Читать книгу On nagu pole - Alan Adojaan - Страница 6

See pole reisiraamat, kaugel sellest. See pole roadmovie käsikiri, oh ei. Pole see ka mingi eneseabiõpik, kindlasti mitte. See ei ole autobiograafia, hahaha. See ei taha olla sugugi naljaraamat. See on üsna kaugel armastuslooks nimetamisest. Üldse mitte kohe pole see sügav sisekaemus. Kindlasti pole need lood siin kaante vahel välja mõeldud. Nüüd Sa tead, mida see raamat pole.

Minu elu on suuremas osas kulgenud üles-alla tsüklitena. Head ja halvad ajad vahelduvad pidevalt nagu naiste tujud, börsitrendid või aastaajad. Stabiilsus ja rutiin on minule täiesti tundmatud mõisted. Kuigi ilmselt ka kogu universum on üles ehitatud tsüklilistele protsessidele, nii et selles pole tegelikult midagi imestamisväärset ega erilist. Igal juhul käib see üles-alla perioodilisuse rütm mul üsna regulaarselt läbi elu. Kui kolm aastat on kõik ülesmäge läinud ja mingit suuremat paska pole juhtunud, siis muutun ma rahutuks ja ärevaks, hakkan kõike kahtlustama ja valmistun suuremaks litakaks.

Ega see kunagi ka tulemata pole jäänud. Olen õppinud märke lugema ning avastanud, et teatavaid katalüsaatoreid või sisendimpulsse asjade eskaleerumiseks või plahvatuseks olen teinekord ka ise andnud. Või noh, alateadlikult võib-olla alati. Sest mul on vaja vaheldust, uusi emotsioone, asukohavahetust, uusi inimesi, suhteid ja väljakutseid. Täna on see kõik nagu arusaadavalt oma kohale asetunud ja põhjus-tagajärg seosed on mõistetavad. Kunagi aga tundus kõik mingi kurja kõrgema plaanina, mis on võtnud nõuks mind karistada iga kord, kui liiga hästi hakkab minema, ning seab mu teele keerulisi ülesandeid hullumeelsete suhete, erinevate pahanduste ja kohustuste näol. Võib-olla see kõik ongi osa suuremast plaanist ja eksamineerimisest – seda ilmselt ei saa kunagi teada kuskilt ametlikust instantsist. Igal juhul on see aastatepikkune raskuste ja premeerimiste kadalipp mind muutnud oluliselt paremaks inimeseks, kui olin näiteks keskkooli ajal, mil ilmselt paljud mind vihkasid. No eks ma olin vastik tüüp ka sel ajal, tuleb tunnistada. Aga õnneks elu paneb aja jooksul paika ka need kõige hullemad. Vastu pead saavad elult kõik, targemad suudavad sellest ka õppida teinekord.

Niisiis olin ma just tulnud välja eelmisest katastroofist, kus kaotasin koos oma suurepärase äripartneriga viie aasta jooksul armastuse ja hoolega ehitatud klubi ahnetele ja kurjadele Eesti ärimeestele, mu pruut lasi jalga mu parima sõbraga ja nii edasi. Korralik reset kogu elule nagu ikka. Õnneks olin selleks ajaks juba niivõrd palju kordi selle kukkumise läbi teinud, et teadsin – põdemisel, enesehaletsusel ja ignoreerimisel pole mõtet. See juba leiba lauale ega tussut tuppa ei too.

Võtsin end kokku ning panin käima vahepeal unarusse jäänud fotoprojektid ja hakkasin börsile investeerima. Oli kulla ja hõbeda imeline tõusuaeg ning isegi pime, kurt ja loll mees oleks seal suutnud plekki kokku lükata. Mida ma ka mõnuga tegin, võttes hulle riske ning parematel päevadel teenides kuuekohalisi summasid. Elu oli pidu: veetsin enamuse ajast, mis ma börsiekraane ei vahtinud, kas jõuliselt lõõgastudes, reisides või kauneid preilisid taga ajades. Kui pühapäeval pea, süda ja riist ei valutanud, siis oli raisatud nädalavahetus. Armusin tihti ja ülepeakaela ning nautisin erilist jõudu ning surematustunnet, mida see annab. Kõik oli liiga hea, et olla tõsi. Oligi liiga hea – täna tagasi vaadates ka ei usu oma õnne. Aga nagu juba öeldud, kui midagi on liiga hästi, siis katastroof pole kaugel ja nii ka seekord. Siinkohal algabki see raamat. Sel kohal, kus kõik on liiga hästi, et olla tõsi.