Читать книгу Viimased tuhat aastat - Andris Feldmanis - Страница 8

Niko ja Martin tassisid ähmi täis mehe tuppa ja asetasid diivanile. Maria oli läinud ära teise tuppa, kuid tuli nüüd tagasi ja andis mehele rätikusse mässitud jääkuubikud. Mees surus need endale vastu nina.

„Mida sa siin teed, Tomas?”

Tomas ei vastanud.

„Kas sa ei peaks...?”

„Jah, peaksin.”

Tomasel oli seljas palja ülakeha peale tõmmatud kulunud poolmantel, kondistel puusadel rippusid nööriga kitsamaks kroogitud püksid. Tal oli väljatungiv naba, tüükaline habe ja tumemustad juuksed, mille pikemad salgud ulatusid vöökohani. Martin pöördus Niko poole.

„Ta pidi ennast ära tapma.”

Niko jõllitas Tomast. Martin aitas ta istuma.

„Mis siis juhtus?”

„Ma mõtlesin ümber.”

„Miks sa siia jooksid?”

„Nad ajavad mind taga.”

„Kes?”

„Klubist.”

„Kas nad ei peaks ka surnud olema?”

„Jah, peaksid.”

„Nad mõtlesid ka ümber?”

„Ei, nad valetasid meile.”

Tomas rääkis, kuidas ta oli pikka aega mõelnud elu lõpetamise peale ja näinud siis oma maja trepikojas suitsiidiklubi kuulutust. Tavaliselt korjati need kohe ära, aga Tomas oli öö läbi linnas jalutanud ning jõudis koju enne, kui kuulutus jõuti maha võtta. See rabas teda. Perekond – isa, ema, tütar ja poeg – otsis veel kümmekonda inimest, kellega vabasurma minna. Kuulutuse juures oli pilt neljaliikmelisest perekonnast, lapsed varateismelised, vaevalt vanemate kasvu. Järgnevad päevad ei läinud Tomas korterist välja ja mõtles ainult kuulutuse peale. Neljandal päeval saatis ta kirja ja sai ka kohe vastuse – vabu kohti veel on. Tomas läks ja jättis Martiniga hüvasti. Nad ei olnud tegelikult sõbrad, nagu Martin hiljem ütles, nad olid kohtunud ühel nendest põrandaalustest elektroonikakogunemistest. Tomas oli ostnud Martinilt DVD-mängija skeemi. Martinile oli kohe tundunud, et Tomasega on lood halvad, ta oli liiga pinges ja liiga haavatav.

„Sellepärast mul ongi süsteem.”

Tomas oli viimane, kes farmi jõudis. Oli juba hiline õhtu, kõik valmistusid kesköiseks viimaseks söömaajaks. Saabunute seas oli peaaegu võrdselt mehi ja naisi, suurem osa keskealised, üks päris vana naine ja kaks noort poissi, kes teineteisel kogu aeg käest kinni hoidsid. Pererahvas – kõik neli olid väikest kasvu ja kondised, nagu neli last, Tomas tundis nad kuulutuse pildi järgi ära – valmistas neile pidusöögi. Majaperemees tõusis enne sööki püsti ja tänas kõiki kohale tulnuid, et nad olid nõus seda erilist kogemust nendega jagama. Söödi palju ja joodi palju. Vesteldi elavalt. Tomase jaoks tähendas see kahesõnaliste lausete vahetamist kõrval istuva blondiks värvitud juustega ümara naisega, kes esitas Tomase kohta väga üldiseid küsimusi. Varsti hakkasid mõned inimesed tantsima. Tomas istus ja vaatas neid terve öö. Uimasena puges ta varahommikul oma magamiskotti; ta kuulis, kuidas teistest tubadest kostis erinevate paarikeste (või suuremate seltskondade) madalaid ohkeid ja summutatud karjeid.

Hommikul jalutasid inimesed sihitult maja hoovis ringi, nagu nad oleksid kõik transis. Kell kaksteist kõlas elektrooniline kellahelin ja nad kogunesid ühte kõrvalhoonesse, nagu kokku lepitud. Kõik istusid ruumi ääristavatele toolidele. Neile jagati beežid papist topsid, milles oli kolm tabletti – üks sinine, üks punane ja üks läbipaistev roheline kapsel. Nad pidid need kõik korraga sisse võtma. Keegi ei öelnud midagi, aga inimesed hakkasid tablette alla neelama. Juhuslikult, järjekorrata. Naine Tomase kõrvalt. Poisid, kes ikka teineteisel käest kinni hoidsid. Vähem kui kolmkümmend sekundit pärast tablettide neelamist vajusid nad kössi. Mõni kukkus maha. Keegi ei vaadanud kellegi poole. Tomas oli viimaste seas. Ta tõstis topsi suule ja lasi tablettidel keelele kukkuda. Plastiku maitse. Ta viivitas. Ta ei neelatanud. Tabletid olid tal ikka veel suus. Ta kuulis mütsatust, kui naine tema kõrval toolilt maha vajus. Ta ootas. Nüüd ta juba teadis, et ta ei tee seda, et ta ei suuda, et ta ei taha. Talle tundus korraga kogu see ettevõtmine vastik. Ta otsustas ära oodata, kuni kõik tema ümbert on läinud. Siis ta sülitab rohud välja ja kõnnib siit minema. Ta ootas. Keegi ägises vaevukuuldavalt. Tomas polnud kindel, kas ta peaks teesklema, kukkuma teatraalselt pikali. Lamama teiste seas. Samas polnud sellel mõtet, keegi niikuinii ei vaata. Kõik jäi vaikseks, ta ootas mõne minuti. Tomas sülitas tabletid välja ja tõusis püsti. Ta vaatas ruumis ringi, mõned kehad vedelesid toolidel, teised maas. Kõik elutud. Kõik oli rahulik, vaikne, hääletu. „Võtke ta kinni!” See oli naise hääl. Läbitungiv naise hääl. Tomas pööras ümber, ta nägi naist, kes seisis ruumi tagaseinas, poega ja tütart, kes ajasid ennast parajasti püsti. Mees tormas juba Tomase poole. Tomas põikas kõrvale, mees koperdas toolidesse, Tomas haaras jalgupidi ühest toolist ja virutas selle vastu mehe selga tükkideks. Naine tormas tema poole, lapsed järel.

„Sa ise tahtsid surra!”

Tomas jooksis, komistas maas lebavatele laipadele, ajas ennast püsti, nüüd nad olid juba kõik neljakesi tema kannul. Ta hüppas läbi akna, sest tee ukseni oli blokeeritud. Mehel oli püstol käes. Tomas jooksis ja jooksis. Ta oli peaaegu kaksteist tundi järjest lidunud, kuni siia jõudis. Niko vaatas seda armetut kuju, kellest ometi õhkus mingit võidukust: ta oli inimene, kes oli surma enda alistanud. Piilunud teispoolsusesse ja siis otsustanud, et siin on ikkagi parem. Niko üritas mõista, mida ta oli näinud. Martin tuli õllega tagasi.

„Mingid perverdid.”

„Neile meeldis vaadata, kuidas inimesed surevad.”

„Mida sa nüüd teed?”

Tomas kehitas õlgu.

„Sa pead politseisse minema.”

„Ma tean. Ma lähen homme. Ma ei suuda praegu.”

Kõik vaikisid.

„Kas ma võin ööseks siia jääda?”

„Sul on kesklinnas parem, seal on rohkem inimesi. Kui nad su üles peaksid leidma. Siin ei ole turvaline.”

„Ma ei tunne linnas kedagi.”

Martin vaatas Niko poole.

„Niko?”

Niko ei vastanud midagi. Tal sai olla ainult üks vastus.

„Niko võtab su enda juurde, aga hommikul lähed politseisse.”

Tomas noogutas vastumeelselt. Politseisse minek tähendas, et kui ta mainib suitsiidiklubi, suunatakse ta kohustuslikku teraapiasse. Ta peab suhtlema masinaga, kes üritab tema tundeid mõista, et ta ennast ära ei tapaks. Masinatele ei meeldinud inimeste soov end hävitada: nad olid nagu lapsed, kes ei olnud valmis oma haigete vanemate surmaga leppima ja üritasid neid iga hinna eest elus hoida, isegi vastu vanemate tahtmist. Tomase pärast ei oleks pidanud nad muretsema, tal ei olnud enam vähimatki plaani ennast ära tappa.

„Hakake siis astuma. Sorri, Niko. Ma otsin talle midagi selga, maskeeringuks või nii.”