Читать книгу Kultuur ja eetika - Albert Schweitzer - Страница 6

Me elame kultuuri allakäigu märgi all. Seda olukorda ei tekitanud sõda. Ta ise on üksnes selle ilming. Mis oli vaimselt antud, see muundus faktideks, mis nüüd omakorda igas suhtes kahjustavalt vaimsele tagasi mõjuvad. Materiaalse ja vaimse vastastikune toime on võtnud halbaennustava iseloomu. Allpool võimsaid kärestikke triivime õudustäratavate keeristega vooluses. Kui on üldse veel lootust, võime ainult tugevaima pingutusega oma saatuse sõiduriista ohtlikust kõrvalharust, kuhu me sel hälbida lasime, peavoolu tagasi juhtida.

Me eksisime kultuurist kõrvale, sest me ei mõtelnud kultuuri üle järele. Sajandivahetusel ilmus kõige mitmekesisemate pealkirjade all hulganisti teoseid meie kultuuri kohta. Nagu mõnele salajasele märgusõnale kuuletudes ei üritanud nad meie vaimuelu seisu kindlaks teha, vaid huvitusid eranditult sellest, kuidas see oli ajalooliselt tekkinud. Kultuuri reljeefkaardile kanti täheldatud ja väljamõeldud teid, mis üle ajaloolise maastiku orgude ja mägede viisid renessansist 20. sajandini. Autorite ajaloomeel pühitses triumfe. Neilt õpetust saav inimhulk tundis rahuldust, et ta võis mõista oma kultuuri nii paljude, läbi aastasadade toimivate vaimsete ja sotsiaalsete jõudude orgaanilise produktina. Keegi aga ei võtnud käsile meie vaimuelu inventuuri. Keegi ei kontrollinud seda mõttelaadi suursugususe ja tõelisele progressile viiva energia koha pealt.

Nii astusime üle sajandikünnise vankumatute kujutlustega meist endist. Mis tollal meie kultuurist kirjutati, see kinnitas meie siirast usku tema väärtusse. Kes kahtlust avaldas, seda vaadati üllatunult. Mõned, kes olid juba segaseks minemise äärel, pidasid kinni ja pöörasid tagasi suurele teele, sest neil oli hirm kõrvaleviivate radade ees. Teised käisid neid radu, kuid vaikides. Neis kääriv mõistmine määras nad üksildusele.

Nüüd on kõigile ilmne, et kultuuri enesehävitamine käib täie hooga. Mis temast veel püsibki, pole enam kindel, vaid seisab veel üksnes sellepärast püsti, et ta ei tundnud hävitavat survet, millele muu ohvriks langes. Kuid seegi rajaneb veerkivil. Järgmine mäevaring võib ta kaasa viia.

Kuidas aga kultuurienergiad hääbusid?

Valgustusajastu ja ratsionalism olid püstitanud eetilised mõistuseideaalid üksikisiku arengust tõelisele inimsusele, tema seisundist ühiskonnas, ühiskonna materiaalseist ja vaimseist ülesandeist, rahvaste suhtumisest üksteisesse ja nende kokkusulamisest ülimate vaimsete sihtidega ühendatud inimkonnaks. Filosoofias ja avalikus arvamuses olid need eetilised mõistuseideaalid hakanud väitlema reaalsusega ja olusid ümber kujundama. Kolme või nelja põlvkonna jooksul oli kultuurimõttelaadi ja kultuuriolude vallas sel määral edu saavutatud, et kultuuriajastu näis olevat lõplikult kätte jõudnud ja tema edasiminek peatumatu.

Kuid 19. sajandi keskpaiku hakkas see eetiliste mõistuseideaalide väitlus tegelikkusega vaibuma. Järgnevate aastakümnete jooksul jäi ta ikka enam ja enam soiku. Võitluseta ja kärata läks kultuur erru. Tema mõtted jäid ajast maha, nagu oleksid nad liiga kurnatud, et ajaga sammu pidada.

Kuidas see sündis?

Otsustav oli filosoofia allajäämine.

18. ja algaval 19. sajandil oli filosoofia olnud avaliku arvamuse juhtija. Ta oli tegelnud inimeste ja ajastu ette kerkinud küsimustega ning hoidnud elavana nende üle järelemõtlemist kultuuri vaimus. Filosoofias oli tookord elementaarset filosofeerimist inimese, ühiskonna, rahva, inimkonna ja kultuuri üle, mis loomulikul viisil tekitas elava, avalikku arvamust valitseva ja kultuurientusiasmi alal hoidva populaarfilosoofia.

Kuid optimistlik-eetiline tervikmaailmavaade, millega valgustusajastu ja ratsionalism selle tugeva populaarfilosoofia põhistasid, ei võinud pikemaks ajaks rahuldada järjekindla mõtlemise kriitikat. Tema naiivne dogmatism äratas ikka enam ja enam halvakspanu.

Kant katsus vankuvale ehitisele uut vundamenti alla panna, üritades ratsionalismi maailmavaadet, muutmata midagi selle vaimses olemuses, ümber kujundada vastavalt sügavama tunnetusteooria nõuetele. Schiller, Goethe ja teised selle aja vaimusangarid näitasid heas ja kurjas kriitikas, et ratsionalism on rohkem populaarfilosoofia kui filosoofia. Ent nende võimuses polnud püstitada selle asemele, mille nad purustasid, midagi uut, mis oleks sama jõuga hoidnud avalikus arvamuses alal kultuuriideid.

Fichte, Hegel ja teised filosoofid, kes nagu Kant kõige oma ratsionalismi-kriitika juures tunnistasid tema eetilisi mõistuseideaale, püüdsid põhjendada vastavat optimistlikeetilist tervikmaailmavaadet spekulutiivsel teel, see tähendab loogiliste või tunnetusteoreetiliste kaalutlustega olemisest ja selle avanemisest maailmaks. Koim või neli aastakümmet õnnestus neil seda jõuduandvat illusiooni enda ja teiste jaoks ülal hoida ning vägistada tegelikkust oma maailmavaate vaimus. Lõpuks aga tõstsid mässu vahepeal jõudu kogunud loodusteadused ning lõid tegelikkusetõest plebeilikus vaimustuses olles rusudeks fantaasia loodud hiilgeehitised.

Peavarjuta ja vaesena ekslevad sestsaadik maailmas ringi eetilised mõistuseideed, millele tugineb kultuur. Neid põhjendavat tervikmaailmavaadet pole enam püstitatud. Üleüldse ei tekkinud enam ainustki tervikmaailmavaadet, mis oleks ilmutanud sisemist ühtsust ja kindlust. Filosoofilise dogmatismi ajastu oli lõplikult möödas. Tõena kehtis üksnes tegelikkust kirjeldav teadus. Tervikmaailmavaated ei astunud enam esile kindlate päikestena, vaid veel ainult hüpoteeside komeediudukogudena.

Koos maailma kohta käivate teadmiste dogmatismiga oli ühtlasi antud hoop vaimsete ideede dogmatismi pihta. Naiivne ratsionalism, Kanti kriitiline ratsionalism ja algava 19. sajandi suurte filosoofide spekulatiivne ratsionalism olid vägistanud tegelikkust kahekordses mõttes. Nad olid seadnud mõtlemisega saavutatud kujutlused kõrgemale loodusteaduse faktidest ning ühtlasi proklameerinud eetilisi mõistuseideaale, mis tahtsid asendada tegelikke suhteid inimkonna mõttelaadis ja oludes teistega. Kui esimene vägistamine oli mõttetuks osutunud, muutus samuti küsitavaks, kas on teiselgi senini mööndud õigustust. Eetilise doktrinarismi asemele, mille silmis olevik oli ainult materjal teoreetiliselt kavandatud parema tuleviku tarbeks, astus antud olude hell ajalooline mõistmine, millele juba Hegel oli eeltööd teinud.

Selle mentaliteedi juures polnud enam võimalik eetiliste mõistuseideaalide elementaarne väitlus tegelikkusega nagu varem. Puudus selleks vajalik lihtsameelsus. Vastavalt sellele kahanes kultuurimõttelaadi energia. Nii langes varju inimmõttelaadide ja -olude õigustatud vägistamine – ilma milleta pole mõeldav kultuuri reformeeriv missioon –, sest see oli seotud maailmategelikkuse õigustamatu vägistamisega. Selles ongi meie vaimuelus 19. sajandi keskpaigast alates toimunud psühholoogilise protsessi traagika.

Ratsionalismiga oli lõpetatud … ent koos sellega ka tema loodud optimistliku ja eetilise põhiveendumusega maailma, inimkonna, ühiskonna ja inimese otstarbest. Kuna aga see veel järelmõju avaldas, ei antud endale aru katastroofist, mis oli sisse juhatatud.

Filosoofiale ei saanud selgeks, et tema hooleks usaldatud kultuuriideede energia hakkas küsitavaks muutuma, ühe esileküündivama, 19. sajandi lõpul ilmunud ja filosoofia ajalugu käsitleva teose lõpposas defineeritakse filosoofiat protsessina, milles „on samm-sammult, üha selgema ja kindlama teadmisega saadud teadlikuks nendest kultuuriväärtustest, mille üldkehtivus on filosoofia enese aineks”. Seejuures unustas autor peamise: nimelt selle, et varem polnud filosoofia kultuuriväärtustest mitte ainult teadlik, vaid väljastas neid ka toimivate ideedena avalikku arvamusse, samal ajal kui need 19. sajandi teisest poolest alates üha enam muutusid ebaproduktiivseks hoiukapitaliks.

Üldise kultuurimõttelaadi kujunemise heaks toiminud töölisest oli filosoofia pärast 19. sajandi keskel aset leidnud kokkuvarisemist saanud pensionäriks, kes maailmast eemal tegeles sellega, mis tal oli õnnestunud päästa. Temast sai teadus, mis korrastas loodusteaduste ja ajalooliste teaduste tulemusi, kandes neid kokku tulevase maailmavaate materjalina ning vastavalt sellele igas valdkonnas õpetatud agarust näidates, ühtlasi absorbeerus ta aina tegelemisse omaenda minevikuga. Filosoofiast sai peaaegu filosoofia ajalugu. Loov vaim oli ta maha jätnud. Ikka rohkem ja rohkem muutus ta filosoofiaks ilma mõtlemiseta. Ta mõtles küll üksikteaduste tulemuste üle, kuid tal läks kaotsi elementaarne mõtlemine.

Kaastundlikult vaatas ta tagasi mahajäänud ratsionalismile. Uhkelt kiitles ta, et „on Kantist läbi läinud”, Hegelilt „ajaloolist mõistmist saanud” ja „töötab tihedas kontaktis loodusteadustega”. Seejuures oli ta aga vaesem kõige vaesemastki ratsionalismist, sest filosoofia avalikku ülesannet, mida ratsionalism oli teinud nii põhjalikult, täitis ta veel üksnes kujutluses, aga mitte enam tegelikkuses. Kõige oma naiivsuse juures oli ratsionalism tõeline, mõjuv filosoofia, see aga kõige oma arusaamise juures pelk õpetatud epigoonifilosoofia. Koolides ja ülikoolides mängis ta veel mingit rolli, kuid maailmale polnud tal enam midagi öelda.

Kõigi oma teadmiste juures oli ta maailmavõõraks muutunud. Inimestele ja ajale tegevust andvad eluprobleemid ei mänginud tema aktiivsuses mingit osa. Tema tee käänas üldise vaimse elu teelt kõrvale. Nii nagu ta tollelt mingit ärgitust ei saanud, ei andnud ta seda tollelegi. Kuna ta ei tegelnud elementaarsete probleemidega, ei hoidnud ta alal elementaarfilosoofiat, mis võinuks saada populaarfilosoofiaks.

Tema võimetusest tärkas vastumeelsus igasuguse üldmõistetava filosofeerimise vastu, mis on nii iseloomulik tema olemusele. Populaarfilosoofia oli tema meelest ainult massi tarbeks loodud, lihtsustatud ja vastavalt rikutud ülevaade üksikteaduste tulemustest, mida tema oli korrastanud ja tulevase maailmavaate jaoks kohandanud. Tema teadvusse ei jõudnud, et on olemas populaarfilosoofia, mis sünnib sellest, et filosoofia tegeleb elementaarsete seesmiste küsimustega, mida mõtlevad või peavad mõtlema üksikisikud ja hulk, süvendab neid hõlmavamas ja täiuslikumas mõtlemises ning annab nad niiviisi üldsusele tagasi, ja et lõppude lõpuks tuleb iga filosoofia väärtust mõõta selle järgi, kas ta suudab teiseneda elavaks populaarfilosoofiaks või mitte.

Kõik sügav on ühtlasi lihtne ja laseb ennast sellisena edasi anda, kui ainult on säilinud seos kogu tegelikkusega. Ta on siis midagi abstraktset, mis faktidega kokku puutudes hakkab ise elama mitmepalgelist elu.

Massi hulgas olemas olev otsiv mõtlemine pidi seega kärbuma, sest ta ei leidnud meie filosoofia poolt vastuvõttu ega edasiarendamist. Tema ees avanes tühjus, millest ta üle ei pääsenud.

Filosoofial oli kuhjaviisi minevikus münditud kulda. Tulevase teoreetilise maailmavaate hüpoteesid täitsid müntimata kangidena tema võlvialuseid. Kuid toitu oleviku vaimse nälja kustutamiseks tal ei olnud. Oma rikkusest joobunult oli ta unustanud toitvat vilja külvata. Seepärast ignoreeris ta ajas valitsevat nälga ning jättis aja tema saatuse hooleks.

See, et mõtlemine ei tulnud toime optimistlik-eetilise iseloomuga maailmavaate püstitamisega ja kultuuri moodustavate ideaalide rajamisega, polnud filosoofia süü, vaid tõsiasi, mis tuli ilmsiks mõtlemise arengus. Kuid süüdlaseks meie maailma ees sai filosoofia seeläbi, et ta seda tõsiasja endale ei tunnistanud ning pidas kinni illusioonist, nagu hoiaks tema kultuuriprogressi käigus.

Oma viimaselt määratluselt on filosoofia üldise mõistuse juht ning valvur. Tema kohuseks oleks olnud meie maailmale tunnistada, et eetilised mõistuseideaalid ei leia enam tuge tervikmaailmavaates nagu varem, vaid peavad esialgu oma jõududega toime tulema ning õigustama ennast maailmas ainuüksi oma seesmisest jõust. Ta oleks pidanud meile näitama, et nende ideaalide pärast, millele tugineb meie kultuur, tuleb meil võidelda. Ta oleks pidanud katsuma põhjendada neid ideaale iseenda, oma sisemise väärtuse ja oma sisemise tõe varal ning neid nõnda, ka ilma juurdevooluta vastavast tervikmaailmavaatest, eluvõimelised hoida.

Täie energiaga oleks tulnud juhtida haritute ja harimatute tähelepanu kultuuriideaalide probleemile.

Kuid filosoofia filosofeeris kõige muu, ainult mitte kultuuri üle. Ta jätkas vääramatult tööd teoreetilise maailmavaate püstitamise kallal, nagu võiks ta sellega kõike taastada, ega mõtelnud sellele, et kui see maailmavaade saakski valmis, jääks ta – kuna ehitatud ainult ajaloost ja loodusteadustest ning vastavalt sellele mitteoptimistlik ja mitte-eetiline – alati „jõuetuks maailmavaateks” ega võiks iialgi luua kultuuriideaalide põhjendamiseks ja elushoidmiseks vajalikku energiat.

Filosoofia filosofeeris kultuuri üle nii vähe, et ta ei märganud koguni seda, kuidas ta ise ja aeg koos temaga muutusid ikka kultuuritumaks. Hädaohu tunnil magas vahimees, kes oleks pidanud meid ärkvel hoidma. Nii tuligi, et me ei võidelnud oma kultuuri eest.