saharkat tuleb karta ainult väljas, ja sedagi ainult üksi olles.

„Jää nüüd magama, jää,” manitseb teda juba kärsituks muutuv vanaema. „Teistel tuleb hommikul vara tööle minna, nad ei saa sinu pärast uinuda.”

„Koosu voodi!” viriseb Paul.

„Jah, küll koosu viib lapse oma voodisse, tal tuleb enne aga jätta oma virin ja sulgeda silmad.”

Paul jääbki uskuma vanaema juttu, rahuneb ja uinub viimaks.

Lühike suveöö on laskunud linnaveerele. Läbi praokil oleva õhuakna kostab tuppa jõe tasane kohin. Onu väikeses aiakeses ei häälitse veel ükski lind. Ka harmoonikahelid üleval mäel on ammu juba vaikinud. Jõel ei kuuldu enam ainustki aerulööki, ei lõbusat ega kurba lauluviit. On saabunud absoluutne öörahutund. See ei kesta aga enam teab kui kaua, varsti algab jälle uus päev uue kära ja askeldustega.

See öö oli Paulile väga rahutu. Ta magas halvasti, nägi hirmsat und, igasuguseid viirastusi akna taga. Paul püüdis küll sulgeda akent, kuid ei suutnud. Akna taga seisis kardavoi valges kitlis, mõõk vööl, tolknevad vurrud nina all, kurjad silmad pöörlemas peas nagu välgud.

Peale kardavoi leidus seal veel teisigi hirmuäratavaid lõustu, keda Paul ei tundnud. Ta hüüdis appi, kuid teda ei kuuldud, ta oli lämbumas hirmust. Viimaks üliloomulike pingutuste järel läheb tal siiski korda sulgeda aken. Ta ei jõua aga hingegi tagasi tõmmata, kui põrutatakse juba nende toaukse pihta. Paul teab küll, et uks on haagis, kuid ometi kardab, et haak annab järele... Löögid ukse pihta kostavad ikka tugevamalt, hääled muutuvad kurjemaks. Teiste kurjustavate häälte sekka kostab Saharka hääl kõige vihasemalt. Tema just kinnitabki, et siin elab too koeratapja Tõnis Erikson.

Ka Peeter näib olevat ühinenud tuppatungijatega, ta rõõmustab kuuldavalt, tatine nina lurtsudes peas.

Veel paar tugevamat lööki ukse pihta, pääs tuppa ongi vaba. Paulil aga pole armu ega abi loota kusagilt, ta on üksi kodus, teised kõik majast lahkunud. Ta hüppab otsekui lennates läbi akna välja ja maandub kergelt jõekaldal nagu udusulg. Talle jääb arusaamatuks, kuidas see niimoodi võimalik on. Kuid jalad ei vii teda kuigi kiirelt edasi, tal ollakse juba kannul. Turjal on midagi ränka ja rõhuvat, mis võtab teda põlvist nõrgaks, paneb jalad all nõtkuma. Kardavoi nabib tal turjast, ta on tabatud, teda viiakse jaoskonda. Paul sipleb, paneb vastu kogu jõust, kuid see ei aita midagi.

Sellises metsikus võitlusehoos väike sangar viimaks virgubki. Tema silmalaud võbisevad päikesevalguses, tal on raske avada silmi. Pauli ähmane pilk näeb kõigepealt ämblikuvõrku lae all, toa paremas nurgas. Väike õhuaken on ristseliti lükatud, tuppa hoovab jahedat hommikuvärskust. Paul ei saa järsku aru, kus ta viibib. Kas ikka oma toas või? Kogu oma meelte ja olemusega on ta alles hirmsa unenäo mõju all. Kuid olukord selgub niipea, kui Paul vaatab ukse poole – ja eks olegi: uks on küll suletud, kuid haagistamata! Hetk kõhklemist hirmu ja julguse vahel. Košmaar jätkuks kindlasti, kui tuba oleks pime. Aga et see on täis päikese- ja päevavalgust, siis hirmutunne kaob. Paul leiab end keset isa-ema lahtitõmmatud puuvoodit, sealt, kuhu ta õhtul ei pidanud jääma. Ja pealegi veel üksi! Hirm tahaks tal nagu tagasi tulla, mispärast, seda ta isegi ei tea. „Koosu!” hüüab ta siis tasa, nagu katseks, kas vanaema viibib lähedal. Kuid hüüule ei järgne mingit vastust. Paul hüüab veel kord, nüüd juba hulga kõvemini. Ja kui siis ka veel kõik endiseks jääb, ronib ta kähku voodist maha ja pühib kui tuul toast minema.

„Tohoh, mis sinul hakkas?” imestab Anne, kohates poisikest koridoris (ta tuli õuest kanu söötmast). „Jooksed või minu pikali! Miks sa ei maga? Kas uni otsas juba?”

Paulil on mossis nägu, ta ei vasta midagi. Tema kurjad silmad vaatavad vanaema etteheitvalt. Kas niimoodi vanaema viiski teda oma voodisse, nagu ta seda talle õhtul oli lubanud? Et ka vanaema võib valetada, seda oli Paulil raske uskuda.

4. Isa ja poeg

Nüüdsest peale ei pruukinud Paulil enam karta kardavoid ei unes ega ilmsi, ta oma isa oli hiljuti politseiteenistusse astunud. Nad elasid nüüd Surnuaia tänavas. Onu majja edasi elama jääda nad ei saanud, kuna siit oli Tõnisel kauge teenistuses käia.

Nende viimaste kuude jooksul oli Eriksonide perekonnas veel muudki muudatust olnud. Peale tütre sündi jäi Maali töölt koju, perekonna toitmine lasus nüüd ainuüksi Tõnise õlgadel. Saanud korravalvuri mundri endale selga, tähendas see Tõnisele suurt edu, kuigi nad naisega mõlemad vabrikus käies teenisid hulga rohkem. Kuid niisugune oli Tõnise tahe. Mis talle kord pähe tuli, sellest ta enam ei loobunud. Pealegi, eks tema kui väljateeninud soldat võinud kõrgemalegi kohale pääseda, olnuks tal selleks vaid haridust natuke rohkem. Ning paljas mõte sellele, et vaid kolm talve külakoolis käidud, pani Tõnisel harja punetama. Va tobu vanamees, kes ise peale kiriku ja kõrtsi millestki muust polnud huvitatud, ei osanud ka pojale paremat haridust anda! Kuigi pahandamine tagantjärele siin midagi ei aita, ometi Tõnis teisiti ei suuda.

Tema ainsaks lohutuseks on nüüd ta poeg. Ta teeb Paulist targa mehe, paneb gümnaasiumi edasi õppima, koolitab temast inseneri. Jah, Pauli juures vähemast ei saa juttugi olla. Aga et poja koolitamine suurt raha nõuab, seda Tõnis ei arvesta, talle jätkub heast tahtestki küllaldaselt. Kõik muu on aga niivõrd tähtsusetu, et sellest ei tasu rääkidagi. Elav fantaasia kippus tal ikka tumestama kainemaid kaalutlusi, see oli tal kui peru hobune, keda raske ohjes hoida. Ja et ta ka tuulepäisusele kaldus, ei püsinud raha tal kunagi taskus. Palgapäeviti lubas Tõnis endale mõndagi, mida tema rahakott välja ei kannatanud. Nii kujunes võlgu ostmine kuu lõpul tal paratamatuks nähteks. Naise kätte ta oma rahakotti ei usaldanud. Eks tema olnud ju perekonnapea, kes muretses oma naise ja laste eest!

Tänu Maali kannatlikkusele nende abielu püsis ega kujunenud tõsisemaks kokkupõrkeks kunagi. Naise tusatsemisele järgnes pea Tõnise meelitus, püüd ära leppida, sest ta ei talunud pikka viha ja vimmas olekut. Ta süttis küll kiiresti, paukus ja ragises nagu kadakas, kuid sama kiiresti ka kustus. Kui siis tüli möödas oli ja rahu majas, ei tohtinud seda tagantjärele enam meelde tuletada, sest tõepoolest, siis võib pikne sisse lüüa. Rahulikel hetkil aga andus Tõnis unistustele, enda ja oma poja õhulosside ehitamisele.

Erksa meele ja vaimuga Tõnise oli isa pannud varakult palgatööle, küsimata tema janust raamatute ja kirjavara järele. Tõnise kasvades polnud maal raamatuid peaaegu veel olemaski. Alles linna tulles pääses ta pisut suuremale sõnavara allikale lähemale. Ahnelt neelas poisike kõike saadavat, tegemata vahet hea ja halva vahel. Tänu oma loomupärasele mõistusele toimus selektsioon nagu iseenesest: kõik väärtusetu valgus maha, parem osa jäi aga püsima ja hakkas hinges idanema. Ainult et puudus inimene, kes teda õigesse rööpmesse oleks juhtinud. Kahjuks ei ilmunud Tõnise elutaevasse ühtki säärast planeeti. Kõik vaid hall ilmetu noorsugu, sõbrad ilma kõrgemate huvideta, kellelt midagi õppida ei olnud, kes ise sageli vajasid Tõnise nõu mõnes asjas. Tema rahutu vaim ei leppinud sellega, tal tuli lisaks toidule raamatuist vaimutoitu otsida.

Nii möödus Tõnise noorus, leidmata endale mingit kindlamat tugipunkti. Võideldes elu närusema küljega, ei läinud tal korda purustada olude tugevat raudpuuri.

Mida enam Pauli mõistus arenes, seda nõudlikumaks muutus isa ta vastu. Ta andis pojale järjekindlalt ülesandeid kukeaabitsast, mida Paul pidi päeva jooksul selgeks õppima ja õhtul peast jutustama. Ta sai sellega küll hakkama ema ees, kuid isaga jäi tihti jänni.

„Korda nüüd seda kahe soku lugu kitsal purdel,” manitses Maali poega, „isa tuleb varsti koju.” Paul luges suure hoole ja tähelepanuga, kõik edenes tal hästi, ka peast jutustamine.

Täna oli Tõnis jälle nokastanud olekus – nähe, mis viimasel ajal kippus sagedasti korduma. Võtnud mõõga vöölt ja pannud revolvri üles kapi äärele, vabastas Tõnis end sinelist ja istus lauda sööma. Kõhu täis söönud, süütas ta paberossi põlema ning kutsus Pauli tagatoast lähemale. „Loe mulle nüüd, mida ma sulle õppida andsin.” Paul alustas arglikult ning kogelevalt, tema hääl värises. „Hea küll, pane nüüd aabits kinni ja jutusta seda peast.”

Pärast paari lühikest lauset hakkas Paul kordama sõnu, ent läks omadega varsti segi. Ta kaotas pea ja närvid ütlesid üles. Tõnis ei talunud seda, ta hakkas Pauliga paukuma ja andis talle kõrvakiilu. Tugevad nuuksed ja lai nutt. „Vait ja kohe otsast peale!” käratas talle isa. Ei midagi, Paul nuttis ja nuuksus edasi. Tõnis võttis tal kõrvad pihku ja sakutas. „Nutt maha!” Paul võitles veel kaua nuuksetega, kuni neist viimaks võitu sai.

„Ah sa jonnid minuga! Küll ma su kangekaelsuse murran!” Jälle kõrvakiil, mida Paul nüüd üleloomuliku kannatlikkusega vastu võttis ega reageerinud sellele enam ühegi piiksuga.

„Ma ei saa aru, mis laps see niisugune küll on!” pööras Tõnis nüüd naise poole. „Või ta ehk polegi minu oma?”

„Va hull, mida sa õige mõtled?” nördis Maali. Tema silmad märjusid.

„No noh! Sina oma käitumisega oledki ta ära rikkunud, et ta jonnib minuga. Pagan võtaks! Kas laps tohib karta oma isa? Olen ma talle mõni koletis või, kelle eest poetakse nurka niipea, kui ma koju tulen?”

Maali ootas, kuni Tõnis end tühjaks paristas, ütles siis:

„Kas see ka kellegi õpetamine, nagu sina teda õpetad? Paha siis, kui laps sind kardab. Mis sa temast tahad, ta pole ju kuueaastanegi veel. Teised samavanused ei oska aabitsatki õieti kätte võtta.”

„Nagu ma ise seda ei teaks,” muutus Tõnis nüüd pisut järeleandlikumaks. „Oma pojalt selles vanuses nõuan ma siiski rohkem. Ma tahan temast targa mehe teha, mõistust tal selleks on küllaldaselt, aga ka kangekaelsust palju. Küll ma selle temast lõpuks ikkagi välja ajan. Kuid sinul ei pruugi iga tühja asja pärast hakata kohe silmi vesistama.”

„Siis vali oma sõnu! Sa mõtle järele, ega sa seinale räägi.”

„Mis mina saan sinna parata, kui mul on niisugune iseloom.”

„Saad küll! Karudki pannakse tantsima, siis inimene ei saa endast jagu! Tõota, et see jääb sul viimaseks korraks...”

„Olgu pealegi.”

Tõnis poega teisiti õpetada ei osanud. Sama meetodit tarvitas ta ka oma umbkeelsete suguvendade juures kroonuteenistuses olles. Kelle kolu liiga kõva oli ja kuhu midagi sisse ei mahtunud, seda aitas ta ikka takka järele kõrvakiiludega. Milliseid tulemusi säärane õpetusviis lapse juures andis, seda Tõnis ei küsinud. Sellega ta ainult hirmutas poega, kuigi hirm see just oligi, mida ta tahtis temast välja ajada. Juba isa kodusolek tegi Pauli araks, rääkimata veel millestki muust. Kuid Tõnis tahtis poega näha julgena ja hakkajana. Või poeg ehk koguni sihilikult keeldub tunnistamast oma isa? Mine sa tea, mis niisuguse peas võib peidetud olla?

Oli seal mis tahes, ometi jäi Tõnis Paulile võõraks ja vastuvõtmatuks, oli talle pigem türann kui isa. Kuid kõige hullem siinjuures oli veel see, et nad kumbki ei leidnud väljapääsu ummikust, kuhu olid sattunud. Paul polnud kaugeltki puupea, tal jäi päeva jooksul aega ülegi. Mida lähemale aga jõudis isa kojutuleku tund, seda närvilisemaks ta muutus. Nähe, mis Maalile tõsist muret valmistas. Lapse õpetamises ta end vahele ei seganud, kuid oma südames ei andnud õigust ka mehele. Ta kannatas vaikselt, lootes olukorra paranemist edaspidi.

Vaikus pärast tormi. Paul on poetanud enda uuesti tagatuppa ja jälgib seal läbi akna väljas mängivaid lapsi. Ka tema tahaks meeleldi olla nendega. Tõnis mõistab poja soovi, lubab tal minna. Ainult et õhtul enne magamaminekut tuleb Paulil uuesti isa ees esineda, millega ta siis ka rahuloldavalt toime tuleb.

Hommikul teenistusse minnes võtab Tõnis poja endaga kaasa. Uues Liinis laskuvad nad kringlikeldrisse, kust peagi jälle väljuvad, Paulil suur kringlivõru niinepaelaga kaelas.

„Mine nüüd ilusti koju,” ütleb isa pojale. „Oskad sa minna? Ära ei eksi?”

Oh ei. Paul raputab pead, ta oskab küll.

Pilk täis isalikku uhkust, jälgib Tõnis poega, kui see kodutänavasse pöörab. Tema poeg! Kui see kord meheks kasvab!

Paul vantsib esimesel lumel, mida öösel on rohkesti maha sadanud. Ta astub ikka kõrvale, sinna, kus lumekate puhas ja puutumatu, vaatab siis üle õla tagasi oma jalajälgi, kuhu tema uued kalossid on joonistanud ilusa ruudulise mustri. Päikegi muutub uudishimulikuks, pistab oma nina pilve tagant välja – ja kohe lööb kõik särama ja sätendama. Selles eredas valguses näeb Paul lumel musta läikivat pulgakest. Seda maast üles tõstes selgub, et see on sulepea nikeldatud ilusa pidemega ja sulgki otsas. Kindlasti on mõni koolilaps selle teel ära kaotanud.

Pauli värskes õhus jumestunud põsed löövad õhetama, silmad rõõmust särama. Ta oli ammu juba ihaldanud endale sulepead. Kuigi isal kodus sulepea olemas, ei tohi Paul seda kasutada. Isa ütleb talle ikka, et tal tuleb enne teistsuguse künni- ja adramaaga tegemist teha... Paul aga tahtis kohe sulge ja paberit.

Need olid üpris algelised kriipsud, mida ta nüüd paberile vedas. Pauli teada pidid need kujutama kirjatähti, mille järeleaimamises ta end küllalt osavaks pidas. Kuid nagu kiuste moondusid need mingeiks hieroglüüfideks, millest ta isegi õieti aru ei saanud. Otse lust oli neid maalida. Kõik ilusasti reas peenel sinisel joonel, üksteise käest kõvasti kinni hoides. Ainult et paber kipub otsa lõppema. Aga eks isa anna talle uue paberi; ta ostab talle koguni vihiku, mida Paul siis kaanest kaaneni täis kirjutab, sest kirjutada on hulga huvitavam kui lugeda. Õieti küll ütelda, ega lugeminegi halb pole, kui vaid... Ah, see isa! Parem, kui tal poleks teda olemaski! Oma naiivsuses läheb Paul koguni niikaugele, et julgeb seda mõtet avaldada ka emale.

„Kuidas sa räägid! Kes siis meile leiba teenib, kui isa enam ei ole?” noomib Maali poega.

„Eks sina teeni.”

„Küllalt sellest! Ja vaat, et sa edaspidi enam niisugust rumalust ei räägi.”

5. Vanaisa Kristjan

Pärast Eriksonide Surnuaia tänavasse kolimist nägi Paul harva vanaema. Algul ta tundis temast suurt puudust, igatses ta järele, kuid siis hakkas vähehaaval unustama, tänu sellele, et nüüd seda sagedamini hakkas neid külastama vanaisa Kristjan. Ta elas küll koguni teises linnaosas, kuid kui aega ja tahet selleks, pööras ta ikka oma sammud Jaanilinna poole. Ja seda peamiselt just laupäevaõhtuti töölt tulles, tuues igakord suure kotitäie suhkrusaia endaga kaasa. Et saiad vanad olid, polnud oluline, kui neil seda viha maiku poleks juures olnud. Tõenäoliselt tutvustas vanaisa saiu teel oma tubakakotiga, enne kui ta need Paulile üle andis. Aga eks saiad olnud ikkagi saiad, ega sellepärast neid veel põlata pruukinud.

Täna tuli Kristjan jälle pojapoega vaatama. Ta kavatses siit sauna minna, olles selleks puhta pesugi kodunt kaasa toonud. Koju, sinna kaugele Paemurdu, ei lähe ta enne esmaspäeva õhtut.

Et Kristjan ööseks siia jääb, selle vastu polnud Maalil midagi. Ruumi neil ikka niipalju leidub, kuigi äial tuleb magada põrandal. Aga ega Kristjan seda pahaks pane, ta on sellega juba harjunud. Kõik sobiks äia ja minia vahel, kui vaid Kristjan Pauli endaga sauna kaasa ei kutsuks. Mine tea, mis Tõnis ütleb, kui koju tuleb? Peaks aga poisikesega saunas midagi juhtuma, kus siis selle pahanduse ots! Ja nii Maali ongi kahevahel ega tea, mida teha...

Kristjan saab minia kõhklevast meeleolust väga hästi aru. Maali olgu täitsa muretu, poisikesega ei juhtu midagi, las ta muudkui tuleb kaasa, saab ometi linna ja inimesi näha. Ning Pauli sellekohasel nõusolekul Kristjan viibki oma soovi täide.

Nad tõusevad kõrget kivitreppi mööda üles, astuvad kahe poolega kitsast klaasuksest sisse ja jõuavad ahtakesse koridori. Läbi tillukese akna lunastab vanaisa saunapiletid. Mitu ust. Mõlemat kätt viivad trepid üles kolmandale korrale. Paul vaatab küsivalt vanaisale, kummast trepist nemad nüüd hakkavad üles minema ja võtab tema pahklikust käest kinni. Poisi üllatuseks laskuvad nad koguni keldrikorrusele! Kitsas järsk trepp, pealegi veel pime. Kurve kohal põleb küll väike petrooleumilambike, kuid sellest pole suuremat kasu midagi. Mida aste allapoole, seda pimedamaks trepp muutub.

Nad viibivad mitu jalga maapinnast madalamal. Otse lae alt paistab läbi väikese akna tükike risustunud saunahoovi, kus hele laik päevavalgust meelde tuleb. Paulile aga jätkub sellestki oma langenud meeleolu parandamiseks.

Oma riidepambu annavad nad kõhna kollase näoga saunamehe kätte, kes selle ühte nummerdatud lahtrisse paneb, sealt siis neile sama numbriga nummerdatud puukappa vastu andes. Ligedat porist põrandat mööda lähevad nad pesemisruumi, kust juba kaugele ukse taha kostab valju jutukõminat ja kappade kolinat.

„Miks onud riidlevad?” küsib Paul vanaisalt.

„Kuidas riidlevad? Sa näed, nad pole seda nägugi, et riidleksid. Nad ainult räägivad kõvasti... Kui sina ka kord meheks kasvad, hakkad samuti kõvasti ja julgelt teistega rääkima.”

Sellega Paul nõustub. Ta oskab nüüd vahet teha targa ja rumala mehe vahel. Eks isagi ole tal tark, ega ta muidu temaga kodus nii kõvasti ei räägiks... Aga mõnikord isa peksab ka teda – kas siis targad mehed peavadki niisugused olema?

Seda küsimust juurdleb Paul surmtõsise näoga, nagu mõni mõttetark. Midagi nagu liiguks selle kipra tõmbunud lauba all. Laps täiskasvanu siseilmaga.

Saunast väljudes kurdab Paul, et tal on janu. Ka vanaisa kurk on kuiv ja tahab loputamist. Nad lähevad lähemasse trahterisse, mis on mehi täis ja sumiseb nagu mesipuu. Kõik tublid perekonnaisad, keda naised-lapsed kodus ootamas. Kuid täna, laupäevaõhtul, näib meestel aega küll olevat. Mõned saunas juba ära käinud, puhtad, nagu Paul ja vanaisagi, mõned aga alles sauna poole teel, mustad ja nõgised nagu kuradid. Needsinatsed näikse seespidisest pesemisest ja loputusest rohkem lugu pidavat kui välispidisest. Komme, mis mõnelgi juba reegliks muutunud, millest tarvis rangelt kinni pidada, kulugu aega selleks kuipalju tahes. Pealegi, ega inimene pole mõni loom! Loomalgi omad kombed ja harjumused olemas...

Istuma said nad ühe parajasti vabanenud laua taha. Kristjan tellis sotku viina ja pudeli õlut. Punetava rasvase näoga, määrdinud krae ja läikivate pintsakuhõlmadega kelner tõi kaks pudelit klaasidega lauale, küsis, mis suupisteks.

„Kas kala on?”

„Jah on. Suitsuahvenas.”

„Tooge pealegi... Aga ka väikemehele tooge midagi. Mis sa tahaksid, Paul?”

„Juua.”

„Juua muidugi, aga mida?” Ning pöördudes laua juures ootava kelneri poole, ütleb talle Kristjan: „Tooge pudel mõdu.”

Kallanud sotkupudelist viina klaasi, joob Kristjan selle ühe sõõmuga tühjaks, pilgutamata silmigi seejuures. Murrab siis ahvenal pea otsast ja hakkab sööma. Ka Paul on juba jõudnud kustutada oma esimese janu, tühjendada mõduklaasi. Nüüd vaatab ta pealt, kuidas vanaisa rehitseb kahvliga liha ahvenaluudelt, oma kangete konksus sõrmedega sellega vaevalt toime tulles. Paulil on raske hoiduda muigest. Kristjan näeb seda, saab pahaseks, võtab ja kallab poisikese klaasi uuesti täis. Paul joob jälle, nüüd juba aegamööda, maitstes keele ja suulaega mesimagusat jooki. Juues rändavad tema silmad kõrtsiruumis ringi ja peatuvad viimaks ühel vanal trükipildil vasemal seinal.

Paul paneb klaasi käest ja läheb pilti lähemalt vaatama. Pilt kujutab endast Joosepit ja Potivari naist. Kuigi pildi mõiste on talle arusaamata, tunneb ta ometi vaistuliselt, et see stseen on kõlvatu. Alasti naine hoiab mehe kuuehõlmast kõvasti kinni, tõmmates teda enda poole. Ise on ta ühe jalaga voodis, teisega maas, kuna tema ihul pole muud katet, kui linaots nimme kohal. Naise seljal, ta kaunitel õlgadel lainetavad süsimustad juuksed, tema naeratus on kaval ja võrgutav. Suure toreda kohevil voodi baldahhiini all varitseb noormeest raske kiusatus. Ahastavalt sirutab ta oma rististatud käed taeva poole, pea naise kirest lõõmava pilgu eest kõrvale pööratud. Paul tunneb südamest kaasa sellele õnnetule noormehele. Nõnda virutaks tollele ilgele naisele!

Nad hakkavad minema. Vanaisa läheb leti juurde arvet õiendama. Paul seisab ta kõrval ja ootab.

„See mu pojapoeg,” tutvustab Kristjan poisikest kõrtsmikule, „tubli poiss, loeb ja oskab isegi kirjutada juba.”

„No noo, kui vana ta siis on?” küsib kõrtsmik, vaadates Pauli.

„Kuueaastane.”

„Siis selle vanuse kohta on ta tõesti tubli poisike.”

Ning kõrtsmik võtab nüüd vaasist letil mõned kompvekid ja annab Paulile. Paul tänab, teeb jalaga isegi kraapsu, kuigi selle lahke onu tursunud nägu ei meeldi talle sugugi, nagu ei meeldi talle ka see kõrts oma imala viina- ja õllelehaga. Veel tänaval püsib see lehk kaua ninas, enne kui haihtub. Edaspidi ei tule ta kunagi enam vanaisaga kõrtsi.

Koju jõudsid nad võrdlemisi hilja, jaanipäevaaegne päike oli juba üsna madalale laskunud. Tõnis ja Maali ootasid neid ammu pikisilmi saunast tagasi. Kuigi Maali süda valutas kogu aja, oli ometi kõik korras, poisikesega polnud midagi juhtunud. Paul oli puhas ja terve, õnnelik veel pealegi, et sai vanaisaga linnas ära käia. Ainult et Kristjan last kõrtsi viis, seda Maali ei saanud äiale kuidagi andestada. Ilus eeskuju poisikesele juba maast madalast! Mis siis veel, kui ta suuremaks kasvab?

„Ega kõrts sellepärast kellelegi peale tule,” püüab vabandada end Kristjan.

„Aga sinule tuli ometi! Mis janu kustutamine see niisugune on, kui endal käib kange viina- ja õllelehk suust välja!”

„Ei, õlut ma küll ei võtnud... Kuid olgu sellega nüüd pealegi, ega me homme enam kõrtsi lähe.”

Homme! Tahab siis vanamees homme jälle last kuhugi viia? Maali vaatab mehele küsivalt, mis tema sellest arvab. Kuid Tõnis vaikib ega ütle midagi. Ta näib mõtlevat umbes niimoodi: las lähevad pealegi ja lahutavad oma meelt. Nüüd, kus vanamees teel poisikesele augu pähe rääkinud, hakka neid siis veel keelama.

Täna tõotas üsna ilusat ilma. Päike paistis palavalt, taevas polnud ainukest pilvetombukest näha, vihma oleks ehk vajagi juba, aga ega seda ole omast käest võtta. Koskki ei kohise veel ega ennusta peatset ilmamuutust.

Noor ja vana väljusid kella üheteistkümne paiku hommikul. Vanal oli seljas poja hallikirju ülikond, jalas tema kamassid ja tumesinisest kalevist läikiva nokaga müts peas. Oma kodunt kaasatoodud lihtsat päevasärki kandis Kristjan kui tööinimene alati ilma kaelasidemeta. Rühilt näis ta veel üsna hea välja, ainult et raske kivitöö oli teda ristluudest natuke kangeks võtnud. Kindlasti paneb ta elule veel mõnda aega vastu.

Nad tulid Uue Liini otsa, hakkasid kitsast laudteed mööda mäest alla laskuma. „Vaata, kui ilus on linn,” juhtis Kristjan Pauli tähelepanu linna panoraamile teispool jõge. Paul vaatas ja leidis linna tõepoolest ilusa olevat; ta otse kiindus selle vaatlemisele.

„Selle linna ehitasid rootslased, kui nad siin olid,” jätkas Kristjan.

„Kes need rootslased niisugused olid ja miks nad siit ära läksid?” küsis Paul.

Hakka sulle nüüd seletama, kes olid rootslased, kui sa ise üks nende järeltulijaid oled, mõtles Kristjan ning ütles: „Eks ikka niisamasugused, nagu kõik teisedki inimesed on.”

„Aga kuhu nad siis läksid?”

„Üle mere Rootsisse, oma kodumaale tagasi.”

„Ja mis nad siin tegid?”

„Elasid ja valitsesid meie maal... Nende kuningas oli siis ka meie kuningas.”

„Aga kas meil siis oma kuningat ei olnudki?”

„Vanasti oli küll, kuid hiljem enam ei olnud.”

Paul vaatas vanaisale otsa, kas ta ikka tõtt räägib. Kristjan teisiti ei saanud, kui pidi hakkama seletama pikemalt, et eestlaste kuningas langes ammu juba sõjas sakslaste vastu, ja et siitpeale on meie maad ikka võõrad valitsenud.

„Mis meie kuninga nimi oli?”

„Lembitu.”

„Oli ta vahva?”

„Vahva muidugi. Kui ta poleks vahva olnud, ega siis meie rahvas mäletanuks teda nii kaua.”

„Aga kes nüüd meie kuningas on?”

„Eks see va Kolja ole...”

„On ta paha?”

„Paha või hea, kõigiga peab leppima... Aga jää nüüd vait ja ära päri enam midagi. Vaata, sealt tuleb pristav.”

Meile lähenes paks mees tumesinises mundris, ilusa käepidemega mõõk vööl. Pristavil olid hallid vurrud, lai punetav nägu ja lai lillakas nina, mida katsid higipiisad. Ähkides ja puhkides vedas ta oma rasket keha mäest üles nagu vedur. Mitmed vastutulijad astusid aupaklikult teelt kõrvale, võttes juba eemalt mütsi peast. Ka Kristjan ja Paul andsid pristavile teed, kuid mütsid jäid neil siiski pähe.

Nad lähenesid kindlusele. Kristjan viis poisikese alla jõeni, sinna, kus lokkas lopsakas rohi, näitas talle laskeavasid, mis nagu avatud lõvilõuad alla mere poole vaatasid.

Vaadanud ja tutvunud kõigega lähemalt, istusid nad murule jalgu puhkama. Siin oli hea olla, kindlusemüürilt langev vari kaitses neid palava päikese eest. Paul pani pea vanaisa põlvele ja uinus magama. Kui ta siis üles ärkas, tundus talle kõik kuidagi teistsugun... Võttis aega, enne kui ta ümbruse jälle ära tundis. Kristjan võttis murult poisi mütsi, mis tal magades oli peast maha langenud, ja pani talle uuesti pähe. Nad hakkasid minema, Paul vanaisa käest kinni hoides. Enne kui nad Pihkva mäeni jõudsid, ütles Kristjan, et siit seda teed mööda voolanud vanasti jõgi. Paul ei suutnud seda uskuda, sest jõest polnud siin ju jälgegi olemas. Küll oli aga munakividega sillutatud sõidutee ja majadki tee ääres. See vanaisa jutt vajas lähemat järelepärimist.

„Siis ei olnud siin veel midagi,” ütles Kristjan. „Jõgi jagunes siin kahte harusse. Suurem haru jooksis kindluse äärt mööda, kuna väiksem haru otse siit, kus me praegu läheme. Ja alles allpool, seal, kus praegu on Orlovi jahuaidad, ühinesid mõlemad harud uuesti.”

„Aga kus siis kindlus oli?”

„Ikka sealsamas kus praegugi. Hiljem teine jõeharu aeti kinni, ja nii jäi kindlus jõe paremale kaldale.”

„Ja kust sina seda tead?”

„Ajalugu räägib.”

„Kes ta niisugune on?”

„Vana raamat.”

„Kas siis vanad raamatud räägivad?”

„Mine sina oma jutuga! Jäta parem need pärimised. Küll, kui vanemaks saad ja hakkad koolis käima, mõistad isegi. Aga astume nüüd kiiremini, muidu kodus hakatakse jälle mõtlema, et kus me võime olla, ja kes teab, mis siis meile öeldakse.”

Nad läksid õige käbedalt, kuni mäeni. Siin aeglustasid mõlemad sammu, sest nii vana kui ka noor polnud enam suutelised endise tempoga edasi minema.

6. Kummaline nähe

Sel varajasel hommikutunnil majarahvas magas alles rahulikult, hoovivärav ja kõik uksed olid suletud. Õhtupoolsel ööl lõõtsus vali tuul, kolistas ahjusiibreid ja aknaluuke ega lubanud uinuda, nüüd tehti tasa une puudujääk.

Muide, ega aeg polnudki veel tõusta. Tõnis oli täna öises valves, ta ei tule koju enne kella kaheksat hommikul. Vastas majaperemehe toas valitses ka alles täielik vaikus. Kuid ega seal ei tõustud kunagi vara, sest neil polnud kedagi tunni pealt minejat ega tulijat. Need kaks vanainimest – endised lõbumajapidajad – elatasid end oma väikesest kapitalist ja noist kasinaist sissetulekuist, mida neile nende väike maja andis. Lapsi neil ei olnud peale täiskasvanud tütre Anastassia, kes oli abielus ja elas mehega Kostromas.

Jefim Trofimovitš ja Natalja Grigorjevna tarvitasid mõlemad tubakat. Niipea kui nad ärkasid, algas majas äge köhimine ja rögistamine, mis kostis selgelt nende vastas elavate Eriksonide tuppa. Muide, Nikiforovid olid üsna head inimesed, armastasid lapsi ega tülitsenud üürnikega. Nii ei teadnud nad endal ka vaenlasi olevat.

Paul pööras end asemel. Ühe käega kinnisilmi kobas ta tekki, mis tal magades oli pealt ära libisenud. Korraldanud end, tahtis ta uuesti uinuda, kuid uni enam ei tulnud. Tema kõrvu nagu kostnuks midagi. Jäänud tähelepanelikult kuulatama, kuulis ta koputust aknaluugi pihta. Ta pidanuks nüüd äratama ema, kuid Paul tõmbas endale teki üle pea ja jäi vaikseks. Koputus kordus. Nüüd kuulis seda ka Maali. Kuid tahtmata siiski veel tõusta, mõtles ta: tea, mis kolin see võib olla. Voodi kõrval kiigus magav väike Alma ei kuulnud midagi, tema magas rahulikult edasi. Aga et kolistamine edasi kestis, muutus Maali rahutuks. Kes see võiks seal küll olla? Õhtusel ööl lõgisesid ahjusiibrid ja korstengi ulus, kuid siis kostis see kõik kuidagi teisiti.

Jälle koputus. Nüüd juba niivõrd tugev, et aknaluuk otse põrus löökide all. Enam polnud kahtlust, et keegi kipub sisse. Maali tõusis voodist ja läks aknale lähemale. Avanud õhuakna, küsis ta hirmunud häälel: „Kes seal on?”

„Mina.”

„Kes mina?”

„Tõnis... Tule, tee värav riivist lahti!”

Maali jalad läksid nõrgaks. Mida see siis tähendab? Miks Tõnis täna nii vara koju tuli? Ega temaga midagi ometi juhtunud? Poolpaljana läks Maali meest sisse laskma. Õues kargas külm tema säärtesse kinni, mida ta ise suuremat ei tundnudki, kõik tema mõtted ja tähelepanu olid pööratud mehele. Maali märkas kõigepealt, et Tõnis polnud kaine. Muide, see nähe harilikult pahandas teda, täna aga mitte. Koguni vastupidi, Maali tundis nüüd isegi heameelt, et ta mees oli elus ja terve. Ainult tema ebalev pilk reetis seda rahutust, mida ta tundis oma hinges mehe varase kojutuleku pärast.

„Naine, minuga on kõik läbi,” algas Tõnis oma pihtimust. „Ma pole enam sind väärt... ma tapsin inimese.”

„Sina? Kuidas? Kelle sa tapsid?”

„Öösel ühes salaurkas oli kakelus. Ma ruttasin kisa peale kohale ja vilistasin. Kaklejad jooksid laiali. Üks neist lidus Pihkva mäe poole. Ma võtsin mõtlematult revolvri välja ja tulistasin talle takka järele.”

„Aga ega sa sellepärast veel ei tea, kas tabasid teda. Kuul võis mööda joosta ega teinud talle ei mingit häda.”

„Võib-olla küll.”

„No kas sa siis vaatama enam ei läinud?”

„Ei... mul hakkas hirm, ma tulin koju.”

„Temal hakkas hirm!” imestas Maali. Kuid nähes mehe haiglast nägu, tema aukuvajunud silmi, leidis ta, et Tõnis polnud täna kuigi terve.

„Räägi, mis sinuga õieti juhtus?” sundis ta meest.

„Minuga pole enam kaugeltki nii korras, nagu peaks olema. Ma olen haige, tõsiselt haige... Sina muidugi ei või aimatagi, mis haigus mul on... See muidugi mu oma süü läbi... Kas sa mäletad veel seda tooneluu sarnast väikest munakest minu meelekohas? Kroonus lasin ma selle ära lõigata, ainult et ma ei kirjutanud sellest sinule, sest lõikus äpardus. Kasvaja oli pealuu külge kõvasti kinni kasvanud, tohter kaapis noaga tükk aega, ja taganes siis järsku eemale... Ma sain aga kohe aru, et tal midagi oli viltu läinud. Pärast ta ise ütles mulle, et oli kogemata ühe peene närviniidi läbi lõiganud. Ta hoiatas mind küll, et kui tahan elama jääda ja peast mitte segaseks minna, siis ma ei tohi eluaeg viinatilkagi suhu võtta... ja õlut samuti.”

See mehe avameelne ülestunnistus otse rabas Maalit. Tõnis viibib nõrgamõistuse lävel! Kas see võib võimalik olla? Kas ta ehk joobnud päi ei räägi rumalusi? Viinast segane ega tea ise, mis suust välja ajab. „Kuule, Tõnis, sul on nüüd puhkust tarvis, muud midagi. Võta end riidest lahti ja mine heida voodisse!”

„Mis juttu sa ajad! Mina saan magada siis, kui teine inimene minu süü pärast kuskil aia ääres hinge heidab?! Ei, nii alatu ma ka veel ei ole... Ma lähen kohe ja otsin ta üles... Võib-olla teda tuleb haigemajja viia.”

Ning hoolimata naise keelust Tõnis läks. Tal polnud enam hirmu ega midagi.

Tunni aja pärast oli ta tagasi. „Kõik on korras!” rõõmustas ta uksest sisse astudes nagu laps. „Ma ei tapnud kedagi. Näe, kuuligi leidsin üles!” ning Tõnis pani loperguse tinajupi lauale, riietas end lahti, läks ja heitis voodisse, kus uinus pea, tundmata ühtki muret enam millegi üle.

Kuid Maali rahu oli kadunud. Ta istus laua otsas oleval taburetil, süda täis hirmu, vast ehk Tõnis põeb mõnd paha haigust, mida ta nüüd oma kavala jutuga püüab varjata. Paha haigus tegevat inimese samuti peast segaseks. Võib-olla et ta endagi veri pole enam puhas, laste oma samuti? Sellele mõeldes jooksevad Maalil judinad üle selja. Mis siis küll saab? Tema ja kogu ta pere võib peast segaseks minna! Ja nüüd Maali mäletab väga hästi seda väikest munakest Tõnise meelekohas. Muidugi arst võis lõigata lohakalt. Asja nüüd ühest soldatist. Aga eks meelekohas olegi inimese mõistus ja elu. Üks väike vääratus, ja kõik ongi läbi! Et arstil lõikus mõnikord äpardub, seda võib ju juhtuda. Kuid Tõnis oleks pidanud kohe, kui kroonust tuli, kodus sellest rääkima... Siin Maali mõttekäik peatub. Meelekohad tuikavad tal tugevasti, süda valutab. Õudselt mustana näeb ta oma tulevikku. Teda ja ta lapsi ootab suur viletsus.

Kuid nüüd võtavad Maali mõtted pisut teistsuguse suuna. Kui Tõnisel peakski vaimuhaigus olema, siis see on tal alles algamas. Asi tuli avalikuks õigel ajal, teda võib ehk veel tervekski arstida. Kui õige viiks teda aadrilaskja juurde ja laseks tal paha vere välja lasta... Tarvis oleks rääkida Juhaniga, mis tema sellest arvab. Ta kui meesterahvas oskab ehk paremat nõu anda.

Loovides niimoodi oma mõtetega siia-sinna, leiab Maali viimaks, et ta on ehk tõsiasjust koguni kõrvale kaldunud. Tõnis võib ju tervegi olla. Tegi vaid joobnud olekus halba nalja, ega teda või uskuda kunagi. Kord tuli teine kinnimähitud peaga koju, ta olevat haavata saanud. Võttis päris tõsiseks kohe. Endal pärast hambad laiali: ta saanud kelleltki osta odava hinnaga suure käterätiku, mähkinud selle ukse taga endale ümber pea, et niimoodi mind hirmutada. Võtnud seda vaid tühise naljana, ta ei küsinud, kas niisugune nali ka sünnis on.

Olles siis niimoodi kõik poolt ja vastuväited ära kaalunud, jäi Maali süda ometi rahutuks. Ta tundis, et oli tahtnud end nendega ainult petta, oma silmi tõsiasjult kõrvale pöörata. Kindlaks jäi siin ikkagi vaid see, et siitpeale oli tema elu võtnud ohtliku suuna. Nutt tuli tal peale.

„Ema!” kostis Pauli nõrk hääl voodist. Maali pühkis kähku silmad kuivaks, küsis: „Mis on, miks sa ei maga?”

Paul tuli voodist maha, läks ema juurde ja võttis tal kaela ümbert kinni. Ta kuulis, nägi ja mõistis mõndagi. Ta tahtnuks lohutada ema, kuid kuidas? Tema silmist purskusid pisarad, nad nutsid mõlemad.

Tõnise haigus arenes pikkamööda. Esialgu jäi see küll võõrastele tähele panemata, kuid Maali nägi ja teadis kõik. Ta käis temaga küll aadrilaskja juures, tegi kõik, mis oskas ja mida keegi oli talle soovitanud, kuid miski ei aidanud. Pealegi, Maali ootas jälle last, nagu neist kahest suust, mis ähvardasid tema toita jääda, poleks jätkunud. Rahulolematuse kibe trots kääris tal hinges.

Tõnis vallandati pea politseiteenistusest, kus tema haigust hakati juba märkama. Uut teenistuskohta lootis ta endale leida sandarmeeriast. Seal olid aga kõik uksed talle aegsasti suletud. Siis pöördus ta raudteevalitsuse poole, kus tal rohkem õnne oli. Seda tänu Piibu Joosepile, kes raudteel ooberkonduktorina teenis. Ta aitas ka Tõnist raudteeteenistusse pääseda.

Uus töökoht nõudis ka uut korterivahetust, sest käia Surnuaia tänavast raudteejaama oli ikkagi kauge maa. Koliti jälle. Seekord koguni

Ülejõe teise linnaossa, mida Juhkentaliks nimetati. Ühel külmal ja vihmasel aprillihommikul logises kolikoorem auklisel aguliteel, mis oli niivõrd vilets, et vankrirattad kohati kuni rummuni sisse vajusid. Aluskottide, laudade ja mõne tooli ning tabureti vahel, kus veel kiigu ja lastevoodi oli, istus Paul, mõlema käega koormaköiest kinni hoides. Koorem kõikus ja rappus, ähvardades teda sealt iga hetk maha paisata. Koormale järgnes kõnniteed mööda Tõnis, suur odav seinapeegel õlal. Samas tuli ka Maali, väike kräsupea tüdruk süles.

Väsinuina, poolnäljastena ja poristena jõuti kohale. Maali rõõmustas, et kolid kolitud – kuid mis peaasi, et leib oli jälle majas olemas, homse päeva pärast mure tunda enam ei pruukinud.

Tõnise tujukus, mida tema arenev vaimuhaigus järjest mõjutas, viis teda sageli mehe mõõtudest välja. Varem veelgi tõi ta mõne kopika koju, kuid viimasel ajal kippus see komme tal koguni ununema. Pealegi oli ta nüüd sõidust tulles järjest purjus. Maali kurjustas temaga, kuid Tõnis vabandas end, et ega ta oma raha joo, teised ostavad talle.

„Ma ei saa aru, mis heategija sa oled, et sulle aina ostetakse! Kuhu jääb siis sinu palk? Sa mõtle järele: puud on meil otsas, üür tasumata, süüa ka on tarvis,” noomis Maali meest.

„Nagu ma ise seda ei tea,” sai Tõnis pahaseks. „Sa käid mulle närvidele.”

Närvid, närvid, mõtles Maali, nendega on sul tõesti paha lugu. Ta ei ütelnud aga midagi.

Ühel päeval ütles Paul isale, et tahab endale samasuguseid lakksäärikuid, nagu Luksu Sassil on. „Küll saab,” lubas Tõnis. Tal on Tapal tuttav kingsepp, see teeb. Kui ta järgmine kord sinna sõidab, siis annab mõõdud ära.

Ning paari nädala pärast olid Paulil lakksäärikud jalas. Ta uhkustas nendega, näidates neid kõigile majas. Ja varsti läks majaelanike seas sosinaks: „Need Eriksonid on ikka poole aruga inimesed! Ise söövad poest võlgu, aga oma raha loobivad sinna, kuhu tarvis pole. Milleks vaja poisikesele nii kalleid säärikuid osta?”

Säärane arvustus või kohtumõistmine selja taga leiab aset ikka seal, kus ligimest mingi õnnetus tabanud või tal elus kuidagi viltu vedanud. See halb komme valitseb nii vaeste hurtsikuis kui ka rikaste salongides, haritud ja harimatute inimeste juures. Ilma selle kurja lõbuta inimene nagu ei erinekski neljajalgsest, kelle kuningaks ta end peab. Ja kui arvata siia juurde veel tema kadedus ja kättemaksuiha, siis ületab ta nii mõnegi kiskja. Keelepeks on niivõrd magus, et seda tahaks maitsta alati. Ja tänu Eriksonide õnnetusele oli majarahval seda võtta volilt. Selle õnnetu perekonna allakäimise põhjused neid suuremat ei huvitanud, neile jätkus klatšimuusikast ja kuljuste kõrinastki küllaldaselt. Kes suudab sulgeda inimeste suid?!

Maali kohustused perekonna vastu kasvasid. Ühtlasi pidi ta taluma mõndagi ebameeldivat, olema valmis kõigeks. Täna polnud Paul veel midagi söönud. See tükike siirupileiba, mida ta eile õhtul sai, jättis tal siis juba kõhus vajaka. Poiss mängis pisut, vaatas väsinud pilguga toas ringi, olles tuim ning elutu. Tagatoas akna all tegeles väike Alma piuksuva kumminukuga, mille isa oli talle kusagilt toonud. Tõnis ütles selle küll leidnud olevat, kuid mine tea, ta oli viimasel ajal hakanud igasuguseid ilu- ja mänguasju koju tooma. Kust ta kõiki neid leidis või sai, jäi kodustele küsitavaks. Ta tõenäoliselt kas ostis või näppas kusagilt, sest täie mõistusega, oma tegude eest vastutavat Tõnist polnud enam olemas, tast oli jäänud järele veel vaid suur rumal laps. Ime, et teda teenistuses edasi peeti ja tema läbi raudteel senini mingit õnnetust polnud juhtunud.

Täna oli Tõnis jälle sõidus. Tagatoas voodis oigas ja vaevles Maali. Kõrvaltoa Raudvee Mai tuli teda vaatama. Nähes, et aeg on kätte jõudnud, tegi ta tule pliidi alla, pani katla ja paksu malmpotiga vee pliidile sooja ning hakkas muid ettevalmistusi tegema. Saatis siis lapsed oma tuppa ja andis mõlemale supikausid ette.

Paul sõi kiiruga supi ära ja hiilis siis oma tuppa tagasi. Ta peitis end riidekapi taha ja jäi sinna ootama. Teadmata isegi, milleks ta siin on, ometi jätkus tal aega oodata.

Maali oiged voodis sagenesid. Toas valitses erakordne korratus ja asjade segamini olek – pisut kummaline nähe. Suur pesukauss oli keset põrandat, ämber veega selle kõrval. Pliidi all praksus ja paukus tuli, kuum vesi auras katlaga pliidil.

Viimaks muutus Pauli olemine kapi taga talle tüütavaks. Hakates väljuma peiduurkast, kuulis Paul nagu kassi näugumist kusagilt. Mida see tähendab? Kassi polnud neil enam olemas, Markiis kadus veel siis, kui nad alles Surnuaia tänaval elasid.

Näugumine kordus, nüüd juba pikem ja tugevam.

„Poiss!” ütles Maie-tädi võidurõõmsalt. Paul ei saanud ikka veel millestki aru. Kuid siis läks tal mõistus lahti nagu iseendast – ta oli saanud endale väikese vennakese! Paul pidanuks nüüd rõõmustama, kuid ta muutus koguni kurvameelseks. Talle piisas Almastki, kedagi teist ta endale enam ei tahtnud. Selle uue tulija päralt on jälle kõik piim ja suhkarid, kuna tema peab leppima ainult tee ja siirupileivaga.

Raudvee Mai läks viivuks oma tuppa. Seda aega kasutas Paul, hiilis peiduurkast välja ja kadus toast. Teda polnud tükil ajal näha kusagil. Viimaks leiti ta tagahoovist, selg vastu niisket vesilauda, nägu mossis ja tusane, ta näis olevat töinanudki.

7. Idüll ja traagika

Sellest on möödunud mõni nädal. Suvi hakkab saavutama oma haripunkti. Ilmad on soojad ja ilusad.

„Täna tuleks kalale minna,” arvas Tõnis hoovist tulles.

„Aga isa, mina ka tulen,” tellis Paul.

„Muidugi tuled,” lubas Tõnis. Tal on poja jaoks väike ritvgi olemas. Ainult et Paulil tuleb enne usse otsida. Küll Juhkentali august leiab Paul neid niipalju kui tarvis, isa ärgu selle üle muretsegu.

Õngitsema hakkavad nad suure laia kivi pealt, sealt saab sätendava soomusega särgi, ilusad punased silmad peas nagu litrid. Kus ikka lõbu olla ridvaga jõe ääres ja õngitseda!

Madalas vees kalda ääres ujub väikesi raudkalakesi, teravad okkad seljas ja külgedel. Ja pealegi, kui ahned nad on! Kugistavad või särjeõnge alla! Küll neid saaks palju, kui püüaks! Kalad, mida isegi kass ei söö.

Paul mõnuleb suure kivi peal. Ta on pihikus ja põlvpükstes, tal on ütlemata mõnus ja soe. Õngekork ujub tal omapead, ta on selle koguni unustanud. Kogu oma olemusega viibib ta kusagil mujal, kuulatab jõe salapärast kohinat, voogude kummalist lauluviit. Paulile näib, nagu jõgi oleks mõni virk ja kärmas inimene, kes töötab väsimatult ega puhka kunagi. Kuhu küll ruttavad kõik need veed ja lained üksteise võidu? Ja mida peaksid nad küll sosistama omavahel? Kui Paul neid mõistaks, siis läheks ta tõenäoliselt nendega kaasa. Huvitav, miks vesi jões kunagi otsa ei lõpe? Seda tuleb ülevalt kosest alla, ilma et jõe põhi kunagi paistma hakkaks.

Tema mõtiskelu katkeb. Ta ärkab oma unistustest, tuleb tõelisse maailma jälle tagasi. Kõigepealt ta näeb, et isa on üleskeeratud püksisäärtega peaaegu põlvini vees. Kuid vaatamata sellele pole Tõnis täna püüdnud veel ühtegi kalakest, ei särje- ega ahvenapoega. Pauli enda õngenöör ujub omapead, ilma et ussi õnge otsas olekski. Kalapüük ei näi teda huvitavatki niivõrd, kui ainult viibimine jõe ääres, kuhu ta omapead ei tohi kunagi tulla. Tal on siin nii ütlemata hea ja mõnus tunne, et on unustanud oma tühja kõhugi.

Õngitsejaid jälgis kari poisikesi kõrgel paekaldal. Kuulnud vanematelt inimestelt, et Tõnise mõistusega kõik enam korras pole, pakkus neile lõbu hüüda alla segase mehe arvel nurjatusi. Nad tõid üksteise võidu kuuldavale pilkesõnu, mida aga keegi oskas. Teiste seas oli seal ka Luksu Sass, kes Pauli väljas olles teda alati kiusas. Kord oli Tõnis selle pärast juba lubanud Sassil kaela kahekorra keerata.

Tundes end üleval küllaltki julgelt, hakkasid poisikesed Tõnist kividega loopima. Segane mees vihastas sellest hirmsasti, lubas sedamaid üles minna ja kõik nad maha lüüa. Poisikesed said sellest vaid hoogu juurde, nende kivirahe läks suuremaks.

Üks visatud kividest tabas Tõnist otse selga. Ta karjatas, tuli kiiruga veest välja, viskas vandudes ridva käest ja pani vihasena jooksu piki jõekallast. Paul vaatas nõutuna isale järele, teadmata, mida teha. Võttis siis ridva maast ja lidus isale piki kallast järele, kartes, et nüüd isa tõepoolest keerab Sassil kaela kahekorra.

Luksud elasid Eriksonidega ühes majas: nende elukombed olid kogu majarahvale teada. Et poisike ulakaks läinud, seda pandi üksmeelselt tema vanemate arvele, kes lubasid pojal teha kõik, mis Sass aga heaks arvas, ega keelanud teda milleski. See väär kasvatusviis tuli nüüd iga päevaga ikka rohkem nähtavale. Isa-ema tagant raha näppamine oli

Sassil juba ammu selge. Suitsetada oskas ta nagu vana mees kunagi. Sõnakuulmisest ei saanud tema juures enam juttugi olla. Kas teda keelati või kästi, oskas Sass oma vanemaid ikka parajasse paika saata. Ta rääkis lopsakalt tänavapoisi stiilis, ropendas ja vandus, mida kõike oli ta teistelt omavanustelt tänavapoistelt õppinud. Talvel Sass käis küll au pärast koolis, kuid seal nähti teda harva.

Aga ega ta vanemad seepärast veel teab kui õnnetud olnud. Kuuldes poja suust esimesi vandesõnu, nad hämmastusid ainult veidi, kuid sellega siis asi ka jäeti. Nad ei saanudki teisiti, sest nende oma kodune keel ei erinenud poja omast. Palgapäeval olid Sassi isa-ema alati joobnud, sõimlesid ja kaklesid omavahel, tarvitades sääraseid sõnu, mis ületasid igasuguse sündsusepiiri. Siis oli Sassil paras aeg revideerida vanemate rahakotti, mis vedeles neil ikka kas laual või kummutil. Avastanud järgmisel päeval mõningase puudujäägi, ei teadnud õieti kumbki, kuhu jäi nende puuduolev raha. Joobnud päi võisid nad eksida lugemisega, võisid ostusid tehes raha poest vähem tagasi saada – kõik võis võimalik olla, ise nad ei mäletanud suurt midagi.

Sassi vanemad olid tööl. Sass põgenes kiiruga koju ja haagistas toaukse. Kuid Tõnis, kes tal kannul oli, rabas selle ainsa tõmbega eest, pääs tuppa oli vaba. Sass puges hirmuga nurka, end nagis rippuvate riiete taha ära peites, kust Tõnis ta aga kraedpidi lagedale tõi ja armutult peksma hakkas. Ta peksnuks poisikese või surnuks, kui naabrid poleks kisa peale välja tulnud ja päästnud ta poolhullu mehe käest.

Maali elas üle oma elu raskemaid päevi. Tõnis oli mõnda aega juba vallandatud raudteelt ja hulkus nüüd rahuliku südamega linnas ringi, tundmata vähematki muret millegi üle. Oma kõhutäie sai ta ikka sealt, kuhu oskas õigel ajal sisse astuda. Kodus tühja kõhtu kannatavad lapsed ei tulnud tal meeldegi. Õnnestus tal paariks päevaks kusagil ehituse juures tööd leida, siis juba kolmandal päeval aeti ta sealt kui kõlbmatu minema. Saadud kopikate eest ostis ta endale maiustusi ja sõi tänaval. Koju tõi ta oma jalga harva. Või mida ta otsiski siit? Tema mõistust varjutas nüüd hämarus ja ta oli omaette, sulgunud endasse. Tema haiges ajus eksisteeris tema perekond veel vaid mingi viirastusena, sellel polnud enam mingit tähtsust. Kõige sööbivama kujuna püsis seal siiski veel Paul – tema unistuste ja lootuste väike sümbol. Veel nüüdki hoolitses ta tema eest, kuigi väga omapärasel viisil, mis Paulile otse julmusena tundus ja talle eluks ajaks meelde jäi – lapsena trotslikus vaenus isa vastu, hiljem aga kõike mõistva andestusena. Ainult tema iseloomu kujunemise järgus jäi talle sellest plekike hinge, nagu näpujälg pehmesse savivormi.

Kord, kui Maali jälle võõrastele pesemas oli, astus Tõnis ootamatult tuppa. Istunud lauda, võttis ta taskust kolmekopikalise vorstijupi ja kahekopikalise soolasaia ning hakkas sööma. Tema lähedal seisev Paul vaatas seda söömist pealt. Tõnis neelas suutäis suutäie järel ahnelt alla. Iga uue vorstilõigu järel hellitas Paul lootust, et nüüd isa annab selle temale. Kuid ta pettis end sellega rängalt. Ka soolasaia kõigi nelja lüli juures valmistas ta oma kõditavatele ilanahkadele vaid asjatut illusiooni.

Tõnis lõpetas söömise, pühkis noa vastu püksitagumikku puhtaks, keeras vorstinahad paberisse ja pani need koos noaga endale taskusse. Läks siis pliidi juurde ja kergitas kohvikannu, mille leidis tühjana. Enne kui ta minema hakkas, meenus talle midagi. Võtnud püksivärvli vahelt halli kalinguri köidetud raamatu, ulatas ta selle Paulile ning ütles: „Säh, loe ja õpi seda, see on Venemaa ajalugu. Kui sa seda ei oska, siis sind gümnaasiumi vastu ei võeta.” Ning pööras ümber ja läks.

Paul vaatas üksisilmi, kuis isa sihvakas kogu ukse taha kadus. Jooksis siis ulgudes tahatuppa, langes kummuli põrandale ja hakkas end kägistama. Ta kägistas end seni, kuni näost siniseks läks. Siis tuli elutahe tal jälle tagasi, sest elada oli ikka parem kui surra, olgugi, et elu on nii ülekohtune ja inetu. Jõuetu, higine ja läbimärg, lamas Paul kummuli põrandal, kuni viimaks uinus magama.

Seda raha, mis raudteevalitsuselt lõpparvena saadud, hoidis Maali nagu oma hinge. Ta oli koos Tõnisega käinud seda Peterburist toomas. Sel teekonnal oli naisel palju tegemist oma nõdrameelse mehega. Paaril korral tuli tal isegi abipalvega politsei poole pöörduda, et Tõnis pealinna keerises kaduma ei läheks. Pärast mitmeid seiklusi ja õiendusi jõudsid nad viimaks niikaugele, et võisid alata kojusõitu. Balti vaksalis kippus Tõnis vägisi valele rongile, sõimas naist, kes ei tundvat sõiduplaani ega teadvat liiklemisest raudteel midagi. Ega Tõnis esimest korda Peterburis viibi. Või kes peaks raudteeasjus veel paremini kursis olema, kui on seda konduktor? Nii istus Tõnis tükk aega ühes tühjas klassivagunis, kust koristaja ta viimaks välja ajas. Tõnis vandus ja sõimas koristajat mehemoodi, enne kui lahkus. Ainult Maali pikkade palvete peale andis ta viimaks järele ja tuli õigele rongile. Kuid juba Liigovos kargas ta maha ja kadus rahva hulka. Koju jõudis ta nädal hiljem, kõhn, kurnatud ja näljane. Kus ta kõik need päevad olnud või käinud, oli raske tema segasest jutust aru saada.

Kui korteriüür ja poevõlg tasutud, hakkas ülejäänud kopikas vägisi kaduma. Kuna Maali oli alles algaja pesunaine, puudusid tal kindlamad töökohad ja ka vastavad tutvused selleks, et leida endale pidevat tööd. Sageli pidi ta tühjade kätega koju tulema, ilma et õhtuks oleks lastele midagi lauale panna. Ainult tänu vastupidavusele jätkus tal jõudu edasi võidelda. Ta koguni leidis, et ilma Tõniseta tuleks ta sellega kergemini toime, saaks vaid Tõnise kusagile vaimuhaiglasse paigutada. Rääkinud sellest oma vennale Juhanile, kirjutas too ühele sugulasele Peterburi, paludes järele kuulata, kuidas on seal lood vaimuhaiglasse pääsemisega. Poksi Jaan oma vastuses teatas, et haige toodagu Peterburi, riigiteenijatele on siin ravi haiglas tasuta.

Nüüd jäi üle lahendada veel vaid sõidu küsimus. Kuna Maalil raha polnud, võttis Juhan selle ülesande endale ja kandis ka kõik reisikulud. Mari torises temaga seepärast, et miks Tõnise sugulased ise seda ei tee, kuid Juhan ei pööranud sellele tähelepanu. Reis pealinna algas ühel külmal sügishommikul. Paul nukrutses. Ei, mitte sellepärast, et tal oleks eriliselt kahju isast, teda mõjutas rohkem see üldine rõhutud meeleolu kodus. Maali otsis kapisahtlist tervema pesupaari, kõhkles ja kaalus kaua, kumba ülikonda mehele selga anda: kas selle tumesinise ševioti, või tolle hallikirju, vanema? Vaadanud ja hinnanud mõlemat rõivapaari, otsustas ta parema siiski koju jätta – vähemalt mälestuseks lastele. Kui Paul kord kasvab, eks ta jõua siis ära kanda. Haigemajas pannakse riided niikuinii lattu seisma, koitama ja kopitama. Juhtub aga, et Tõnis sureb, ega neid siis enam sealt kätte saa.

Haige ise säilitas kogu aja täieliku ükskõiksuse. Ta riietus aegamööda, kohmitses kaua särginööpide kallal, saamata neist kuidagi jagu. Tema tööst võõrdunud käed olid niivõrd kohmetud, et hale näha. Ei sinust enam töömeest saa, mõtles haletsedes Maali ja ruttas talle appi. Vaene Tõnis, pidi sinuga küll niimoodi juhtuma. Muidu kõigiti terve mees, aga pea...

Tõnis nagu mõistnuks naise mõtteid, mühatas: „Ega ma sinna kauaks jää, varsti tulen tagasi.”

„Muidugi tuled,” kinnitas Maali ja pööras pea kõrvale, et varjata oma meeleliigutust. Tema silmad märjusid.

Riia–Peterburi kiirrong oli saabumas iga minut. Kõigiti sõiduvalmis, piletid taskus, ootasid Juhan ja Tõnis rongi. Maali seisis nende kõrval, must õhuke suvemantel seljas ja kasinka peas. Kõik rääkimised räägitud, ootasid nad vaikides.

Paul oli saanud käsu koju jääda, kuid enne rongi tulekut oli ka tema kohal. Nagu kerjuspoisike, palja peaga ja paljajalu, konutas ta teistest eemal. Teda märgati pea ja kästi tal koju tagasi minna, kuid Paul tegi vaid virila näo ette ja tõmbus kaugemale.

Suure hoo ja mürinaga sõitis rong jaama. Platvormil algas sedamaid elav liiklemine. Enne veel, kui tulijad jõudsid väljuda vaguneist, hakkas uute reisijate tunglemine rongile. Rüseldi, tõugeldi ja sõimati vastamisi, et aga üksteise võidu kiiremini pääseda vagunisse ja leida seal endale parem koht. Ka Juhan ja Tõnis pidid hoolitsema, et nad isteplatsist ilma ei jääks.

Istuma pääsesid nad vagunis jaamapoolsele küljele akna alla. Rong peatus jaamas vaid lühikest aega. Lahkujaid jumalaga jättes surus Maali Tõnise külma tundetut kätt. Ka tema pilgust ei leidnud midagi soojemat ega arusaavamat...

Sügava ohkega astus Maali perroonile.

Perroonil seisev Paul püüdis läbi vaguniakna näha ärasõitvat isa. Ta ei näinud aga muud, kui tema pruunis palitus selga akna kohal. Kui rong liikuma hakkas, jooksis Paul sellega kaasa ja peatus alles perrooni lõpus, püüdes seal veel kord heita pilgu vaguniaknasse. Aken vilksatas temast mööda, ta õieti ei teadnud, kas nägi isa või oli see ainult tema elav ettekujutus isast.

Nüüd pääses Paulil valla kõik see, mis tal kaua oli käärinud hinges. Esmalt sügav nuukse, siis kibe valus nutt. Ta vaatas pisaraist märgade silmadega rongile järele senikaua, kuni rong üle silla sõitis ja viimased vagunid käänaku taha kadusid. Pühkis siis pluusivarrukaga silmad kuivaks ja hakkas lonkides koju minema, nutust kriim ja viril nägu peas.

8. Paul leiab sõbra

On möödunud kaheksa kuud ilma Tõniseta. Maali elab nüüd Peetri agulis maja teisel korrusel otse majaperenaise korteri peal. Kuigi tal mehe pärast suuremat muret enam tunda ei pruukinud, ometi püsis mure igapäevase leiva pärast endiselt edasi. Pikast külmast talvest sai ta omaste abiga kuidagi üle, kuid mingit kindlamat töökohta polnud ta seni veel endale leidnud. Ta käis endiselt juhuslikult pesu pesemas, toites suuri vaevu end ja oma lapsi.

Täna lahkus Maali varakult kodust. Tuli aga sellegipärast juba hommikul kella kaheksa paiku koju tagasi, sest haigla pesumajas, kus ta lootis tööd leida, oli pesunaiste arv täis, teda enam ei vajatud. Rahata, kõik toiduained majast lõppenud, ei teadnud Maali, mida lastele lõunaks lauale panna. „Heida või ise põigiti ette! Ka surm ei tule ega võta mõnd vähemaks.”