Читать книгу Suve lõpp - Anders de la Motte - Страница 5

Kõrges heinas kükitas jänesepoeg. Ta karv oli niiske ja läikis kastest, mis videviku saabudes aeda oli tekkinud.

Tegelikult peaks poiss sisse minema. Ema ei tahtnud, et ta üksi väljas on, eriti veel videviku ajal. Aga ta on nüüd suur, paari nädala pärast juba viieaastane, ja videvik meeldis talle nii väga. Varsti hakkavad ööloomad liikuma. Siilid vaatavad ettevaatlikult suurte põõsaste alt, kadudes üle muru väikesi lõbusaid haake tehes. Nahkhiired hakkavad keerutama kõrgete puude vahel ja elumaja tagant kastanialleelt kostis juba praegu öökulli esimesi huikeid.

Kõige rohkem tahtis poiss näha just jäneseid. Soovide nimekirjas oligi päris oma jänes kohe esimesel kohal. Pehme jänkupoeg nagu see, kes seal rohu sees kükitas. Loomake vaatas teda, tõmbas nina natuke kirtsu, nagu ei oleks ta päris kindel, mis lõhna ta tunneb. Kas poiss on ohtlik või mitte. Laps astus mõned ettevaatlikud sammud jänese poole. Jänku kükitas edasi, nagu poleks suutnud õieti otsustada.

Poiss oli oodanud oma sünnipäeva juba mitu kuud. Mattiaselt tahtis ta saada lohet. Poiss oli näinud, et vanem vend ehitas tundide kaupa isa töötoas lohesid. Kui täpselt ta mõõtis lohekere tarvis ümaraid liiste, pingutas nende otste vahele nööri ja kattis siis kõik läikiva tiheda kangaga, mille oli virutanud pööningul asuvatest kastidest. Rõivastest, mis kunagi olid olnud vanaema omad ja mida ema ei olnud veel jõudnud ära visata.

Sel suvel oli poiss vaadanud mitu korda pealt, kuidas Mattias ja ta sõbrad omatehtud lohedega võistlesid. Mattiase lohed lendasid alati kõige kõrgemale, iga kord. Need heljusid vaikselt põldude kohal otsekui harksabad.

Jänkukene rohu sees muudkui vaatas teda ja poiss astus veel paar sammu edasi. Seisatas, kui jänes veidi pead kergitas. Tegelikult tahtnuks poiss kõige parema meelega jooksu pista. Tormata jänese juurde, viskuda talle peale ja hoida teda kõvasti kinni. Kuid onu Harald ütles alati, et hea jahimees ei lähe kunagi liiga hoogu, niisiis jäi poiss seisma, seisis liikumatult ja mõtles oma soovide nimekirjale.

Vanemalt õelt tahaks ta seda punast autot, mida ta all külapoes näinud oli. Auto külgedele olid maalitud tulekeeled ja kui autot tahapoole tõmmata ja siis lahti lasta, hakkas see ise sõitma. Auto on kindla peale kallis, aga küllap Vera siiski ostab selle talle. Raha saab Vera isa käest. Kui ta seda isalt palub. Poiss ei olnud päris kindel, kas Vera on talle andestanud selle loo kanakulli munadega, mille ta ise hea meelega ära unustaks. Mattias oli küll asja unustanud, aga Verast on raskem aru saada.

Jänku laskis pea alla ja hakkas rohukõrrega maiustama. Jänku vurrukarvad liikusid nii vahvasti, et poiss oleks äärepealt rikkunud onu Haraldi jahireeglit. Peab veel natuke ootama. Ootama, kuni jänku enam pinges ei ole ja tema poole ei vaata.

Emalt ja isalt tahaks poiss jalgratast. Ta oli juba hakanud Mattiase vana rattaga sõitu õppima, kuigi päris üksi ta seda teha ei tohtinud. Alles ta oli põlve marraskile kukkunud. Mitte küll hullusti, aga verd tuli sellegipoolest. Poiss oli nutma hakanud ja puukuuri peitu pugenud. Onu Harald leidis ta ja tegi talle peapesu. „Mis nüüd ema ütleb? Kas sa aru ei saa, et ta hakkab muretsema?”

Sai ikka aru. Ema muretses tema pärast peaaegu kogu aeg. „Sa oled ju mu väike hiireke,” ütles ema alati. „Ma ei või kohe mõeldagi, et sinuga midagi juhtub.” Sellepärast peitiski poiss ennast kuuri, julgemata tuppa minna. Kui onu Harald oli temaga pahandanud, pani ta poisi põlvele plaastri ja ütles emale, et poiss kukkus maja ja lauda vahel kruusateele maha. Puukingadega joostes võib seda kergesti juhtuda. Onu Harald ei valetanud mitte poisi, vaid ema pärast. Et too ei muretseks. Ja sellest ajast alates ei tohtinudki poiss kanda puukingi nagu Mattias ja Vera. Poisi meelest oli see ebaõiglane.

Äkki liigutas jänesepoeg ennast. Tegi paar hüpet poisi poole, kus rohi oli kõrgem. Poiss ei tormanud jänesele vastu, vaid püsis paigal. Ootas, just nagu onu Harald oli õpetanud.

Onu Harald oli ju selle kandi parim jahimees, kõik teadsid seda. Tema katlaruumi laes rippus peaaegu alati mõni lastud loom. Faasan, metskits, jänes, silmad tühjad, kehad kanged. Onu Haraldi käed olid karedad. Lehkasid tubaka, õli, koerte ja veel millegi järele, mida poiss ei osanud ära arvata. Aga ta oletas, et see on midagi ohtlikku. Onu Haraldit kardeti. Vera ja Mattias kartsid teda kindlasti, kuigi Vera teeskles, et tema ei karda. Vera rääkis onu Haraldile vahel vastugi, kuigi tema hääl värises pisut. Mattias ei öelnud midagi, vaatas ainult maha ja tegi nagu kästud. Tõi onu Haraldile piibu või andis ta koertele süüa. Koerad ei olnud niisugused, kellega võiks mängida. Nad elasid väljas suurtes aedikutes ja sõitsid veoauto kastis, mitte kabiinis. Nende karv oli kare, nad olid valvsa olekuga, nende pilk jälgis murelikult onu Haraldi vähimatki liigutust. Mõni nädal tagasi käis poiss isa ja Mattiasega saunas. Nad istusid laval ja kuulasid meeste juttu. Kui onu Harald sisse tuli, tegid kõik ruumi, isegi isa. Onu Haraldile jäeti parim koht, keskmine. Pilgud olid kõigil samasugused nagu koertel.

Ainuke inimene, kes onu Haraldit üldse ei kartnud, oli ema. Ema ei kartnud üldse kedagi, või kui, siis jumalat. Vahel tülitses ema onu Haraldiga. Poiss oli kuulnud neid teineteisega sõnelemas. Ütlemas raskeid sõnu, mida poiss õigupoolest ei mõistnud. Mõistis ainult, et sõbralikud need ei olnud.

Siiski ootas poiss kõige rohkem just onu Haraldi kingitust. See pidi olema väike jänku, ainult poisi oma, nii oli onu lubanud. Võibolla just niisugune nagu see, kes praegu temast ainult paari meetri kaugusel kükitas. Kui ta selle kinni püüaks, siis oleks tal juba kaks jänest. Ja onu Harald tunneks tema üle uhkust. Uhkust selle üle, et poiss on nagu päris jahimees.

Nüüd oli poiss juba küllalt kaua oodanud ja ta astus ettevaatliku sammu edasi. Jänku muudkui nosis kõrget heina ega märganud, kuidas poiss lähemale tuli. Poiss astus veel ühe sammu ja sirutas käed aeglaselt ette. Ehk lähebki läbi.

„Billy, tule nüüd sisse!”

Jänku tõstis pead, nagu kuulaks elumajast kostvat häält. Pöördus siis ja hopsas minema.

Poiss tundis, kuidas pettumus rinnas näpistab. Aga siis jäi jänes seisma, vaatas tagasi poisi poole, nagu imestaks, kuhu too jääb. Poiss kõhkles. Ema hakkab muretsema, kui ta ei tule. Öökullid huikasid juba valjemini, välivalgustid olid põlema süttinud ja varjud all aias tihenesid. Jänes vaatas ikka veel tema poole. „Kas tuled?” paistis ta küsivat.

Poiss astus mõned sammud, siis veel mõned.

„Billy!” hüüdis ema. „Billy, tule nüüd sisse!”

Nüüd algas jaht. Jänes lippas tema ees minema, kui kõik hästi läheb, siis juhib ta poisi oma pesa juurde. Sinna, kus on väikesed jänesepojad, suurte silmade ja pehme kasukaga. Jänkukesed, kelle ta võiks oma tuppa viia. Kes võiksid elada puuris, mille onu Harald oli lubanud talle kinkida.

„Billy!” Ema hääl vaibus kauguses. Jänku hüples poisi ees ja kuigi poisil olid jalas head jooksukingad, võiks jänes ta eest vabalt plehku panna. Võib-olla jänes tahabki, et poiss ta kinni püüaks? Et poiss teda kallistaks, ta päris endale võtaks.

Poiss järgnes jänesele vanade pahklike viljapuude vahele. Siis metsikute põõsaste vahele. Tegelikult talle aia kaugem nurk ei meeldinud. Möödunud aastal oli tema sõber Isak leidnud tihniku alt lõualuu, valge luutüki nelja kollaseks tõmbunud purihambaga. Onu Harald ütles, et vanaisal oli kombeks sinna asju maha matta. Asju, millest ta tahtis alatiseks vabaneda. Et lõualuu on kindla peale sea oma, ja et mõned asjad tuleb hästi sügavale matta, et rebased neid välja ei kaevaks.

Ta oli oma elus ainult üht rebast näinud. Siis, kui onu Harald, isa ja teised mehed olid sügisel oma jahisaagi õue peale välja pannud. Rebasel olid pilusilmad, säravpunane kasukas ja teravad hambad, mis verise nina alt välja paistsid. Koerad kõndisid temast suure ringiga mööda. Nad olid rahutud, peaaegu hirmunud. Rebane tuleb alati maha lasta, kui tekib võimalus, oli onu Harald öelnud. See on iga jahimehe kohus. Sest rebane on kaval, täpselt nagu muinasjutus. Rebane teab, kuidas liikuda jälgi jätmata.

„Neil on suurepärane nina,” ütles onu Harald. „Ja neile meeldib jäneste ja väikeste poiste lõhn. Ära siis aiast välja mine, Billy!”

Ja onu Harald naeris oma mürisevat naeru, mis oli südamlik, kuid ühtlasi ohtlik, ja siis hakkas ka Billy ise naerma. Aga ta mõtles kogu aeg rebaste peale, kes kaevavad aiast sügavale maetud luid. Mõnikord nägi ta rebaseid isegi unes. Teravad hambad, mullas siblivad käpad, sile niiske nina õhku nuusutamas. Nuusutamas maja poole, tundmaks väikese poisi lõhna.

Sellest ajast alates oli poiss hoidunud aia kaugemasse otsa minemast ega vaielnud sugugi vastu, kui Isak tahtis sea lõualuu endale võtta, kuigi tegelikult oli see ju tema oma.

Kuid praegu ei takistanud poissi ei kondid ega rebased. Jänes lippas kuivanud põõsaste vahel ja poiss järgnes talle ikka sügavamale tihnikusse. Üks madal oks jäi ta kampsunivarruka taha kinni ja ta pidi korraks seisatama. Kui ta oksa küljest lahti sai, oli jänes kadunud.

Poiss kõhkles hetke, tahtis juba ümber pöörata ja maja juurde tagasi minna. Kuid jahi pinge polnud veel kadunud. See andis talle julgust jätkata. Sügavamale põõsastikku. Nagu tõeline jahimees.

Järjest rohkem oksi sirutus tema teele, haarates oma haraliste sõrmedega tema riietest. Kusagil kaugel hämarikus tundus liikuvat väike valge saba. Kas siin ongi jänku pesa? See mõte andis talle hoogu juurde ja ta oleks peaaegu jooksnud otse vastu kõrget tara aia lõpus.

Poiss tardus paigale. Vaid paari meetri kaugusel teisel pool aeda oli tihe söödamaisi põld. Seda niipea ei koristata. Mitte enne, kui see on kuiv ja täiesti kollane, oli isa öelnud.

Ritsikad siristasid lehtedes, põimisid oma viisi krigisevaks helivaibaks, mis peaaegu summutas poisi mõtted. Jänes oli teisel pool aeda. Istus maisivarte rohelise seina all ja vaatas poissi. Ootas teda.

Aed oli kõrge. Vist isegi kõrgem kui onu Harald, aga igatahes liiga kõrge selleks, et poiss sellest üle saaks ronida. Jaht oli läbi. Ta ei näe kunagi jänkupesa. Ometi tundis ta isegi pisukest kergendust. Ta ei olnud üksi nii kaugel aiasügavuses kunagi olnud. Õhtuvalgusest oli järel vaid nõrk jutt taevas ja varjud tihnikus olid märkamatult sulanud läbitungimatuks pimeduseks.

Poiss otsustas, et läheb koju, hakkas juba ümber pöörama, kui äkki nägi midagi. Tara alla oli kaabitud vagu, kust väike poiss vabalt välja saaks pugeda. Ta pööras pilgu jänese poole. See kükitas ikka sama koha peal.

Läbi maisipõllu sahises tuuleiil, jätkates oma teed läbi traataia roostes võrgukoe tumedate põõsaste poole poisi selja taga. Poiss vaatas uuesti süvendi poole, laskus põlvili ja siis kõhuli. Vingerdas ennast ettevaatlikult pruunikarva terasaia alt läbi, tõusis püsti ja pühkis mulla põlvedelt ja kätelt maha. Erutus lausa kõditas kehas. Ta oli nüüd teisel pool aeda, esimest korda päris üksi. Esmaspäeval räägib ta sellest Isakile. Võib-olla ka Mattiasele ja Verale. Räägib, kui julge ta oli ja kuidas ta sai kinni omaenda jänese, kuid ema ei tohi sellest midagi teada.

Maisipõldu läbistas taas sahin ja alguses arvas poiss, et see on jälle tuul. Siis nägi ta, kuidas valge saba kaob kõrgete maisivarte vahele. Jänes nüüd enam ei kepsutanud, ta lippas elu eest. Kõrvad taga sirgu, mulda lausa lendas jalge alt. Kui poiss oli jänese silmist kaotanud, sai ta aru, mis oli juhtunud. Jänese tundlik nina oli haistnud kellegi teise lõhna. Kellegi lõhna, kes sai ennast hõlpsasti tara alt läbi kaevata. Sellel oli punane kasukas ja teravad hambad ja talle meeldis jänese lõhn. Ja väikeste poiste lõhn ...

Süda lõi kiiresti, nagu oleks see hirmunud väike jänes. Maisivarred kõrgusid poisi kohal otsekui tumedad õõtsuvad hiiglased ja tõrjusid teda tagasi tara poole. Nutt tõusis kurku. Silmanurgast nägi ta midagi, mis liikus, midagi punast. Poiss pööras ringi ja sai samal hetkel aru, et ritsikad olid vait jäänud.

Emme! jõudis laps mõtelda. Emme ...

Mu kallis

See on meie loo algus. Sinu ja minu loo algus. Ma püüdsin vastu seista, püüdsin sind endast eemal hoida, et sa ei laseks mul kukkuda, aga nüüd lasen ma lahti, mu kallis, ja usun, et sa püüad mu kinni. Kas püüad? Või kukume hoopis mõlemad?

Ma loodan, et ei kuku. Tahan nii väga uskuda, et meie lugu lõppeb õnnelikult.