Читать книгу Lugu valgest rästast - Alfred de Musset - Страница 4

Alfred de Musset (11. XII 1810 — 2. V 1857) tähendab prantslastele sama mis Puškin venelastele või Byron inglastele. Niisiis on ta eelkõige poeet ja sealjuures veel romantik. Musset’ esimene luulekogu “Hispaania ja Itaalia lood” (“Contes d’Espagne et d’ltalie”) ilmus 1830. a., kui ta oli alles kahekümne aastane, millest ka kogenematus kuulsuse raske koorma kandmisel. Seltskonnaelu viib ta kokku sajandi kuulsaima naisega — George Sandiga. Esimene armumine, kirgede möll, armunute ärasõit Veneetsiasse, noormehe haigestumine, kapriisid — kõik see, millest rääkis möödunud sajandi 30-ndate aastate Pariis, London ja Sankt-Peterburg — lisaks veel muu, mida me ealeski teada ei saa, viisid kuulsa armastajapaari lahku, esialgu vaid korraks, peagi aga igaveseks. George Sand leidis endale Frédéric Chopini, Musset aga mitte kedagi ning jäi elu lõpuni taga nutma oma üliarmsat, oma ülihead, oma ülihella. Just nüüd lõi Alfred de Musset’ looming õitsele. Muidu olekski ta ehk läinud ajalukku kui üks George Sandi armukestest, pealegi vist mitte kõige temperamentsem. Imekaunid Musset’ sonetid, stantsid, poeemid sünnivad nüüd — see tähendab hiljem. Musset’ luule on äärmiselt musikaalne, hell ja südamesse minev. See muudab ikka ja alati härdaks, ka tänapäeval, kui romantiline poeesia pole just eriti moes. Tema “Neli ööd” — neli lühipoeemi — on romantilise luule musternäidis ning ühtlasi üks selle tippudest.

Kirest George Sandi vastu on sündinud ka kaks Musset’ suurteost — romaan “Sajandi lapse pihtimus” (“La confession d’un enfant du siècle”, 1836) ja näidend “Armastusega ei vallatleta” (“On ne badine pas avec l’amour”, 1834). Esimene on küll üle aegade bestseller, kuigi mulle tundub meeskangelase süü omaksvõtmine mõnes mõttes maneeritsemisena ning tarbetu galantsusena. Seevastu “Armastusega ei vallatleta” on vaieldamatult šedööver, polegi muud arvamust kohanud. Vähe sõltub siin ilmas meie eneste tahtest; isegi armuvahekorras oleneb kõik meid ümbritsevast maailmast; meie iseloomudest, mis ju ka selle maailma paika pandud; juhusest, mis polekski nagu juhus; saatusest, mis pahatihti niivõrd argipäine.

Muide, Musset ei kirjutanudki lava jaoks. Tema teatridebüüt 1. detsembril 1830. a. “Odéoni” teatris — “Veneetsia öö” (“La nuit vénitienne”) — lõppes krahhiga ja edaspidi kirjutas Musset näidendeid vaid iseendale, lihtsalt lugemiseks. Need võinuksid vabalt ilmuda ka lühiromaanide või jutustustena.

Musset’d hakati küll mängima möödunud sajandi lõpul, kuid siis läks ta jälle moest. Tõeline Musset’ buum algas meie sajandi 50. aastatel, mil Jean Vilar tõi tema näidendid Théâtre National Populaire’is (praegune Chaillot’ teater) üksteise järel lavale. Meespeaosalisi kehastas neis tavakohaselt Gérard Philippe (ka Perdicani näidendis “Armastusega ei vallatleta”).

Musset’ loomingust rääkides ei saa mööda minna ka näidendeist “Peibutis” (“Le chandelier”), “Lorenzaccio”, “Karikas ja huuled” (“La coupe et les lèvres”), “Marianne’i kapriisid” (“Les caprices de Marianne”). Minu arvates on “Armastusega ei vallatleta” ning “Romeo ja Julia” maailmakirjanduse kauneimad armastuslood. Peale selle oli A. de Musset oivaline jutuvestja. Mimi Pinson on prantslastele samasugune Pariisi vaimu kandja nagu Gavroche. Oo jaa, Alfred de Musset! Ilma temata oleks prantsuse espriis tunduvalt vähem peenust.

Head lugemist teile!

Lauri Leesi