Читать книгу Katkine Klaas - Alain Mabanckou - Страница 5

alustuseks pean ma rääkima, mis mäsu siin lahti läks, kui baar uksed avas, pean rääkima kolgatateest, mis omanikul tuli läbi käia, eks nad tahtsidki ta hauda viia, tahtsid, et ta paneks kirja oma Juuda testamendi, kõik sai alguse kirikumeestest, kes märkasid, et neil jääb pühapäeviti kirikulisi vähemaks, ja päästsid valla tõelise püha sõja, igaüks neist viskas oma Jeruusalemma piibli Tuulest Viidud Krediidi ette maha, nad ähvardasid, et kui asi samamoodi jätkub, ei tule siin kandis enam ühtki missat, ei tule ühtki transsi laulude saatel, ei tule Püha Vaimu, kes Trois-Cents’i linnaosa peale laskuks, ei tule musta krõbedat armulaualeiba, ei tule magusat veini, Kristuse verd, ei tule kooripoisse, ei tule vagasid õdesid, ei tule küünlaid, ei tule almust, ei tule esimest armulauda, ei tule teist armulauda, ei tule katekismust, ei tule ristimist, ei tule mitte kui midagi, ja kõik lähevad siis otse põrgu, ja seejärel asus rünnakule puhkepäevadel ja riigipühadel kogunev sarvekandjate sündikaat, nemad väitsid, et kui naised neile enam hästi süüa ei anna, et kui naised neid enam ei austa nagu mineviku naised, siis on see suures osas Tuulest Viidud Krediidi süü, nad ütlesid, et austus on tähtis, et kui keegi, siis just naised on loodud selleks, et mehi austada, sest nii on see olnud aegade algusest peale, Aadamast ja Eevast saati, ja need tublid pereisad ei leidnud põhjust, miks peaks asjad äkki muutuma, ühesõnaga, naised aga roomaku, täitku meeste käske, nii nad ütlesid, aga samuti asjata, ja järgmiseks tuli rusikaid viibutama endiste alkohoolikute ühing, mille liikmed on teise usku pööranud, lürbivad nüüd hoopis vett, Fantat, Pulpi apelsinilimonaadi, granadillisiirupit, Senegali hibiskijooki, greibimahla või Nigeeriast koos India kanepi lehtedega sisse smugeldatud Coca-Cola light’i, nood dogmaatikud piirasid baari sisse neljakümneks päevaks ja neljakümneks ööks, aga samuti asjata, ja järgmiseks korraldasid müstilise aktsiooni hõimupealikud, moraalitraditsioonide vardjad, kaasas amuletid, mille nad baarilävele lennutasid, kaasas sajatused, mille nad Tuulest Viidud Krediidi peremehe pihta saatsid, kaasas surnud hinged, kelle nad kõnelema äratasid, ja pealikud kuulutasid, et küll ta veel praeb tasasel tulel, et lõpuks sõidab ta vabatahtlikult liftiga tapalavale, aga see oli kah asjata, ja viimaks lendas peale märatsejate bande, kelle oli kinni maksnud paar siinse kandi vana sitapead, kes igatsesid taga de Gaulle’i kunagist residentsi, jooksupoisi muretut elu valgete teenistuses, neegri raugapõlve ja teenetemedaljoni, koloniaalnäituste aega ja neegripidusid, kus Joséphine Baker, banaanid vööl, puusi hööritas, ja nii need laitmatu nimega härrad peremehele väljapääsmatu lõksu üles seadsidki, abiks mustade maskidega märatsejad, kes saabusid keset ööd, pimeduse südames, neil olid kaasas Sansibari raudtoikad, kristliku keskaja kaikad ja nuiad, suulu Tšaka aegsed mürgiodad, kommunistlikud sirbid ja vasarad, Saja-aastase sõja katapuldid, Gallia sõjakirved, pügmeede kõplad, 1968. aasta maikuu Molotovi kokteilid, Rwanda matšeetehooaja laiad noad, Taaveti-Koljati kuulsa kahevõitluse ling, nad tulid tükkis kõige selle muljet avaldava arsenaliga, aga ikkagist asjata, siiski suutsid nad ühe osa lokaalist maha lammutada, ja sellest hakkas rääkima kogu linn, ja sellest hakkas rääkima kogu ajakirjandus, Surnud Tänav, Aafrika Nädal, Mwinda, Mouyondzi Tribune, leidus isegi turiste, kes tulid naaberriikidest kohale, et paika oma silmaga näha, nagu palverändurid käivad Nutumüüri ääres, ja nood turistid klõpsutasid hunnikute viisi pilte, ma küll ei tea, misjaoks, aga sellegipoolest tegid nad pilti, leidus isegi kohalikke, kes polnud kunagi varem jalga Trois-Cents’i kvartalisse tõstnud ja kes nüüd hämmingus ringi uudistasid, nad mõtlesid endamisi, kuidas küll inimesed suudavad elada täiuslikus sümbioosis prügihunnikute, veelompide, kodulooma raibete, põlenud sõidukite, muda, lehmakookide, peatänaval haigutavate aukude ja kokkuvarisemise äärel majadega, ja meie baarimees jagas intervjuusid paremale ja vasakule, ja meie baarimehest sai üleöö märter, ja meie baarimeest näidati üleöö kõikides saadetes, ta kõneles põhjaosa lingala keeles, Mayombe metsa monokutuba keeles, bembe keeles nagu Moukoukoulou silla elanikud, kel on kombeks erimeelsusi nugade abil lahendada, ja nüüd teadsid teda kõik, ta sai kuulsaks, ta äratas kaastunnet, teda taheti aidata, kirjutati isegi toetuskirju, petitsioone tolle vapra mehe kaitseks, kes sai hüüdnimeks Kangekaelne Tigu, aga ennekõike võis loota joodikutele, kes hoiavad ikka ja alati ühte, kuni viimse veinitilgani, ja kes asusid nüüd tegutsema, nad käärisid käised üles, et teha heaks kahjud, mille olid tekitanud koloniaalnäitust, de Gaulle’i residentsi, Joséphine Bakeri neegripidusid taga nutvad inimesed, ja mõne arust tühisest vahejuhtumist sai lõpuks riikliku tähtsusega küsimus, räägiti „Tuulest Viidud Krediidi afäärist”, valitsus tõstatas teema ministrite nõukogus, ja osa valitsusest nõudis lokaali kohest tingimusteta sulgemist, teised aga hakkasid vastu mitte just palju veenvamate argumentidega, väike sisalikevaheline kähmlus oli seega riigi kaheks lõhestanud, ja siis, autoriteedi ja tarkusega, mille poolest ta sestpeale kuulsaks sai, tõstis häält põllukultuuri-, kau­bandus- ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete minister Albert Zou Loukia, ta pidas maha mälestusväärse kõne, kõne, mis on jäänud üheks kauneimaks poliitiliseks sõnavõtuks siinmail üldse, minister Zou Loukia ütles mitu korda „ma süüdistan”, ja see oli niivõrd mõjuv, et mis ka tänaval ei juhtunud, olgu kerge sõnelus või pisike ülekohus, müristasid kõik „ma süüdistan”, ja isegi valitsusjuht ütles oma pressiesindajale, et küll see põllukultuuriminister räägib ikka hästi, et tema erakordselt menukas lööklause „ma süüdistan” talletub igaveseks rahva mällu, ja peaminister lubas, et ministeeriumi uues koosseisus usaldab ta põllukultuuriministrile hoopis kultuuri­ministri portfelli, piisab, kui kustutada „põllukultuurist” viis esimest tähte, ja veel tänagi on kõik nõus, et ministri kõne oli särav, lehekülgede kaupa jutustas ta ümber kuulsate autorite teoseid, keda lauas istudes meelsasti tsiteeritakse, ta higistas nagu alati, kui tundis uhkust, et on kuulajaskonna oma eruditsiooniga ära võlunud, ja just siis astuski ta Tuulest Viidud Krediidi kaitseks välja, alguses kiitis ta taevani Kangekaelset Tigu, keda ta hästi tundis, sest nad olid koos algkoolis käinud, ja tema pealehakkamist, seejärel tõmbas otsad kokku sõnadega, mida ma mälu järgi tsiteerin: „Austatud nõukogu liikmed, ma süüdistan, ma ei taha kaasa aidata meie riigi sotsiaalse õhustiku mürgitamisele, ma ei taha valitsusliikmena toetada praegust inimjahti, ma süüdistan õelust, mis materdab maatasa inimese, kes pole teinud muud, kui vaid oma elule sihi leidnud, ma süüdistan hiljutiste tagurlike sepitsuste maotust, ma süüdistan barbaarsete tegude tsiviliseerimatust, mille taga on pahatahtlikud inimesed, ma süüdistan solvanguid ja provokatsioone, mis on meie maal igapäevaseks saanud, ma süüdistan kõiki salalikke kaasosalisi, kes laamendajatele, tülinorijatele oma nuia laenavad, ma süüdistan ligimesepõlgust, sallimatust, väärtuste unustamist, viha õhutamist, südametunnistuse loidust, võsakärnkonni meilt ja mujalt, jah, austatud nõukogu liikmed, näete, milliseks unetuks, kivise ilmega paigaks Trois-Cents’i kvartal on muutunud, aga mees, keda kutsutakse nüüdsest peale Kangekaelseks Teoks, jättes kõrvale asjaolu, et ta oli mu klassivend, ja muideks väga intelligentne klassivend, see mees, kellele praegu jahti peetakse, on vandenõu ohver, austatud nõukogu liikmed, ühendagem jõud, et hoopis tõelised kurikaelad sihikule võtta, niisiis süüdistan ma neid, kes karistamatult takistavad meie institutsioonide toimimist, neid, kes avalikult lõhuvad üksmeeleketti, mille pärandasid meile meie esiisad bantud, ma ütlen teile, Kangekaelse Teo süü oli see, et ta näitas kaasmaalastele, kuidas igaüks võib omal kombel inimloomust paremaks muuta, nii nagu õpetas kuulus Saint-Exupéry „Inimeste maas”, sel põhjusel süüdistan ma nüüd ja igavesti”

päev pärast minister Zou Loukia sõnavõttu vihastas Adrien Lokouta Eleki Mingi, vabariigi president oma kõrgeaususes, nii ägedasti, et kukkus viinamarju lömastama, kuigi muidu armastas ta neid iga päev magustoiduks süüa, ja me kuulsime Kõmu-FM-ist, et president Adrien Lokouta Eleki Mingi, kes oli muideks ka sõjaväe ülemjuhataja, kadestas põllukultuuriministri lauset „ma süüdistan”, tegelikult oleks president-sõjaväe ülemjuhataja tahtnud, et populaarne loosung pärineks temalt, ta ei mõistnud, miks ometi tema nõunikud niivõrd lihtsa ja lööva lahenduse peale ei võinud tulla, vaid söötsid talle ette ülespuhutud sõnu, näiteks „Nii nagu päike Aafrika haljaste küngaste kohale kerkib ja õhtuti jälle majesteetlikku Kongo jõkke veereb”, ja president Adrien Lokouta Eleki Mingi, hinge põhjani vihane, solvatud, naeruvääristatud, alandatud ja pettunud, kutsus seepeale kokku oma kantselei neegrid, kes teda piiritult armastasid, ta käskis neil hakata ajusid ragistama nii kõvasti, nagu nad kunagi varem ajusid ragistanud polnud, ta ei tahtnud kuulda enam ühtki ülespuhutud, võltsist luulelisusest nõretavat loosungit, ja kantselei neegrid võtsid valveseisangu, puha pikkuse järjekorras, kõige lühemast kõige pikemani, nagu vennad Daltonid, keda Lucky Luke mööda Metsiku Lääne kaktusevälju taga ajas, ja neegrid kostsid nagu ühest suust „jah, kapten”, kuigi meie president Adrien Lokouta Eleki Mingi oli tegelikult sõjaväe ülem­juhataja, president ootas muide kannatamatusega, et riigi põhja- ja lõunaosa vahel kodusõda puhkeks, et ta saaks sõja­memuaare kirjutada, mille ta kõiges oma tagasihoidlikkuses „Adrianuse mälestusteks” nimetaks, ja president-sõjaväe ülemjuhataja käskis neil leida lause, mis igaveseks rahva mällu talletuks nagu „ma süüdistan”, millega oli lagedale tulnud minister Zou Loukia, ja kantselei neegrid töötasid kinniste uste taga öö läbi, esimest korda elus võtsid nad kätte entsüklopeediad, mis presidendi raamatukogu riiulitel tolmu kogusid, ja asusid neid lehitsema, nad tuhnisid imepisikese kirjaga hiiglaslikes telliskivides, nad alustasid maailma loomisest, võtsid läbi kellegi Gutenbergi-nimelise tüübi ja egiptuse hieroglüüfide ajastu, ja koguni kellegi hiinlase, kes kirjutas, näikse nii, sõjakunstist ja kes oli väidetavalt elanud ajal, mil ei teatud isegi seda, et Püha Vaimu ettevõtmisest sünnib Kristus ja ohverdab end meie, patuste eest, aga Adrieni neegrid ei leidnud midagi samavõrd mõjuvat nagu minister Zou Loukia „ma süüdistan”, niisiis ähvardas president-sõjaväe ülemjuhataja kogu kantselei lahti lasta, kui ta ei saa oma ajaloolist lauset, ta ütles „miks ma peaks palka maksma idioodikarjale, kes pole suuteline leidma isegi lauset, mis lööks, talletuks, puudutaks, ma hoiatan teid, et kui ma ei saa lauset enne, kui kukk kuulutab uue päeva koidikut, hakkavad siin pead lendama nagu mädad mangod, mis puu otsast alla potsatavad, jah, minu jaoks pole te muud kui mädad mangod, ma ütlen teile, hakake parem asju kokku pakkima ja mõnd katolikumaad välja valima, kuhu varjule kobida, te kas pagete või olete surnud enne surma, ma ütlen teile, mitte üks hing ei välju siit majast, ja te vaadake ette, et ma oma kabinetti kohvilõhna ei tunneks, rääkimata Cohiba või Montecristo sigarite suitsust, te ei saa tilkagi vett, ei võileibu, mitte midagi, mitte kui mi-da-gi, nälgite nii kaua, kuni mulle lause leiate, ja te öelge parem, kust too ministrihakatis Zou Loukia oma „ma süüdistan” välja võlus, millest kogu riik nüüd räägib, ah, presidendi julgeolekuteenistus ütles mulle, et isegi vastsündinutele pannakse nimeks Ma Süüdistan, ja mida kosta kõigi kuumade näitsikute kohta, kes on lasknud loosungi endale kannikatele tätoveerida, ah, ja muideks, saatuse iroonia, aga mehed nõuavadki just sihukese tätoveeringuga prostituute, saate aru, millise sita sisse te olete mind seganud, ah, pole ju teab mis kunst säärane lause kuskilt välja tuhnida, no öelge ise, on’s põllumajanduskultuuriministri neegrid kuidagi paremad kui teie, ah, kas te teate ikka, et tema neegritel pole isegi ametiautot, nad sõidavad tööle ministeeriumi bussiga, nende palgad on naeruväärsed, samas kui teie elate siin palees nagu sulavõi sees, te ujute minu basseinis, te joote minu šampanjat, te vaatate mõnuga välismaiseid kaabeltelevisiooni kanaleid, mis minu kohta teab mida kokku patravad, te sööte minu suupisteid, te sööte minu lõhet, minu kaaviari, te saate nautida minu aeda ja minu kunstlund, et koos armukestega suusatama minna, hea veel, et te mu kahekümne naisega voodisse ei roni, ah, lõppude lõpuks, öelge, mis kasu mul teist üldse on, ah, kas ma maksan teile selle eest, et te tulete siia seanahka vedama, ah, sama hästi võiks ma oma rumala koera kantseleid juhatama panna, päevavargad sellised”, ja president Adrien Lokouta Eleki Mingi lõi kabinetiukse pauguga kinni, karjudes veel kord „kuradi neegrikari, nii see asi edasi ei lähe, mul on kõrini teiesuguste limuskite nuumamisest, kes ajavad ainult jama suust välja, vaatame nüüd, kuidas te hakkama saate, ja ise veel räägite, et olete Prantsusmaa eliitülikoolides käinud, sittagi te olete”

presidendi kantselei neegrid asusid sunnitööle, suulu Tšaka oda ja Damoklese mõõk pea kohal rippumas, kui presidendi viimased sõnad veel palees vastu kajasid, ja siis, kesköö paiku, kui ideed olid otsas, sest meie riigis on naftat jalaga segada, ideid aga mitte, tuli neil loomulikult mõte helistada ühele Prantsuse Akadeemia mõjukale liikmele, kes oli, näikse nii, auväärse assamblee ajaloos ainus must mees, ja kõik haarasid õhinal sellest õlekõrrest, ja kõik ütlesid, et see suurendaks veelgi akadeemiku au, ja nii kirjutasid nad valmis pika pöördumise, mis kubises kõige pidulikumatest ja viisakamatest väljenditest, nad torkasid vahele isegi paar liigutavat rammusate riimidega aleksandriini, nad kontrollisid kirjavahemärgid peensusteni üle, päris kindlasti ei tahtnud nad akadeemikute naeru alla sattuda, sest seda need ainult ootasidki, tõenduseks, et ka neid on millekski vaja, ja mitte ainult suure romaaniauhinna üleandmiseks, mõelda vaid, presidendi neegrid oleks peaaegu karvupidi kokku läinud, sest osa neist arvas, et koma asemele peaks panema semikooloni, teised jällegi ei olnud seda meelt ja tahtsid jätta koma, mis annaks lausele täiskäigu, ja see teine leer jäi oma seisukohale kindlaks, mis sest, et „Prantsuse keele vea­ohtude leksikon”, mille oli koostanud keegi Adolphe Thomas, soovitas vastupidist, jättes õiguse esimesele leerile, aga teine leer ei taganenud ikkagi oma seisukohast, kõik selleks, et valmistada rõõmu musta­nahalisele akadeemikule, kes, nagu kogu lugupidamisega meenutati, oli üks Aafrika kontinendi esimesi prantsuse grammatika professoreid, nii et kõik olekski läinud nagu plaanitud, kui Adrieni neegritel poleks äkki turgatanud, et akadeemiku vastuse saamisega läheb aega, et suulu Tšaka oda ja Damoklese mõõk langevad enne, kui kupli alt väikseimgi vihje kohale jõuab, kupliks kutsutakse mugulakujulise katusega hoonet, milles surematud targad keele sumisemist jälgivad ja edasikaebamisvõimaluseta otsustavad, et vaat see tekst on nüüd kirjutuse nulltasand, aga oli veel teine, palju proosalisem põhjus, miks neegrid plaanist loobusid, nimelt väitis üks kantselei töötajatest, kes oli lõpetanud Prantsusmaa mainekaima ülikooli kursuse parimana ja omas täit kogu neegerakadeemiku teoseid, et too juba oli enda nimel ühe lause ajalukku talletanud, „emotsioon on neeger, nii nagu mõistus on hellen”, ta selgitas kolleegidele, et sama akadeemik ei suuda veel üht lauset välja mõelda, ega ajalugu pole mingi läbisõiduhoov, et sinna saaks pidevalt uute lausetega keksima tulla, igaühel on õigus vaid ühele lausele, muidu pole öeldu muud kui tühi kõmin, palju kära ei millestki, ja sellepärast jäävadki ajalukku laused, mis on lühikesed, täpsed ja löövad, ja kuivõrd loosungid kanduvad edasi läbi legendide, sajandite ja aastatuhandete, unustatakse paraku tegelikud autorid ega anta Césaire’ile, mis Césaire’i kohus

presidendi-sõjaväe ülemjuhataja neegrid ei lasknud pead norgu ja haarasid järgmisest õlekõrrest, nad otsustasid kõik oma ideed ja leiud ühte korvi kokku panna, nad ütlesid, et Ameerika tippülikoolides, kus mõned neist õppinud olid, kutsutakse seda brainstorming’uks, ja igaüks kirjutas paberilehele paar lauset, mis on meie näruse maailma ajalukku raiutud, ja nad hakkasid neid ükshaaval läbi vaatama, nagu tehakse riikides, kus on õigus valimas käia, ja kantselei neegrite pealiku valvsa pilgu all hakkasid nad kõiki lipikuid monotoonsel häälel ette lugema, ots tehti lahti Louis XIV-ga, kes on öelnud „Riik, see olen mina”, ja presidendi-sõjaväe ülemjuhataja neegrite pealik vastas „ei, see ei lähe mitte, seda me ei võta, liiga enesekeskne, nii arvatakse veel, et me oleme diktaatorid, järgmine”, Lenin on öelnud „Kommunism, see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine”, ja neegri­pealik vastas „ei, see ei lähe mitte, nii näib, nagu peaksime rahvast idiootideks, eriti neid, kes ei suuda elektri­arvet ära maksta, järgmine”, Danton on öelnud „Julgust, julgust ja veel kord julgust”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, kordab ennast liiga palju, ja äkki arvatakse, et meil jääb julgusest vajaka, järgmine”, Georges Clemenceau on öelnud „Sõda on liiga tõsine asi, et seda kindralite hooleks jätta”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, nii võivad kindralid veel vihastuda, ja siis poleks muud kui üks riigipööre teise otsa, me ei tohi unustada, et president ise on ju sõjaväekindral, me peame endale aru andma, mil­lesse end segame, järgmine”, Mac-Mahon on öelnud „Siin ma olen ja siia ma jään”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, tundub, nagu mees kahtleks oma karismas ja klammerduks võimu külge, järgmine”, Bonaparte on Egiptuse sõjakäigu ajal öelnud „Sõdurid, mõelge vaid, et nende püramiidide tipust vaatab teie peale nelikümmend sajandit”, ja neegri­pealik vastas „ei, see ei lähe mitte, nii jääb mulje, nagu me peaksime sõdureid harimata inimesteks, kes pole kunagi suure ajaloolase Jean Tulard’i raamatuid lugenud, aga meie eesmärk on rahvale näidata, et sõjaväelased pole mingid puupead, järgmine”, Talleyrand on öelnud „See on lõpu algus”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, nii arvatakse veel, et peame silmas meie oma režiimi lõpu algust, aga meie peaks võimule jääma kogu eluks, nii et järgmine”, Martin Luther King on öelnud „Mul on üks unistus”, ja neegripealik läks närvi, talle ei meeldi, kui räägitakse tollest tüübist, keda ta vastandab alati oma iidolile Malcolm X-ile, ja ta vastas „ei, see ei lähe mitte, mul on utoopiatest kõrini, ikka veel oodatakse, et tema unistus teoks saaks, ja ma ütlen teile, et me jääme niimoodi veel mitmeks sajandiks ootama, nii et edasi, järgmine”, Shakespeare on öelnud „Olla või mitte olla, see on küsimus”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, me ei küsi enam endalt, kas me oleme või ei ole, see küsimus on meil ammu lahendatud, sest me oleme kakskümmend kolm aastat võimul olnud, nii et edasi, järgmine”, Kameruni president Paul Biya on öelnud „Kamerun on Kamerun”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, kõik teavad, et Kamerun jääb alati Kameruniks, ja mitte ükski riik maailmas ei tuleks selle pealegi, et tahta endale nende eluolu või nende lõvisid, kes on niikuinii taltsutamatud, nii et edasi, järgmine”, Kongo endine president Yombi Opangault on öelnud „Täna elame kasinalt, selleks et homme paremini elada”, ja neegri­pealik vastas „ei, see ei lähe mitte, kunagi ei tohi rahvast naiivseks pidada, ja miks mitte juba tänasest alates paremini elada ja tuleviku peale vilistada, ah, ja muideks, too tüüp, kes nii ütles, suples ise ajaloo kõige uskumatumas rikkuses, nii et edasi, järgmine”, Karl Marx on öelnud „Religioon on oopium rahvale”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe kohe üldse mitte, meie proovime kõigest väest rahvast veenda, et Jumal ise määras ametisse presidendi-sõjaväe ülemjuhataja, ja nüüd siis hakkaksime religiooni kohta halba ütlema, kas te siis ei tea, et president rahastab isiklikult kõiki riigi kirikuid, ah, nii et edasi, järgmine”, president François Mitterrand on öelnud „Küll aeg annab arutust”, ja neegripealik läks närvi, talle ei meeldi, kui tollest tüübist räägitakse, ja ta vastas „ei, see ei lähe mitte, too president võttis enese jaoks väga rahulikult aega ja arutust, ta kurnas oma vastased ja sõbrad peaaegu välja, enne kui kraapsu tegi ja end Jumala paremal käel sisse seadis, nii et edasi, järgmine”, Frédéric Dard alias San-Antonio on öelnud „Tuleb taguda rauka, kuni rauk on kuum”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, meie maal, eriti valitsuses, on liiga palju rauku, ei tasu neid solvata, mina olen ju kah rauk, nii et edasi, järgmine”, Cato Vanem on öelnud „Delenda Carthago”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, riigi lõunaosas hakatakse arvama, et see on põhjamurdes, ja põhjaosas, et lõunamurdes, selliseid arusaamatusi tuleb vältida, nii et edasi, järgmine”, Pontius Pilatus on öelnud „Ecce homo”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, sama märkus, mis Cato Vanemagi puhul, järgmine”, Jeesus ütles ristil hinge vaakudes „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, liiga pessimistlik, kõlab liiga hädaldavalt Jeesuse-suguse tüübi jaoks, kelle kätes oli ju ometi kogu võim, et siin maamunal sitta kokku keerata, järgmine”, Blaise Pascal on öelnud „Kleopatra nina: kui see olnuks natuke lühem, oleks kogu maakera pale teist­sugune”, ja neegripealik vastas „ei, see ei lähe mitte, praegu on küsimus poliitikas, mitte ilukirurgias, nii et edasi, järgmine”, nõnda vaatasid presidendi neegrid läbi tuhandeid tsitaate ja muid ajaloolisi ütlusi, ilma et nad oleks riigi tähtsaima kodaniku jaoks midagi sobivat leidnud, sest iga kord ütles neegripealik „ei, see ei lähe mitte, nii et edasi, järgmine”, ja siis, kell viis hommikul, enne kui kukk kires, leidis lõpuks üks nõunik, kes mustvalgeid dokumentaalfilme läbi kammis, igavikulise lause

täpselt keskpäeval, kui kogu maa lauda istus, et lasta hea maitsta koduõue vudina-kanal, astus president-sõjaväe ülemjuhataja üles kõigil raadiosagedustel ja riigi ainukeses telekanalis, olukord oli tõsine, president oli pingul nagu bamilekede trummi nahk, ei olnud kerge valida õiget hetke, mil jätta endast maha igavikuline lause, ja tol mälestusväärsel esmaspäeval olid tal seljas parimad pühapäevarõivad, ehteks rasked kuldmedaljonid, nii nägi ta välja nagu patriarh oma võimu loojangul, ja selle põhjal, kuidas ta tol mälestusväärsel esmaspäeval pühapäevarõivaid kandis, võinuks arvata, et käes on jäärapüha, mida me tema vanaema igavese mälestuse auks tähistame, ja siis, kurku puhtaks köhatades, et närvist lahti saada, hakkas ta kiruma Euroopa riike, kes on meid iseseisvuspäikesega tüssanud, sest tegelikult me sõltume neist endiselt, kuna meie avenüüd kannavad kindral de Gaulle’i ja Leclerc’i ning president Coti ja Pompidou nimesid, aga Euroopas pole ikka veel avenüüsid Mobutu Sese Seko, Idi Amin Dada, Jean-Bedel Bokassa ja teiste silmapaistvate meeste auks, keda ta isiklikult tundis ja kõrgelt hindas nende lojaalsuse, humanismi ja inimõiguste austamise tõttu, nii et me oleme neist endiselt sõltuvad, sest nad lõikavad kasu meie naftavarudest ja varjavad meie eest oma plaane, sest nad raiuvad maha meie metsi, et omal maal talv üle elada, sest nad koolitavad meie riigiametnikke välja oma eliitülikoolides, nad vormivad neist pisikesi valgeid neegreid, nii et tõepoolest on Banania kakaoneegrid tagasi, arvati, et nad on võssa ära kadunud, aga siin nad on, kõigeks valmis, vaat niimoodi kõneles meie president, hingetuna, käsi rusikas, ja selles kolonialismiteemalises kõnes ründas president-sõjaväe ülemjuhataja kapitalismi ja kõiki selle häbitegusid, ta ütles, et kõik see on utoopia, eriti ründas ta aga kolonialistide kohalikke sabarakke, neid tüüpe, kes elavad meiega samas riigis, kes söövad meiega sama laua ääres, kes tantsivad meiega baarides, kes sõidavad meiega ühistranspordis, kes töötavad meie kõrval põllul, büroos ja turul, neid kahe teraga mõõku, kes teevad meie naistega säherdusi asju, mida mu Tchinouka voogudesse kadunud ema mälestus siin kirjeldadagi ei luba, tegelikult on need tüübid aga imperialistide spioonid, ühesõnaga, presidendi vihakõne läks üha tulisemaks, sest ta jälestas imperialismi ja kolonialismi sabarakke, niisamuti nagu jälestatakse kirpe, lutikaid, täisid või koisid, ja president-sõjaväe ülemjuhataja ütles, et me peame neile reeturitele, neile hüpiknukkudele, neile silmakirjateenritele ajujahi korraldama, ja ta sõimas neid Tartuffe’ideks, ebahaigeteks, misantroopideks, naeruväärseteks eputisteks, ta kuulutas, et proletariaadi revolutsioon võidab ükskord niikuinii, et vaenlane purustatakse, et ta tõrjutakse tagasi, ükskõik kust ta ka ei tuleks, ta ütles, et Jumal on meiega, et meie riik on igavene nagu ta ise, ta soovitas rahvuslikku ühtsust, hõimusõdade lõpetamist, ta ütles, et me kõik põlvneme ühistest esivanematest, ja viimaks peatus ta Tuulest Viidud Krediidi juhtumil, mis riiki lõhestas, ta kiitis Kangekaelse Teo pealehakkamist, ta lubas talle määrata Auleegioni ordeni, ja lõpetas kõne sõnadega, mida ta iga hinna eest igavikku raiuda tahtis, oli selge, et need olid just need sõnad, sest ta kordas neid üha uuesti ja uuesti, endal käed avali, nagu embaks sekvoiat, ja ta aina korrutas „ma saan teist aru”, ka see lause sai kogu maal kuulsaks, ja sellepärast, nii naljaviluks, on meil, lihtsatel inimestel, kombeks öelda, et „minister süüdistab, president saab aru”