Читать книгу Mõrv ei ole lapsemäng - Alan Bradley - Страница 6

„Tere kõigile!” ütlesin Feely seljale, kui olin märkamatult võõrastetuppa hõljunud.

Ilma, et ta oleks pööranud silmi peeglilt, mille ees end parasjagu imetles, heitis Feely mulle klaaspinna lainelises peegelduses pilgu.

„Sel korral sa ei pääse,” ütles ta. „Isa on sind kogu pärastlõuna otsinud. Ta just lõpetas kõne külast helistanud konstaabel Linnetiga. Ma pean ütlema, et ta paistis olevat üsna pettunud, kui kuulis, et nad ei olnudki sinu väikest ligunenud surnukeha parditiigist välja tõmmanud.”

„Kust sa tead, et nad seda ei teinud?” nähvasin vastu. „Kust sa tead, et ma ei ole vaim, kes on sind kummitama tulnud?”

„Sest sul on kingapael lahti ja nina tatine,” ütles Daffy pilku raamatult tõstes. See oli „Amber igavesti” ja ta luges seda juba teist korda.

„Millest see on?” olin ma temalt esimesel korral küsinud.

„Kärbestest meepurgis,” oli ta rahuloleva naeratusega öelnud ja ma olin endale meelde jätnud, et pean raamatu oma lugemist ootavate teoste nimekirja panema. Ma jumaldan raamatuid, mis räägivad loodusteadusest.

„Kas te ei tahagi teada, kus ma olin?” küsisin. Ma kibelesin kangesti neile Porsoni Nukkudest ja Niallast rääkima.

„Ei,” vastas Feely, näppides oma lõualohku, kui peeglile lähemale kummardus, et end paremini näha. „Kedagi ei huvita karvavõrdki, kus sa oled või mida sa teed. Sa oled nagu koer, keda keegi ei tahtnud.”

„Ei ole,” ütlesin.

„Oled küll!” vastas ta kalgilt naerdes. „Nimeta üks inimene siin majapidamises, kes sind tahaks, ja ma annan sulle ühe gini. Lase tulla – nimeta üks inimene.”

„Harriet!” ütlesin. „Harriet tahtis mind, muidu ei oleks ta mind ju saanud.”

Feely keeras hooga ringi ning sülitas põrandale. Ta tegelikult ka sülitas!

„Sulle teadmiseks, Muri, Harriet langes kohe pärast sinu sündi põhjatusse vaimsesse mülkasse.”

„Ahaa!” ütlesin. „Vahele jäid! Sa ütlesid mulle, et ma olen lapsendatud.”

See oli tõsi. Alati, kui Daffy või Feely tahtsid mind hinge põhjani välja vihastada, võtsid nad selle uuesti jutuks.

„Ja nii oligi,” ütles ta. „Isa ja Harriet leppisid sinu adopteerimises kokku juba enne sinu sündi. Aga kui see kätte jõudis ja sinu pärisema su ilmale tõi, anti sind kogemata kellelegi teisele – ühele Kenti lääneosas elavale paarile vist. Kahjuks andsid nad su tagasi. Räägiti, et see oli leidlaste haigla kahesaja-aastase ajaloo jooksul esimene kord, kui keegi on lapse tagasi andnud, sest ta ei meeldinud neile.

Harriet ei hoolinud sinust ka, kui ta su koju tõi, aga paberitele oli juba alla kirjutatud ning haigla juhtkond keeldus sind teist korda tagasi võtmast. Ma ei unusta kunagi seda päeva, mil kuulsin pealt, kuidas Harriet isale oma garderoobitoas ütles, et ei saaks iial sellist rotinäoga viripilli armastada. Aga mida ta enam teha sai?