Читать книгу Sámose päevaraamatud ehk Kadunud maailma otsimas - Aldo Maksimov - Страница 2

Aldo Maksimov
Sámose päevaraamatud ehk Kadunud maailma otsimas

Sámose päevaraamatud ehk Kadunud maailma otsimas

Tekst: Aldo Maksimov, Marion Maksimov, Sille Maksimov

Fotod: Aldo ja Marion Maksimov

Toimetaja Aita Kivi

Keeletoimetaja Mari Klein

Kujundaja Inga Joala

© Aldo Maksimov ja Ühinenud Ajakirjad, 2020

Trükk Print Best

ISBN 978-9949-696-59-8

e-ISBN 9789949696826

Kirja pandud

Marathokamposes

2020

EESSÕNA
Sámos kui eilne maailm

„Vahemerel on päikesetraagika, millel pole udude traagikaga midagi ühist.”

(Albert Camus „Pagendus ja kuningriik”).

Mida kauem ma Kreekas olen, seda vähem ma justkui kreeklasest tean, teda iseloomustada oskan. Elust siin suudan ilmselt paremini kirjutada. Nähtavasti pean seda tegema.

Ma kuulun Kreekamaaga ühte, nii ma tunnen. (Ja julgen seda väita ka abikaasa Marioni eest.) Ma ei tunne sama Eesti suhtes, kuid mul on Eesti pärast valus. See ei ole ainult Eesti süü ja see ei ole ainult minu süü.

Ma tunnen, et võlgnen selle raamatu paljudele Sámose inimestele, oma siinsetele sõpradele. Marathokampose külale ja selle inimestele. Ma tahan, et nad teaksid: Marathokampos on võrratu ja eriline koht, parim koht maamunal. Ehk ei pane nad seda ise iga päev tähelegi?

Usun, et suudan oma mõtted kirja panna reipalt ja lõbusalt, kõrvalepõigetega satiirilisse draamasse ja poeesiasse. Mitte nagu Ristikivi (ärge saage must valesti aru, mõistagi ma kiidan tema päevaraamatu kirjanduslikku kvaliteeti), kel iga mälestuskild Kreekast kutsus esile rauge depressiooni.

Ristikivi reisimälestused aitavad muidugi Kreekat mõista, just selles ilu traagikas, millele ka Camus’ vihjab ning millest antiikfilosoofid, poeedid ainest ammutasid. Kuid mis on parim, mida Kreeka kohta lugeda? Mina soovitaksin Kavafise luuletusi. (Ja oma raamatut ka. )

* * *

Minu ja meie pere Kreeka ajatelg on umbes 17 aastat pikk. Esimest korda sattusin Kreekasse 2004. aasta varasuvel, üksinda. Isegi selle ajaga on Kreeka üsna palju muutunud, nagu kogu me maailm. Ning seda enamasti mitte paremuse poole.

Oma abikaasaga tutvusin ma 2007. aasta jaanuaris ning meie pulmareis mais-juunis 2008 viis meid kaunile Lesbose saarele. Lesbos oli vaimustav, jättis väga mitmekülgse ja -kihilise mulje, paljud Kreeka saared on oluliselt üheplaanilisemad.

Meie Kreeka elu 2010. aasta lõpus (vahetult enne euro tulekut Eestis) katkes, kuid neil vahepealsetel aastatel ei mõelnud me, et jäädavalt. Aga 2018. aasta sügisel kolisime Sámosele tagasi, kogu pere, kõigi loomade ning isegi koos minu emaga. Kõik sai uue värvi.

Nende ridade kirjutamise ajaks, juuli lõpus 2020, pärast ülemaailmset koroona-karantiini epohhi, oleme siin uuel ringil elanud üle poolteise aasta. Me elame siin, mõeldes, et meil ei ole tagasiteed Eestisse. Oleme ise oma sillad põletanud, mitmeski mõttes.

Me oleme eluga siin rahul, vaiksel ja üsna alandlikul moel. Püüan hakata kirjeldama minu ja meie elu Kreeka taustal, olles võimalikult aus.

Kreekasse kolimine ei ole meie puhul paremasse kliimasse pagemine! Peamised põhjused on mujal. Ka valgusel, mitte niivõrd soojusel, on meie siiatulemisel suur roll. Sest valguse puudumine Eestis muutus hingeliselt iga aastaga üha raskemaks. Oleks arvanud, et vananedes sa lepid sellega.

Kreekas võib elu olla „nii romantiline”, hiilgav ja vaimustav – see on kogu tema tragöödia, nagu kirjeldas Albert Camus maad, mis teda kõige rohkem mõjutas. „Ilma ilu, armastuse ja ohuta oleks peaaegu et kerge elada.”

Ei saa meiegi öelda, et elu Kreekas oleks olnud üksnes idülliline ja mõnus. Seda on ta ka, aga peamiselt oleme teinud siiski valiku, mis mitte enam esimeses nooruses sunnib igapäevaselt tegema väga suuri pingutusi. Ka emotsionaalselt.

William Blake’ile omistatakse ütlemist: On tuntud asjad ja siis on tundmatud asjad, ja nende vahel on uksed. (Üks meile kõigile tuttav ansambel sai sellest ka nime…)

Kreeka hing ning teed selle uurimiseks

Et mõista Kreeka hinge (jättes hetkeks kõrvale Konstantinos Kavafise), on parim lugeda Níkos Kavvadíase „Vahikorda”, arusaamist aitab süvendada ka Kostas Asimakopoulose „Õhtukellad”, mõlemad need on ilmunud ka eesti keeles ja Kalle Kasemaa tõlkes.

Kreekamaad ja rahvast aitavad mõista Elias Venezis, Dido Sotiriou, Ménis Koumantaréas, Nikos Kazantzakis, Andreas Staikos jmt. Eestikeelne lugeja mäletab läbi Loomingu Raamatukogu sarja kindlasti ka Theodor Kallifatidest, juba nõukaajast, eeskätt tema väga mõjuva „Armastuse” kaudu. Kreekat aitab mõtestada ka Leonard Coheni lüürika perioodist 1960–1970, mil ta elas siin, Hydral.

Minu esimesi reise saatis alati meeldivalt õhuke Odysséas Elýtise luulekogu (see lagunenud kaanega LRi vihik vaatab mulle ka praegu riiulilt vastu), sest ega ma teisi kreeklasi siis eriti ei tundnud. (Kui Pentti Saarikoski välja arvata, sest ka tema oli hingelt pigem kreeklane.)

Ei maksa unustada ka Gerald Durrelli, meest, kes nägi seda kõike briti ja zooloogi pilguga, omamoodi. Samas heas mõttes hindavalt ja armsalt. Ning loomulikult veel paremat kirjanikku ja loodus- ning kultuurivaatlejat (kuid mitte nii head psühholoogi) Lawrence Durrelli.

Sest ajast, kui kõik need nimetatud raamatud ilmusid, on Bosporuse väinast läbi Gibraltari väina Atlandi ookeani ujunud miljardeid sardiine, taevast langenud lugematuid tähti ning maailm on liiga palju muutunud.

Kahjuks on muutunud ka Kreeka, mis oleks ja võiks ju olla alles sellisena nagu me mäletame teda vanadest lugudest või olgu kasvõi 1960ndate aastate mustvalgetelt külapiltidelt. Õnneks kusagil seda veel ka leidub, see ongi Kreeka puhul kõige kütkestavam – tükike maailma alles sellisena nagu seda enam kusagil pole.

Kalle Kasemaa tõdes ühes usutluses, et tegelikult pakub talle tänapäeva kreeklane enamat huvi kui kõik antiikaja kangelased. Selles ütluses on Miguel de Unamunolikku vimkat ja kurbust ühtaegu, sest tänapäeva kreeklane ei tundu ju kohati isegi mõistvat, kes ta on või kuhu kuulub. Kui just parasjagu laialt ekraanilt jalgpalli ei tule…

Juba Kreeka maastik on traagiline. Mäed on ilusad, aga karmid. Meri on sügavsinine, aga mõtlik. Vaade on jumalik, kuid igavikuline ja seetõttu kurb.

Elu on Kreekamaal, maal, lihtne – tee tööd ja näe vaeva ning nii saad hädavajaliku lauale; ning seeläbi seda kõike Ristikivi kombel möödajalutajana kõrvalt vaadata on omamoodi ahistav, raskemeelseid tundmusi süvendav. Just see lummava ja karmi sümbioos.

Selles tulenevalt on Kreekas olla alati ühtmoodi hea ja raske, südantkosutav ja valulik. Võib-olla see tähendabki, et on „huvitav” või „kirjanduslik” ja „poeetiline”.

Ta on juba väga vana mees. Kurnatud ja küürus,

kõnnib vaikselt kitsal tänaval,

möödunud aastatest ja liialdustest sant.

Aga kui ta astub tuppa, et peita

Oma viletsust ja kõrget iga, jääb ta mõtlema

noorusekillu üle, mis on veel alles.

/– - -/

(„Väga harva”, Konstantinos Kavafis (tlk Carolina Pihelgas))

* * *

Euroopas võib-olla polegi lõhestatumat rahvust kui kreeklased ning polaarsemat inimest kui kreeklane. Selle müriaadi omadusi ja probleeme kreeklase kui rahvuse puhul moodustavad arvatavasti ajalooline taust, Türgi võimuperioodid, vabaduseiha, kohustus olla keegi Aristotelese või Pheidiase taoline.

Määramatu uhkus ilma kõrkuseta, uudishimu, lihtsus, keerukus, vaatlemisvõime, rahu, ebakindlus, sõbralikkus, teravus… Lõhestavalt palju erinevaid asju. Kuidas olla ja kes olla?

Meil, eestlastel, oleks kreeklastelt palju õppida. Selle asemel, et kreeklasi põlata („Nad ei tee ju tööd!”, „Elavad ELi armust” jne), võiksid nad meile õpetada, kuidas elusse kui sellisesse suhtuda, millised on olulised väärtused, kuidas nendeni jõuda, kuidas väärtustada perekonda. Lisaks võiksid kreeklased õpetada eestlast kuulama – nii kaasvestlejat kui ka iseennast. Kreekas on veel piisavalt õnnekrediiti, siin on heaolu- ja õnneindeks plussis. Kreekas on isegi riiklikul tasemel palju asju, mis on väga hästi: haridus, elukorraldus väikestes kohtades ja transport. Kreeklased hoolivad sellest, et elu maal välja ei sureks.

Ma kaitsen tavalise kreeklase töökust, mida olen ka omal nahal korduvalt tunda saanud ja isegi teatud mõttes põlanud. Sest kui naabrimees hakkab kell 5.30 hommikul raadama ja paneb tund hiljem segumasina tööle ning lõpetab oma tegemistega õhtul kell 22, siis võib see tõsiselt närvidele käia.

Aga ma ei kaitse kreeklasi lõpuni. Sajandi algul lasid paljud noored maalt, saartelt jalga, läksid Ateenasse logelema, emigreerusid kaugemale. Ateenast aga on suur hulk endisi „noori” pidanud nüüdseks kodukanti naasma ning nende asi on lihtsama tööga leiba teenida või vähemasti peret aidata.

Põllumajandus ja potipõllundus on Kreekas see, mis toidab. Kui sa võtad ikkagi tomatitelt, apelsinidelt, kartulilt jms kaks-kolm saaki aastas, jääb palju raha kulutamata.

Tahaksin kiita ka Kreeka kultuurielu. Viimasel eriti viiel aastal on märgata tõelist elavnemist kogu kultuurisfääris. Ateenast on sisuliselt saanud üks Euroopa kultuuripealinnu, siia voolab tegijaid kõikjalt maailmast. Kultuuri eksponeeritakse nii loomelinna-laadsetes kohtades kui ka Herodes Atticuse ja Dionysose amfiteatris, Akropolisel, Psyris ja Plakal.

Kultuuri puhul on kiiduväärt, et lisaks uuendustele on alati punaseks jooneks traditsioonid ja põimumine nendega. Antiiknäidendid, -luule, klassikaline ooper ja kõik muu traditsiooniline – seda tehakse nii vanas kui ka uuemas võtmes, kuid juured on endiselt sügaval. Ateena lavad on 21. sajandi teise kümnendi lõpus vapustav paik, nii moodsale kui ka klassikalisele kunstile, kultuurile, muusikale.

Eriliselt säravaks võibki pidada Kreeka muusikaelu – festivale toimub isegi väiksematel saartel, siin on meeletu hulk eri stiilide fänne. Ning just silmanähtavalt suur hulk raskema, alternatiivse ning isegi psühhedeelse muusika austajaid, milles kreeklastel on suurepäraseid esindajaid (DUSK) .

Tunda on positiivset survet disaini rindel, samuti kulinaarias, arhitektuuris-linnamajanduses, kirjanduses. Uusi noori Kreeka autoreid loetakse kõikjal – laevas, metroos, pargipingil. Kreeka tänapäevane kirjandus on tugev ning õnneks saame seda Kalle Kasemaa, Carolina Pihelgase, Kaarina Reini, Carl Eric Simmuli jt tõlkes ka lugeda. Kreeka keelest on meil tõlkinud ka Aleksander Kurtna ja Mati Sirkel.

Ateenasse ja Thessaloníkisse (eeskätt) ning Kreekasse üldisemalt on hakanud aina enam sattuma ka Eesti kultuuritegijaid: Arvo Pärt, Jaan Kaplinski, Marius Peterson, Rain Simmul, Mart Raukas, Ott Sandrak, Aapo Pukk, Sven Kivisildnik, Peeter Krosmann, Kaur Riismaa, Rednar Annus jmt. Tegijaid on veelgi ja tuleb kindlasti juurde. Ka meie loomekodusse.

Kõik teed – varem või hiljem, käivad ka Kreekamaalt läbi.