Читать книгу Kuutõbise pihtimus - Andrei Ivanov - Страница 2

Mida ma ka ei puudutaks, kõik on külm. Mitte miski ei häiri mind juba ammu. Olen neljakümnendaks eluaastaks niisuguse kiiruse üles võtnud, et lagunen käigu pealt laiali. Ent ma viskan muudkui sütt juurde. Te tapate end. Ma tean isegi. Kas seda saab siis keelata? Te olete hull. Mitte mina üksi. Hullumeelsus laiub ümberringi. See on inimestes sees. Tulevad ja räägivad … Mis mul üle jääb? Istun, kuulan. Nende lood on mu südame poleerinud iidse peegli sileduseni: mäletate, olid sellised kivist peeglid? Selliseid asju ei tohi unustada. Nendega tasub elada. Muidu põrutame varsti kirurgilisse paradiisi. Jätke oma märkmed, pange pliiats ära. Ärge puutuge mind! Lõpetage nurgas ulgumine. Kõik nutavad, ma tean. Nutt kerkib müürina ja varjutab taeva. Minagi olen seal olnud. Paraku on mulle ette kirjutatud tagasi tulla. Kord pühid sa minult viimast korda tolmu, patsutad õlale ja viid tapale, aga meie taga on sõda ja keegi proovib laulda, ent hiljem ütleb, et polnud ühtegi muusikut, kes poleks triikrauaga üle veeni sõitnud. Ma allun sinule – mitte sellepärast, et olen väsinud tundmast, vaid sellepärast, et olen väsinud sõdimast. Ava oma nessessäär, seal peab olema rohtu. Sa ei tule tühjade kätega, ma tean. Õhtul oli laud, mille taga istus kolmik. Aga kuu varem kõndisid noored lehed, võttes inimestelt tänavad. Linn on lõunatunniks kinni pandud, aga mida mina peaks endaga peale hakkama? Pole mõtet nendele ustele koputada, kui, siis ehk piiluda inimesi lukuaugust. Kiika minusse! Näed? Mu sõnad tõusevad õhku nagu hirmunud kajakad, kogu taevas on tuhka täis. Eile oli õhtu. Sadas lund, autod ruttasid. Võõras virav vaikus. Keegi müüs vilte ja naeris.

Eilse lehestiku purjus noored. Pärast seda tormles valgus mitu päeva. Ma olin üleni klaasist. Tuhk, põleva hašiši valge tuhk minu peas. Ma puistasin kogu laua täis. Tema nimi oli Joseph, ma mäletan, et rääkisin temast ja kõik naersid. Isegi kass, nurjatu, muigas raamaturiiulil vuntse turritades. Mõned inimesed on nagu kapid: mida kõike neis pole! kuid kõik on võõras ja kantud. Igas inimeses peitub oht minu olemusele. Sa oled paranoik. Jah, ma olen paranoik, sul on tuline õigus. Valgus rullis mu siledaks. Sile plaat, ei ühtegi uuret. Heli varastati ära ja müüdi krosside eest maha. Langesid valged helbed. Tänava kirsine maitse. Kevad. Me olime kolmekesi. Igaühes seitse saatanasigidikku. Me võisime seda linna. See linn andis ise alla. Jelena jõi meiega kolme eest ja tantsis nagu prostituut. Pole vaja mind pliiatsiga kraapida, ma tean isegi. Selles läikes on midagi reeturlikku. See läige on teisitiolev ja torkiv. Kuradile luule! Istu nüüd, räägi. Kus käisid, mida nägid? Nad tahtsid kõike teada. Istun laua taha, aimates, kuidas minust koos tuulega väljub. Oleme lumme varjunud ja joome. Päev lõppes oluliselt varem. Mõni kuu tagasi astusin nurgapealsesse kõrtsi ja kohtasin teda. Lapsepõlvesõber. Ta näitas mulle oma kätt: oli hullusehoos väikese sõrme lüli ära hammustanud. Tuttav lugu. Kardan ise. Kuid isegi see polnud algus. Ta läks kuhugi. Läks lahti. Ei tikkunud kaasa, ei võtnud sappa. Ise peab, ise. Selles asjas pole kaaslasi tarvis. On vaikseid enesetapjaid, panevad end luku taha ja lõikavad. Aga on selliseid, kes teevad kõike näitamiseks. Ei tea, kuidas tema kohta öelda. Kõik näevad kõike. Kuid tema sulgus. Tema oli sees, suitsidaalsesse joomarlusse kinni müüritud. Naeratas, näitas kätt. Hammustasin endal sõrme otsast, kujutad ette? Mind, ütleb, sokutatakse tasapisi sinna, ja peaga tähtede poole. Need sirasid, külmad. Nüüd neid pole. Lumi. Ja ei tulegi. Lumi tõmbab jooni … punktiir, punktiir, kriips … ei lenda üldse – ripub ja tiirutab koha peal. Käik aeglustub, aga pärast jääb seisma nagu äratuskell ja öö ei saa kunagi otsa. Mitte keegi ei ärata meid. Me oleme seal, koos tema sõrmega. Kõik viimseni. Kunagi lähebki nii. See on ju juba juhtunud kirjanduse ja muusikaga. Kas muusika pole siis maha müüdud? Kuni viimase noodini! Iga sõna on letil. Kõik on kaalutud, kõik on mõõdetud. Tulge siia, seiske kõrval. Kuulete? Mina ka ei kuule. Lehed on ära kohisenud. Lumi üle pea matnud. Ma õpin kõndima vee peal. Nüüd on see lihtne. Seal on Soome, aga seal Venemaa. Vesi. Kõik on lihtne, kui mõtled valemitega. Palju raskem on, kui tulevad kujundid. Nad lõikavad sind, murivad, nõuavad ihu, ja ma annan neile ihu. Sähke! Ainult jätke mind rahule! Istusin kivile ja sirutasin jalad välja. Taskus on mündid, sendid, veel sente. Siis olid kroonid. Päevad lendasid kiiremini. Lõbusamalt. Noh, tunnista, oli ju lõbusam? Ei tea – kivine ilme. Tunnista, noh! Kehitab õlgu. Nobody cares, John.1 Kõigil on ükspuha. Kui ma oskaksin kraaksuda, kraaksuksin endale pahandusi kaela. Kuid midagi ei juhtu, sest kõik on lõppenud. Istun siin. Laine, veel laine … Puistates peost pihku liiva, liiva … Mõtiskleda sügaviku kohal. Hašiš hoiab naelast kindlamini. Ma rääkisin talle mustlasest Josephist, ta naeris. Joseph oli naljakas ja hale. Võimalik, et hiljem ta räägib kellelegi minust ja lisab samuti: ta oli naljakas ja hale. Nagu Joseph. Joseph müüs Prahas jäätist. Slovakitarist naine. Kolm last. Nad kupatati kurat teab kuhu. Põhja. Seal oli etiooplane. Ainus must kogu Skageni peale. Mulle meeldis Krohg2. „Kopenhaageni katused” (reproduktsioon Furubakkeni palatis). „Haige tüdruk” (Oslos, rahvusgaleriis). Kõndisin muretult. Vaatasin kõrvale ja kivistusin. Ta peatas mind pilguga. Syk pike3 (meenutab millegagi Danguolėt). Ei sure kunagi. Liiderlik jahedus, hulluse ettekuulutaja. Tarn, liiv, tarn. Isegi juuksed olid külmad. Mida ma ka ei puudutaks, kõik on lukus. Kadakad, männid, kõrkjad, kibuvitsad. Müür. Ümberringi on lõputu müür. Ja hästi valge tänav. Kummitustega. Üks neist oled sina, kõnnid paljajalu lumel, olles naisest meheks muutunud.

*

Ta karjus niimoodi, et ma tahtsin helistada politseisse.See oli hüsteeria. Tõeline ekspress. Teda oleks hullarisse kinni pandud. Aastakeseks. Poleks paha teinud. Mida ma seal näinud pole? Mida ma üldse näinud pole? Millest temaga rääkida! Ta on ju täiesti omadega läbi! Vaadake talle silma! Tuulega pole mõtet rääkida. Ta on süüdimatu. Hullumeelsusse kinni müüritud. See on müür. Aga selle taga on nutt. Ulg. Hädakisa. Ropp sõim. Ma kavatsesin politseisse helistada. Nad poleks kedagi leidnud. Ma olin sulgunud. See oli teine. Doppelgänger. Hommikul pesin selle hoo maha. Kuid. Võõrast nägu maha ajada ei õnnestunudki. Silmades siras eilne tundmatu. See uudsus lummab. Ja asjad muutusid külmaks. Varsti ma hakkan käima ja kirjutama seintele nagu Mitassov4. Äkk. Väkk. Ja ongi kogu jutt. Enda seest ja ainult enda seest. Kirjutan nabanööriga. Vaadake, kas teie juures on peegel? Vaadake sellesse igaks juhuks ja tulge tagasi. Siin pole peegeldusi. Ärge otsige. Helitu. Tumm vaikus. Pime pilkasus. Anna käsi, sõber! Tule minuga. Räägin. Või lohutavad sind lootused? Millele sa selles Soodomas veel loodad? Hullumaja on hullumaja. Elad huntidega ja nõnda edasi. Niiviisi ta mulle kirjutas. Dear John … Sellega ma siis elangi. Huntidega tema kirjast. Ei suuda andestada. Kuuled, Danguolė!!! Ei suuda. Ja nii jääbki. Elu lõpuni selle lumega. Ta oli nii kiirgav ja tema keel oli pehme, kergelt teraline. Meeldiv aktsent. Rääkis teistest pisut valjemini, oli natuke kõva kuulmisega. Laulis kooris. Minestas. Nagu jonnipunn. Tõsteti üles, pandi püsti, laulis edasi. Peas kopterid. Ma uskusin teda. Iga sõna. Jõin nagu veini. Eile valati – ei suutnud järele jätta. Ja mitte keegi ei peatanud. Me kõik kihutasime kuhugi. Nagu pinnatuisk. Läksin rööbastelt maha. Ekspress. Eksisin teelt. Leidsin kaardis augu. Sinna kadusingi. Ma kavatsesin juba politseisse helistada. Noh, see on lihtsalt mingi korralagedus. Hullumaja. Minu sees on poi, tuubil täis psühhe. Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa! Vaat niimoodi oli see. Veel valjemini. Ei. Ei tule välja. Heli on ära varastatud, maha müüdud, ära kasutatud. Ja tema järel salamahti ka valgus.

Mais à qui tout raconter?

Chez les ombres de la nuit?

Au petit matin, au petit gris. 5

Just-just, hämarusele ja kassidele mustades tubades. Midagi seal on. Miski krabistab.

Lumi. Helbed ripuvad otsekui niitide otsas. Võbelevad kergelt.

Everything is forbidden 6– vaat milleni ma jõudsin.

Minuga pole mõtet vaielda ja kedagi polegi vaidlemas.

Kuidagi ei toibu. Haigushoost räsitud. Mõranenud.

Huntidega ulguda.

À qui tout raconter?

Kes kuulaks lõpuni! Kõike: Krokenist kirken’ini, Patareist Tartuni, Tartust Jämejalani … Kuni viimase sõnani.

Pole kedagi.

Minuga on ainult sõnad, seega kõik on minuga. Miski pole kuskile kadunud. Ja keda oleks veel tarvis? Kuu taevas. Suitsud, tee. Haugatud õuna hääletu karje. Uksesilm sees. Nii lihtne ja selge. Number uksel. Seadusetähe number. Nii- ja niisugune paragrahv. See on kõik, mida sa pead mäletama. Murdlainetuse kohin. Jää siinpool vett. Hääled koridoris krabisevad nagu lindikesed. Valgus murdub, kuid ei satu silma; pimedus hiilib mööda vee äravoolu, lipsab auku nagu münt taskupõhja, kaob ripsmeid puudutamata; pooltoonid taganevad, kuid ei lahku, nad vaikivad kusagil kõrval.

Lõputu vaikne tund. Näljastreik.

(Ma olen tikk, millel lastakse lõpuni põleda, kuulatakse lõpuni. Iga sõna on krõnksus keha. Igal tikul on oma lugu.)

Paberil kuivavad nihvlid7. Püüdja seisab. Katustelt piiluvad tuvid. Me jäime vaikseks.

Fašist ütles, et ärgu me trellide juures virvendagu. Lubab, et lendavad varem või hiljem kohale … Nad on uudishimulikud … Neile haki kasvõi seepi, aga nihvleid panevad hea meelega! Ööseks on kinni püütud …

Näljastreik teeb müürid kahekordseks. Aeg muutub tihkemaks, venib aeglasemalt, kuid omandab mõtte: päevade arvestus piitsutab takka.

Kolmandal päeval hakkasid kaasvangid mu lugude üle hambaid raevukalt kokku pigistades naerma, silmisse sigines läige, mis nüüd lähendab meid kõiki. See on raevu läige. Sedasi läigivad sadistide silmad. Me kõik tunneme end maailmakõiksuse keskel olevat. Me kõik oleme valmis kedagi piinama, nälgime, piiname ennast; naaberkambrid nälgivad, kolmas korrus nälgib. Fašist kõnnib rahulolevana kambris ringi. Ta pani kõiki kannatama. Ma vaatan teda nagu Napoleoni, kes pani kolme päevaga meie Bastille’ nööri mööda käima. Ta nõuab, et ma jutustaksin lakkamatult üha uusi lugusid. Ise kirjutab maläävasid8. Püüab hobuseid9.

Ma jutustan suure õhinaga. Vatran nagu raadio. Väsimatult. Pole midagi, tühiasi, ega keelel konti sees ole – vanglas on raadiosse hoidlik suhtumine. Mind piitsutab takka naerulagin. Kõik naeravad. Sekundid põlevad.

Räägi …!

Õhus on salpeetri lõhna. Noored narvalased lämbuvad naerust, laksavad hooga kaarte lauale. Fašist läkitab maläävasid, istub, vaikib, naeratab salatsevalt; mulle tundub, et ta peaaegu ei kuulagi mind; võibolla kuulab siiski, kuid mõtleb omist asjust. Tema peas küpseb midagi.

Näljastreik vanglas on võrdne joomahoo või kokaiinisessiooniga: viiendal päeval ei tunnegi ennast, su mõtted ei näi mitte peas tekkivat, vaid kusagil läheduses sõudvat, kaasvangides elavat, ning nende mõtted sisenevad sinusse samasuguse kergusega. Teiseks nädalaks on kõik üksteisest läbi imbunud, ühine haigus on kõiki lähendanud.

Tšifiiritame lõputult, kasvatame iga päevaga pöördeid. Rebime linu ribadeks. Tõrvikud, anna tõrvikuid … Keedame. Hambad plagisevad, selgroos külmajudin. Igalt poolt sirutuvad hobuste niidid. Mida kõike Fašist öösiti meie kambrisse ei tiri! (Ma olen tikk, mis kõrvetab su sõrmi.)

Kui ta tuli, tõmbusid kõik valvele; mina olin pingul, otsekui oleks kambrisse tiiger lastud; ta hakkas närviliselt ringi käima. Mööda koridori veeres: „Fašist toodi!”, „Fašist!”, „Mis kongis sa oled, Fašist?”, „Oi-oi, Fašist!”. Fašist ei vastanud oietele, ta mängitas lõualihaseid ja kõndis mõõdetud sammul vedrutades ja kellelegi tähelepanu pööramata kambris ringi, üksnes kohendas oma kandilisi prille ja silus käega juukseid. Ta oli maruvihane. Nii ta meile ütleski, et ta on maruvihane, kavatseb nälgida ja me kõik peame samuti nälgima. Mõni muigas, kuid jäi kohe vakka. Fašist jätkas nördimuse süvendamist, heitis meile külmi pilke, jõnksutas lõuapärasid ja rääkis läbi hammaste, et mustas vormirõivas värdjad näitasid tema suure vargaautoriteedi vastu üles kohutavat ebaõiglust, kõik peavad ilmtingimata koos temaga nälgima, sest kellelgi pole õigust varast asja eest, teist taga ilma mingi põhjuseta tsoonist minema vedada ja haiglakambrisse visata ilma tema, süüdimõistetu kaebuste ja palveteta – Fašist kuulutab välja näljastreigi!

Narvalased reageerisid sellele mitte väga optimistlikult, kuid autoriteet jäi peale, ta ütles, et tuleb nälgida, et mitte lasta seadusetusel edasi vohada, litapoegadele tuleb õpetust anda, sest kõik maailmas püsib seaduste najal, arestandi suhtes kehtivad samuti seadused, on olemas reeglid, mida mendid ei tohi vangi suhtes eirata, nii oli, nii peab olema, ja kui praegu lasta sel sündida, siis hommepäev saab igaüks omal nahal kogeda sihukest pressingut, et eluisu kaob ära, saabub igavene talv, ei saa siis olema pakke ega podgonne10, ei jalgu ega hobuseid, mitte midagi, ning zekid hakkavad omavahel ainult purelema ja on üks lõputu klähvimine, aga mitte vangla, selge see!

Ta ütles, et meie väikeses süsteemis korra tagamise nimel hakkame me kõik nälgima, kogu oma kongiga, ja naaberkongid niisamuti, terve korpus, terve vangla hakkab nälgima ning nõudma reeglitest ja kirjutamata seadustest kinnipidamist. Istus maläävasid kirjutama. Püüdis kinni mõned hobused. Oma läkitusi saates sõnas Fašist, et kui tema nälgib, siis tähendab see, et nälgib terve 35. kamber, ning teie seal üleval hakake samuti ja visake malääva edasi, et toetataks, sest mentide omavoli ja nõnda edasi, arestantliku lugupidamisega Fašist. Sama karjus ta ka käikudesse ja ventilatsiooniavadesse. Talle vastas lugupidav huikamine. Paljud olid nõus teda toetama.

Algas näljastreik, mis levis mööda Patareid nagu nakkushaigus.

Ma ei tea, milliseid põhjuseid näljastreikimiseks leidsid kinnipeetavad teistes kambrites, võibolla mõjus Fašisti autoriteet nendele sedamoodi ja ta oli neile rohkem teada kui meile 35-ndas, meil kellelgi ei olnud nälgimiseks erilisi põhjuseid. Üks narvalane istus mingite putkade pärast, kust oli hinnalist metalli välja kangutanud; teine, korterivaras, uhkustas sellega, et oli kellegi elamisest koguni 9 tuhat sulas leidnud, sapika ostnud, selle Marlboro paki värvidesse võõbanud ja naiskasid mööda Narva ja Sillamäe diskoteeke sõidutanud, kuni jäi vahele, ta korrutas ühtelugu: „Varsti saan välja. Hakkan jälle pihta. Korteris oli üheksa tonni! Tuleb virutada! Kuni inimesed hoiavad sihukest pappi kodus, tuleb virutada.” Oli üks tasane mehike, kes oli kurde üle piiri vedanud, soigus, et tal pole sittagi loota ja ei anna ka kedagi määrida, tervis pole kiita, nälgida ei tohi, maohaavad, see ja teine, kuid mis teha, kui nii on tarvis, eks ma siis nälgin. Fašist seisis tema ees, keerutas palvehelmeid, kuulas, noogutas mõistmist väljendades: maohaavad, neerud, sellepärast siis haiglatiivas, jah, jah … Praeme sulle tõrvikute peal tuvi ära – tegi püünise ja puistas trellide juurde peibutuseks nihvleid.

Sohvri kõrval kriuksutas nahkjopet laamendaja, tema rehmas lihtsalt käega: kui nälgida, siis nälgida, vahet pole.

Minul oli ka savi. Ma isegi rõõmustasin. Selles oli mingisugune mõte. Näljastreik on nagu rännak: iga uus päev lisab uusi tundeid. Päevad mitte lihtsalt ei möödu, nad viivad enesega kaasa osakesi minust, midagi, mida muudmoodi ei hävita, näljapäevad nõelavad kui kiinid, purevad puukidena mu nurjatut pekki, nad kuivatavad, õgivad mind nagu leek puunotti. Ma tundsin end pühakuna. Ja iga tunniga tuli pühadust juurde. Ma olin valmis nälgima surmani. Kannatasin ja rõõmustasin, lootes, et sedasi väljuvad minust nii hirm, mõistus kui ka viimased südametunnistuse tombud … Kogu ahel, mis mind hoidis, kogu ahel tervikuna! Iga päev lülikaupa ning lõpus on vabadus. Ennast piitsutada – muid põhjusi mul nälgimiseks polnud, süüdivaks jääda tahtsin ma veel vähem (selles ma ei näe üldse mingit mõtet!).

Ülejäänud olid vuflöörid11: umbes kaheksateistaastane eesti poiss, kukeke ja nuusutaja – langes iga poole tunni järel hallukatesse, teda lihtsalt ei lastud küna juurde; habemega prükkar, kes oli kellegi maja maha põletanud kättemaksuks selle eest, et teda oli sealt minema kihutatud; veel mingisugused kodutud nässid, kleepunud kokku üheks orjalikkuse mütsakuks – nendelt ei hakatud küsimagi.

Et aeg kiiremini lendaks, palus Fašist igaüht midagi jutustada, me kõik – peale kuke ja teiste mitteinimeste – rääkisime loo. Üsna varsti palus Fašist, et ainult mina jutustaksin, ega tülitanud enam teisi. Kujunes välja rutiin: me jõime tšifiiri, suitsetasime, misjärel ta viskas narile pikali ning, keeranud oma pingsa näo minu poole, kuulas ahne uudishimuga minu seiklusi Skandinaavias. Matsutas ja saalis jalgadega teki all. Noored kuulasid samuti, panid kõrva taha.

Minu lood ei lõbustanud kedagi, neis polnudki midagi lõbusat, see-eest aitasid nad unustada nälja, tubaka ja üleilmse ülekohtu, mis oli vargaautoriteedile osaks saanud.

Sügis põles tasahilju ära. Tuli maha esimene lumi. Me hakkasime rohtu võtma. Kuna vanglaadministratsioon ei tulnud arestantidele vastu, kuulutasime me välja kuiva näljastreigi, kuid ikkagi jõime laua all tšifiiri, keeldusime lihtsalt vangla teed joomast. Meil tehti iga päev smonni12. Tuldi koos koeraga, kes leidis tuviskeleti. Ähvardati mööda kambreid laiali peksta. Mind kutsuti ülekuulamisele, küsiti, mis on mu näljastreigi põhjus, ma vastasin, et ei saa aru: „Näljastreik …? Mis näljastreik?”

Tšifiir, tubakas, pajatused. Kui hullemaks ei saa enam minna, ei jää üle muud kui padrata lugusid Gnåstrupist ja Sundholmist. Vestre haiglatiib – unistus! Televiisor, kiosk, libud …

Aga kas seal kongides külmikut polegi? Ha-ha-haa!

Jutusta …! Jutusta …!

Ma jutustasin … Ees oli terve Norra, mäed, serpentiin, õhk, Norra mägede õhk – natur er dramatisk …! det er fantastisk …!13

*

Jõgi möirgab. Langeb vahutades ühelt kaskaadilt teisele. Danguolė istub kaljul päris järsaku serval. Silitab vetevoogu ja naerab. Juustes on tuhanded, tuhanded piisad ja kõik nad sätendavad ereda päikese käes. Tema kohal on vikerkaar. Mina naeran samuti. Me oleme märjad. Purjus. Ainuüksi juba sellepärast tasus sõita.

*

Krokenisse sattusime me niipea, kui Tanumis said medõed aru, et minuga pole nalja, ja advokaat pressis peale. Advokaadi võtsin ma ette kohe, kui saime kätte paberid, kus olid ära toodud põgeniku õigused ning mille päris allserva olid pisikeses kirjas lisatud õigusabikontorite telefoninumbrid, ma asusin jalamaid neid läbi helistama … Hakkasin kinni ühest – hääl meeldis: esiteks oli tema baritonis miski, mis sisendas lootust (kostis mingisugust põhjalikkust); teiseks hingas ta torusse sellise osavõtlikkusega, et tundus: ta ei saanud valetada, ei saanud reeta; see oli ausa inimese hääl (kõige kulunumas tähenduses). Kui ma temaga rääkisin, tekkis illusioon, et mind ümbritseb kuulikindel sein. Ma kuulasin teda ja leidsin end olevat Rooma paavsti juures tema klaaskolvis. Esitasin tormakalt oma juhtumi sisu, tegin talle komplimendi, kurtsin: „Mitu päeva ilma rohtudeta, millega ma Taani hullarites viibides nii väga ära harjusin … mul on halb olla …! kuulete …? iga päevaga läheb kehvemaks …! Mul on süda paha … Mind närib hirm … Mul käivad peal paanikahood … vappekülm …” Valjusti, taani keeles, et kuuleksid ka mendid Tanumi kontoris ja saaksid aru: „ … jeg er bange … jeg har panikanfald … jeg er i krise … jeg tænker om selvmord … jeg har det dårligt …osv.”14

Pisut vaiksemalt, et kõlaks usalduslikumalt, teatasin ma advokaadile, et mul on olemas paberid Taani hullarist.

„Suurepärane!” hüüatas ta ja nõudis, et ma teeksin koopiad ja saadaksin kõik paberid, mis mul olemas on; lisas, et rahunegu ma maha; lubas, et helistab ise laagrisse, palub minu eest, ütleb, et mind suunataks väljaspool järjekorda arsti juurde.

„Minge medõe juurde, ta kirjutab teile rohu välja,” ütles ta, „ma helistan, kuhu tarvis, palun teie eest, minge!”

Läksin. Arst nägi mu käsi ja läks näost valgeks.

„Ikke mer …! Ikke mer …!”15

„Det kan jeg ikke love,”16 vastasin mina.

Ta püüdis mind rahustada, silitas mu õlgu, ütles, et suunab kohe parimasse laagrisse.

„Kroken,” ütles ta, „selline eriline laager, vaikne, rahulik. Looduse keskel. Mägedes. Sanatoorium. Ja hulk sarnaste probleemidega inimesi. Seal kantakse teie eest hoolt,” kinnitas ta. „Seal on inimesed, kes tegelevad selliste probleemidega. Spetsialistid!”

„Just see, mis tarvis!” rõõmustasin mina. „Mul ongi vaja spetsialiste! Sanatoorium mägedes – ilus! Me oleme sellest transiidist väsinud.”

Kuid meid ei saadud kohe Krokenisse saata: nagu alati, bürokraatlikud sekeldused. Pandi järjekorda. Krokenis saadi minu kohta teade ning asuti vastuvõtuks valmistuma. Viidi üle teise transiitlaagrisse. See meenutas vanglatsooni. Tõkkepuu, traataed, pajuk, järjekord sinna, järjekord tänna, intervjuule, loendusele, täita paberid, saada ihukate. Söökla, järjekorrad, inimesed vaata et kukuvad muusika saatel ühikaakendest välja. Ripuvad pärdikutena ja nilpsavad keelt. Sorivad näljase pilguga taskutes. Pöetud pead, metsikud näod … Igaühel püksis täid või šanker. Rumeenlased, mustlased, aafriklased, serblased, araablased … Kõik nõuavad midagi, nügivad, vaidlevad, ümisevad, plaksutavad. Rüsinast kuumaks köetud, purjus, vines, jultunud nagu turumüüjad. Me jäime sinna nädalaks toppama. Ühte ühika toapugerikest. Igas koridoris kleebiti end meie külge küsimustega. Muiged, täissülitatud trepimademed … Tõkkepuu, mendid, okastraat ja sees see laat … Kisa, igast küljest ronib kõrvu muusika nagu värvilised lindid … ei, see pole enam mitte muusika, vaid maamärgid, piiritähised: seal on araablaste leelotused, siin serblaste motiivid, kusagilt kostavad aafriklaste tamtammid, India tabla ja nukulikud hääled … ja kõik see viiekordsetes, kangesti hruštšovkasid meenutavates plokkmajades. Sürr, pesueht sürr. „Meil on Vilniuses sarnane rajoon,” ütles Danguolė, „seda kutsutakse Shanghaiks. Keda kõike seal pole! Seal patrullib kolm korda rohkem mente kui kogu ülejäänud linnas. Üksinda ei tasu sinna minna. Bandiidid tulevad peatustes bussi ja röövivad reisijaid sõnadega: rahu, see on kõigest rööv, järjekordne rööv. „Shanghais” on hulgaliselt sihukesi viiekordseid maju. Poleks arvanud, et ka Norras on selliseid.”

Danguolė, ma ei tahtnud, et sa seda kõike näeksid.

Ta itsitas …

Laagrisse ja kõigisse sealsetesse protseduuridesse suhtus ta kui suurde seiklusse. „Nädala võib vastu pidada,” naeratas ta julgustavalt, kuid mind närisid süümekad sellepärast, et ta kuuleb peretubadest kostvat voodite käginat, nende pilkude pärast, mis kleepusid tema tuharate külge. „Aga päriselt,” rääkis ta, „mida on siin sellist, mida ma näinud pole? Kõik on täpselt nii nagu Poola ja Rumeenia filmides!”

Õudne, kui su elu muutub filmiks, pealegi veel selliseks …

Ma helistasin uuesti advokaadile, ta lubas survet avaldada … ning meile tuli järele must Mercedes, viis Krokenisse.

Jah, kui poleks olnud toda advokaati ja arme mu kätel, ei oleks meid kuhugi saadetud, me oleksimegi jäänud sinna ahvipuuri, mentide järelevalve alla; kõigil oli sellest kama, et me saime Norsk Røde Korsilt17 ilusa kirja, kus lauldi: „ …ei garanteeri … kuid oleme valmis läbi vaatama … oleme valmis vastu võtma …”

Mendid ütlesid, et meie kaasus liigub kiirendatud programmiga.

„Noored Baltikumist, ho-hoo! Kaks nädalat, mitte rohkem. Koju, ja võimalikult ruttu,” hõõrusid nad käsi. „Pealegi palusid Taanis varjupaika?! Vahele jäid. Siis sõida tagasi Taani! Taanis on õlu ja tubakas odavamad. Mis sa meie juurde tulid? Arvad, et kui seal ei antud, siis siin antakse? Sama süsteem ju: Punane Rist on igal pool ühesugune – punast värvi, skjønner du18? Või veel parem: otseteed Rootsi! Milleks oodata? Sõitke kohe Rootsi! Praami peale ja Rootsi! Ja sealt koju! Ha-ha-haa!!!”

Nad olid valmis mind kokku pakkima ja ära saatma. Et mitte maksta, mitte toita, mitte pesta, ei mingeid kulusid. Me ei saanud isegi deklaratsioonile viidata. Mis deklaratsioon, kui Baltikumis on demokraatia! Meid ei võetud kuulda. Maagiline sõna – Baltikum. Baltikumis pole probleeme ega saagi olla. Baltikumist pole põgenikke ega saagi olla. Baltikumis on isegi parem kui Skandinaavias! Kõik norrakad unistavad Baltikumi kolimisest, mõne tööl käiva vene või leedu eide külje alla pugemisest: tema tissi all on kindel nagu vanajumala selja taga! Kui poleks olnud advokaati, kes kõik paika pani, oleks meid kohe maha kantud.

Kuid see kõik oli nii ehk naa mõttetu …

Mind painas algusest peale tunne, et see on lootusetu ettevõtmine (ma koguni keeldusin talveriideid võtmast: milleks, kui meid varsti maha kantakse?). Loll idee. Seda enam, et see lähtus onult. Tema oli see, kes Danguolėt lootusega mürgitas. Ta töötles Danguolėt korralikult. Danguolė uskus teda ja rääkis mulle: onu on tark. Tema ümberveenmiseks ei jäänud aega. Ja pealegi: kuhu põgeneda? Kuhu?

„Ta teab, mida teeb,” rääkis Danguolė. „Ta ei elaks praegu Taani passiga, kui oleks mingi ohmu! Nii et tema sõnu tuleb kuulda võtta …”

Onu avaldas talle muljet. Igast otsast respektaabel, soliidne vuntsikestega mees. Riided, maneerid, sõnavara, diktsioon – kõik on läbi mõeldud ja lihvitud. Töötas juba 80-ndatel, mil andis – väikese tasu, mingi veerandsaja eest – „konsultatsioone” piiri taha putkata soovijaile; lollid kuulasid teda, suu ammuli, kuulasid, silmitsesid tema rõivaid, ahmisid sisse iga sõna ning hakkasid viie minuti pärast uskuma, sest tal on selline hääl ja ta käib puhtalt riides. Nõnda ütleb ema:

„Tal on lihtsalt selline hääl. Ta võib rääkida mida iganes ja kõik usuvad! Pealegi on ta lapsest peale armastanud hästi riides käia. Keegi ei märka, et ta kipub kangesti hoogu minema …” Teisisõnu: fantaseerib, esitab soovitut tõeluse pähe ja puhub suureks mitte ainult enda, vaid, mis kõige hirmsam, ka teiste võimalusi. „Sest ta on nii laitmatult riides! Ta on lapsest peale selline …”

Jah, ma mäletasin seda lugu: viieaastasena virutas ta õele haamriga pähe selle eest, et too üritas talle kalosse jalga panna.

„Asi on selles, et ma vihkan kalosse väikesest peale,” seletas onu mulle juba Taanis – ta armastas valgeid särke ja püksiviike. Lihtsalt jumaldas pükste aurutamist. Vihkas dresse ja kalosse, samuti susse, susse ei sallinud ta silmaotsaski! Kuid haamriga oma lihase õe kallale minna …

Seda ta keeldus meenutamast.

Salarelv mõjus: pehme köhatamine ja viks riietus käivitasid plaani. InterCity lendas Frederikshavni suunas. Kavatsused, Danguolėt panid liikuma kavatsused …

„Euge, woman is a lot more than you can imagine!”19 rääkis Hanuan meie viimasel kohtumisel Huskegaard’s. „See on rohkemat kui sinu mõistuspärane tegevus. Rohkemat kui ratio tervikuna! See on lokomotiiv ja hunnik vaguneid, see on terve strateegiline staap, büroo koos agentide ja sekretäridega, naine on maffia. Temast võitu saada pole võimalik.” Hanuman sammus mööda vagunit edasi-tagasi. Ma püüdsin teda mitte kuulata. Ta nägi seda, kuid jätkas, lootes tammist läbi murda: „Sa kas kuulud talle tervenisti ja tegutsed tema koostatud skeemi järgi või käid kus kurat …! ja jääd omapäi: ilma naiseta, väljapoole maailma! Sest maailmaga seob sind naine ja vastupidi: naise kaudu teostub side maailmaga.” Ta kummardas mu kohale: ma istusin oma tugitoolis, pleed õlgadel, tema seisis veinipudeli ja pokaaliga, küsides: „Aga on sulle vaja seda sidet maailmaga? Oled sa endalt seda küsinud?” Ma vaikisin, vaadates talle kindlalt silma. Võtsin pudeli, valasin klaasi juurde. Hanuman asus jälle vagunit sammudega mõõtma, ohkas minu ja Danguolė ühist varanatukest silmitsedes: Danguolė oli trümoo peale asetanud endatehtud klaasist suveniirid. Hanuman võttis suure oranži punaste uimede ja hõbedaste täpikestega kala, muigas, pani tagasi. „Euge, küllap sa hakkasid end tundma valge inimesena? Kas sa otsustasid hakata Jackiks? Parimal juhul oled sa Jackass20. Ja jääd selleks alati. Sinu kodu on naljanumber, jaburus, ajab hobusedki naerma! Sinu elu Huskegaard’s on meeltesegadus! Kui räägiks kellelegi, ei usutaks ju! Häh, Euge, saa aru, see kõik võib halvasti lõppeda. Kui sa seod oma saatuse temaga, siis tähendab see ühiskonna osaks saamist, kuid sina oled ju jooksus. Loodetavasti ei ole sa seda unustanud?” Ma ohkasin, jõin, panin silmad kinni, naaldusin seljatoele, sirutasin jalad välja. Ma ei tahtnud seda kuulata. Ta jätkas: „Maailm kuulub naisele. Matriarhaat on ammu käes. On aeg seda tunnistada. Leppida, sest seda mõista pole võimalik: naise aju töötab hoopis teisiti kui mehe oma, siin on kõik teistmoodi, siin pole millestki aru saada. Naine on ämblikuvõrk, tuhanded nähtamatud niidid, läbipaistev joonis, blueprint21, kaart, vektor, tulevikku kihutava rongi sõiduplaan, naine on alati suunatud tulevikku, mida ta kannab oma üsas!”

… isegi kui ta põhimõtteliselt ei taha lapsi saada!

Nagu Danguolė …

Kastanpruunid juuksed, rammestunud pärnadelt kukuvad rasked päikesepiisad, õhupeegeldus, mägede õhk, kaljud sädelevad salapäraselt, peegeldades päikesekiirt, tihke mõrkjas hašiš, mille me ostsime Akerselva äärest. „Syttende mai!” karjus kurdi diiler mind kaelale patsutades (seitsmeteistaastane tattnina, läbinisti pilves). „Du får rabat den Syttende mai! Skjønner du?”22 Vesi kanalis polnud ei must ega roheline – see oli klants, surnud, keemiliste varjunditega. Puuoksad, linnud, paberlennukid – kõik, mis kanali kohal vilksatas, muutus gooti unenäoks. „Skittene mai dette år,”23 ütles Danguolė ja kõik ümberringi pistsid hirnuma. Me istusime silla alla, suitsetasime ja naersime, korrates: skittene mai, skittene mai …

Danguolė, tema naer – vikerkaar mägijõe kohal.

See habras neiu oli suunatud tulevikku, ta tahtis mehele minna, ta tahtis selgust. Ebamäärasus teda enam ei rahuldanud. Ta oli väga praktiline. Neetult praktiline! Praktilisuse ja romantismi kooslus on plahvatusohtlik segu, sellega pole nalja: kõik, millest unistatakse, tehakse kohemaid teoks. Pole aega tühja-tähjaga tegelda! Lõppude lõpuks on ta juba kakskümmend viis. Tõsine täiskasvanud naine, on aeg kindel jalgealune leida, silmad otsisid ilvese kombel saaki, ta ei tahtnud enam ei tea kelle seltsis illegaalina mööda Euroopat kolada … mingisuguse Eestist plehku pannud venelasega … Olla hipihilpudes plika hašišiga tubakakotis ei pakkunud enam pinget. Ta oli sellest kuvandist välja kasvanud, samamoodi nagu ta oli kunagi saanud lihtsast klaasipuhujast tsehhimeistriks (ta kamandas inimesi, mul tasus seda meeles pidada). Ta tahtis end kehtestada. Võimalik, et see oli tal veres, aga võibolla hakkab kord ametikõrgendust saanud inimene instinktiivselt põlve tõstma, otsima tallaga tuge, et astuda järgmine samm ülespoole. Igatahes olin mina tema jaoks lisaks armastusele kütus. Omada mind mehe rollis oli ühteaegu romantiline ja praktiline: ta pidas mind geeniuseks, kes teeb ka teda kuulsaks. Seetõttu meeldis talle, et ma istun Huskegaard’s, kribin lõputut romaani, peidan end vaata et iseenda eest nagu põrsast kotis. Ta tahtis kõigile ümberringi endast ja minust teada anda, tahtis uusi tutvusi, tahtis vedada mind boheemlaste kohvikutesse, tutvustada mind inimestele, rääkida minust kõigile. Ta otsis kirjastajate aadresse ja saatis neile katkendeid minu käsikirjadest, astus nendega kirjavahetusse. Ja nüüd olime me pinnale ujunud! Ta leidis, et see polnud juhuslik, et see oli saatus. Nüüd pidin ma mitte ainult oma elu päästma, vaid ka kõigile tõestama, et ma olen midagi väärt. Uus etapp! Juba paistis uus etapp …

Ta interpreteeris kõike omal paganlikul moel: „Lihtsalt on kätte jõudnud hetk, mil sa ei saa end rohkem varjata … See on saatus … Läheb ainult paremaks …”

Me keerasime sirgele teele ja kihutasime raketi kiirusel meie suhete lõpliku vormistamise suunas. Meid ootas Oslo, kus meid ei oodanud keegi. Ma lihtsalt lükkasin vältimatut edasi. Kui mitte sel aastal, siis järgmisel. Lootusetus seisis igal perroonil. Iga vanamoori silmist lugesin ma seda, mis mulle määratud oli. Ma olin Gnåstrupist põgenenud, kuid ma polnud vaba. Ma võisin minna kuhu iganes. Kuid mis sest kasu, kui sa ei tunne end vabana.

Ma olin üle aia hüpanud tema pärast. Ning seega pidin tegutsema vastavalt Plaanile. Norra oli muuseas territoorium, kus pidi etenduma tema kavandatud skeem. Lõppsihiks oli märgitud teine punkt – minu nõndanimetatud meistriteos, mida ta kandis diskettidel oma käekotis, ja ülemaailmne tunnustus, mis kangastus talle tulevikus. Minu geenius – vaat mida ta teenis! Ja pangem tähele, mitte mina ei ajanud talle seda kärbest pähe – talle endale meeldis minu väljamõtlemisega tegelda. Moonutada minu kuvandit … vastavalt oma maitsele … Ilma selle väikese illusioonita poleks midagi olnud. Kuid teistmoodi ta ei saanud; ta ohverdas ainult geeniuse nimel! Praktiline, iseseisev, kõiki persse saatev naine geeniuse pommromaaniga seljakotis.

Ta sisuliselt ei näinud minus inimest!

Ma olin tema pärast valmis kõigeks, isegi geeniuseks saama. Ma olin valmis mitte ainult hüppeks üle aia, vaid isegi üle kuristiku! Heita maailm tema jalge ette, mis on kängitsetud rohmakatesse saabastesse. Ma tegin kõik võimaliku … Hüpe üle aia oli üks paljudest tõestustest, et ma olen sisuliselt kõigeks võimeline.

Hirmutas see, et see oli kõigest üks kõrgus paljudest sadadest, mis tal olid minu jaoks kindlaks määratud. Eespool kerkisid uued latid, rekordkõrgustel, vaevalt et mulle jõukohased. Sellest ta ei mõelnud … ei tahtnud mõelda! Ta arvas, et ma suudan kõike. Piiranguteta. Ta rääkis kõiksugu asju … Norra, mäed, fjordid, tal olid kaasas postkaardid, nendega oli teda varustanud mu lahke onuke, vandenõulane, päästja, mu kaitseingel … Danguolė uskus samuti, et ainult tänu temale … Kõik tänu onukesele … Meile meenus, kui tobedalt ta istus autos tolles majahoovis, kuhu me olime sõitnud pärast põgenemist, ta põrutas otse põõsastesse … Jah, ta põrutas põõsastesse ja suretas auto välja. Või kuidas ta suretas auto välja foori taga ega suutnud paigalt liikuda! Ha-ha-haa! Me naersime ta üle: „Tema silmad klaasistusid hirmust, kui mendid mööda kihutasid! Tunnista, et ka sina tegid püksid täis!” Ei, ma sain aru, et see oli juhus … Ma mõistsin seda päriselt. Ma ei kartnud midagi. Ma olin täis adrenaliini. Meri põlvini. Kõige tähtsam – hüpe – oli tehtud, see oli nagu doosi süstimine, ma pulbitsesin, kõris lausa mulises. Tema jätkas unistlemist: „Norra, keel on lihtne, õpime ruttu selgeks”, kätte ilmus vestmik, lehitseme, tema unistab: „Hakkad kirjutama, saad preemia, avame klaasipuhumistöökoja, tirime Vygise meie juurde, meie hakkame suveniire tegema, aga sina kirjutama …” Eufooria, mis mind valdas, lubas lihtsamalt vaadata kõiki neid asju, mis vilksatasid tema sõnades ja ridade vahel, kuid ikkagi hindasin ma teadvuse servaga, kaalusin, joobusin, kuid kaalutlesin, vaatasin terasemalt, kusagil sügavuses tabasin end mõttelt, et temas tahkub materialist.

Sellal, kui me elasime Huskegaard’s, mõtlesin ma: tütarlaps, kes on enda jaoks lõplikult otsustanud lapsi mitte saada, minetab kindlasti bitšiliku instinkti saavutada stabiilsus ja heaolu; ta pole selline nagu teised, temas pole seda instinkti. Ja isegi kui see on, kärbub see ära nagu atavism. Pole selline nagu teised – selle konksu otsa igaüks satubki. Pole selline nagu teised … Kuidas ma eksisin! Linnulik pesapunumisinstinkt elab temas nagu igas teises, isegi kui ta hakkaks tuhat korda päevas kordama nagu palvet: „Ma ei taha lapsi! Ma ei taha lapsi! Ma ei taha mingi hinna eest lapsi saada!”

Pole selline nagu teised …

Nende mõne kuuga muutus nii mõndagi; ennekõike muutus ta palju lähedasemaks (ta puges naha alla, ta tungis mu kohutava saladuse südamesse, ta sai teada mu ebardlikkuse ja päritolu, põletas ära märkmiku mu räpaste luuletustega: sedasi oleks talitanud igaüks), kuid samal ajal ka eemaldus: vaatas mind nagu portreed, mida nüüd võis vaadata tervikuna ning seega võis ta hinnata, võis parandada, ta puhus minust välja talle vajaliku vormi. Ta oli mu omandanud.

Peale selle oli tähtsamaid asju: pass ja Norra elamisluba.

Pole selline nagu teised?

Temale ei tundunud see millegi ilmvõimatuna (positiiv on ju loterii, aga inimene käib loteriipiletiga taskus nädal otsa, olles iga hetk valmis miljonäriks saama).

Ta unistas oma majakesest mägedes, kus oleks kanep kasvuhoones ja lagendikud seeni täis.

„Oma stereosüsteem ja kodukino, aga ka disain! Ma korraldan kõik ära! Me hakkame kaifima! Küll sa näed! Paradiis! Red Hot Chili Peppers!”

See polnud see, mille nimel ma üle aia hüpanud olin. Mitte selle nimel ei olnud ma sooritanud seda peadpööritavat põgenemist. Ei, mitte Norra nimel ja isegi mitte Vabaduse nimel, vaid ainult tema, Danguolė nimel, et tõestada talle, et ma olen millekski võimeline, võimeline ronima üle okastraadi, hüppama … ja mitte millegi konkreetse – stereosüsteemi või elamisloa – nimel, vaid lihtsalt selleks, et hoida teda käte vahel ja sosistada:

„Me oleme lindpriid … Armastus on lindprii … Mis trellid võivad olla, kui ma armastan sind … Mida loeb üks traataed? Tühiasi …”

Rong kihutas. Storebælt.24 Meie südamed olid õnnest lõhkemas! Kajakad rippusid õhus. Kristalsed hetked. Läbipaistvad. Kerged kui õietolm. Mõned lumivalged jahid kvartssäravas orus ja puhas silmipimestav taevas. Heinamaadel lehmad, jaamapingil Gröönimaa eskimod, hulgus kokkurullitud matiga õlal, parv burkades Somaalia naisi. Kõik vilksatas mööda, terve Taani, triibustatud postide ja tõkkepuudega, terve riik mõne tunniga. Me jõime tamburis põrandal istudes õlut, keerasime iga poole tunni järel kahe peale ühe pläru. Itsitasime … Tema silmad, huuled, sosin: „Hašš on kotis, hašš …” Lobisesime terve tee, ei suutnud järele jätta, meenutasime, kuidas ma hüppasin … kuidas onu foori taha toppama jäi … Kuidas ta põõsastesse põrutas … Kuidas ta istus seal, šokis, põrnitses enda ette … Kõike, iga pisiasja … Ning öösse sõites suudlesime me ikka ja jälle … Loomulikult jätsin ma ütlemata, et Norrasse pole mõtet sõita; jabur on rääkida selliseid asju, kui oled poolel teel Paradiisi.

Danguolė ei tahtnud underground’is põhjamutta pugeda, ei tahtnud aastate viisi redutada. Ta ei suutnud mõista, et minu olukorras oleks mõttekas peitu minna.

„Pärast sihukest sööstu oleks liiga ettevaatamatu pinnale tulla,” ütlesid Laila ja Paul kui ühest suust, kui me neile helistasime. „Norway? Come on! Don’t be ridiculous!”25

Ja ikkagi ei tahtnud Danga lootusest loobuda. Ta poleks suutnud elada redus, peost suhu. Tema tahtis, et kõik oleks „nagu teistel inimestel”: pass – amet – pangakaart … oma maja lõppude lõpuks, kaua võib! See, mis minu jaoks oli õnn (väike vagun Huskegaard’s, kuusekesed, hulkurielu), oli tema jaoks juhuslikkus, mäng, mille mängimisest oli tal isu täis saanud. Vaevlemine peaaegu et luku taga oli liig mis liig. Ta ei kavatsenud eluaeg hulgus olla. Tal oli vaja millegi poole püüelda. Liikuda aste-astmelt ülespoole, tunda jalge all kindlat pinda, pingutada, ja ikka millegi nimel, mitte niisama – talle oli vaja unistust … kuid käegakatsutavat unistust. Teda ei peibutanud mitte ainult mäed, fjordid, kosed … vaid ka sotsiaalkindlustus, hea palga võimalus, elamisluba, mugavus. Mugavuse nimel oli ta valmis kannatama, laagriunustuse üle elama. See oli kui minestus. Ta kannataks ära. Ma vangutasin kahtlevalt pead. Ta peksis mu õlga, ütles, et ma olen pessimist, korrutas, et tuleb imedesse uskuda, naeris … Ta arvas, et see kõik on üks suur nali!

„Me saame põgenikelaagris hullumoodi nalja,” rääkis ta ja suunas pilgu kaugusse.

Talle kangastus eespool miski …

Kahekümneviieselt ei näe oma nina all mitte kuraditki, alailma terendab miski seal … ees … mingi fantaasia … tipp … täht … Hakkad millestki aru saama alles siis, kui saad kõva obaduse pähe, see tervendab sind kaugenägelikkusest, hakkad kainenema, mõistad: oled surelik, võid hõlpsasti sandistuda, nakatuda või selgub äkki, et sa oled tühine inimene, sest kuni oled noor, antakse paljugi andeks, sa oled lootustandev koguni kuni kolmekümne viieni, kuni on sarmi, siis aga hakkad korraga kiilanema, lähed paksuks, hinge taga polegi midagi, ainult kivid kusepõies, vähehaaval jääb perspektiivikast noorest inimesest, niipea kui juurdemõeldu ära lõigatakse, järele igav kasutu olend, kes pomiseb banaalsusi, imeb õlut, vahib jalkat ja ootab iga kuu sotstoetust või palgapäeva …

… kuid on ka muud: sa kainened peadpööritavast kuristikust, mille kohal sind hoiti rippasendis nagu kutsikat nattipidi: säh, vaata, vaata! Pärast seesugust ei eruta sind enam miski ega kisu su tähelepanu tuumast eemale. Tuleb minna päris servale välja, et aru saada: sa tahad ikkagi elada, aga mitte otsida Alaskal aaret või korjata bušmanite kolpasid. Sa tahad elada, kasvõi lihtsalt valvurina lumme tuisanud ehitusplatsil, istuda soojakus, plasku taskus, aga mitte küttida elevante ja trukkida pärismaalannasid. Elada tähendab: hingata, õgida, juua, magada – see on peamine, kõik muu on fantaasiad. Kui seista tunnike, kogunevad iga nurga peal haruspeksid, kes ennustavad lõdvalt sinu maksa pealt su tulevikku; igas vaksalis istuvad pampude peal teadmamehed, kellele on elu salajasimad mõtted avanenud sedamööda, kuidas uksed nina ees sulgunud. Inimestele on antud jalaga tagumikku, püssipäraga selga … Nüüd nad teavad, mida nad endast kujutavad. Sellepärast nad ongi siin. Prii lobi sabas. Sotstoetus, positiiv on nende unistus, see pole isegi mitte Gazdanovi kindrali Argentina! Seal oli palju hirmsam – siin hukkub inimene omaenda ekskrementide loigus ning see on juba sootuks teine tragöödia. Kindral hüppas proletaarlasliku hämu kaevu, vabrik Pariisi äärelinnas – see oli tema Argentina, aga need istuvad oma kuses ja karjuvad: „Päästke! Aidake! Upume!” Ning salamahti üksteisele: „Fäärid, räägitakse, et Fääridele võetakse …” – „Jah?” – „Aga kas Gröönimaale võetakse?” – „Seda ma ei tea!” – „Tuleb välja uurida! Uurige välja ja öelge mulle!” Kõik on valmis õpetama, igas laagris on paadunud lollpead, kes teavad, mida kellele antakse, filosoofid, kes teevad sulle selgeks, mille nimel tasub elada: perekond – kodumaa – siht … alati peab olema siht! Istutada puu … panna püsti oma äri … käia ära Jeruusalemmas … sigitada poeg, kaks poega! Mida rohkem, seda uhkem! Kõrvaltoas vedeleb mõni küünik, Baudelaire’i raamatuke padja all, ja ütleb absoluutselt vastupidist: elul pole mõtet, on aeg enesele ots peale teha, süstida heroiini, ja ohtralt, surra märkamatult une pealt, seemnepurske ajal, ebamugavas asendis gaase välja punnitades, saabast jalast ära tirides, linnusitas libastudes … käigu kõik kuradile … la vie n’est pas la pain …26

Danguolė kibeles siiski nende kretiinide joga kuulama. Ta tahtis istuda, nendega koos hašši tõmmata – skittene mai, skittene mai –, lugusid sisse ahmida, jutustada enda omi, tõlgendada vigu, korrata nalju, kratsida põlve, vaadata, kuidas teised omi kratsivad, lahata keisse ja minu saatusejoont, otsida selgitusi sellele, mis oli minuga juhtunud … aga kuidas siis nii …? kuidas sa ometi võisid …? Talle tegid muret libud mu minevikus. Terve kari libusid, blondiinid ja – kondine punapea Sys … Ta tahtis aru saada. Räägi mulle oma libudest ja ma ütlen sulle, kes sa oled.

Jutusta …!

Pole selline nagu teised …

Danguolė ei jõudnud ära imestada: „Kui poogen pidi kõigest olema, et sihukese supi sisse sattuda?!”

Ta arvas, et laager selgitab talle.

Mu lugusid vääralt tõlgendades romantiseeris ta kõike. See oli suur viga. Ma ei osanud leida õiget intonatsiooni. Ta lõkerdas kõige üle, mis ma rääkisin. Minu seiklused, mu ülestähendused vaimustasid teda. Lood sellest … kuidas me sõime jäänuseid, kuidas ma otsisin toitu prügikastidest … me Hanniega müüsime mu saapad maha ja mul polnud midagi jalga panna, et laagrist ära minna, sest keegi ei võtnud meid enda juurde. Müüs saapad araablasele. Need olid head uued saapad. Ma varastasin need Aalborgi lähistel Bilkast. Loomulikult vahetades: jätsin vanad saapad sinna, kõndisin uutega minema. Müüsin need maha ja olin nüüd paljajalu. Keerasin jalad ajalehtedesse. Tõelised kapsarullid. Ha-ha-haa! Kõik naersid. Fašist, narvalased … Danga naeris samuti. (Sajaprotsendiline hitt, olen seda oma kakssada korda jutustanud.) Kuid see oli ju alandav! Me olime nii näljased. Ostsime naabertoast Etiooplaselt riisi, too oli food-paki peal ja müüs oma hambavilu, et kraapida kokku piletiraha Kopenisse. Kopenisse Aalborgist! See maksis terve varanduse! Sellepärast on riis nii kallis. Kuid see pole ju seda raha väärt! Aga Kopenisse on nii pikk maa! Kitsipunga loogika tugineb omadele seadustele. Me andsime veerandi sellest, mis olime saanud saabaste eest, mis olime omakorda maha müünud veerandi hinnaga: „Sa oled neid juba kandnud! Need on vanad saapad! Second hand!” Okei, okei … Me palusime, et Etiooplane keedaks meile riisi. See ei maksa ju midagi. Keetke ise! Andis poti. Sellal, kui keetsime, selgus, et ta polegi üldse etiooplane, teda lihtsalt kutsutakse Etiooplaseks – siin see teie riis on, valmis vist, võtke ära (ja tõmmake siit uttu!) – noh, las seisab väheke – hea küll, kuid mul pole aega – tal polnud aega, riisi polnud millegi sees viia. Meile anti purk. Et kallaksime oma riisi kähku ümber ja tõmbaksime minema. Me viisime riisi ära klaaspurgis ning hiljem õgisime seda õues. Lusikat meil polnud. Riis pudenes raskelt välja. Tõmbus ruttu känkraks kokku. Hanuman murdis seda oksaraoga väiksemateks tükkideks ja pudistas tombukesi endale suhu, tõstes purgi suu juurde niimoodi, nagu jooks. Ja mina ka. Muud moodust me välja ei mõelnud. Panin pimedas kellegi sussid pihta. Loodan, et keegi ei näinud meid. Mul oli savi. Ma olin täiesti pigis: mul oli kama kaks, kas keegi näeb, kui ma õngitsen konteinerist sodi välja, või ei – eks katsu seda mõtestada! Aga hiljem me magasime kalurikuuris, seal seisis haagise peal paat. Hanuman heitis paati ja ütles pidulikult: „Nüüd olen ma valmis sõudma esivanemate maale. Läida lõke, Euge!” Ha-ha-haa! Väga naljakas. Me sõime seda riisi kaks päeva. Seisime kordamööda aknakese juures vahis: sild, rekkad, rong. Kartsime omaniku tulekut. Ilm oli nii närune, et mitte keegi ei liikunud, ja me istusime kuuris. Mälusime riisi. See päästis meid. Mul oli metsik köha. Seni, kuni purk oli soe, hoidsin ma seda jope all, see soojendas mind, kuid ei ravinud köha välja. Hanuman palus mul mitte üle kogu ranniku lärmata. Ta vahtis aknast välja ja suitsetas. Ma toppisin oma suu salliga kinni. Magasin, peites nägu ajalehtede hunnikusse.

Ma lootsin, et Danguolėl kaob isu end Punasesse Risti vedada, kuid selgus, et vastupidi: mu märkmed keerasid ta üles, ta korrutas, et tuleb uskuda imedesse, ütles, et tuleb oma saavutusi hinnata, pidada meeles oma võitusid (mina ei saanud aru, mida ta silmas peab: mis saavutusi …? mis võitusid …?), naeris, rääkis, et tuleb edasi liikuda, püüelda võimatu poole. Ta uskus, et meil on veel lootust Norras elamisluba saada. Ikka ja jälle: „ …me ei saa garanteerida … kuid oleme valmis läbi vaatama …” See kiri sisendas talle lootust. Ta leidis, et mul on karmid armid kätel pluss onu kogutud dokumendid (see fufloo!). Tõend Taani hullarist … pitsatiga! Onu ütles, et paljud annaksid sellise paberi eest mitu tuhat krooni!

„Inimesed on selliste dokumentidega paari kuu jooksul positiivi saanud,” rääkis ta ja Danguolė kordas tema järel; ta mõtles juba läbi korteri disaini … Tema kujutlusvõime joonistas talle tuba väikeses vanas majas fjordi kaldal, vaatega mägedele.

„See oleks magamistuba,” ütles ta.

Ta unistas ning need unistused kandsid teda minust eemale. Mina ei näinud end tema majakeses. Mul ei õnnestunud kujutleda ennast kuhugi mägedesse, nautima stereosüsteemi või kodukino. Minu tulevik suri Vestres lõplikult ja igaveseks. Ma püüdsin, kuulasin teda … kuid … suunates sisemist pilku sinna, kuhu suundus Danguolė, ei leidnud ma midagi peale tühjuse: mina ei olnud sellesse filmi projitseeritud. Minu tuleviku kiir voogas teises suunas. Seal oli kõik teistmoodi … tulevik rõhus mind, sellest õhkus kasemati külma, raskete riivide kõmisevaid mürtsatusi. Ma ei tahtnud sellest mõelda. Elada hetkes, tajuda end koidueelse viirastusena. Lükata tulevik nii kaugele edasi kui võimalik.

*

… nad kuulasid, nätsutades tikke, pingsad näod, mõtlikkus. Unustus – see oli kõik, mis ma võisin neile anda; verbaalne anesteetikum, millest hullem on ainult ihu piinamine. Kuid kui piinamine võib olla meeldiv, eriti kurnatud vaimule, sest valust ülesaamises peitub rahuldus ja isegi hasart – valu ära kannatada ja ületada –, siis südamepõhja hangunud hägu ei saa ei välja oksendada, lahjendada, loksutada ega selitada. See ei kerki üles nagu rikkis termostaadi tilk, soojenda sa end üles millega tahes; see ei kahane enne, kui sa purustad enda nagu anuma.

Pulbrid, mis Fašistil õnnestus hankida, olid kasutud; esines vaid harvu välgatusi: kui atmosfääritu uni haaras teadvusest mälumahlu välja tõmmates mõistuse sedavõrd endaga kaasa, et ärgates olin ma mõnda aega, ihu kohe leidmata, kaalutus olekus, tuletades ennast aegamööda meelde, siis mõistatasin kaasvangide nägusid vaadates, kes ma selline olen. Nätsutatud ajakirjaribadega üle kleebitud seinad hingasid. Hoolikalt tuutusse keeratud lambipirnist kortsus vangid ja nende lood, mis käisid neil varjuna kaasas, voolasid mõne sekundi, väändudes nagu põlev paber. Sellistel hetkedel sa ei sukeldu vaakumist välja, vaid, vastupidi, vajud seadusetuse vabast stiihiast kangestuse kartserisse, hermeetilisse batüskaafi, mida on hööveldatud vanglaelu range päevakorraga. Sellistel hetkedel sain ma selgesti aru: igaüks neist viirastustest kasvab mu isiksuse ja saatusega läbi tihemini kui keegi kunagi. Ma vaatasin, kuidas Fašist kritseldab järjekordset maläävat, ja tundsin, et ta oli mingil moel mu maoga läbi põimunud; ma tunnetasin tema kohalolekut omal ribi all.

Need tüübid olid jalgupidi mu hinges, kõrvust saati mu elu sees, nagu jalutasid mu minevikus ringi kui kruusateel.