Читать книгу Elus olla. Erootiline ökoloogia - Andreas Weber - Страница 5

Mu teine armastuslugu räägib jõgedest. See on armastusavaldus kõigele telluurilisele, kõigele, mis ei ole elus ja millest me ometi koosneme: luude kaltsium, geenide fosfor, vere raud, pisarate sool ja vesi, millega on täidetud üle poole meist. Lugu räägib tasastest ja kärestikulistest jõgedest, seisvatest ja veerevatest, neitsilikult noortest ja igivanadest kividest, millest jõgede veed kobrutades üle voolavad. Mu lugu räägib mägiojadest, metsikutest veesoontest kiviklibu- ja kruusasängides, vahutavatest veejugadest, mis sööstavad välja orgudest, kasutades pillavalt ja hoolimatult ära maapinna kallakut, piitsutades ja silitades kive visalt, ühendades niimoodi üheainsa kaskaadiga aastatuhandeid.

Jõed kandsid meid, mänglesid meie ümber ja hellitasid meid neil kuudel, 2010. aasta veebruarist augustini, kui ma elasin oma kümneaastase pojaga tolles pisikeses Liguuria linnakeses. Jõed kandsid meid läbi aastaaegade ja muutusid koos meiega. Talvel libistasin käega üle jäätunud kiviklibu ja suvel kastsin end üleni sooja vette mõnes vaikses päikselises jõekäärus. Jõed liikusid maastiku kehas kobamisi nagu erutust edasikandvad organid minu enese kehas. Sundimatu ja suursugune iseenesestmõistetavus, millega nad endale teed rajasid, otsustasid oma saatuse üle, äratas minus igatsuse iseenese elususe järele.

Vesi näitas mulle ikka ja jälle: tegelikkuses algab Eros puudutusega. Ei ole olemas elu ilma puudutuseta. Puudutuseta ei ole igatsust, teokssaamist – ega vaimu. Kui valguskvant muudab mu võrkkesta, kui silitan armsama nahka, või kui närvirakk saadab välja elektrilise impulsi, puistates välja kaltsiumiioone, siis on see kõik alati füüsiline kaasahaaratus, nii nagu tormav vesi pillutab laiali ja veab enesega kaasa veerevaid kruusateri, jõgede vesi, see puhtaim anorgaaniline maailm.

Liguuria Apenniinid on jõgedemaa. See ei ole maastik rahulikult voolavate jõgedega, vaid kärmelt liikuvate vetega, mis sööstavad kohinal orgu, murendavad mäe kildudeks, vibreerivad ja panevad killud uutmoodi kokku. See on mägiojade maa, ojad jahvatavad kaljud kiviklibuks ja loovad nii sellele paigale uue topograafia, komponeerides selle rändrahnudest, kivimürakatest, kildudest, kuulikestest, liivast. Liguuria on ojademaa, need ojad on loomine ise, loomine kui pidev sündmus, loomine maailmaloomise ajast, loomine, mis muudab maa, mida ta puudutab, jälle geoloogiliseks imikuks ja sünnitab igavese nooruse. Liguuria jõgedes, mis oma jahedate vetega teevad märjaks meie käed ja ergutavad meid oma mitte hetkegi puhkavate kivide raske soojusega, oleme tagasi maailma lapsepõlves.

Tammede, saarte, kirsipuude, kastanite ja sarapuude sametiga kaetud järske mäenõlvu valitsevad salamisi jõed oma orgudes. Jõgede kivised rajad viivad tagasi kõige lätte juurde. Sellele, kelle orgudes on säärased kiviklibused jõed, tuletatakse kogu aeg meelde, et kord oli kõigel algus, mida ei kavandanud ega kujundanud inimene, algus, mil inimesed ja veerevad kivid veel kokku kuulusid. Kivid, Eimiski poolt kohale veeretatud, laiali laotatud ja kohale asetatud, nõlvadel rippuvad kiviteed, valged koridorid kuristikes, mis laienevad ja kitsenevad, eemalduvad üksteisest ja embavad taas, kerged kui lumeväljad, kiviste helveste tulv orupõhjas.

Ojades liigub veereldes seesama triibuline kivim mis all rannaski. Veerlevad ojad on mere ääreni täitnud. Seal, kus on ojade vesi, näen ma iseennast, veepritsmeis, mere voogamises. Kõikidest vetest kumab mulle vastu üks ja seesama sõnum. Vesi on tuhandest peeglist koosnev peegel. Veeretan end ojavulina saatel mäest alla, hingan rannakividel välja, olen too lainetav maailm, mis rütmiliselt paisub ja siis jälle tagasi veereb. Kõik on juba toimunud. Eile, täna ja homme sulavad kokku kivil värelevas valguskiires, ühe graniidist punga epidermisel.

Raskusjõud, erootiline võim

Jõed tekivad sellest, et niiske õhk tõuseb mägede kohale, veeaur jahtub, kondenseerub ja sajab maha vihmana, mis voolab orgu, sest org tõmbab vee raskust ligi. Seega on jõed raskusjõu kaudne ja kaugeleulatuv ilming. Või kui öelda poeetilisemalt: jõed, nende kärestikud, puhtaks uhutud orud ja kivisängid on viis, kuidas mäed tajuvad raskusjõudu – ja seda taju ka kohe näitavad. Muidugi ei taju mäed mitte midagi nii nagu meie, isegi mitte nii nagu bakterid. Aga nad muutuvad vee puudutusest ja me võime seda muutust näha ja tunda. Ameerika metsateadlane ja keskkonnafilosoofia pioneer Aldo Leopold nimetas nende muutuste taju „mäe moodi mõtlemiseks” (ja arvas, et sellise teistmoodi mõtlemisega võiksime lahendada suure osa keskkonnaprobleemidest): mitte luua ratsionaalseid seoseid, vaid minna jälgi mööda, mille jätab puudutus, ja tajuda selles pidevat muutumist.

Mõelda nagu mägi tähendab ka mõista, et põhimõtteliselt valitseb kõikide kehade vahel siin ilmas erootiline külgetõmme, mis kutsub mind, minu keha enda juurde niisamuti nagu org vett. Suured kehad tõmbavad ligi väiksemaid, Päike Maad, Maa vett. Seega on gravitatsioon Aldo Leopoldi vaatenurgast Maa õrn igatsus meie järele. Maa emalikku tõmmet me enamasti üldse ei taju. Aga kas selles õrnuses pole kübeke lohutust, mis seisneb selles, et võime mõnel väsimushetkel aasale pikali heita, keha Maa sängis?

Tõsiasi, et planeedi suur keha tõmbab minu keha pidevalt enda poole, on Ameerika ökopsühholoogi David Abrami arvates tõend mis tahes maailmakäsitluse erootilisest alusest. Ja gravitatsioon on vaid üks universumi põhjapanevaid jõude. Peale selle on veel kolm materiaalse vastastikmõju printsiipi. Ainuüksi mõistega – vastastikmõju – osutab füüsika sellele, et tegemist on sedalaadi nähtustega nagu vahetamine, suhted ja puudutused. Lisaks raskusjõule toob füüsika „standardmudel” esile ka elektromagnetilise jõu, mis kirjeldab magnetismi, laenguid ja välju, samuti nõrku ja tugevaid tuumajõude, mis hoiavad aatomituuma koos.

Kõik need füüsika põhiseadused sõnastavad mateeria eri osade omavaheliste suhete printsiipe. Nad ennustavad, millised on tagajärjed, kui segusse satub erinevaid toimeaineid. Samas ei omista loodusteadlased sellele aspektile kuigi suurt tähendust. Nende silmis vastavad neli põhijõudu seaduspäradele, mida tuleb silmas pidada, et mõista kosmost arvutuste teel ja seda ratsionaalselt ümber kujundada. Vähesed füüsikud näevad neis seadustes puudutamise ja teineteisesse tungimise printsiipi.

Muidugi on füüsikutel siin õigus – aga siiski mitte täielikult ja mitte kõiges. See, mida vanemate klasside õpilased püüavad enesele vaevaliselt meelde jätta kui objektide matemaatilist struktuuri, on alati ka vastastikuse muutmise võimaluste kogum. Kui universum Suure Paugu tagajärjel tekkis, ei olnud seal peaaegu mitte midagi muud kui need võimalused: alguse energia ja jõud, mille tolles energias alles potentsiaalina peituv vormitu Miski erineval viisil kokku pressis või lahti rebis. Kõik edasine tulenes mateeria pidevast valmisolekust luua uusi omavahelisi sidemeid.

Natalie Knapp, Berliinis elav filosoof, kes näeb maailma mitmekihiliste seostena, mitte kui kindlalt püsivaid ja aineliselt piiritletud objekte, ning teisalt võidukaid, aga üksildasi ellujääjaid, arvab, et aatomid tunnevad teineteise vastu midagi iha sarnast, selleks et oma hulka suurendada, muutuda üheks ühiselt loodud, terviklikuks molekuliks. Knappi silmis on see kõige lihtsam armastusakt.5

Aga ükskõik, kuidas me seda ka kirjeldame, kas on meie eelistuseks kosmiline õrnustunne või kajastame maailmaruumi pikaajalist evolutsiooni ja keerukuse kasvu pigem loodusteaduslikult erapooletus protokollis, igal juhul võime tõdeda, et viisis, kuidas asjad maailmas koonduvad ja omavahel uusi, keerukaid ning nõudlikke vorme moodustavad, ilmneb üks pidev tendents. Seetõttu läheb Knapp niikaugele, et nimetab ka füüsikat „suheteteaduseks”.6

Kuna kõik selle maailma kehade omavahelised puudutused annavad uusi võimalusi tähendusloomeks, võib maailma keerukus kasvada, ehkki universumi energia pürib järjepidevalt tasakaalu poole. Mateeria Eros tõmbab kriipsu peale füüsikute põhioletusele, et „entroopia” universumis kasvab järjepidevalt ja kosmoses kaldub kõik liikuma sarnase, võimalikult madala energeetilise tasemega seisundi poole, kui pisut lihtsustatult öelda. Tuli kustub. Elusolendid surevad. Meie keha laguneb. Isegi päike kustub kunagi.

Ehkki kokkuvõttes püüdleb küll kõik igavavõitu liivaterade ühetaolise leviku poole Saharas, saab toimuv võimalikuks ainult sel viisil, et protsessi käigus sugeneb kõikjale silmuseid ja sõlmi, mis tekitavad lokaalseid komplikatsioone. Me võime neid ette kujutada viirgudena puhta veega klaasis, kuhu on segatud madarasiirupit: tekivad kokkupuutekohad, kus ained üksteisega reageerivad, aatomituumad ühinevad, elektronid hüppavad ühest kestast teise, massiivsed kehad hakkavad üksteist ligi tõmbama ja üksikute osalejate tegevuse tagajärjel tekib pidevalt uus olukord, mida tuleb alati vaadelda kui midagi ühist.

Ilmekaim näide sellest, kuidas kosmos püüdleb liigutavalt ja dramaatiliselt tulevase rahuseisundi poole, mida ennustavad füüsikaseadused, ja kasutab seejuures ohtralt kõrvalteid, on elu. Samal ajal kui mateeriaosakeste energiatase kogusummas langeb, kasutatakse selle languse käigus vabanenud jõudu uute suhete sõlmimiseks, enneolematute konstellatsioonide loomiseks, senitundmatuteks vormideks, maitseteks ja kogemusteks. Samal ajal kui universum tüürib vältimatult selle poole, mida füüsikud nimetavad „soojussurmaks”, tühjuses suikumise ja ühetaolisuse poole, kasutab elu just seda aeglast mahajahtumist ära otsekui bussijänes, et oma veidrustega lagedale tulla – korallrifid, keriloomad, paljastuhnurid, teie ja mina.

Materiaalsele maailmale on omane kalduvus organiseerida end hukutava kuristiku serval pidevalt ümber uuel, looval kujul. Maailm võiks vajuda soojussurma, ent selle asemel leiutab ta üha uusi komplikatsioone ja mänglevaid arabeske: energia tiheneb aatomiteks, aatomid ühinevad molekulideks, molekulid koonduvad reaktsioonitsükliteks ja nood kapselduvad elavate rakkudena tolles keskkonnas, mis on nad sünnitanud. Samal ajal, kui ees seisab energeetiliselt rahulik surm, kujunevad välja enneolematud uued suhted elementide vahel ja ilmnevad omadused, millest aatomid varem heal juhul vaid unistada võisid.

Mõned teedrajavad seisukohad avaldas Ameerika bioloog Stuart Kauffman. Tema silmis on leidnud kinnitust, et vajadusel kujuneb korrastamata mateeriahulgast välja üha keerukamaid moodustisi ja ühel hetkel hakkavad need elama oma elu: visa tahtmisega olemas olla, mida me ise tunneme oma mina sügavast sisemusest. Märksõna, millega Kauffman seda protsessi kirjeldab, on „autokatalüüs” – eneseabi. Ta on täheldanud, et ürgsupis peab lihtsalt leiduma piisavalt reaktiivseid aineklasse, et need ained aitaksid üksteisel mingil hetkel uusi, senitundmatuid seoseid luua.

Mida mitmekülgsem segu, seda suurema tõenäosusega sütib kunagi säde, igaüks neist erinevatest molekulidest aitab luua mõnd teist molekuli ja sulgeb niimoodi ringi: kõik see hakkab ennast ise stabiliseerima. Üksikud koostisosad aitavad üksteisel üle saada ähvardavast allakäigutendentsist. Nad trotsivad ühiselt oma saatust, luues järjepidevalt uusi seoseid, millest tekivad uued ained, mis lükkavad ühist lõppu edasi.

Meiegi oleme selle ringmängu tulemus: rakud, millest me koosneme, on esimeste autokatalüütiliste ahelate otsesed järglased. Iga elusolend on tolle katkematu eluderea pärija, mis ulatub tagasi kõige varasema iseorganiseerumiseni. Me kanname igas oma molekulis võitu soojussurma üle, plahvatava tähe kildu.

Puudutus on tegelikkuse telg

Mida sügavamale mateeria sisemusse füüsika tungib, seda enam tuleb ilmsiks, et sügaval ei ole materiaalses mõttes enam midagi kindlat, kõike võib käsitada suhete ühe vormina. Nii ei ole aatomituum tema ümber tiirlevate elektronidega mitte tilluke planeet, mille ümber tiirlevad satelliidid. See on vaid üks vajalik mudel – tõlge üksikute, selgelt eristatavate asjade maailmaks, mis on meile kergemini mõistetav. Tegelikkuses on aatom pigem erinevate energiakontsentratsioonide vaheline suhe. Tema mis tahes seisund kujutab endast momentvõtet vastastikusest sõltuvusest.

Kuidas on elektronid tuuma ümber jagunenud, seda kirjeldab nõndanimetatud Schrödingeri võrrand. Aga see ei sisalda topograafiat nagu Diercke maailmaatlas või Google’i kaardid, vaid pakub välja võimaluse, kus võiksid aatomi üksikud komponendid kõige tõenäolisemalt asetseda. Ehk on kõige täpsem öelda, et võrrand kirjeldab, kuidas aatom end „ruumis tunneb”. Schrödingeri võrrand kujutab ühe suhte võimalusi ja sõnastab erinevad tõenäolised viisid, kuidas see suhe võiks teoks saada.

Tungides aina sügavamale kõige väiksemate objektide maailma, jõudis füüsika ühel hetkel tasemeni, kus ilmnes, et üksteisest selgelt eraldatud üksikasjad, mida me tavaliselt käsitleme maailma koostisosadena, on sügavamas mõttes vaid ühe ühise koosluse erinevad tahud. Ei pea olema kvantfüüsik, et seda mõista. See teebki asja põnevaks. Piisab õue minekust. Piisab jalutuskäigust kärestikulise jõe kaldal. Piisab hingetõmbest, mille jooksul ümbritsev keskkond täidab meie kopsud.

Me oleme ikka veel maailma alguses.

Ses mõttes voolab iga Liguuria mägioja nüüdki veel orgu Suure Paugu taltsutamatu energiaga. Tolles üksteist lihvivate ja raskusjõu toimel aeglaselt oru poole rändavate kivide, veemolekulide, mineraalide maailmas võib täheldada erootilise puudutuse põhiprintsiipe: seal on kaks poolt, kes astuvad teineteisega suhetesse nii, et mõlemad pooled väljuvad neist suhetest muutununa. Sametisest jõekruusast saab kivi, kui vesi on talle andnud ümara voolava vormi, vilkast veest on saanud vedelik, mille kivid on pärlendavateks pritsmeteks muutnud. Ainult üheskoos on neil mõte, ainult teineteist vastastikku muutes saavad nad selleks, mis nad on – olles midagi palju enamat kui see, mis neis varem peidus oli. Kõva kristalliline graniit, sajandite kestel lihvitud, avastab eneses ümaruse, võime voolata, pehme vesi aga tajub lihaselises, jõulises joas iseenese massiivsust.

Seda maailma ei asusta autonoomsed, suveräänsed olendid. Pigem koosneb see dünaamiliste interaktsioonide pidevalt võnkuvast võrgustikust, kus üks muutub teise kaudu. Loeb suhe, mitte aine. Ja et see suhe võimalikuks saaks, on vajalik, et mõlemad osapooled teineteist puudutaksid, teineteise vastu liibuksid, teineteisesse tungiksid ja vastastikku teineteist lihviksid. See on erootiline põhikude, mis teeb pidevalt ühest asjast teise. Kui kivid astuvad kontakti veega, muutub nende vorm pehmeks – ja korraga ilmnevad neil omadused, mis on vastuolus kivide põhiolemusega. Orgu tormav laine peksab jõuliselt vastu rahne – ja nii saab vesi enesele omaduse, mis on risti vastupidine tema voolavusele.

Seega ei tee erootiline puudutus mõlemast osalisest mitte ainult midagi muud, kui nad enne olid – puudutusel on võime muuta mõlemad osalised selle vastandiks, mis nad algselt olid. Kivi ojasängis pääseb tõeliselt maksvusele alles siis, kui ta kohtub oma antiteesi, voolava veega. Ta muutub identseks kruusaga, sest ta pole enam identne iseenesega, vaid on midagi muud. Loov muutumine. Mitte visa püsimine, vaid kreatiivne vahetus.

See vahetus, mis ei jäta midagi endiseks, kasutades seejuures ära kehade vastakaid jõude, on erootilise ökoloogia põhimõtete alus. See kehtestab põhireeglid füüsilisele kosmosele, mida me jagame kõigiga – nahkhiirtega ja sõnajalgadega ja keriloomadega ja viirustega ja kristallidega. Ja see kehade vahetus, mis kutsub alati esile muutusi ega jäta midagi nii, nagu ta on, määrab ära ka elu reeglid.

Niisiis võiksid erootilise maailmapildi aksioomid esimeses lähenduses välja näha nii:

1. Maailm koosneb mateeriast, kehadest, mis üksteist puudutavad.

2. Need puudutused moodustavad tegelikkuse telje. Tegelikkus on kehaline ega ole abstraktne või „vaimne”. See ei ole neutraalne, kuna iga puudutus jätab pöördumatu jälje, mis muudab kõiki osalisi.

3. Nende puudutuste tagajärjel tekib tähenduslik tasand: puudutus on mõjuvate tagajärgedega muutus. Puudutused mõjutavad suhteid ja – elusolendite puhul – huvisid. Niisiis, puhtalt välimuse põhjal, mis tekitab külgetõmmet teineteise poole, tekib „kogemuste seesmine tasand”.

4. Puudutamisel on üks põhimõtteliselt positiivne, peaaegu igatsuslik aspekt: maailma üksikuid osi tõmbab üksteise poole, nad tunnevad vastastikust külgetõmmet, on nii-öelda üksteisest huvitatud. Isegi kui kontaktid ise on juhuslikud, ei ole seda tagajärjed. Puudutus on vältimatu, niisamuti sellele järgnev tihedam läbipõimitus suhetevõrgustikus, mis moodustab tegelikkuse.

5. Puudutuste, läbipõimumise, uute suhete ja komplikatsioonide taga peitub võimalus, et neid lisandub veelgi. Tegelikkus hõlbustab enda jaoks pidevalt uute erootiliste suhete arendamist ja väljendamist. Kosmos on haaratud hiiglaslikku „autokatalüüsi”, mille käigus tekivad suhted, niisiis struktuurid ja mõtestatus, mis lihtsustavad uute suhete lisandumist ja nende mõtestatuse sügavamat kogemist.

6. Kõik, mis on pärit sellest maailmast, igatseb uusi puudutusi, et tunda tugevamat ja sügavamat vastastikust seotust ning end sügavamalt iseendana tajuda.

„Vesi muudab meie peegelpildi looduseks”7

Oma täiesti isikliku Liguuria oja avastan ma kolmandal päeval pärast kohalejõudmist. Ma leian oja ja otsemaid kuulub see mulle. Mitte meie majandusteadlaste välistavas tähenduses; ma ei taha midagi enesele võtta, vastupidi. Iga kivike jäägu lebama sinna, kuhu algained on ta uhtnud, iga märg vilgukivikild jäägu paika, kuhu ta aegade alguses tolle meile kuuldamatu kõuekärgatuse saatel langes. Oja kuulub mulle, nii nagu on täielikult minu omad teatud lapsepõlvest päästetud emotsioonid, nii nagu mõned žestid, eripärane miimika on minu isiksuse koostisosad. Mulle tundub, et see oja on veekogu, mille ääres ma olen ikka ja alati istunud ja vanemaks saanud. „Vesi on Maa silm, organ, millega Maa vaatleb aega,” kirjutab prantsuse luuletaja Paul Claudel.

Väljas on veel talv. Sel pimedal päeval sõidan ma sihitult ekseldes mööda kitsaid asfaltteid, mis käänlevad lörtsist ja lumeveest tilkuvatel künkanõlvadel. Lõpuks järgin üht pleekinud sinist viita, mis näitab teed Porciorascosse. Maantee kulgeb maadligi läbi alusmetsa, veab kurve ümber kaljunukkide, ronib mäetippudele. Jäätunud kohad, kus tuleb olla tähelepanelik, läigivad tumedalt. Sõidan üle kitsaste kivikaartega silla, mille all vahutab vesi ja paneb kivimürakad tuhmilt kõmisema. Jõgi moodustab orupõhja, mis hallikalt ja sinakalt avaneb Vahemere suunas. Silma ei hakka ühtki eluaset, ei mingeid jälgi inimesest.

Porciorasco on kummituslik küla. Barokse kiriku välismüüris haigutavad laiad praod. Porine külaväljak, kus kasvavad sajandite vanused iilekstammed – tumerohelised, ligipääsmatud. Peaaegu kõik hooned on varemetes. Mitmed neist on laudaks muudetud, ninna tungib sõnnikulõhn. Küla taga muutub maantee sõidurajaks. Jätan auto seisma ja lähen mööda rada jalgsi alla orgu. Pakane on oma küüned mäekülge löönud, terava servaga kividel sätendab härmatis. Tee lõpeb koolmekohal, küllap sõidab talumees rada pidi läbi selge jõevee. Ühes kurvis sööstab väikesest orust välja oja. Lepad, saared, raagus ja saledad, osutavad oma väljasirutatud okstega taevasse, mida nüüd värvib õrn sina. Pöialpoisid sidistavad, vaikselt, õrnalt, otsekui peentest kristallidest vihm. Oja hüpleb peaaegu hääletult rahnult rahnule, ümarad kivid, võimsad nagu köögipliit, nagu väikeauto, aegade tagant maale langenud meteoriidid. Balansseerin kividel ülesvoolu liikudes.