Читать книгу Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal - Alo Lõhmus - Страница 4

29. novembri hommikul äratatakse mehed juba kella 7 ajal ning teekond jätkub Vaivara suunas. Sealses seltsimajas „Külvaja” jagatakse igale kaitseliitlasele toiduks karp kilusid ja mõni tükk suhkrut. Leiba saab muretseda ainult oma raha eest, kuid seda Mirbachil pole. Tema hommikueine koosneb seega paljastest kiludest, hane kontide ümbert näritud viimastest liharäbalatest ja külmast kaevuveest suhkruga.

„Ilm oli külm, kuid päikesepaisteline, vaevalt said kaitseliitlased oma eine lõpetada, kui mere poolt kaks suurt vaenlase sõjalaeva nähtavale ilmusid. Pea kõlasid mõned kahuripaugud, oli väikest paanikat meie seas märgata,” jutustab Mirbach hiljem. „Haarati oma kimbud ning liiguti edasi, et vaenlase silmist kaduda. Sest viimane jälgis vahetpidamata ja võimata oleks olnud püssitulega soomusristlejatele vastu hakata.”

Osa kaitseliitlasi jätkab rännakut maanteed mööda, osa aga suundub Vaivara raudteejaama poole. Seal valves olnud kaitseliitlased peavad lähenejaid vaenlaseks ning äärepealt avavad omade pihta tule. Kui arusaamatus õnnelikult likvideeritakse, jätkub teekond Jõhvi suunas. Kohale jõutakse õhtul kell kaheksa.

Jõhvi jaamas seisab mitu rongi: reisirong ja paar kaubarongi, neist üks kahuriplatvormidega sõjaväe-ešelon. Umbes 100–150 Saksa sõdurit soojendab end jaama kõrval platsile tehtud lõkete ümber. Jõhvi jaamast ida pool passib kahevaguniline soomusrong ilma tegevuseta ja, nagu eestlastele tundub, nähtavasti ei mõtlegi „Narva poole liikuda, et takistada vaenlase edasitungi.”

Külmetavad eestlased ronivad sooja otsides reisirongi, kuid lüüakse sealt sakslaste poolt peagi välja. „Teufel’id, geh weg ja heraus17 aina lendasid. Noh, „heraus” siis „heraus” – ei ole midagi teha, pole muud kui anna sakstele ruumi,” kirjeldab Mirbach. „Korjasime oma kodinad kokku ja ronisime kui tigud saksa fritsusi oma keeles siunates vagunist välja. Oleks nad põrgulised tuledki maha põlema jätnud, mille ümber nad varemalt soendasid, viimastele oli vett peale kallatud ja ära kustutatud. Läks hulga aega, enne kui saime suure vaevaga süüdata lõkke.”

Jõhvi alevisse jõuab ka Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi 6. klassi õpilane Roman Müllerstein, kes on kaitseliitlasena samuti Narva rindele saadetud. Koos kaaslastega oli ta Narva lahingu ajal pidanud valvet Narva jõe Eesti-poolsel kaldal asuva Kulgu sadama ümbruses, kus paiknesid Saksa vägede positsioonid. Taandumise segaduses jääb Müllerstein kaaslastest maha ning leiab alles Jõhvis üles Tallinna kooliõpilaste kuulipildurite komando, kelle juurde ta jääbki.

Kuna kõik näivad Tallinna suunas põgenevat, hakkavad kiiret kojujõudmist nõudma ka kuulipildurid. Milleks just meie peame siia jääma, nurisevad koolipoisid. Seda satub kuulma 4. polgu lipnik Adolf Johannes, kes käsutab poisid rivvi ning küsib neilt, endal käsi nagaanipäral, kas tal on tegu väejooksikute või kaitseliitlastega.

„Oleme vabatahtlikud kaitseliitlased!” vastavad poisid. „Hästi!” kuulutab Johannes. „Praegusest momendist peale kuulute 4. polgu koosseisu. On kellelgi midagi öelda?”

Nii saab Müllersteinist 4. polgu kuulipildurite komando liige. Tallinna taandumise asemel suundub komando taas Narva poole, vastu pealetungivale vaenlasele.

Viimase edu aga jätkub. 29. novembril kuulutatakse Narvas välja uus sotsialistlik nõukogude marionettvabariik, Eesti Töörahva Kommuun.

*

NARVA KOMMERTSKOOLI ÕPETAJA V. NEUMANNI PÄEVARAAMAT ELUST NARVAS ENAMLASTE AJAL 18

29. november. Kõik nagu unes… Vabriku väravatel kaks punast lippu; igal pool vene sõdurid, töölised; igal pool see võõraks jäänud sõna „tovaristsh”. Kiirelt sõidab mööda sõjaväe moonavoor; kaks lõbusat sõdurit kõrval pooljoostes: üks närib leiba, teine lõikab suure noaga juustu. Rahvahulk liigub raudsilla suunas – sild on õhku lastud, lasub Narva jões, must, kole, õudne; väike sild on terve, kuid üle ma ei saa: vene sõdur püssiga ees. Veel eile seisis siin sakslane; nii mõnigi kord ajasime temaga juttu, ta kõneles omast kodust, vanematest ja kaebas, et tal siin igav, et igatseb kodu järele…

30. november. Hommikul vabriku vile – tööle! Töölised on palju kainemad, kui neid endale ette kujutasin. Pääsesin üle silla linna; imelikuna tundub see lõhutud sild, imelikuna see sõdur, kes jaotab kõigile maksuta „Krasnaja Gazetat”. Linn on kui muutunud, lõhnab Venemaa järele: vene näod, vene keel, palju madruseid, sõdureid ja töölisi. Palju punast värvi – punased lindid, märgid, lipud. Seintel Narva sõjanõukogu päevakäsk nr.1 Daumanni allkirjaga (Daumann oli kevadel Narva Täidesaatva komitee esimehees19). Kõrvuti kuulutus: Eesti Ajutise Valitsuse komissari Schulbachi20 teadaanne, et hädaoht on möödunud. Hädaoht on möödunud?! Instinktiivselt otsustasin midagi tagavaraks osta, läksin poodi. „Pole enam midagi, juba eile kõik müüdud.” „Algab,” mõtlesin. Seesama teises, kolmandas poes. Turg tühi, ainult ühe vankri juures peetakse lahingut sealiha pärast; sõim, kõiki valdab metsik soov midagi osta, sest homme pole enam midagi saada… Sõdurid tormavad suhkru ja maiustuste peale – Peterburis pole neid saada: viskavad kompvekite eest sajad „kerenskid” välja. Nende palk on ju 250 rubla kuus koos söögi ja muu varustusega. /…/ Läksin raekotta revolutsiooni komitee sillaloa järele. Raekoja tornis punane lipp. Eesruumis palju rahvast; võre taga üliõpilane, see on ju minu tuttav, seltsimees Oskar. Ta on väga rõõmus, veidi uhke, kuid äärmiselt lahke. „Jaa, tööd olevat palju, väga palju… Sillaluba? Kahjuks luba anda ei saa, load antakse komandatuuris; komandatuur asub „Peterburi” võõrastemajas. Surub kätt, naeratab – ta on ikka endine Oskar… Komandatuuris keegi mitte midagi ei tea. „Sild? Missugune sild?” Korrapidaja sõdur pilgutab abitult silmi, sillast ta küll midagi ei tea… Tükk aega rabelen sõdurite keskel, viimaks saan siiski teada, et luba nõutakse ainult kella 6 õhtul kuni kella 6 hommikul. Tänuks ostsin sõdurilt „Pravda”

40 kopika eest. Tänaval kohtasin sõjaväe arsti G. Tartust – kõneles palju Peterburi elust, ta oleks ammu punasest armeest põgenenud, kuid naine on Peterburis ning enamlased arreteeriks ta siis tingimata.

Nägin tuttavat diakonit erariides, lühikeseks lõigatud juustega: silmad rahutud, hirmunud… /…/

1. detsember. Hommik. Valge, puhas lumi. Hea ja rahulik… Kojanaine Natalja (venelane) jutustas, et kõik „pühalik seisus” olla arreteeritud („sa nemetskuju slushbu” – Saksa teenistuse pärast). Hiljem otsustatakse, keda vabastada või keda maha lasta. „Täna juba jumalateenistust polnud,” lisas ta juurde. Natalja on venelane ja rõõmustas, et „naschi prischli” (meie omad tulid); ta on muidugi enamlane – kuid kuidas saab läbi ilma kirikuta, preestrita?! Ja Natalja on mures…

2. detsember. Sõdurite pidu vabriku koolis. „Homme läheme liinile, täna tahame veel tantsida…” Ja nad tantsivad. Kaugelt kostavad suurtüki paugud, need on rasked suurtükid. „Korraga aga lasevad seal inglased?” mõtlen. Leiva nael maksab juba 5 rubla.

3. detsember. Maetakse Narva valdamise juures langenuid. Sula. Muda ja lörts. Taevas on tume, hall. Sõjaväe muusika. Punased puusärgid – üks, teine, kolmas… lõpmatult. Sõdurite read. Punased lipud. Töölised, jälle punased lipud. Seisan kino „Illusioon” ees ja kaua liigub minust mööda see sünge rong. Linnas läbiotsimised, arreteerimised. Tänavatel mustus, lõhutud aknad, läbilastud seinad… ja ajalehtedes telegrammid ilmarevolutsioonist ja võitudest kõigil väerindadel… Vaatasin üle omad toidu tagavarad. Kaheks nädalaks jätkub. Aga siis?

4. detsember. Kommertskoolis algas töö, kuid töötasid vaid neli klassi ja millises koosseisus! 4. ja 5. klassis mõlemis 9 last… Oli siiski kolm tundi. Õpetajatest on kolm põgenenud, üks surnud, üks haige, üks kadunud. Ober-Ost’i rahakurss on kindlaks määratud: Ober-Ost rubla eest makstakse üks vene rubla; rahulolematus suur. Vabriku teed mööda liiguvad pikad voorid – sõjaväe ja sõjapõgenike omad, kes nüüd Venemaalt tagasi tulevad. Kevadel põgenesid nad sakslaste eest… Tee on porine, pea läbipääsmatu…

5. detsember. Meie juhataja käis hariduskomissari juures: 1. jaanuarini jääb õpetus endiseks, palka meile aga esialgu ei maksta. Vene gümnaasiumi õpetajad said palga novembri kuu eest kätte: pommitamise päeval olla Schulbach toonud 8000 rubla. „Kas asi siis nii tõsine?” küsiti temalt. „Seda küll mitte, kuid parem siiski raha välja maksta.” Samal õhtul anti Narva ära. Linnas võetakse Ober-Ost raha poole hinnaga vastu, vabriku rajoonides on saksa raha kurss veel endine.

6. detsember. Frondilt mitmesugused kuulujutud, ühed räägivad, et punased sealpool Vaivarat, teised, et sakslased olevat pealetungimas, kolmandad, mis täiesti uskumata, et sakslased ainult 12 versta Narvast. Kõneleja miitingul (miitinguid korraldatakse linnaplatsil raekoja ees) nimetas seisukorda frondil eriliselt heaks. Frondi seljataga on aga nälg. Turul ainult kollased vorstid hobuselihast. Neid ostavad suurel hulgal sõdurid. Koolis oli uus hariduskomissar seltsimees Vallner21. Pealtnäha päris korralik härra. Tuli klassi (mul oli vene keele tund), küsis, kas õpetame uue või vana kirjaviisi järele, surus kätt, nimetas mind seltsimeheks ja läks.

Ajutine Valitsus Tallinnas olla kõiki kuni50-aastased mehed mobiliseerinud. On see luule või tõsi? Igatahes kuuldus öösel ja hommikul laskmine. Pantvangidena istuvad muu seas Schulbachi õed, Anvelti (kuulsa Anvelti sugulane) naine ja kaks poega, mõlemad meie õpilased. Räägitakse, et pantvangidest pole kedagi maha lastud.

7. detsember. Magasin halvasti. Arvatavasti lasti. Võib olla lasti, võib olla näis mulle ainult nii – kostab ju nüüd iga mürin püssipauguna. Igal pool dek reedid Saksa rahadest: 1 rubla Ober-Ost võrdub Vene rublale. Dekreet on 2. detsembril allakirjutatud, väljakleebitud aga 7. detsembril. Millegi pärast usuvad kõik, et tööliste nõudmisel see dekreet ära muudetakse, kannatavad ju töölised kõige rohkem selle läbi. Kõneldakse mobilisatsioonist punaväkke kõige lähemal ajal. Mobiliseeritavat kõiki mehi kuni 30 aasta vanuseni.

8. detsember. Sõime parajasti kartulaid (nüüd sööme ainult kartulaid), kui meile tulid külla kolm preilit. Üks neist teenib punaväes polgu komissari abina, saab kuus 300 rubla ja sõduri varustuse: 1½ naela leiba, suhkrut, võid, heeringaid jm – õnnelik preili! Mul tuli neid kostitada. Nad sõid mu viimased kolm õuna ja lõpmatu hulga kartulaid. Ajasin viisakalt juttu, kuid mõttes kirusin nende söögiisu.

9. detsember. Igal pool majaseintel, müüridel, aedadel uue valitsuse kuulutused – igasugustes värvides: punased, lillad, rohelised, sinised. Turul pole mingisuguseid toiduaineid – leib, kui teda ainult saab, 10 rubla nael; see on vist kuulutuste tagajärg. Kalevivabrikus pandi toime põgenenud „bursuide” korterites läbiotsimine. Kõik leitud toidukraam jagati enda vahel ära: igaüks sai 3 heeringat, peotäie valget jahu jne.

10. detsember. Kuulutati 8 aastakäigu meeste mobilisatsioon välja. See puudutab ka mind…

11. detsember. Käisin komisjonis. Seltsimees (vahest koguni „kodanik”) laua taga oli väga viisakas, registreeris mind 14. kategooriasse. „Õpetajatele antakse vist pikendust,” trööstis ta mind. „Kavatseme mobiliseerida ainult kodanlasi.” Huvitav oleks teada, olen ma „kodanlane” või mitte. Ja kes peaks seda otsustama, kas tõesti komisjon?!

12. detsember. Linna läksin ühe punaväelasega. Ta ruttas jaama, et sealt edasi sõita, tema 15. Tartu polk on liinil. Meeleolu pessimistlik, päris suure huviga inglaste järele – „revolutsiooni kangelased” kardavad väga inglasi… Öösel oli Kreenholmis laskmine. Üks purjus sõdur jooksis majast välja kisaga: „Valged, valged!” Suur segadus, laskmine, paanika – tagajärg 2 surnut ja 8 haavatut. Mingisuguseid „valgeid” muidugi polnudki. Kohalikud õigeusu vaimulikud – väljaarvatud kaks preestrit ja kaks diakonit – on kohustatud 24 tunni jooksul Eestimaa piiridest lahkuma. Luteriusulised vaimulikud on juba ammu „linnupriiks” kuulutatud. Keelatud on üle 5 naela toiduaineid Narvast välja viia – nüüd, kus linn juba tühjaks on veetud!

>Meie vabrik hakkab töötama kahes vahetuses:6 tundi iga vahetus. Palk 2 rubla tunnis, kuid kahes vahetuses töötada ei saa. Imelik, näen nüüd ikka unes matuseid…

13. detsember. Ajasin juttu vana Nataljaga. Ta imestab väga, et „meie omad” tulid, aga palka juurde ei pane. Sakslaste ajal maksis leib 3 rubla ja nüüd ei saa teda 10gi rubla eest. Ja siis pidavat veel inglased Soome kaudu Petrogradi peale tungima. Nataljale ei meeldi inglased.

Ametlikkude teadaannete järgi on seisukord kõigil väerindadel hiilgav: Petserist telegrafeeritakse, et täna-homme on Valga langemist oodata; Narva frondil „liiguvad punased väed võidurikkalt edasi”; Berliinis järjekorraline maailma revolutsioon…

14. detsember. „Dekreediga” on jõulude pühitsemine keelatud. Harilik koolitöö kestab edasi kuni 1. jaanuarini. Kooli vaheaeg on ainult 3 päeva, 1.–3. jaanuarini. Kurb. Matts kinkis mulle hästi suure tüki suhkrut.

15. detsember. Pühapäev. Lõunaks pidulik menüü: kartulid soolaga, tükk leiba hobusevorstiga (harilikult sööme leiva kuivikuid, neid kulub vähem) ja suhkruga, Mattsi kingitud suhkruga.

16. detsember. Koolis külastas meid meie endine õpilane Hasan. Kevadel heideti ta välja VI klassist, nüüd on „suur nina”, tegutseb Uraalis haridusalal suuremas mastaabis. Seljas on tal kallis kasukas, inglis ülikond, kuld uurikett… Päris „bursui”. Nähtavasti on Nõukogude Venemaal haridustöö väga tululik.

Tänaval peatas mind üks väga imelik tüüp: pikad sukad, lühikesed püksid, isegi reisikott seljas. Päris matkaja,. „Где тут Совет Наррродны… Комиссаррров?” 22 küsis ta, rõhutades r tähte. Juhatasin ta raekotta. „Tänan teid, seltsimees,” vastas ta uhkelt ja sammus edasi.

17. detsember. Nägin unes, nagu ostaks ma poest kringleid, valgeid veekringleid23; mul on kaasas korv ja pagar paneb mulle korvi kaks, kolm… terve hulga. Siis ostan veel mune ja piima. Ilus unenägu! Aga ilmsi jooksin terve turu läbi ja peale hobusevorsti ei leidnud midagi. Suurel tänaval on kõik kauplused kinni, ainult vana Jevstafieff müüb õunu ja missuguse hinna eest! Astun sisse, valin. „Jäta!” tõrjub peremees, „see maksab 2 rubla tükk, see – 3 rubla.” Ja üsna ebaviisakalt püüab minust lahti saada. Ja ma ei tunnegi ennast haavatuna. Astun sisse tuttava pr. N. juure, ma tean, ta spekuleerib jahu ja kartulitega, aga ka siin ei õnnestu. Linnas on igal pool väljakleebitud punased kuulutused, et Põhja Kommuuna juhid Sinovjev ja Posern24 kavatsevad vabastatud Eestimaad tervitada 1. Rahvamajas, endises Aleksandri kirikus. Miitingu algusest teatab kirikukell. Viimasel ajal liigub siin palju sõjaväge, iseäranis ratsamehi. Nad olevat Murmanskist, kus inglased tugevasti peale tungivad. Õhtul. Sõin praegu õhtust. Kõht täis kartulist. Naaber seina taga mängib sentimentaalselt gitarret. Kuuvalge, gitarre, maailma revolutsioon…

18. detsember. Üks endine õpilane maksis oma võlga – viie tunni eest 5 naela rukkijahu. Kuninglik tasu! Uhkelt sammusin läbi linna ettevaatlikult oma kallist koormat põues kandes. Eile langes Rakvere.25 Millal kuulsin esimest korda Rakvere langemisest? Peaaegu samal päeval, kui punased Narva tungisid.

19. detsember. Koolis mängisid lapsed hernestega. Konfiskeerisin need ja… keetsin kodu nendest suppi; oli üsna maitsev. Juhtumisi sain ½ toopi piima, tervelt 40 päeva pole sarnast vedelikku näinud.

20. detsember. 20. kuupäev – palgapäev, kuid kahjuks palgata. Kavatsetud siselaen koolis ei õnnestunud. Korjasin kokku ainult 11 rubla ja sedagi suure vaevaga. Ühelgi õpetajal pole raha. Suhkru tagavara lõpeb. Mis veel oli, korjasin kokku, panin karbikesse, karbikese peitsin korvi, korvi keerasin lukku – kõik selleks, et suhkrut mitte süüa.

21. detsember. Kuulujutud Tapa ja Tallinna langemisest. Raudsilla juures kohtasin komissare. Meie hariduskomissar Vallner oli nende hulgas. Nähtavasti läksid nad jaama (Narva II), et Peterburi sõita. Kõigil paksud mapid kaasas (või, sealiha?). Saapad, palitud, mütsid – kõik tuliuued; näod rõõmsad, muigavad. Naljatasid ja naersid. Mis neil viga?

22. detsember. Vabrikud palusid neid Põhja Kommuuna26 külge liita. Küsimus jäeti lahtiseks, et ära hoida igasugust tüli. Igatahes jääb parem Narvajõe kallas Venemaale ja pahem Eesti Kommuunale.

23. detsember. Tänased lehed teatavad Valga langemisest27 („Surmahoop maailma imperialismile”). Rakvere all („pod stjenami drevnjavo

Vesenberga” 28 ) – hiilgav võit:11(üksteist) valgekaartlast vangi võetud!!! Kreenholmi vabrik on natsionaliseeritud. Kalevivabrikus on raamatupidamine lõpetatud: keegi pole meile võlgu ja meie pole kellegile võlgu! Vanad raamatud põletada ja uusi mitte alustada. Väikesed, rumalad lapsed!

24. detsember. Koolis väga närviline meeleolu, lapsed korraldavad miitingut, müravad, ei kuula sõna. Tahavad koju, jõuludeks… Keegi lasi jutu välja, et täna lastakse kõik koolid lahti. Tõsi. Suurel vahetunnil tuli

Haridusosakonnast ametlik paber, et koolitöö kõigis koolides on katkestatud kuni12. jaanuarini (pole tähtis, et 12. jaanuar on pühapäev, rutates pole Haridusosakond seda tähele pannud). Lapsed lähevad koju, me jääme õpetajatetuppa istuma ja kaua ajame seal juttu. Üks tõendab, et tulevad inglased ja rootslased (miks just rootslased?); teine seletab, et on suurtüki laskmist kuulnud jne… Linnas imelik meeleolu, tänavatel koguneb rahvas, kõneldakse poolsosinal millestki – kõik nagu ootavad midagi… Sõdurid – tõsised, tusased – või näib see ainult nii? Aga linnas pühitseti siiski „jõulupuud”, vaatamata kõikide keelude peale. Juhkentalis põles suur maja. Tulekuma valgustas lund. Kustutasin elektri ja kaua seisin akna juures – vaatasin tulekahju. Suurepäraline jõulupuu!

25. detsember. Vabrikuvile. Vabrikud töötavad, aga mina kooli ei lähe. „Sa Narvoi – Taps, sa Tapsom – Revel!”29 Nii kirjutavad ajalehed. Kõlab kui värss – punased on üldse luuletajad – kuid Tapat nad kätte ei saa. Tartu olla langenud…

26. detsember. Uurisin uut Kommuuna „dekreeti”, mis meie palga kohta käib. Enamlaste valitsuse väljakuulutamise päevast, 29. novembrist 1918 peale saavad kõik Kommuuna töölised, ametnikud, sõjaväelased ja muud ühesugust palka. 500 (viissada) rubla kuus. Ainult juhtivad jõud saavad 125 rubla lisa. Esimese lapse eest maksetakse, 14 aasta vanuseni, 100 rubla abiraha, teise eest – 75 rubla, ja iga järgmise eest – 50 rubla. Nii siis meie direktor, meie kojamees, mina, kõik saame ühesugust palka. Direktor hakkaks hea meelega kojameheks, kuid kojamees direktoriks vist ei hakka… Kommuuna!!!

27. detsember. Ainult üks kuu on sest ajast mööda, kui enamlased linna tulid, aga näib, nagu oleks see palju, palju aastaid tagasi. Esialgu oli väga õudne; vahetpidamata käisid paugud, iga koputus ukse peale pani värisema. Kes seal on? Miks? Ja kardad ust avada.

Nüüd oleme peaaegu harjunud. Linn näib nii, nagu oleks ta raskesti haige; sarnane on maja, kus surnukeha veel sees. Sest päevast, kui enamlased linna tulid, ei aja ma habet ja see kasvab ja kasvab…

Mitte kuulujutt:13. detsembrist on inglise laevastik meie vetes! Rääkis päris kindel isik…

28. detsember. Töölised rahutud. Miks maksetakse neile palka vana normi, aga mitte uue dekreedi järele (500 rubla kuus)? Mikspärast ei anta kraami, heeringaid, suhkrut, liha jm? Miks veetakse kõik Narvast välja? Töölised pole rahul ja vaevalt võib neid rahustada ajalehtedega, mida kojamehed tänasest päevast peale maksuta koju kätte kannavad.

Võtsin kokku, palju ma sõin selle kuu jooksul:

1 nael liha ½ naela rasva

6½ naela hobusevorsti ½ naela viinivorsti ¼ naela võid ¼ toopi piima

11 muna

15 naela leiba

1½ naela tangu

2½ puuda kartulaid

1 kapsapea

1 nael sibulaid

1 nael suhkrut

4 naela kompvekki

2 solot. teed30

1½ naela soola Nii vähe, või nii palju, on tarvis inimesele ülespidamiseks!

29. detsember. Saime palka, ometi ükskord! Tervelt 500 rubla, käputäis „kerenskisid”. Raha nagu põleks tasksus, kuid legaalselt teda kulutada ei saa, nii-kui-nii on äridest võimatu midagi osta.

Hiline öö. Magab vabrik, magavad töölised; ja unes näevad vist kõik raha – palju, palju raha… Ei kümned, ei sajanded – tuhanded rublad. Ja töölised õnnistavad Nõukogude võimu – arvud rõhuvad, arvud tõmbavad kaasa – pole tähtis, et jahupuud maksab vabal müügil500 rubla, pole tähtis, et hinnad tõusevad, tõusevad lõpmatuseni. Väikesed lapsed, nad ei saa ju aru, et oma raha eest nad enam midagi osta ei saa.

30. detsember. Kõik mured, kõik huvid keerlevad leivapala ümber, terve elu on üks väiklane, vastik, kange võitlus toidukraami eest. Ja nagu alati võitluses, rõõmustad iga võidukese üle – olgu ta kas nael leiba, pool toopi piima või kaheksandik mahorkat… Söömine, kahjuks, on elu ainsaks sisuks saanud, see on häbistav, kuid see on nii… Kuid kojamehed muretsevad hoolsalt tööliste kultuurilise tasapinna tõstmise eest ja korralikult toimetavad neile koju… vanu ajalehti. Piinab mõte, et tervest Narvast tubakat ei saa. Kas tõesti suitsetamine nurka visata?

31. detsember. Kõige ettevõtlikumas meeleolus lähen linna – kindla eesmärgiga tubakat saada, tubakat, ükskõik kuidas. Ilm on imekena, mitte väga külm; sajab valget, puhast lund… Küsin igal pool tubakat, kusagil ei ole. Palgil on ainult paberossikesti. Kurbuses ostan tervelt… 3000 tükki ning määratu pakiga kaenlas sammun mööda suurt tänavat. Koolikantseleis on hr D. ja asjaajaja; mõlemad halvas tujus – ei ole tubakat… Isegi kooliteener, suli ja spekulant, lahutab ainult käsi: kusagilt ei saa! Ma ei kaota lootust, jooksen turule. „Kas on mahorkat?” küsin igas poekeses. Naeravad ainult vastuseks. Sellevastu on vorsti palju, igal lauakesel on vorstid, aga maksavad juba millegi pärast 10 rubla nael. Üks poisike pakkus mulle „veerandi” 40 rubla eest, kuid 40 rubla ¼ naela tubaka eest on ikkagi liig palju… Jätan suitsetamise – ja kõik… Tubakat on veel tsipake järel, aga kesti – milline õnn – tervelt 3000. Kesköö. Raketid lendavad õhku, kuuldub püssilaskmist – nii võtab punavägi uut aastat vastu.

1. jaanuar 1919. Kell juba 4, hommikust peale ei ole suitsetanud, peas õudne tühjus, ei taha millegi peale mõtelda, midagi teha. Vilets. Päeva jooksul suitsetasin kaks ersatz-paberossi ning ühe paberossi baldriani31 teest – see oli midagi nii iseäralikku – brr… Praegu sain päris paberossi. Millise õndsa tundmusega tõmmasin teda! Mitte korraga, osadekaupa… Pea käib ringi, küll on hea!

2. jaanuar. Olen õnnetu, tubakat ikka ei ole… Käisin linnas; isegi kahelt punaväelaselt küsisin, kas mahorkat on. „Ise kaks päeva pole suitsetanud,” ning pistsid mõlemad ropult sõimama. Metsik tahtmine suitsetada… Ka paberossi otsad, nii omad kui võõrad, on läbi… Sõbrad, miks olete mind unustanud?!

3. jaanuar. Frondil olevat neegrid32, Tapa olla langenud33… Käisime õega linnas, turul. Ostsime paar keedupotti – et ometi osta oleks midagi! Söögipoolist, tubakat mitte kusagil… Postkontoris kinkis mulle keegi tuttav näputäie „samagonni”; õrnalt keerasin ta taskurätikusse ning peitsin tasku põhja – minu linnaskäik ei olnud täiesti asjata. Õhtul tuli prl. M.; ta suitsetab ja, armas jumal, tõmbas ära kaks minu paberossi kingitud tubakast. Ja mina suitseta baldriani teed!