Читать книгу Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas - Aet Annist - Страница 19

Säärased mured on suuresti mõjutanud arenguidee tähenduse ja vastuvõtu muutumist endistes sotsialismimaades. Vahendist, mida oli vaja läände naasmiseks, on saanud praktika, mis tegeleb muutustele jalgu jäänutega. Selle poolest ei erine Ida-Euroopa muust maailmast, kus kolonialismile vahetult järgnenud protsessid olid kavandatud aitama riike läänele järele, nüüd domineerivad ent arengupraktikad, mis tegelevad vaesuse, haiguste, harimatuse jms inimhädadega. Postsotsialismi antropoloogias on aga nendest protsessidest võrreldes muu maailmaga seni tunduvalt kehvem ülevaade.

Kuna areng on kontseptualiseeritav kui teatud tüüpi muutus, millel on autorid ja eesmärgipärane plaanimine, saab arengu kaudu vaadeldes paremini uurida ka muutuseprotsessides peituvaid võimusuhteid. Nagu eelnev ülevaade osutas, on antropoloogiliste arengukriitikate fookuses olnud just võimuteemad, mille eesmärk on muuta arengutööstuse žargooni või diskursust nähtavamaks. Ida-Euroopas pole aga muutustele sellest nurgast sugugi lähenetud, olgugi et regioon pakub põnevaid näiteid muutuvatest võimusuhetest, eriti võimu kaotamisest või ümberkorraldamisest ning kohalike tegelikust või illusoorsest võimustamisest.

Ilma erilise rõhuta võimuküsimustele tegeleb Ida-Euroopale pühendatud muutuseuurimuste põhimass pigem kodanikuühiskonna kujunemisega. Eriti muutuste alguses käsitleti majanduslikku ja poliitilist vabanemist sageli nii, nagu poleks need üldse eristatavad, osutavad mitmed autorid (Stirrat 1992: 204; vt ka Hann 1996a, kuigi tollest ajast on vastupidiseidki näiteid, nt Linz ja Stepan 1996).

1990ndate kodanikuühiskonna arengut kujutati võimena võtta turumajandus omaks ja kohaneda selle survega; just selle nähtuse areng oli ühiskonna vastutusvõime ja toimivuse lakmuspaberiks. Antropoloogia on suutnud koos teiste sotsiaalteadustega seda abstraktseks kippuvat teemat käsitleda konkreetselt ja empiiriliselt ning samal ajal globaalsel taustal (Hann ja Dunn 1996, Glasius, Lewis ja Seckinelgin 2004). Eestis on kodanikuühiskonda põhjalikumalt uurinud sotsioloogid, nt Mikko Lagerspetz jt (2003), Erle Rikmann (2007); kvalitatiivset, kodanikuühiskonna kohalikku tähendust mõista püüdvat analüüsi on siin aga vähe leida. Ka ei ole seda temaatikat Eestis vaadeldud üldisema arendamisprotsessi spetsiifilise osana. Arenguantropoloogilise ekspertiisi lisamine arutellu võimaldab vaadelda kodanikuühiskonda kui arendatavat keskkonda, kus kohtuvad globaalne ja sotsialismijärgne kontekst. Niisuguse tausta üksikasjalik kvalitatiivne käsitlus lubab süvendada analüüsi võimu paiknemisest kodanikuühiskonna ideoloogias ja diskursuses ning selle tähendust, versioone ja võimet vastata muutuvatele sotsialismijärgsetele tingimustele.