Читать книгу Armas apteek, aita ehk see lustlik ladina köök. Humoristlik sissevaade apteekrite argipäeva - Ain Raal Marju Kõivupuu Nele Helstein-Mau - Страница 2

Ain Raal, Marju Kõivupuu, Nele Helstein-Mau
Armas apteek, aita ehk see lustlik ladina köök. Humoristlik sissevaade apteekrite argipäeva

© Tekst. Marju Kõivupuu, Ain Raal, Nele Helstein-Mau, 2021

© Illustratsioonid. Raivo Tihanov, 2021

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Eha Kõrge

Kaane kujundanud Päivi Palts

ISBN 978-9985-3-5322-6

e-ISBN 9789985354087

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

LUGEJALE. NAER ON TERVISEKS

Apteegis leti ees seisab surmtõsise näoga noormees. Apteeker: „Ja teile noormees, mida läheb? Pakike preservatiive?” – „Hilja juba. Kaks pakki Pamperseid palun.” (Rahvasuust)

Hea nali ja südamest tulev naer on parim tasuta ravim. Uuringud näitavad, et naermine vähendab stressihormoone ja kasvatab endorfiine, mis panevad meid ennast hästi tundma. On teaduslik fakt, et naer mõjub meie immuunsüsteemile positiivselt. Erinevad uuringud kogu maailmas on tõestanud, et hea huumorimeelega inimestel on väiksem oht surra infarkti või nakkusinfektsiooni tagajärjel. Naer teeb meid tööl paremateks juhtideks ja töötajateks, kuigi Eesti inimesed arvavad sageli, et iseäranis tööl on tähtis olla tõsine, isegi surmtõsine, sest muidu võidakse pidada sind mõneks kergemeelseks püstijalakoomikuks. Teadusuuringud väidavad aga sootuks vastupidist: huumor tekitab inimeste vahel tugevama sideme, ergutab loovust ning suurendab töökollektiivis ühtekuuluvustunnet. Ehk nagu soovitas tohter hädalisele, kes tahtis teada, kuidas tema tervis on: „Mitte kõige halvem. Aga teie asemel loeksin ma anekdoodiraamatut, mitte „Sõda ja rahu”.” Niisiis on see raamat mõeldud kõigile, kes peavad lugu nii oma tervisest kui ka sõpradest-töökaaslastest, ning neilegi, kelle naljasoon vajaks väikest tervendavat vitamiinikuuri.

Kuigi inimeste huumorisoon on erinev ja meditsiiniga seotud naljadesse soovitatakse suhtuda teatava ettevaatlikkusega, läheme koos teiega, head lugejad, nüüd sõnas ja pildis apteeki, sest aeg-ajalt on meil kõigil sinna asja. Just apteeker on see, kes annab sageli esmast nõu, mida ühe või teise tõve puhul tasub sisse võtta või peale määrida. Kindlasti on apteegis ette tulnud ka lõbusaid vahejuhtumeid – näiteks on ostjal ravimi nimetus valesti meelde jäänud ja ta küsib karurasvaseebi asemel karupasapalsamit, või on tarvitamisõpetus meelest läinud: kas haava puhastamiseks tuleb teha lahus või haava lihtsalt tabletiga hõõruda. Nõukogude aja lapsele võib kohe meenuda hematogeenšokolaad, mida sai apteegist endale lubada üsna harva – mõnikord polnud hematogeeni müügil, mõnikord polnud taskuraha, mõnikord polnud parasjagu kumbagi. Igatahes kõlas sõna „hematogeenšokolaad” maagiliselt, see oli midagi palju enamat ja peenemat kui kommipoes müüdav Nurr või Anneke. Keegi ju ei seletanud, et selle maagilise sõna taga peitus toidulisandiks mõeldud verepreparaat. Öeldi lihtsalt, et see on härja veri ja teeb tugevaks. Väheke hiljem ajas aga hirmsasti naerma, kui tuttav vanainimene palus endale apteegist tuua lisaks muudele tarvilikele rohtudele ka tahvlikese hematoomi. See viimane on nimelt trauma järel tekkinud verimuhk.

On öeldud, et igas koomilises olukorras on kellegi jaoks midagi traagilist või – kui soovite – tiba piinlikku. Marju Kõivupuu mäletab ennast seisvat ühel vihmasel sügisõhtul apteegis leti ees, pea töö- ja muid argielulisi mõtteid triiki täis. Meeles oli vaid üks: koolis on taas vallandunud igasügisene täipuhang ning kodus tuleb kõigile pereliikmetele teha korralik täitõrje kuur. Kui apteeker oli ulatanud nõutud kraami koos vajaliku tarvitamisõpetusega, vaatas ta apteekriprouale mõttelagedalt otsa ning küsis: „Oot-oot, kui mitu tilka seda nüüd tuligi sisse võtta …” Igavikuna tundunud kandva pausi lõpetas kahehäälne südamest tulev naerupahvak. Ehk nagu on kirja pandud rahvasuust: Külastaja: „Palun koirohtu!” – Apteeker: „Kas tilkasid või droogi?” – Hädaline: „Vahet pole, peaasi, et koisid tapab!” Oma lugu apteegikülastajana on rääkida ka raamatu kahel proviisorist autoril, kuid lustilist lugemist jagub selles raamatus küllaga selletagi.

Varasemal ajal tuli apteegis oodata, kuni arsti välja kirjutatud salv või pulber retsepti alusel valmis segati, või tuli apteegis käia õige mitu korda, enne kui vajalik ravim õnnestus kätte saada. Kui mitte muidu, siis leti alt, tutvuse kaudu. No näiteks vatti, mis oli Nõukogude naiste jaoks igakuiselt elutähtis defitsiitkaup. Vanemale põlvkonnale nõukogude ajast üldtuntud lause „Vatti ei ole ega tule!” teisenes Covid-19 pandeemia ajal lustakaks meemiks, kui maske vajati rohkem, kui neid jõuti alguses toota ja müüki paisata. Koroonaviirus, rahvakeeli koroona, lõi segi senise turvalise elu, kuid sünnitas vastukaaluks üsnagi heldelt meditsiinilisi nalju nii pildis kui sõnas, millest paljud varieerisid või tsiteerisid juba varasematest kümnenditest tuttavaid meditsiininalju.

Apteekidel on Eestis vägagi pikk ja auväärne ajalugu. Apteeki on nimetatud ladina köögiks, vähe kodusemalt ja ehk ivake vanamoodsamaltki rohupoeks, kuigi sõjaeelses vabariigis oli rohupood apteegist erinev omaette asutus. Vähem teatakse, et antiikajal tähistas sõna apotheca ladu või laoruumi, kus algselt – üllatus-üllatus! – hoiti hoopis veini. Tänapäeval kurdavad inimesed, et klassikalisest apteegist on saanud pigem selline kõige-pood, kus on müügil ravimeid, kosmeetikat, toidulisandeid ja mida kõike veel. Kord sisenenud moodsasse apteeki vanadaam, kes vaadanud riiulite vahel ringi ja küsinud: „Aga kus teil siin see apteek on?” Vahel läheb asi veel tõsisemaks ja ülikooli haridusega proviisoriga vestlev apteegikülastaja tunneb huvi: „Kas teil siin mõni vanem müüja ka on?” Mõned inimesed püüavad aga apteegist hankida vererõhumõõturitele patareisid, niiti-nõela või armsamale lilli ja on kogu südamest pettunud, kui selgub, et sellist kraami moodsast apteegist siiski osta ei saa. Nii tulnud üks neiu apteeki ja küsinud, kas ta saaks seal raha vahetada. Proviisori küsimuse peale, milleks tal seda vaja on, hakanud neiu vabandama, et tal on vaja piima, leiba ja saia osta. Või siis võtame vana mehe, kes kõnnib tükk aega apteegiriiulite vahel ringi ja ütleb siis: „Nojah, ma arvasin kohe, et vikateid teil ei ole.”

Kuid pole midagi uut siin päikese all – ammustel aegadel võis apteegist tõe-poolest saada kõiksugu kraami. Näiteks Eesti vanimasse, Tallinna Raeapteeki tõid meremehed müügile paberit, tinti, kalliskive, vürtse, püssirohtu – viimast, muide, kasutati rahvaravis igasuguste seespidiste hädade vastu. Veelgi enam, kui Johann Burchart IV aastal 1689 Tallinna linnalt Raeapteegi ära ostis, nõudis raad vastselt omanikult, et apteek peab hädalisi aitama nii päeval kui öösel ning raadi varustama tasuta kantseleitarvetega. Apteegis valmistatud martsipan ja veinil põhinev klarett on veel omaette magusad teemad, millest allpool ka paar sõna juttu tuleb.

Maakohtades oli sajandeid tagasi võimalik ravivahendeid hankida nii külapoodidest kui ka rohu- ja värvikauplustest ning rändkaupmeestelt ehk harjuskitelt. Esimest korda soovitati talupoegadel minna apteeki endale rohtu nõutama 1857. aastal ilmunud „Ma-rahwa kalendri” 7. numbris. 1882. aastast hakati Otepää apteegis väljastatavatele ravimitele harjumuspäraste ladina- ja saksakeelsete nimetuste kõrvale lisama ka rahvakeelseid nimetusi. Tänapäeval võib Eesti apteekide pealinnaks julgesti nimetada Rakveret, kus teadaolevalt tegutseb koguni 11 apteeki. Räpinas asub aga vanim järjepidevalt tegutsenud maa-apteek, mis avas uksed külastajatele juba 1861. aastal. Tõeliselt uhke tuleb meil olla selle üle, et meie vanimat apteeki, Tallinna Raeapteeki mainitakse juba aastal 1422 ja Tartu esimest apteeki aastal 1430 – see on õige tükk aega varem, kui esimesed ladina köögid avasid oma uksed Venemaal, Leedus, Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras. Lihtne rehkendus näitab, et neist esimene tähistab tuleval aastal oma 600. aastapäeva, kusjuures tuleb mainida, et meie teadmiste kohaselt on ta ka vanim kogu aja samades ruumides tegutsenud apteek maailmas. Nõnda siis on Eesti vana apteegimaa ja vana on ka meie apteekidega seotud huumor.

Värvikad apteekrid on jätnud oma kustumatu jälje Eesti kultuurilukku. Rahvakirjanik Oskar Luts, kellel oli teadupoolest apteekriabilise ehk nüüdisaegses tähenduses farmatseudi kutse, kirjutas apteegi ja apteekrid oma mälestustes ja loomingus aegumatuks. Apteekidel on ka oma ajaloolised tooted: kes meist ei teaks Punsli eli, mis nüüd on Punsli palsami nime all apteegilettidel taas saadaval, või Tallinna Raeapteegi klaretti või mardileiba ehk martsipani. Viimane on tuntud Jaan Krossi lastejutust ja räägib martsipani saamisloost just nimelt Tallinna vanas Raeapteegis. Eesti uuema aja kuulsamaid kirjanduslikke apteekreid on Indrek Hargla loodud Melchior Wakenstede, kes tegutseb keskaegses Tallinnas ja selle lähiümbruses ning tunneb põhjalikult nii omaaegseid ravimeid kui ka inimloomust. Kirjanikuhärra on kõige muu hulgas tabavalt avanud apteegi kui sotsiaalse suhtlemise paiga.

Mõte kokku koguda rohkem või vähem lustakad lood, mis on nüüdsel ajal sündinud apteegis ja apteekritega, hakkas meil idanema mõned head aastad tagasi. Eesti Rahvaluule Arhiivis on talletatud varasemast ajast pärit toredaid lugusid, vanasõnu ja kõnekäände, samuti rahvapäraseid ravimite nimetusi, kuid eraldi pole apteegipärimusele, iseäranis selle lõbusamale poolele seni piisavalt tähelepanu pööratud.

Juba aastaid on apteegifolkloori kogunud Hellen Karu, Anu Kaseniit, Kadri Tammepuu, Katrin Arumäe, Aarne Jaansalu, Triinu Ubina jpt, kes ei põlanud paljuks oma igapäevase töö kõrvalt panna kirja tõestisündinud lugusid ning hoida pilk peal ka meedial, mis samuti on meditsiini ja kitsamalt apteegifolkloori ammendamatu allikas. Üleskutsele seda ainest koguda on vastanud õige paljud teisedki.

On leidunud materjali süstematiseerijaid ja uurijaidki. Varasemalt on teinud farmatseudist proviisoriks õppinud Külli Laur proviisoriõppe uurimistöö teemal „Apteegialane folkloor Eestis minevikus ja tänapäeval” (2004), juhendajad Ain Raal (TÜ) ja Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum). Hiljuti lisandus sellele veelgi põhjalikum uurimus, nimelt Nele Helstein-Mau proviisoriõppe uurimistöö „Rahvahuumor rohuteaduses ja ravimimaailmas” (2020), juhendajad Ain Raal (TÜ) ja Marju Kõivupuu (Tallinna Ülikool). Peamiselt just viimasest uurimusest käesolev raamat välja kasvaski.

Lisaks apteekrite suust ja sulest pärit ülestähendustele otsisime humoorikat ainest kokku ka rohketest käsikirjalistest materjalidest ja trükistest, mille loetelu leiab raamatu lõpust. Osa järgnevatel lehekülgedel toodud nalju on raamatu autorite endi looming, mis on saanud inspiratsiooni päriselt sündinud juhtumitest, nii et kui esitada igipõline küsimus, kes mõtleb välja anekdoote, siis ei ole vaja vastust kaugelt otsida. Küll aga jätame täpse autorsuse märkimata, sest sedasorti varamu kuulub juba oma sünnimomendil meie rahva ühisosa hulka.

Siiski kõik, mis õnnestus viimastel aastatel koguda, nende kaante vahele erinevatel põhjustel ei mahtunud. Mõned apteeginaljad on liiga erialakesksed ja sestap arusaadavad vaid neile, kes rohuteadusega sina peal. Osa anekdoote, nalju ja ütlusi on aga rahvusvahelist laadi või sobituvad mõne teise valdkonnaga niisama hästi kui meditsiiniteemaga, tuleb vaid peategelased ühe või teise eriala esindaja vastu välja vahetada.

Nii nagu ühel õigel ravimil ikka, on ka sellel raamatul vastunäidustused ja kõrvaltoimed. Raamat on vastunäidustatud huumorimeele absoluutse puudumise korral, mille esinemisel ei allu lugeja ravile. Samuti on vastunäidustuseks ülitundlikkus ja allergilised reaktsioonid rahvapäraselt lopsakate väljendite ja pikantsete olukordade suhtes, mistõttu ei soovitata raamatut lugeda anda ka alla 12-aastastele lastele. Raamatu kõrvaltoimed võivad osutuda personaalseks ja jäägu igale lugejale endale avastada.

Lõbusaid hetki ladina köögis!

Marju Kõivupuu Ain Raal Nele Helstein-Mau

Naer ja saun on tõhusad tohtrid.