Читать книгу Vangla ja vabadus - Ajakirjade Kirjastus - Страница 5

Mihhail Hodorkovskil oli võimalus põgeneda välismaale juba siis, kui ta veel Nižni Novgorodis viibis. Ühtedel andmetel oli Moskvast sinna kohale sõitnud Jukose valvemeeskonnal teada, et valmistatakse ette Hodorkovski arreteerimist. Teistel andmetel oli neil kaasas tema vahistamisorderi koopia. Nižni Novgorodi lennujaamas on rahvusvaheliste lendude terminal. Sinna lendab näiteks Lufthansa. Hodorkovski liikus mööda Venemaad renditud lennukiga. Kui ta oleks tahtnud, oleks ta võinud ühel või teisel viisil Venemaalt lahkuda…

Nižni Novgorod oli üks paljudest peatuspunktidest tema tööreisil mööda Venemaad. Ees ootas lend Irkutskisse, sealt edasi Jevenkinosse. Hodorkovski käis Venemaa regioonides selgitamas Jukose ja Sibnefti ühinemise strateegiat (ametlik kokkulepe firma Jukos-Sibnefti loomiseks kirjutati alla 14. mail 2003).

Olen päris kindel, et sel õhtul 24. oktoobril 2003. aastal ei meenutanud Hodorkovski oma jutuajamist Putiniga, mis toimus sama aasta 19. veebruaril. Arvatakse, et just see oli päev, mil Hodorkovski kirjutas ise alla oma kohtuotsusele. Selleks ajaks, kui ta vahi alla võeti, oli ta ilmselt kõik juba läbi mõelnud ja mõistis suurepäraselt, mis toimub ja miks toimub. Ta teadis juba oma tulevikku. Kuigi, jah, see on võib-olla üksnes ettekujutus, et ta teadis, mis teda ees ootab.

Pöördun üha ja uuesti tagasi nende kahe Venemaa liidri, poliitilise liidri ja äriliidri kohtumise juurde. Tol õhtul oli Putin Jeltsini traditsiooni järgides kutsunud enda juurde Kremlisse Venemaa suurärimehed. Et vestelda.

Hodorkovski rääkis Putinile sellest, et Venemaa ettevõtjate andmetel on nad kaotanud korruptsiooni tõttu 30 miljardit dollarit. See on umbes 10–12 % Venemaa sisemajanduse kogutoodangust. Ta kritiseeris seda, et riiklikele ja eraettevõtetele kehtivad erinevad mängureeglid, ning vihjas Rostnefti ja Severnaja Nefti omandamisel ilmnenud korruptsioonile, mis läks talle kokkuvõttes maksma pöörase summa – 600 miljonit dollarit. Putin pareeris teravalt, et mõningatel firmadel on oma „ülireservid“, ja teatas, et küsimus, kuidas need firmad endale üldse need rahad ja varad said, on siiani lahtine. Ilmselt vihjas ta kahtlasevõitu erastamistele, mis 90. aastatel toimusid. Putin meenutas, et Jukosel on olnud probleeme maksude tasumisega. Putin: „Jajah, te lahendate neid küsimusi, kuid mingil põhjusel on need probleemid ju tekkinud.“12 Presidendile ei meeldinud ka Jukose plaan ehitada naftajuhe Hiinasse (arvestuste kohaselt oleks selle maksumuseks kulunud erainvesteeringuid 3 miljardi dollari väärtuses). Venemaal selliseid plaane ilma Kremli heakskiiduta ei tehta. Kremlil olid omad plaanid naftatransiidiga. Antud juhul oli Kremlil kavas ehitada naftajuhe Nahodkasse, milleks kavatseti eelarvest eraldada 10 miljardit dollarit riigi raha. Nagu meenutab Viktor Geraštšenko, pani Putin Hodorkovski plaanidele veto peale. „Hodorkovskist oleks tark olnud selle peale vait olla. Tema aga teatas: Vladimir Vladimirovitš, te ei mõista, kui tähtsad on meie sidemed Hiinaga.“13

Muuseas, Hodorkovski ise väidab, et sellist episoodi pole olnud.

Millest aga võis mõelda Putin, kui ta Hodorkovskit kuulas?

Oli alanud Putini valitsemise kolmas aasta. Ta ei olnud endas veel nii kindel kui sel ajal, mil Hodorkovskile mõisteti teine ja veel kolmaski karistus, see näidiskaristus. Naftabarreli hind oli sel ajal umbes 30 dollarit. Selleks ajaks oli Putin juba allutanud endale peamised Venemaa telekanalid ja saanud lahti kahest tõsisest vastasest, magnaatidest Boris Berezovskist ja Vladimir Gussinskist. Viimane viibis isegi mõnda aega vanglas. Kuid Putinil oli ikka veel hirm oligarhide ees. Tema sõbrad polnud veel loonud riiklikke struktuure, mille raamistusse kogu riik suruda. Ükski ärimees polnud veel avalikult teatanud, et on valmis esimesel nõudmisel oma äri riigile üle andma. Veel oli leidmata põhjendus, miks Putin peaks presidendiks saama ka teiseks tähtajaks.

Millest võis mõelda see 51-aastane endine KGB polkovnik, endine Piiteri linnaametnik, endine Kremli teenistuja, endine FSB ülem, kes sai presidendipalka – 63 000 vene rubla –, kui ta vaatas kavala pilguga suurärimeest, kelle varandus ulatus miljarditesse dollaritesse ja kes teatas Venemaa valitsejale, et too ei mõista ei majandust ega geopoliitikat ja et kogu tema algatatud võimuvertikaal on üks korrumpeerunud kamp logardeid, kelle ainsaks relvaks ja tarkuseks on pitsat?

Ma arvan, Putin võis sel hetkel mõelda umbes nii: „Siin ta istub, see prillikandja, kes meenutab kooli viiemeest ja kellele meeldivad igasugused diagrammid ja graafikud… Ta pole veel 40-aastanegi, aga tema varanduse suurust kirjutatakse numbriga, mille pikkus on pool lehekülge, kui Forbesi uskuda. Tema Jukos on vingem kui meie Gazprom, Rosneftist ei tasu rääkidagi. Aga talle on ikka veel vähe, tahab endale muudkui juurde krabada…

Nafta hind aga tõuseb. Mõni päev tagasi jõudis see Londoni börsil üle 30 dollari piiri. Ameeriklased lähevad Iraaki ja ega see vanake Bush ei peatu. Ja nafta hind lendab otse lakke. Ja poisi taskutesse voolavad uued miljardid. Näe, hakkas siin sõna võtma. Teised on vaiksemad, aga see… Väljanägemine on tal hea, pole laita… Mõnel elus lihtsalt veab. Ta on ennast elus kindlustanud, tal on kõik olemas: dollarid, firma, välimus, enesekindlus. Ehtne peremees. Aga mina? Heakene küll – neli aastat, ehk kaheksa. Aga siis? Sellele tegelasele aga pole enam elus midagi rohkem vaja. Tal on kõik olemas. Seepärast ta ei kardagi midagi ja peab ennast tegijaks.

Ta on oma firma läbipaistvaks teinud, välismaalased käivad tal kätt surumas ja ei vaatagi meie pooleldi bandiitlikku kapitalismi poole, sest tema on meil ju see ainus valgeke ja puhtake. Hakkas veel heategevusega ka tegelema. Ronib poliitikasse, kuigi ma ju hoiatasin teda… Ta on kõik ette välja arvestanud. Ja tema isu muudkui kasvab. Mis asja ta sellest naftajuhtmest Hiinasse seletab? Ülbe teine! Arvab, et ostab kõik ära kui vaja. Aga jah, nad kõik ongi ju tegelikult müüdavad… ma tean seda omast käest. Ja tema teab, et ma tean.

Nii et siis sellised „ausad poisid“ on mulle siia külla saabunud? Huvitav, millal nad viimati pidid oma palgast ära elama? See seletab siin midagi, võtab kõigi eest sõna. Eks vaatame. Kui aeg tuleb, kas nad on ka siis samamoodi kõik ühe eest väljas. Oligarhid… Riik, see olen mina. Seepärast nad tulevadki kõik minu juurde ja lipitsevad ja mõistatavad, millest ma nendega rääkima hakkan. Nii et nüüd on nad kõik siiralt mures riigi pärast? Ja neile ei meeldi ametnikud? Ise pistsid pool riiki endale taskusse. Eh, poisid, ma tahaks teiega rääkida veidi teises kohas, tõesti…“

Venemaal on raudne reegel, mida õpetatakse kõigile juba lapsena: kui sulle tungib kallale mitu tüüpi ja kaklus on vältimatu, siis mine ja karga kõige tugevamale kõrri. Kui õnnestub liidrist võitu saada, siis on võimalus pääseda. Putin ja Hodorkovski ei kasvanud üles kasvuhoones. Arvatavasti teadsid nad mõlemad väga hästi seda kakluse reeglit. Istunud presidenditoolil vaid kaks aastat, tundis Putin end ikka veel nagu Piiteri poisike, kui ta pidi Jeltsini ajastu oligarhide seltskonnas viibima. Kuid seekord seisis selle Piiteri poisi selja taga kogu tohutu riigimasin. Oligarhidel oli tagataskus oma ettevõtete tohutu kapital, millega enamik kohaletulnutest ei tahtnud riskida. Nende tugevuses peitus ühtlasi ka nende nõrkus. Putini jaoks oli see mäng puhtale võidule. Tuleb ainult sellest oligarhide seltskonna mehest number 1 lahti saada – sellest prillikandjast, keda tutvustati Putinile vaid eesnime pidi, nagu oleks tegemist üldrahvalikult tuntud kuulsusega, kelle oligarhid olid eestkõnelejaks valinud. Kui sellega asi ära klaarida, siis on ülejäänud juba vagurad. Putini kogemused koduõue kaklustest, KGB kool ja judo treeningud ütlesid talle: aeg on rünnata.

* * *

Hodorkovski arreteeriti 25. oktoobri varahommikul, kui tema rendilennuk oli maandunud Novosibirskis, et lennuplaani kohaselt kütust võtta.

Selleks ajaks olid võimud pantvangi võtnud juba mitmed Jukose töötajad. 19. juunil oli vahistatud Jukose sisemise majandusjulgeoleku osakonna ülem Aleksei Pitšugin. 2. juulil vahistati Jukose kaasomanik Platon Lebedev. Aktsionär Vassili Šahnovski suhtes oli kohaldatud riigist lahkumise keeld. 4. juulil kuulati prokuratuuris üle kaks Jukose suuromanikku: Mihhail Hodorkovski ja Leonid Nevzlin. Iga nädal toimus firmas läbiotsimine ja dokumentide uurimine, mille mõtteks oli hirmu tekitamine. „Mida nad teevad?“ küsisin ühelt oma kolleegilt, kel oli tutvusi õiguskaitseorganites. „Sama, mida nad tegid Tšetšeenias,“ vastas tuttav. „Nad annavad täpselt sihitud lööke ja püüavad liidreid kahjutuks teha.“

Hodorkovski arreteerimine meenutas terroristi kinnivõtmist. Tema lennuk viidi lennuvälja varuplatsile ja selle juurde sõitis kaks bussi, kust väljusid eriväljaõppe saanud FSB mehed.

MBH: Keegi ei esitanud mulle mingit konkreetset põhjendust minu kinnipidamise kohta. Ja ega mind tegelikult põhjus ei huvitanudki. Asi oli niigi selge: olime jõudnud viimase piirini. Kõik, kes tahtsid mind aidata, tegid, mida vähegi suutsid. Sama tegid mu vastased. Kui te olete veidi kursis sellega, kuidas Kremlis otsuseid langetatakse, siis teate, et kõik sündmuste arenguvariandid kaalutakse ette läbi.

Minu ülekuulamine Venemaa peaprokuratuuris oli viimane hoiatus. Kui ma pärast seda välismaal käisin, teadsin väga selgelt riske ja jätsin seal juba kõikide sõpradega hüvasti.

See on täiesti arusaamatu, miks oli vaja keset ööd saata FSB eriüksus Moskvast Novosibirskisse – see on ligi neli tundi lendamist! Kui vahistamisotsus oli juba tehtud, siis miks ei võinud Hodorkovskit vahi alla võtta Nižni Novgorodis, mis oli vaid tunni kaugusel?

MBH: Ikka samal põhjusel, miks üldse kogu see lugu toimus – põhjus oli hirmuparanoia. Samal ajal toimus Nižni Novgorodis suur õiguskaitsjate foorum ja no „mine sa tea, mida nad seal…“

Ma arvasin, et asju aetakse ilma selliste efektideta. Olin kindel, et mind võetakse vahi alla Venemaa peaprokuratuuris ja tavalise ülekuulamise käigus.

Kui te oleksite näinud, kuidas 2007. aastal oli Tšita kohtumaja katus snaipereid täis, oleks teil pilt asjadest kohe selge.

Nagu ma hiljem kuulsin, siis kardeti, et ma lendan edasi Jevenkinosse ja kasutan seal oma riigiduuma föderatsiooninõukogu saadikukandidaadi puutumatust. Arvan, et tegelikult on see vaid katse leida tagantjärele mingi vähegi mõistlik seletus sellisele vahistamisele. Nad pidid ju teadma, et tol ajal oli föderatsiooninõukogu saadikukandidaat Šahnovski, mitte mina. Ja nad pidid teadma, et minu kui saadikukandidaadi vahistamiseks oleks neil vaja olnud föderatsiooninõukogu nõusolekut.

Mäletan seda aega suurepäraselt. Näis, et Hodorkovskile antakse kogu aeg märku: sõida minema! Aga tema ei teinud väljagi. Väga võimalik, et informatsioon tema kavandatavast vahistamisest sokutati Hodorkovskile teadlikult ette. Teisalt on aga selge, et Hodorkovski oskas olukorda hinnata ja kaaluda variante, mis teda ees ootaks, kui ta peaks riigist tõesti lahkuma. Samuti oli võimalus, et ta võetakse ikkagi kinni ja esitletakse siis juba kui kurjategijat, kes üritas õiglase karistuse eest põgeneda. See oli vägagi tõenäoline variant.

MBH: Seda viimase hoiatuse versiooni võimalust võib ju analüüsida nagu ka provokatsiooni varianti, kuid üldiselt ei meeldi mulle mõistatada, millised nende motiivid võisid olla.

Ma magasin rahulikult nii viimase lennu ajal lennukis kui ka pärast vanglas. Perele ei rääkinud ma võimalikust vahistamisest midagi. Milleks? Kuid ma olin selleks reaalselt valmis. Kui see tuleb, siis see lihtsalt tuleb. Milleks närve kulutada?

Meie TU134 maandus lennugraafiku kohaselt, et tankida. Maandumise järel piirasid lennuki ümber FSB mehed. Lennukisse sisenes grupp erariietes töötajaid, kes palusid mul väga viisakalt nendega kaasa minna. Mul lasti asjad kokku pakkida ja mind juhatati juba nende lennukisse, IL86 pardale.

Ma ei tundnud mingit hirmu. Lennul Moskvasse mind ei segatud, ma sain raamatut lugeda. Kui kohale jõudsime, pandi mind mikrobussi istuma ja ma sõitsin koos suure hulga saatjatega Tehnitšeskaja tänavale. Seal andsid FSB töötajad mu üle prokuratuuri töötajatele.

Tuttavad spetsteenistustest jutustasid hiljem, et koos Hodorkovskiga oli FSB lennukis ka üks kõrge Venemaa jõustruktuuride ülemus. Võib-olla kardeti, et FSB alamad poisid pingutavad vahistamisel üle. Võimalik, et kõrge ülemuse kohalolu tingis vahistatu kõrge staatus. Võimalik on ka variant, et suurel ülemusel oli ülesanne Hodorkovskiga nelja silma all läbi rääkida. Levis kuuldusi selle kohta, et selline jutuajamine toimuski. Need, kes sellest jutuajamisest teavad, väidavad, et Hodorkovski pole kunagi seda kommenteerinud. Hodorkovski äripartnerid arvavad, et ta toimetas Moskvasse kindral Vladimir Pronitšev, kes oli 2003. aastal FSB piirivalveteenistuse ülem. Hodorkovski ise eitab seda.

Anton Drel (Hodorkovski isiklik advokaat): Kohtusime Hodorkovskiga tema äralennu eelõhtul. Hodorkovski viis mu oma koju, Marssal Žukovi prospektile. Olin tema kodus esimest korda.

Meie tutvus ei olnud pikk. Mul polnud kavas Hodorkovskiga koostööd teha. Menatepi grupi ümber liikus igasuguseid jutte. Räägiti, et nad on agressiivsed, ahned; et nad ei suuda alustatud projekte lõpule viia; et nende vastu plaanitakse rünnakut, sest nad toetasid valimistel kommuniste; et neil on karm julgeolekuteenistus. Üldiselt, et Hodorkovski on võimas ja julm. Vasja Aleksanjan aga rääkis mulle augu pähe, et ma kohtuksin Hodorkovskiga. Ta ütles, et Hodorkovski otsib endale isiklikku advokaati. Me kohtusimegi Hodorkovskiga 2000. aasta jaanuaris. Ta tervitas mind pooleldi kummardades – igati lugupidavalt, ilma üleolekuta. Siis palus ta mul rääkida iseendast: armeeteenistusest, tööst, õppimisest. Ma rääkisin talle kõigest ja ütlesin ausalt, et mul on koostööprojektid teiste oligarhidega, sealhulgas Roman Abramovitšiga. Ta kuulas mu ära ja palus mul endal öelda, millistel tingimustel ma oleksin nõus tema heaks tööle hakkama. Selle jutuajamise käigus sai mulle selgeks, et on müüt Hodorkovskist… ja on Hodorkovski ise.

Niisiis, sõitsime tema poole. Mulle näis, et seesmiselt valmistus ta arreteerimiseks. Ta ütles: „Minu vahistamise võimalus on praegu 90 %. Kuid mitte 100 %. Selleks et vahistamine oleks 100 % kindel, on vaja saada sanktsioon…“ Jah, kuidas ta Putinit nimetaski? Ei mäleta enam. Igaüks nimetas Putinit isemoodi. Piiteri omad ütlevaddirektor, lähikondlastest ärimehed ülemus… Aga üldiselt– vajalik oli Putini sanktsioon.

Mulle näis, et Hodorkovski justkui ootas, et Putin ütleks talle ise: kao siit, või me paneme su kinni. Mulle räägiti, et Hodorkovski üritas Putiniga kokku saada 2003. aasta juulis pärast Platoni arreteerimist. Ta olevat selleks Patruševilt, FSB direktorilt abi palunud. Patrušev oli sel ajal küllalt neutraalne. Ta soovitas Hodorkovskil kohtuda peaprokurör Ustinoviga, kuid Hodorkovski keeldus. Ustinov oli valmis nö kokku leppima, kuid Hodorkovski ei läinud mingitele kokkulepetele.

Hodorkovski ise ei taha oma kohtumist Patruševiga kommenteerida, seega on niisugune asjade käik ainult üks versioon, ei enamat. Peaprokurör Ustinovi kokkulepe olevat tähendanud 280 miljonit dollarit, mis Hodorkovski grupp oleks pidanud maksma ettevõttele Apatit justkui investeeringuna. See oli summa, mis figureeris prokuratuuri järelevalvetoimikus kui Apatiti erastamisel tekkinud puudujääk.

Selline ettepanek polnud esmakordne juhtum. Juba aastal 2000 tehti selliseid ettepanekuid suurimatele Venemaa ettevõtjatele Vagit Alekperovile ja Vladimir Potaninile. Interrosi omanik Potanin sai 2000. aasta suvel kirja Venemaa peaprokuröri asetäitjalt Juri Birjukovilt, milles väideti, et 1995. aastal jättis Oneksimi pank tasumata Norilski Nikli 38 % aktsiate omandamise eest 140 miljonit dollarit. Kirjas oli ettepanek tekitatud kahju „viivitamatult tasuda“. Sel juhul, lubas Birjukov, „ei hakata edaspidi Potaninile kohtulikus korras nõudeid esitama“. Otsustades selle järgi, et talle ei esitatudki mingeid nõudeid, leidis Potanin ilmselt võimaluse saavutada riigiga mingi kokkulepe. Hodorkovski sellisele kokkuleppele ei läinud.

Anton Drel: Hodorkovski nimetas oma sõidu lõpppunktiks Jevenkinot, kuhu ta lendas Vassili Šahnovski asemel (kes oli Jevenkinost riigiduuma föderatsiooninõukogu saadikukandidaadiks esitatud).

Hommikul kell 5 helistas Hodorkovski valvemeeskonna liige. Ta teatas, et Hodorkovski vahistati. Helistasin Vladimir Dubovile, ühele Menatepi grupi aktsionärile, kes oli sel ajal riigiduuma saadik. Kell 10.30 helises taas telefon ja helistajaks seekord oli Hodorkovski ise. Ta oli juba Moskvas. Sõitsin prokuratuuri. Hodorkovski istus rõhutatult lõdvestununa, tema vastas istus prokuratuuri uurija Radmir Hatõpov (kes hiljem vallandati, kuid kästi kirjutada avaldus töölt vabastamiseks omal soovil). Nad rääkisid „elust üldiselt“. Kuid nägin, et Hodorkovski tõmbas ühe sigareti teise järel…

Ma ei näinud kunagi Hodorkovskit suitsetamas. Sõbrad rääkisid, et vahel harva, kui ta oli veidi alkoholi tarvitanud, võis ta mõnelt sõbralt sigaretti paluda. Alkoholi lubas ta aga endale vaid siis, kui tal polnud plaanis sel päeval rohkem tööasjadega tegeleda. Ta ei joonud korraga palju – ehk 50 ml viskit. Ta pigem nautis head jooki, kui jõi. Kuid seda tuli harva ette. Tema naabrid Žukovski külas, Õunapuuaia ühistus, kus elasid ka teised aktsionärid, rääkisid, et ta töötas tegelikult kogu aeg. Kui keegi läks õhtul niisama või koeraga jalutama ja kohtas teel Hodorkovskit, siis võis tema lühidast teretusest mõista, et ta pea on hõivatud töömõtetega, mida ta ei tahaks lasta kaotsi minna, asudes vestlema mingitel igapäevastel teemadel. Ta kas töötas või luges raamatuid.

Viimast korda viibis Hodorkovski oma kodus 19. oktoobril. Kui ta oleks siis jalutama läinud, oleks ta seal võinud kohata ainult kahte äripartnerit, kes olid veel vabaduses või kes polnud Venemaalt lahkunud. Need kaks olid Vassili Šahnovski ja Vladimir Dubov. Viimastel kuudel oli Õunapuuaed märgatavalt hõrenenud.

Hodorkovski sõit mööda Venemaad algas 20. oktoobril 2003. aastal: Lipetsk, Voronež, Belgorod, Tambov, Saratov, Nižni Novgorod… Kogu see ringreis pidi eeldatavasti kestma kaks nädalat.

Vestluste ja loengute teema pidi olema puhtalt majanduslik, aga Hodorkovskit kuulates märkas tähelepanelik üliõpilane, ärimees, lihtsalt kuulaja või televaataja, et ta ei räägi mitte üksnes majandusest, vaid pakub välja uue poliitilise strateegia terve riigi edasise arengu jaoks. Hodorkovski väitis, et arengu jaoks on vaja: 1) kõrgelt haritud inimesi, teiste sõnadega siis hariduse edendamist; 2) et neil inimestel oleks võimalik Venemaal efektiivselt oma tööd teha, teiste sõnadega rääkis ta Venemaa integreerumisest maailmaga; 3) et neil oleks soov jääda Venemaale, teiste sõnadega rääkis ta vajadusest luua Venemaal kodanikuühiskond.

Millega aga tegeles Hodorkovski, kui vaadata tema tegevust Kremli pilguga? Kremli meelest sõitis Hodorkovski mööda Venemaad ringi ja esitas oma valmiseelset programmi. Kremli jaoks klappis see arusaamine nende hirmuga justkui kavandatava oligarhide vandenõu ees, mille oli kas putinlike jõustruktuuride tellimusel või omal initsiatiivil 2003. aasta maikuus oma ettekandes välja toonud politoloog Stanislav Belkovski. Belkovski versiooni kohaselt kavatsesid oligarhid muuta Venemaa põhiseadust ja teha presidentaalsest riigist parlamentaarne vabariik, mida hakkaks loomulikult juhtima selle vandenõu peaideoloog Mihhail Hodorkovski. Näib, et Belkovski dokument puudutas Putini kõige hellemaid keeli: tema professionaalset usaldamatust, kiuslikkust, kadedust ja sisemist ebakindlust, et mitte öelda otse – see puudutas temale omast argust.

Ettekande autorid leidsid väga sobiva aja selle avaldamiseks – see toimus kaks nädalat pärast seda, kui ilmus avalik teade Jukose ja Sibnefti ühinemisest, mille tulemusena tekkiv uus firma oleks saanud Venemaa energeetikatööstuse turuliidriks. Samal ajal käisid läbirääkimised juba ühinenud JukosSibnefti ja Chevroni liitumisest. Tekkivas uues firmas oleks venemaalastele jäänud 30 % ühinenud ettevõtete aktsiatest (see oleks olnud suurim aktsiapakk). Ühinemine lääne gigandiga oleks uuele ettevõttele garanteerinud naftavarude poolest liidripositsiooni kogu maailmas. Teiseks oleks uus firma olnud naftatootmise mahtude ja kapitaliseerituse poolest maailma naftatootjate esiviisikus. Venemaal olid detsembris lähenemas parlamendivalimised, kus valitakse uut riigiduumat. Nagu ettekanne väitis, olevat Hodorkovskil, Venemaa rikkaimal mehel, riigiduumaga omad plaanid.

Arvestades kõiki neid reaalseid ja ka väljamõeldud asjaolusid, kujutas Hodorkovski endast Putini jaoks, kes tundis end sel ajal oma presidendiametis veel väga ebakindlalt, otsest ja väga suurt ohtu. Hodorkovski mõistis suurepäraselt, et tema ringreis mööda Venemaad võib vastased vihale ajada. Nagu väidavad Hodorkovski kolleegid, teadis ta hästi, et 2003. aasta sügiseks olid jõuvahekorrad presidendi lähikonnas kaldunud jõustruktuuride esindajate kasuks (presidendi administratsiooni ülema asetäitja Igor Setšin ja kogu tema Piiteri meeskond). Liberaalse tiiva esindajad eesotsas presidendi administratsiooni juhi Aleksander Vološiniga olid märksa nõrgemas seisus. Väga võimalik, et Hodorkovski lootis naiivselt, et suudab muuta ajaloo käiku. Või siis tegi ta lihtsalt vale panuse Vološinile. Ja see on kindel, et ta lootis Vološini peale, sest veidi enne vahistamist ütles ta mulle, et reaalseks ohusignaaliks oleks Aleksander Vološini lahkumine presidendi administratsioonist. „Siis on tõesti kõik, ja lootusetult.“ Vološin läks erru nädal pärast Hodorkovski vahistamist. Signaallambike ei hakanud tööle või tegi seda liiga hilja. Või siis kujunes kõik selliselt juhuse tahtel, kes teab.

Vassili Šahnovski ütles mulle, et ta püüdis Hodorkovskit ära rääkida, et ta seda reisi ette ei võtaks. Kuid teadagi, Hodorkovskit juba ära ei räägi…

MBH: Ehk olekski õige end varjata, mingeid skeeme välja haududa, põõsas istuda, aga mina nii elada ei oska ja ei taha. Esimestel putinlikel aastatel tundus mulle, et kuigi Putin erineb Jeltsinist, on ta siiski valmis avatud diskussiooniks ja arvestab ka teiste inimeste mõtetega. Seepärast püüdsin ma teda siiralt aidata ja asusin avalikult toetama riigi ladviku liberaalset tiiba.

Platoni vahistamine ütles mulle: me elame Putiniga eri maailmas. Ilmselt oleksin pidanud sellest varem aru saama. Ma ei tajunud seda, kuni see meie kahe erinevus polnud otse mu südant puudutanud, südamest läbi käinud.

Mõtlesime, mida edasi teha. Mulle seletati, et Platon on pantvang. Ja et võim võtab veel pantvange. Mida teha? Ära sõita? Ja sealt võõrsilt oma kodumaad sõimata? See polnud minu jaoks sobiv variant. Ega siis muud kui et aina edasi – tuleb minna poliitilisse opositsiooni. Avalikult. Väga väikese lootusega, et õnnestub veidigi leevendada Venemaa tagasipöördumist minevikku.

Kas ma arutasin oma otsust ka kolleegidega? Kaheldamatult. Ma hoiatasin kõiki riskide eest ja soovitasin neil Venemaalt lahkuda. Arutasin kõik võimalikud probleemid oma poliitiliste poolehoidjatega läbi. Keegi ei kurtnud, et ma ta tulejoonele sean, ja ei pakkunud ka mingit teist ja vastuvõetavamat lahendust.

Sealt edasi tegutsesin juba oma sisemisest veendumusest lähtudes.

Pärast vahistamist rääkisid paljud, nagu oleks Jukos muutunud nii suureks firmaks, et Hodorkovski kaotas reaalsustaju, tundes end elu peremehena, kellele on kõik lubatud ja kes on puutumatu staatuses. Et see olevat olnud tema peamine viga. Hodorkovski sellega ei nõustu.

MBH: Puutumatu? Pärast Gussinskit? Pärast Platonit? Te teete nalja! Ma kaalusin hoopis mõttes, et ega mind tappa ei kavatseta. Arvasin, et seda siiski ei juhtu.

Vladimir Dubov (Menatepi grupi aktsionär, endine riigiduuma saadik): Olin Moskvas. Kõigepealt helistas mulle meie dispetšer, kes vastutas Hodorkovskile renditud lennuki marsruudi eest. Ta teatas, et meie lennuk aeti Novosibirskis tagavarateele. Seejärel helistas lennufirma direktor, kellelt me lennukit rentisime. Siis helistas dispetšer uuesti ja teatas, et OMON on lennuki blokeerinud. Siis tuli advokaat Anton Dreli kõne: Hodorkovski on arreteeritud.

Kohtusime Mihhailiga viimast korda 19. oktoobris Moskva lähistel Korallovo mõisas. Seal tähistati Hodorkovski loodud lütseumi sünnipäeva. Tõin sinna kohale ka Aleksander Potšinoki (tollane töö ja sotsiaalse arengu minister. NG). Potšinok ütles veel, et pole teada, mida Putin talle homme selle visiidi kohta ütleb, kuid oli siiski nõus tulema. Siis veel nii palju ei kardetud. Rääkisime Mihhailiga tema isikliku abi võimalikust lahkumisest Venemaalt. Hodorkovski arvas, et lahkumine pole tingimata vajalik. Me teadsime, et Hodorkovski abi kuulatakse pealt ja et noormees kartis tegelikult ka ise. Hodorkovski jäi lõpuks nõusse ja tema abi lendas Küprosele, sealt aga juba Londonisse.

Mulle näib, et kogu vahistamiseni jäänud aja vältel elasime me kõik mingis lootuses, et küll kõik laabub kuidagi iseenesest. Kui olukorda seestpoolt vaatasime, siis ei paistnud kõik nii lootusetu: meiega suhtlesid ministrid ja kõrged ametnikud, meid võtsid hea meelega vastu piirkondade kubernerid. Tõsi, kaks päeva enne vahistamist tuli Surkovilt kõrvalisi kanaleid pidi info, et kuberneridel keelati meiega suhelda. Kuid teisalt, nende paari päeva sees enne äralendu tuli Vološin Hodorkovski poolt läbi ja nad olid laiali minnes mõlemad optimistlikud tuleviku suhtes.

20. oktoobril lendasime Hodorkovskiga Mordvasse. Sealt lendas ta edasi juba üksi. Mulle näis, et ta ei arvanud, et ta arreteeritakse. Mäletan, et küsisin temalt, mida ta arvab: kas on võimalik, et kogu see olukord laheneb kuidagi positiivselt. Ta vastas: „Lootust on 15 %. Kui me töötame nagu hullud, siis on meie võimalused isegi kaks korda suuremad.“ Ma meenutasin talle Venemaa ajalugu: jah, Novgorodi elanikud ajasid tõepoolest kunagi tsaari minema (1136. aastal ajasid Novgorodi elanikud linnast välja tsaar Vsevolod Mstislavovitši. NG), kuid kõikidel teistel kordadel on riik olnud see, kes on sellistes vastasseisudes võitjaks jäänud.

Kui Hodorkovski läks oma viimasele ringsõidule mööda Venemaad, oli juba kõigile selge, et see on ohtlik mäng, mida ta mängib. Kuid me olime harjunud teda usaldama. Tema aga ütles, et nii on vaja. Ta kas ei arvanud, et kõik läheb nii, nagu see hiljem läks, või siis püüdis meid säästa meie kartustest. Mingist hetkest lõpetas Hodorkovski kõik arutelud kujunenud olukorra üle. Igale jäi oma vastutusala ja mingit laterdamist enam ei sallitud. Võimalik, et seetõttu polnudki ma valmis variandiks, et ta arreteeritakse.

Järgmisel päeval pärast Hodorkovski arreteerimist kohtusin Roman Abramovitšiga, Sibnefti omanikuga. Ta oli just saabunud Londonist. Sõitsin Abramovitši poole. Tahtsin saada ülevaadet, kuidas nemad seal Sibneftis asju näevad, kuidas nad olukorda hindavad ja mida nad kavatsevad ette võtta. Meenutan siinkohal, et selleks ajaks olime me Sibneftiga juba praktiliselt üks firma ja meil olid ühised huvid. Pidasime ühiselt liitumisläbirääkimisi Chevroniga. Mulle ei tulnud pähe vähimatki mõtet, et Abramovitš võiks topeltmängu mängida. Pealegi oli Sibneftiga sõlmitud ühinemislepingus punkt, et kui üks pooltest ühinemislepingust loobub, siis on trahv selle eest miljard dollarit.

Abramovitši juurde tuli ka ajakirjanik Aleksei Venediktov, kes jagas viimaseid uudiseid. Mäletan, mind veel üllatas, et Venediktov annaks justkui aru oma ülemuse ees. Pärast jäime Abramovitšiga kahekesi ja ta ütles: „Sõidan Kremlisse. Saan selgust.“ Kuid ta ei helistanudki enam tagasi.

Oleks loogiline arvata, et pärast vahistamist siirdub „grupp erariietes isikuid“ vahistatu koju ja korraldab seal läbiotsimise. Kuid seda ei juhtunud. Ei siis ega ka hiljem. Seda pole tänaseni toimunud. Hodorkovski kodus ei ole toimunud ühtegi läbiotsimist. Hodorkovski arreteerimisest jääb tahes-tahtmata mulje, et otsus võeti vastu viimasel hetkel ja see toimus spontaanselt, impulsiivselt. Näiteks seegi, et Hodorkovski unustas vahistamisel oma portfelli lennukisse. Ta palus hiljem oma advokaadil see portfell tema kätte toimetada. Okei, kui juba organiseerida FSB eriüksuse spetsoperatsioon, mille käigus lennatakse üle poole Venemaa, justkui aetaks taga mingit eriti ohtlikku retsidivisti, siis olge ikka tublid ja võtke vahistamisel ära ka vahistatu portfell koos dokumentidega. Väga võimalik ju, et selles on mingid olulised ja tema süüd kinnitavad asitõendid. Vähemalt teoreetiliselt. Näiteks mingid märkmed või mingi dokumentatsioon…

Fakt, et Hodorkovski jättis reisile minnes kodus kõik asjad nii, nagu need juhtusid parajasti just olema, ütleb, et ilmselt ta siiski ei arvanud, et ta reisi ajal vahistatakse. Hodorkovski ise vaidleb sellele vastu.

MBH: Arvestasin tõsiselt reaalse arreteerimisega, kuid minu arusaamine sellest, kuidas kohtusüsteem töötab, oli väga naiivne. Lähtudes oma kogemusest sadades arbitraažiprotsessides, arvasin, et oskan umbkaudu õigesti hinnata, millist rolli mängib meie kohtusüsteemis telefoniõigus ja mil määral on meie kohtunikud sellest mõjutatavad.

Jah, mistahes fakte võib alati tõlgendada selle kasuks, kelle kasuks neid on vaja tõlgendada, aga see, et minnakse otsesesse vastuollu seadusega – midagi sellist polnud ma arbitraažikohtutes kohanud (need arbitraažikohtute protsessid olid enne Jukose protsessi).

Arvasin, et mind hoitakse vanglas selle meetodiga, et asja eeluurimine venitatakse lõpmata pikaks. Eeluurimise ja venitamise ajaks pakkusime omavahel kaks kuni viis aastat. Me ei arvanud, et kordub Gussinski protsess – võim kõrvetas ennast seal juba liiga kõvasti.

Minu vahistamise puhuks olime aegsasti ette valmistanud asendusmeeskonna (Steven Tidy ja Bruce Misamore).

See, et meilt Jukos ära võetakse, oli reaalne variant meie jaoks. Kuid me ei osanud ette näha, et meie firma hävitatakse. Seadus seda ei võimaldanud ja see polnud ka riigi poolt loogiline käitumine, kui asju pragmaatilisest aspektist vaadata.

Õnneks oli meil kombeks ennast igakülgselt kindlustada. Pärast minu arreteerimist olid firma asendusjuhtkonna sammud väga täpsed ja vastasid kujunenud olukorrale. Pealegi on rahvusvahelises äris olemas korralik praktiline kogemus, kuidas firmat sellistes tingimustes juhtida.

Venemaa võimud kasutasid kolmandas maailmas üpris levinud tegutsemismudelit. Lääneriikide reageeringud toimunule olid samuti standardsed ja ettenähtavad.

Ainus mõtlemiskoht pärast kõikide meie arvete sulgemist (2004. aasta alguses) tekkis asendusjuhtkonnal siis, kui oli vaja otsustada, kas jätkata tootmist või peatada see. Otsustati säästa firma personali nii palju kui võimalik ja tööd jätkata.

Mõni aeg pärast Platon Lebedevi arreteerimist tegin intervjuu Boris Berezovskiga, kes oli selleks ajaks juba Venemaalt Londonisse ära läinud. Ta ennustas, et Hodorkovskit ootab sama saatus, mis sai osaks temale: Hodorkovskist saab poliitiline emigrant (ta eksis selles osas) ja temalt võetakse ära tema firma (see oli õige). Pärast seda intervjuud kohtusin ka Hodorkovskiga. Ta oli nii vihane, et tema hääl lausa kähises. Teda vihastas iga Berezovski sõna selles intervjuus. Tema kolleegid teadsid, et kui Hodorkkovski vihastab, siis tema hääletoon muutub madalaks. Ta küsis minult:

„Kas te tõesti arvate, et ma annan neile firma ära?“

Ütlesin: „Ei, ma ei arva. Ma arvan, firma võetakse teilt ära, ja teilt ei küsitagi.“

Pragu väidab Hodorkovski muud.

BMH: Seda, et minult võidakse firma ära võtta, arvasin ma juba sellest ajast alates, kui tegin 2003. aasta veebruaris ärimeeste ja Putini kohtumisel ettekande korruptsioonist.

Võimalik, et meie kohtumisel Jukose peakontoris kartis Hodorkovski sisimas, et ta võib oma firmast ilma jääda, kuid tol korral ta mulle sellest ei rääkinud. Kui ma olin tema küsimusele selliselt vastanud, jäi ta minutiks mõttesse.

„Te andsite mulle kunagi nõu. Ütlesite, et ma ei usaldaks Putinit.“

Tõepoolest, pärast 2000. aastal toimunud ja mitu tundi kestnud intervjuud Putiniga ning siis, kui oli juba ilmunud raamat „Esimeselt isikult“14, kohtusime me Hodorkovski ja Nevzliniga. Nad tundsid huvi, millise mulje Putin mulle jättis. Vastasin, et minu meelest ei räägi Putin puhast tõtt. Et Putinil on professionaalne oskus kallutada kaasvestlejat endale soodsas suunas ja rääkida talle just seda, mida kaasvestleja kuulda soovib. Et Putinit ei saa tingimusteta usaldada.

Hodorkovski jätkas: „Teie sõnad on mul alati meeles olnud. Kuid ühel korral ma unustasin need ära. Teate miks? Sest minuga rääkis Venemaa president. Ja mul oli raske ette kujutada, et president võib lihtsalt valetada. Praegu peangi oma tollase lihtsameelsuse eest maksma.“

Sel hetkel tulid teised inimesed tuppa ja ma ei jõudnudki küsida, mis hetk see oli, kui ta Putinit usaldas. Vastuse sellele küsimusele sain ma palju hiljem.

Vassili Šahnovski (Menatepi grupi aktsionär): See oli viimane Putini ja Hodorkovski isiklik kohtumine. See toimus kas 29. või 30 aprillil 2003. aastal, ma ei mäleta täpset kuupäeva. Ja ma võin rääkida vaid seda, mida Mihhail mulle kohe pärast nende kohtumist ise rääkis.

Nad said kokku Putini suvilas Ogarjovos. Kohtumise organiseeris Roman Abramovitš, kuid Abramovitši ennast kohal ei olnud. Parajasti toimus Jukose ja Sibnefti ühinemine. Putin oli loomulikult kursis nende sündmustega. Ma ei mäleta praegu enam ehk kõiki detaile, kuid meenub, et alguses vestlesid nad kolmekesi: Putin, Švidler ja Hodorkovski. Koos olid president ning Sibnefti ja Jukose juhid. Jutt käis JukosSibnefti ühinemisest Chevroniga. Läbirääkimised Chevroniga läksid sel ajal väga hästi. Käsitleti juba ühinemise konkreetseid detaile. Nagu teate, nii tõsiseid tehinguid ilma Kremli teadmata ei tehta. Putinile meeldis see tehing või vähemalt sõnades toetas ta Jukost: „Tegutsege. Siin pole kaugeltki kõik nii lihtne, sest mulle kantakse teie kohta mitmesugust informatsiooni ette. Kuid ma toetan teid ja kui vaja, siis kaitsen teid.“

Pärast jäid Hodorkovski ja Putin kahekesi. Ning Putin ütles: „Lõpetage kommunistide rahastamine.“ Ma isegi imestasin veidi, kui sellest kuulsin, sest mõni kuu varem, nagu ma Surkovi käest tean, lubati meil kommuniste toetada. Teisisõnu, see tegevus oli Kremliga kooskõlastatud. Võimalik muidugi, et Surkov küll ütles nii, aga tegelikult polnud luba kommuniste rahadega toetada Putiniga läbi räägitud. Ma ei usu, et Putin ja Hodorkovski rääkisid kui ülemus ja alluv, kuid Mihhail käsitles neid Putini sõnu kui selget korraldust.

Pärast seda kohtumist oli Hodorkovski rahulik ja isegi rõõmus selle vestluse üle. Ning ta täitis presidendi nõudmise. Ta lõpetas kommunistide valimiskampaania rahastamise, kuid jätkas liberaalsete parteide Jabloko ja Paremjõudude Liidu toetamist. Loomulikult toetas ta ka võimuparteid Ühtne Venemaa. Sellised on juba kord Venemaa poliitika paradoksid. Võimupartei rahastamine ongi see, kuidas äriringkonnad on tegelikult Venemaal võimust „lahutatud“.

Putin vaatas Hodorkovskile otse silma ja lausus: „Tegutsege. Mulle meeldivad teie plaanid.“ Kuid mingit Putini toetust või kaitset ei järgnenud, kui Platon Lebedevi tuldi kinni võtma. Nagu ka siis mitte, kui vahistati Hodorkovski. Hiljem selgus, et selleks ajaks, kui see presidendi ja ärimehe kohtumine toimus, tegelesid eriteenistused juba väga tõsiselt Jukosega. Oli moodustatud spetsiaalne grupp ja Jukose jalgealust õõnestati tegelikult juba alates 2002. aasta lõpust. Seda gruppi juhtis tolleaegne FSB direktori asetäitja, majandusjulgeoleku osakonna ülem Juri Zaostrovtsev. Ta oli juba varem silma paistnud seoses kahe teise oligarhiga. Need kaks olid Gussinski ja Berezovski. Esimest pidas Putin Venemaa vaenlaseks. Teist aga sõbraks, kes Putini reetis. Arvan, et kui Putin otsustab kellestki lihtsalt üle sõita, siis on selle taga alati mingi varjatud, kuid väga isiklik motiiv. Hodorkovski puhul kujundas Putini meelestatust tema enda lähima ümbruskonna suhtumine, kelle saamahimu oli tunduvalt kasvanud. Ma otsustan faktide alusel: suurem osa Jukose varast läks üle riiklikule firmale Rosneft, mille direktorite nõukogu eesotsas oli seesama Igor Setšin. Nad tahtsid Jukost endale. Selleks oli aga vaja veenda presidenti, et Hodorkovski on vaja tee pealt eest ära koristada.

MBH: Arvan, et alguses nägi Putin enda vastas lihtsalt inimest Hodorkovskit. Raske on öelda, millal tema lähikond ja ta ise hakkasid Hodorkovski taga nägema Hodorkovski firmat Jukos. Kuid ma arvan, just selles järjekorras arenes mõte Putini peas.

Millal nad panid Putinile pähe mõtte Jukosest? Näib, et pärast seda kohtumist. Vastasel juhul oleks Abramovitš teadlikult oma pea silmusesse pistnud, kui ta selle kohtumise organiseeris. Seda tehes riskeeris ta juba niigi.

Üldiselt aga pole intriigid minu eriala. Ma võin siin ka eksida.

Putinile sokutati ette kõikvõimalikke isiklikke motiive, miks mitte sallida Hodorkovskit. Milline neist just Putini hinge puudutas? Ma ei tea. Setšin on andekas inimene – ta kas tabas ära, mille peale Putin näkkab, või mõtles midagi välja. Ja pärast ei tea keegi midagi.

Kas Putin valetas Hodorkovskile, kui ütles, et tema plaanid meeldivad talle? Võimalik. Kuid võimalik on ka see, et selleks hetkeks polnud Putin veel mingit lõplikku otsust Hodorkovski suhtes teinud. Presidendile võis tehing Chevroniga meeldida, aga võis ka mitte meeldida. Seda võis käsitleda kui Venemaa firma suurt sammu ja astumist juba rahvusvahelisele areenile, mis oleks Venemaale igati kasulik olnud. Aga sama tehingut võis vaadelda ka kõige banaalsemal tasandil: et lääs püüab krahmata enda kätte Venemaa strateegilisi toorainevarusid; et Hodorkovski on liiga ameerikalikult meelestatud; et Jukos lahkub Venemaa võimude kontrolli alt…

Tegelikult hakkaski hiljem Venemaal riigi välis- ja majanduspoliitikas domineerima selline pseudopatriootlik või Vene riikluse huvidest lähtuv mõtteviis, nagu seda on Venemaal tavaks nimetada.

Venemaa presidendi administratsiooni endine ülem Aleksandr Vološin kinnitas mulle, et Putinile pigem meeldis eelseisev tehing Chevroniga, kuna Venemaa firma oleks saanud selle tehinguga endale juhtiva rolli selles lääne naftagigandis. Roman Abramovitš ütles mulle meie omavahelises jutuajamises, et kui arvestada Putini iseloomu ja vaateid, siis võis kavandatav tehing Chevroniga olla Putini silmis Hodorkovski saatuslik viga. Väga ootamatu oli kuulda sellist arvamust Hodorkovski endiselt firmade ühinemise partnerilt.

Jukose äriplaan oli sel ajal lausa grandioosne. Kaks järjestikust liitumist, projektid Ida-Siberis, mis on suuresti veel Venemaa majandusruumist väljas, kuid maavarade poolest rikkaim piirkond; plaanitavad tarned Hiinasse… Juhul, kui nad oleksid Chevroniga liitunud – ja selleni oli jäänud vaid üks sammuke –, oleksid Jukose juhid olnud meie ettearvamatus riigis palju enam kaitstud. Olen kindel, et need, kes Jukose kriminaalasja välja mõtlesid, teadsid seda väga hästi.

MBH: Peale nn Hiina toru ja IdaSiberi oli meil plaanis veel ka torujuhe Murmanskisse, kust oleksime alustanud kütuse vedamis tUSAsse. See suund oleks olnud teatav vastukaal tarnetele ida suunal, Hiinasse. Meil oli plaanis rajada GTLtehnoloogial rajanev tehas, mis toodab maagaasist diiselkütust, mida oleks saanud transportida torujuhtme kaudu. Lootsime sellise tehnoloogia saada Chevronilt. Lisaks oli meil kavas luua Moskvasse oma teaduslike uuringute keskus, mis pidi hakkama tegelema kõige uudsemate kütusetehnoloogia lahenduste väljatöötamisega.

Chevroni projekt andnuks meile Abramovitšiga kontrolli maailma suurima naftatootja üle, kelle käsutuses oli võimas tehnoloogiline potentsiaal, et hakata GTLmeetodil kontinentaalselt kütust tootma. See kõik oleks võinud saada strateegiliseks läbimurdeks energeetikas.

2006. aastal avastas Chevron suured leiukohad Mehhiko lahes. Praegu teeb Chevron suuri edusamme kildagaasi tootmises.

Ameeriklased oleksid selle lepingu kohaselt saanud garanteeritud hanked, Venemaa aga oleks saanud Ameerika turule, ja mitte ainult, vaid ka juurdepääsu tänapäevastele kütuse tootmise tehnoloogiatele ja maailma regioonide tohututele toorainevarudele, kus neid tehnoloogiaid kasutada.

Võimalik, et kõik poleks ühinemisel läänega just täpselt nii läinud, nagu me plaanisime, kuid see tähendab, et me oleksime leidnud mingid muud efektiivsed arenguvõimalused. Meie maa on piisavalt võimas, et kanda selliste uuendustega kaasnevaid riske.

Ma kahtlen, et võim kartis läänega ühinemist. Kui oleks kartnud, siis poleks olnud midagi kergemat kui see tehing mingite administratiivsete vahenditega peatada. Lepingu jaoks oli ju vaja saada Venemaa monopolivastase komitee nõusolek ja meil oleks pidanud olema kooskõlastus loodusressursside ministeeriumist jms. Tehingu peatamise võimalusi oli teisigi.

Veelgi lihtsam oleks olnud keelustada analoogsed tehingud välismaiste ettevõtetega. Arvan, et Putinile pigem meeldis meie ettevõtmine. Kuid nagu iga autokraatlik valitseja, oli ka Putin oma lähiümbrusest kergesti manipuleeritav.

See on üldteada, mida talle räägiti: talle jutustati kõikvõimalikke lugusid alates sellest, et „ta varastas kogu nafta ära“ ja et „ta käed on küünarnukkideni veres“, kuni selleni, et me kavatseme ameeriklastele Venemaa tuumapotentsiaali maha müüa.

Ma ei oska öelda, mida Putin neist juttudest lõpuks uskuma jäi. Aga ta pidas minu arreteerimist ja Jukose hävitamist Venemaale igati kasulikuks ettevõtmiseks, sest see lubas tal puhastada oma poliitiliste mängude välja sõltumatutest finantsjõududest.

Kõik meie sponsorid lõpetasid meile otsemaksed, kui need polnud Kremliga kooskõlastatud. See oli võimule loomulikult igati meeltmööda, kuid strateegilises plaanis läbimõtlemata otsus. See uus kord tõi endaga kaasa kiire korruptsiooni leviku, väärad otsused ja tootliku aktiivsuse langemise.

John Browne’i, endise Vene-Suurbritannia ettevõtte TNK-BP juhi hiljuti ilmunud raamatust15 võib leida kaudseid tõendeid selle kohta, et juba septembris, kuu enne Hodorkovski ringsõitu mööda Venemaad ja tema arreteerimist, kasvas Putini vastuseis Hodorkovskile selle piirini, et ta isegi ei varjanud seda enam. Ta tsiteerib sel perioodil peetud vestlust Putiniga. Kui uskuda Browne’i, siis lausus Putin Hodorkovski kohta: „Ma olen seda inimest liiga kaua kannatanud,“ pidades silmas, nagu Browne ise ütleb, et ärimees Hodorkovski hakkas tegelema poliitikaga, mida Putin pidas „andestamatuks“.

* * *

Hodorkovski kõndis terve tunni koos oma advokaadi Anton Dreliga piki prokuratuuri koridori. See oli tema viimane tund vabaduses. Ta ei kasutanud võimalust vabadusse jääda. Ta ootas, et talle esitatakse süüdistus. Advokaadil oli telefon, aga Hodorkovski ei helistanud kellelegi. Kui kõik sai läbi, palus ta Antonil helistada oma emale ja öelda, et ta asuks mõneks ajaks elama tema naise ja laste juurde. Arvan, et ükskõik mida Hodorkovski ka ise praegu ei räägiks, ei osanud ta siis endale ettegi kujutada, et tema vahistamisele järgnevad pikad aastat vanglat. Midagi sellist ei osanud ette kujutada mitte ükski tolle aja äriliider, kellega ma siis suhtlesin. Hodorkovskile ette laoti mahukas süüdistus. Sama mahukas süüdistus oli esitatud mõned kuud varem vahistatud Platon Lebedevile. Drel mõistis, et Hodorkovski läheb trellide taha ja kauaks. Süüdistust ei esitanud uurimisrühma ülem Salavat Karimov ise. Karimovile ei meeldinud selliste asjadega tegeleda vahetult ja ise – ta jättis sellised toimingud oma alluvate teha.

MBH: Prokuratuuris, kus valitses tavaline seadusetus, kuulati mind üle kui tunnistajat. Siis paluti mul oodata ja kaks tundi hiljem esitati mulle süüdistus. Seejärel kuulati mind uuesti üle. Juba kui süüdistatavat. Kõik käis kiiresti. Kohus– vahi alla võtmise määrus – Matrosskaja Tišina vangla.

Ilmselt poleks mul lastud peaprokuratuuri ruumidest lahkuda. Kuid üritamisega oleksin ma saanud nende närve veidi rikkuda küll.

Helistada? Kellele? Oli ilmne, et Putin oli andnud sanktsiooni. Pöörduda sõprade poole? Ajakirjandusse? Mu advokaat tegi niigi kohe avalduse pressile.

Minu uurijateks olid algatatud kriminaalasjas Salavat Karimov ja Mihhail Bezuglõi, teisi ma ei mäleta. Polnud vähimatki kahtlust, et nad olid tegutsemiseks juba väga selge ja üheselt mõistetava käsu kätte saanud.

Teate, kuidas Karimov end ise nimetas? „Aus sõdur“ (kindrali privileegidega). Kui on käsk, siis ta ei mõtle. Selles seisneb tema pluss oma ülemuste ees. Kuid see on samas ka tema miinus. Sest vahel on vaja siiski mõelda.

Ma ei taha siin rääkida seaduslikkusest, uurija iseseisvusest, prokuratuuritöötaja südametunnistusest… Kui on käsk, siis on need sõnad vaid puhas helide kõla, ei enamat.

Väga võimalik, et tavalises elus on Karimov suurepärane inimene, nagu ütles Stirlitz oma kolleegide kohta gestaapost.

Rajoonikohtu kohtunik Andrei Rasnovski, endine prokuratuuritöötaja, sanktsioneeris Hodorkovski vahi all pidamise määruse. Hiljem sai ta ametikõrgendust ja määrati tööle Moskva linnakohtu kohtunikuks. Kohtus toetas süüdistust prokurör Valeri Lahtin. Seesama, kes oli kohtus nõudnud Platon Lebedevi vahi all pidamist eeluurimise ajal.

Hodorkovski kuulas kohtumääruse ära, võttis abielusõrmuse sõrmest ja kella käelt, andis need Dreli kätte ja ütles: „Pole hullu. Ka selline experience on kasuks.“ Seejärel viidi ta vanglasse.

Hodorkovski pole kunagi hiljem palunud tuua vanglasse nii kummalisi asju kui sel esimesel korral. Keegi oli talle õpetanud, et kirjad tuleb kirjutada sigaretipaberile, sest kui tuleb läbiotsimine, siis võib sigaretipaberi tagasi sigaretiks keerata ja lihtsalt ära suitsetada. Võib-olla oli ta aga lugenud kirjade saatmise kohta vanglast hoopis mingitest raamatutest või kuulnud legende, mida meie folkloor on juba alates revolutsiooniaegadest põlvest põlve edasi pärandanud. Samuti kartis Hodorkovski, et tema peal kasutatakse psühhotroopset relva. Esimesed paar nädalat keeldus ta seepärast igasugusest toidust ja jõi vaid vett.

Anton Drel suhtus enda sõnutsi üldiselt rahulikult sellesse, kuidas kambrikaaslased Hodorkovski vastu võtavad: „Tal on väga kõrge, peaaegu ületamatu valulävi. Ta võib iga inimesega rahulikult rääkida ja oskab temaga ühise keele leida.”

MBH: Vanglas sattusin suurde kambrisse, kuid alguses olin seal üksinda. Hiljem toodi sinna veel paar inimest. Nad seadsid kohe sisse kanali posti, viina, toidukaupade ja sigarettide jaoks. Seal leidusid ka mõned tuttavad. Üks neist istus otse vastaskambris. Olin tõeliselt hämmastunud, kui sain teada, et paljud inimesed, kes olid minu vaateväljast kadunud, ei sõitnudki ära välismaale, vaid istusid vanglas.

Ma ei närveerinud üldse. Keeldusin aga kohe söömast, joomast, kirju saatmast. Vett jõin vaid kraanist. Ja nii kuni selle ajani, mil olukorras selgust sain– tervelt kolm nädalat.

Kasulik on teada, kuidas käituda arreteerimisel või kui teid pantvangi võetakse. Soovitan seda õppida kõigil, kes tegelevad Venemaal äri, poliitika või mingi ühiskondliku tegevusega.

Kõike tuleb võtta just nii, nagu see on. Esmaselt on vaja aru saada sellest täiesti uuest olukorrast. Tuleb hankida informatsiooni ja seda analüüsida. Pole vaja end piinata asjatu lootusega peatsest vabanemisest või muretseda selle pärast, mis vabaduses olles ehk pooleli jäi. Rääkida tuleb vaid seda, mis on kasuks oma eesmärkide saavutamiseks ja ei midagi enamat, sest sa ei tea eales, kuidas sinu sõnu pärast vahi alla võtmist võidakse kasutada.

Ma ei mäletagi enam, mida ma palusin endale alguses kodust tuua. Kuid õige pea olid mul olemas nii raamatud, kirjutamisvahendid kui ka vihikud, kuhu märkmeid teha. Muudest asjadest polnud mul raske loobuda.